Kolmapäev, 31. detsember 2008

Uued asjad

Käesoleva ajaarvamise järgi viimane selle aasta päev. Ilus oleks tagasi vaadata. Sest uuel aastal seda enam ei viitsi. Tavalisel tagasivaatel ei tunne mingit mõtet olevat. Kuid kunagi mõned aastad tagasi käis Sol välja hea mõtte - lugeda kokku asjad, mida tehti - kogeti - tunti möödunud aastal esimest korda.

  • Läksin esimest korda elus segakoori laulma. Sellega kaasnes veel mitmeid "esimesi" - televisiooniskäik (Laululahing), Treimaniskäik (laululaager) ja varahommikune meri, mida nägin tõesti esimest korda elus. Nüüd ma mõistan, mida meremaalijad maalivad. Keskpäeval võib sellest ainult und näha.
  • Armusin basskitarri (teistesse pillidesse olen juba varem armunud).
  • Ostsin omale päris isikliku auto (varasemad olid mehega ikka kahepeale, rohkem nagu tema omad).
  • Hakkasin blogi pidama.
  • Ehitasin (peldiku).
  • Tegin mitu näitust korraga.
  • Tegin veel ühte-teist, mida pole siia sünnis üles kirjutada.

Kui miskit meenub, lisan juurde.

Pühapäev, 28. detsember 2008

Millises kihis?

Millises ühiskonnakihis elan mina? Morgie võttis teema üles ja küsis, miks elu veereb alati allpool keskmist. Ma hakkasin mõtlema, kuhu ma oma elu, elatustaseme paigutaksin. Noo... Majandulikult pole mind peaaegu üldse olemas. Tõeline vaesus. Aga millegipärast ei tunne ennast allpool mingit keskmist elavat. Ainult siis, kui tekib võrdlus inimestega, keda ma hästi ei tunne. Inimesed, keda tunnen, nendest tean, et miski pole kunagi nii kuld, kui väljastpoolt paista võib. Ja et alati on kusagil mõni tasakaalustav mure, haigus või raske saladus. Muinasjuttu selles mõttes pole olemas. Et said läbi hädade ja ohtude kokku prints ja printsess, lõid perekonna ja siis tuli üks suur roosa lõppematu mannavaht. Ei ole võimalik, kui ka on, siis seda pole näinud. Ma ei kadesta selles mõttes kedagi.

Kuigi - natuke stabiilsem majanduslik seis kuluks ära küll. Teadmine, et iga kuu tuleb kindlasti nii palju raha, et ma saan maksud makstud ja süüa ka. Seda kindlust pole olnud juba üle 10 aasta. Kui mul lapsi poleks, oleks elu hulga lihtsam. Ja tõenäoliselt oleksin ma hoopis teistsugune inimene, ei ole kindel, et ilmtingimata parem inimene. Ja õnnelikum ka ei pruugiks olla.

Niisiis, mul polegi kihti, kui majanduslik osa kõrvale jätta. Mingis mõttes ei olegi võimalik inimesi kihistada, kastidesse jagada. Sest kuhu paigutada rahaliselt rikas aga vastutuskoorma all kokku kukkuv mees? Või erakordselt askeetlikult elav aga samas muidu iseendaga heal järjel ja lihtsalt rõõmsameelne inimene? Olen kohtunud ühe miljonäriga, kellega suheldes oli millegipärast selline tunne, et olen temast rikkam. Kas meid oleks mingil adekvaatsel viisil üldse võimalik võrrelda?

See jutt ei vii kuhugi, piirid on vägagi hägused.

Lagle küsis, kord kui me saunas olime, kas saunas saaks ka elada. Mina selle peale vastasin, et muidugi, vanasti olid ikka saunikud ka, kuigi ma ei kujuta ette, kuidas nad seal tegelikult elasid. Ja ma olen oma elust 4 esimest aastat saunas elanud. Tilluke toake, leiliruumist köök... Üks talv oli eriti külm olnud, ema jutu järgi oli kõva kütmisega saadud 15 kraadi tuppa, hommikuks oli jälle 5 kraadi... Käisin seda kohta paar päeva tagasi vaatamas, ei kujuta enam ette, kuidas me seal tegelikult elasime... Või kuidas nüüd sellistes tingimustes oleks elada... See on vähem, kui 30 aastat tagasi, kui meie peret oleks võinud sildistada "alla igasugust arvestust elukohas elavaks". Ja tegelikult olen ise ju 5 aastat tagasi kolinud ära peaaegu sama kitsastest ja külmadest tingimustest, kui lapsepõlve saunas oli. Ihastes suvilas elasime. Seinad hõredad, kamin kokkukukkumise äärel. Minu laste esimesed eluaastad. Kummaline on see, kuidas harjub nii ruttu ära suuremate ruumidega, korraliku ahjuga. Veevärgiga harjutaks ka ennast meelsasti.

Niisiis, päritolu järgi olen ma saunik. Nüüd olen jõudnud tõusikuks. Minu kasutada on koguni 3 tuba ja köök! Varsti olen lossi omanik. Vot nii.

Reede, 26. detsember 2008

Tühjus

Tühjus. Mitte midagi ei taha teha. Võiks ju õmmelda, kududa (kampsun on pooleli), joonistada, lugeda... Isegi teleka vaatamine on ju võimalik, kuigi ma pole päris tükk aega seda vabatahtlikult vaadanud. Ja sees on tühjus. Selline natuke närivat sorti, kergelt iiveldamaajav. Lapsed ütlevad selle tunde kohta, et on igav. Tegelikult pole. Lihtsalt midagi ei taha teha. Kui, siis ainult põgeneda. Internetti näiteks. Või otsida meeleheitlikult mõni sõber, keda päästerõngana kasutada. Et ei peaks oma tühjusega omaette olema. 

Tühjus on hirmus. Sealt võib leida mida iganes. Mõnikord on ennast tühjusse ära peitnud üksildus. Teinekord jälle kurbus. Vahetevahel leiab tühjuse soppidest lootusetust. Eks seal ole kõike muud ka, vaikust näiteks. Ma ei tea, pole kunagi julgenud päriselt sellesse tundesse sisse minna. Alati olen leidnud lõpuks mõne asendustegevuse ja kramplikult hoidunud sinna vaatamast, seda kuulamast ja maitsmast. 

Tegelikult pole tühjus selle kirjeldamiseks päris õige sõna. Pigem on see selline põhjendamatu, pidev, väike rahulolematus. Millega küll? Põhiliselt selle tundega, mis on. Veider, tunne, mis toodab iseennast ja on iseenda põhjuseks.

Kui nii vaadata, siis pole võibolla mõistlikki sellesse süüvida. Aga - kuna ma olen selle eest kogu aeg põgenenud, siis ma ju ei tea, millest tegelikult räägin...

Selline jõuluaeg siis. Istun kodus, Lagle on palavikus ja köhib ja nohub hoolega. Ise olen ka kohati kehvakene, vahel jagub jõudu, vahel ei jagu ja on pisike palavik. Nagu lõksus oleks. Ja aeg-ajalt käib selline tühi rahulolematus peal. Ja nõud on pesemata. Ja naeratada ei jaksa. Pistaks pea padja alla, magaks nii umbes järgmise aastani. Või kuni see tunne üle läheb. 

Võibolla tuleb see suurest pimedusest, päikest pole tükk aega näinud... Päev hakkab tänasest pikemaks minema, millal seda silmaga näha on, ei jõua ära oodata.

Homme on õe 45. juubel, kohustuslik (siiski mitte ebameeldiv) lühike külaskäik, tõbised lapsed jäävad koju. Homme on juba teine päev, kas ka teine tunne?

Kolmapäev, 24. detsember 2008

Tänu

Traditsiooniline surnuaiaskäik on tehtud. Käisin ja panin küünlaid, mõtlesin omi mõtteid ja kui kodu poole jalutasin, sain tagantjärele aru, et olin seekord eranditult viinud küünlaid inimestele, kellele olen sügavalt tänulik. Mõni neist on olnud tuttavam, mõni võõram, mõnega pole isiklikult tegelikult kunagi kohtunud. 

Ühe seigana meenus, kuidas papa Želnin on mulle mitmeid raamatuid kinkinud, pühendusega "vanaisalt". Tal endal lapsi polnud, mõnda eriti lähedast nimetas oma pojaks (nt. minu isa), seega mina olin lapselaps. Leidsin mõni kuu tagasi raamaturiiulist tema raamatu, kuhu oli pühenduseks kirjutanud: "Jää ikka looduse lapseks!". Mõistsin äkki, et see hea soe soov on mind tegelikult saatnud nii väikesest peale, kui ma mäletada suudan. 

Kõigile kahjuks küünlaid ei jagunud, haarasin neid üsna suvalise hulga kodust kaasa.

Jõulukaardiks võite vaadata seda, minu meelest on see üks parimaid pildilisi südatalvise vaikuse ja salapära edasiandjaid. Ja ma ei soovi teile midagi muud, kui seda, mis te ise soovite (ja võibolla neis piltides näete)!

Teisipäev, 23. detsember 2008

Stiimul ja teised asjad

Täna on suur päev. Minu ellu ilmus stiimul. Mitte see ora, millega galeeriorje ergutati kiiremini sõudma, hoopis väike armas ahjukene ärklituppa. Nüüd on seal soe ja hubane, vean oma maalitarbed sinna ja... Nüüd meenus, et tegelikult siis oleks justkui põhjust seal tööd tegema hakata... Seda on pikalt-pikalt edasi lükatud. Maalimist nimelt. Ahi ise on ütlemata sümpaatne, näeb välja nagu allveelaev. Või natuke teise pilguga vaadates väike vedur. Täiesti omaette isiksus. Nimi on ka, Miili.

Igatahes ma tänan kõiki armsaid päkapikke, kes on viimase nädala jooksul vedanud mulle 10 kilo sealiha (Onu Fjodori Eri), ahjukese, mandariine, õunu, viinereid, juustu, mahla, mune, juubelitordipulbri... Üks punase Žiguliga päkapikk surus mulle purgi mett pihku, kui tema müügiletist möödusin. Päkapikkudel on kõvasti tirimist olnud, mõned neist asjust pole sugugi kerged... Ma ei tea, kuidas päkapikke tänada, kõik need asjad on mulle vajalikud ja üldse mitte sellepärast saadud, et päkapikk punkte kirja saaks. Sihukesed hoolivad päkapikud. Mina hoolin neist ka väga. 

Aga kõige suurem rõõm on ikka Miilist, sest kõik muud asjad sööme me ära, ahi jääb alles. Loodan, et oskan seda vääriliselt hinnata ja mitte anda järgi laiskusele, hakata hoopis tööle.

Pühapäev, 21. detsember 2008

Pööripäev

Täna päev pööras. Nüüd on päike kolm päeva pesas veel, siis algab uus aasta, ühe võimaliku ajaarvamise järgi numbriga 10222.

Tänase päeva järgi võib ennustada jälle (nagu nii mitmetegi rahvakalendri päevade järgi). Et millised meeleolud täna olid, sellised saavad nad mõnda aega olema (näiteks järgmise pööripäevani). 

Mina olen päeva soodsalt veetnud, eile olin haigevõitu, täna oli juba terve tunne. Tegime lastega piparkooke, õhtul sauna. Päev möödus üsna meeldivas meeleolus, oodatud külaliste seltsis.

Neljapäev, 18. detsember 2008

Tsirkus

Kutt, kes sinu tulevikku ennustab, kadus ära ja meie boss on maruvihane. Loodame, et sul on õnnelik päev

No ma ei tea... Selline õnnelause pakuti mulle täna orkutis. Huvitav, kes neid välja mõtleb? Kas ta saab selle eest palka ka? Kui kusagil vabaneb selline töökoht, andke teada. Ma saaksin hakkama küll.

See on jälle selline töö, kus ei toodeta tegelikult midagi. Peale väikese närvikõdi. Mõnikord. Selliseid ameteid on tegelikult tohutu hulk. Näiteks Marco, tema ei tooda ju ka midagi. Mis toode on stripp? Mis kasu sellest inimestel on? Õige ammu on juba öeldud (milline rooma keiser, ei mäleta), et leiba ja tsirkust rahvale. Olgu, Marco on see tsirkus. Aga siis tuleb kohe mul see küsimus, kas mina teen ka tsirkust? Ma ei tooda ju midagi, mis kõlbaks süüa, selga panna, varju see ei anna ja ahju ei raatsi ka panna... Järele jääb tsirkus. Ja mina loodan sellele tsirkusele külge panna sügavamõttelisust ja ajalugu, pärimust. Või on kõik filosoofia, ajalugu ja pärimus samamoodi tegelikult tsirkus? Leib see ju pole. 

Teisipäev, 16. detsember 2008

Rahast

Mingi hull rahakriis liigub mööda maad. Inimestel on hirm. Minul on jätkuvalt nullseis, hea, et mitte eriti miinus. Ma olen sellega harjunud. Juba ammu. Nüüd näen, kuidas inimesed, kes muidu üsna kenasti hakkama said, räägivad langevast majandusest ja koonerdavad (ehk hoiavad lihtsalt kokku). Ja meeleolud langevad.

Õnneks, õnneks hakkavad lapsed ka juba aru saama, et õnn ei peitu ainult rahas. Ja see, kui midagi jääb saamata, pole veel maailma lõpp. 

Ja mina hakan juba nii pehmeks muutuma, et olen tõsiselt hakanud mõtlema linnaviletsusse minekust, kus oleks võimalik toimetulekutoetust taotleda. Selle mõttega harjumine võib muidugi veel kuid aega võtta.

Kõik on nii nagu alati on olnud ja ometi täiesti teistmoodi. Sain kuidagi kohustuslike kingitustega joonde, rahu tuli tagasi. Nüüd saan ma rahulikult vaikuses ja pimeduses istuda, kuulata esivanemate sosinaid ja hoida käes kallist kätt. Ma tean, et mu arved saavad lõpuks ikka makstud. Ja süda on soe.

Laupäev, 13. detsember 2008

Kõige pimedam aeg

Jõuluaeg on masendav. Kaur tuli eile  4. klasside jõulupeolt, tema oli ainuke kes pakki ei saanud. Kõik pidid tegema 50-kroonise loosipaki. Masendav. Kõigepealt mööda poode klassiõele kingituse otsimine ja siis see, kuidas ise ilma jääb...

Ja on veel asju, mida ma siia kirjutada ei taha. Lihtsalt masendav.

Kui ma kirjutasin jõuludest, kui kõige pimedamast ajast, siis ma ei mõelnud selle all mitte meeleolulangust, vaid aega, kus päike on üle horisondi väga napilt!

Ma ei saa öelda, et mul siin valgust üldse poleks, on küll. Inimesed on see valgus. Kui neid poleks, siis ei jääks vist muud üle, kui magada kevadeni nagu karu...

Neljapäev, 11. detsember 2008

Manring

Saabusin just parasjagu kontserdilt. Väikses kolkakülas Elvas käis Grammy nominent jne jne Michael Manring, basskitarrist. Selline legendi järgi muusikalise maailma alustalasid kõigutanud mees. Ma olen vist armunud. Mitte mehesse. Mitte kitarri. Neisse helidesse, mis nende kahe vahelt välja tuleb...

The Enormous Room

Adhan

Siia said paar meditatiivsemat lugu. Äkilisemad jäägu teiseks korraks.

Lisan: Panen siia siiski veel ühe loo, mis Elvas ka esitusele tuli. See pole enam muusika, see on juba puhas seks:

Helios

Laupäev, 6. detsember 2008

Jõul (õul?)

Kutsun kõiki pühapäeval, 14. detsembril kell 12 Tartusse, Taskusse. Siis meie suurepärane koor laulab seal. Ja samal päeval saab meid kuulata kell 16 Kambja kirikus. Kõik on oodatud!

Mainitud kontserdid on järjekordse saabunud jõuluhulluse osa. Õnneks, õnneks, õnneks ei laula meie kuigi palju neid kohutavalt ärakedratud jõululaule. Mõni üksik tuntum lugu on, aga niipalju on tundmata, et ühegi sõnad enne küll peas polnud. Esimene advendikontsert on antud, see toimus täna Uusna külamajas. Kuulajaid oli umbes 20, lauljaid samapalju. Akustika oli lausa fantastiline.

Aga jõul (õul?) ise on lähenemas kohutava kiirusega. Selline tunne, nagu ootaks kiirrongi ja ma pole päris kindel, kas seisan rööbastel või nende kõrval. Mäletan noorestpõlvest suurt rõõmu ja entusiasmi, kaunistamisvaimustust jne. See on juba aastaid kadunud. Ei oska isegi puudust tunda, tahaks hoopis vaikselt-vaikselt kusagil redus olla, hiilida kõrvale sunniviisilisest nänni üles riputamisest, kohustuslikest kingitustest, oksendamiseni kedratud jõulumuusikast... Söök, on üks väheseid  asju, mis mulle jõulude juures meeldib, ma lausa armastan jõuluaegset hapukapsast. Ja ise tehtud leiba. 

Minu jaoks on jõulud kõige pimedam aeg, tahaks endasse tõmbuda, vaikselt soojas olla, tulle vahtida, jalutada küünaldes surnuaiale ja mäletada soojalt-soojalt neid, kellest ma pärinen ja keda on sinna või ka mujale maetud. Elvas on isa, isaema, isaisa. Emaema on Saaremaal, emaisa on Ameerikas, Chicagos. Ja tegelikult meenutan ka nende vanemaid, mis sest, et ma pole nendega kunagi kohtunud. Mõnda hauda tean, aga see polegi nii tähtis. Oluline on, et ma mäletan lugusid nendest. See kõige pimedam aeg toob nad kuidagi rohkem välja, suures valguses neid ei näe - taju. Mida hämaramaks läheb, seda enam märkan neid mind saatmas. See on hea tunne. See ongi minu jõul.

Ja sellega ei sobi kuidagi kokku vilkuvad tuled, koledad poeuste kõrval vehklevad elektri-jõuluvanad, odavad plastmassist kuused, kohustuslik kingimaania, nõmedad äranuditud disney-muinasjutud, päkapikuhullus. Päkapikud võivad ju täitsa toredad olla, aga see kipub juba ka kommertsiks minema. Jõulufilmid on kohati täitsa armsad, aga mida aeg edasi, ei taha enam näha "Üksinda kodus"- laadseid filme. Kunagi käisime seda emaga kinos vaatamas, oli vahva küll. Aeg on edasi läinud, ma ei kannata enam seda sadismi. Eelmisel aastal nägin mingit lõiku, kus pahadele parasjagu jälle ära tehti, mul läks süda pahaks. Millegipärast "Kill Bill" ei aja südant pahaks...

Üks väheseid asju jõulude juures, mis täiesti pretensioonitult meeldib, on laulmine. (Välja arvatud ülalmainitud oksendamiseni kedratud laulud.) Meil on emaga armas komme tuletada meelde naiskooriaegseid jõululaule ja neid siis kahehäälselt laulda. Emal pole enam eriti häält, aga ikka on ütlemata soe hea tunne koos kõlada. Ja koor, mu armas laulukoor teeb jõuluaja ilusaks. Koor teeb muidugi kõik muud ajad ka ilusaks.

Jõuludeni on veel pisut aega, maania jõuab veel haripunkti saavutada. Võibolla jõuan mina siin ka seda veel kiruda. Praegu sai igatahes natuke kergem.

Teisipäev, 2. detsember 2008

Oma lugu

Loen Nirti musta masendust ja tahaks tormata talle ütlema, et ma tean! Ma olen seda tundnud! Ja siis hakkab äkki õudne. Sest meil kõigil on õigus oma loole. Just eelmisel nädalal kohtusin sõbrannaga, kellega, nagu ikka, rääkisime kuidas elu läinud on. Ja ma märkasin, kuidas ta ei suuda kuulata mind, vaid ainult peegeldusi enda peas. (Ta tunnistas seda ka ise). Aga ikka oli kuidagi õõvastav. Eriti see, et tunnen endas ära tihti sarnase käitumise. 

Ma saan aru, et saame tegelikult mõista teist inimest suht ainult oma kogemuse piires. Mida pole kogenud, on arusaamatu või ainult aimatav. Ja ikkagi tekib arusaamatu sund olla Kõiketeadja, Kõikekogenu, Lõpmata Tark. Ja samas ise üldse ei taha, et keegi minu elu kohta midagi ütleks, no kui, siis hästi. Kes halvasti arvata julgeb või siis lihtsalt teistmoodi, kohe hakkab kiiva kiskuma - kuidas ta julgeb?! See on minu elu! Minu ainulaadne elu! Ja mina tean, kuidas asjad käivad, küsige minu käest!

Tegelikult see asi nii hull ju ka pole, väike üledramatiserimine. Näiteks Kaarnaprouale ei oska ma küll mingit nõuandepoegagi anda. Mida mina sellises olukorras teeks, oskan veel kuidagi aimata. Mis temale parim oleks, kohe kuidagi ei tea. See on minu jaoks võõras maailm.

Mõni aeg tagasi tuli ema mu juurde jutuga, et näeb, kuidas ajalugu kordub. Ta mõtles sellega tema ja isa kokkusaamise lugu, võrreldes sellega, mis minu elus praegu toimub. Ma jõudsin selle peale korralikult ärrituda - ilus oli see ju alguses küll, aga kuidas nad hiljem omavahel läbi said, ei kannata kriitikat. Ma ei taha mingit ajaloo kordumist! Sarnasusi võib ju ikka leida, neid on rohkem kui küll. Aga ega erinevustest ka puudu ole. Ma tean, et olen üsna palju oma vanematelt pärinud/õppinud. Aga sellist lausa lolli allaheitlikkust, nagu mu ema omal ajal on aastakümneid aretanud, ei soovi oma elu osaks teha. Ja sellist põikpäisust ja jäikust (isa poolt) ka väldiks. See on nüüd see koht, kus ma hea meelega unustaks ära kõik sarnased elukäigud ja juhtumised ja elaks ise oma elu. Mul on täielik õigus oma elule ja loole. Arvake, mis tahate.

Loterii

Inimene reeglina ei taha olla üksi. Otsib kaaslast. Ja kelle ta leiab, saab teada alles siis, kui on elud juba üsna põhjalikult kokku seotud, nii et vajadusel uutele otsingutele minek on juba tugevasti raskendatud. 

Kui palju meil on üldse mõju oma kaaslasele? Julgen väita, et peaaegu mitte mingit, kui kaaslane ise seda ei soovi. Seega - saame täiskomplekti valmiskujul kätte. Ainult see, mis on pakendi sees, on pikaajaline üllatus. Algul ollakse ikka kenad, tuuakse lilli, kuulatakse teist ära, naeratatakse, lepitakse igasugu totrustegagi. Aga kas mees hakkab järjest rohkem jooma peale mõnda abieluaastat, kas naine tüdib mehest, keda tal ei õnnestunud enda käe järgi kasvatada ja muutub õelaks, seda ei tea ette keegi. Loterii.

Vahel tundub see nagu peaga järjekindlalt vastu seina jooksmine - üksi on halb, otsin seltsilise - oh, nüüd läks koos veel halvemaks, nüüd on hädatarvilik temast vabaneda. Ise nii õnnetu. Ikka ja jälle. Palun, palun näidake mulle mõnda paari, kes omavahel inimlikult läbi saavad! Praeguse seisuga tean oma kümnete tuttavate hulgas kahte paari, vähemalt välja paistab nii. Ümberringi käib pidev rahulolematus oma suhtega, ikka on mingi jama, kas see peabki nii olema?  Kõike leidub, alkoholismi, suhtekolmnurki, töönarkomaaniat, muidu lahku kasvamist ja võõrastena koos elamist... Õnnelik või vähemalt rahulik kooseksisteerimine on tõeline haruldus.

Kas on võimalik olla koos teise inimesega ja leppida temaga just sellisena, nagu ta on? Ja mitte luua vastastikku teineteisele vaatamiseks ilusaid maske endast, nii et tõeline nägu alles hulk aega hiljem välja tuleb? Teoreetiliselt ju on. Praegu mulle tundub, et ka praktiliselt on (kas ma eksin, seda näitab aeg).

Järjest rohkem meeldib mulle jälgida vanapaare, kes on üksteise nurgad maha lihvinud, astuvad kangete kontidega tantsupõrandale ja on vaimus jälle noored. Ja tihti on seal näha hoolimist, teineteisega arvestamist, kokkukasvamist. Võibolla on ka nende peredes alkoholiprobleemid, õelust ja muidu ussitamist, seda ma ei tea. Nemad ju hakkasid kunagi samamoodi koos elama, teadmata, kes teine tegelikult on. Võibolla on nad oma jamadest juba välja kasvanud.

Olgu loterii meie vastu lahke, nii et sobiva seltsilise otsimine eluisu ära ei võtaks! Ja natuke tervet mõistust kulub ka hädasti ära. Vähemalt nii palju, et näeb ära, kas kaaslase kandidaat "on" või "loob muljet". Ja julgust mitte valetada ennast ilusamaks, targemaks, paremaks, leplikumaks... Ja mitte lasta ennast juhtida hirmust jääda üksi. Sest lõpuks on üksiolek palju parem variant, kui kehva kaaslasega. Ja lõpuks usaldada ja austada nii ennast kui ka teist. Armastusest ma seekord ei kirjuta.

Esmaspäev, 1. detsember 2008

Vaimusilm

Homme riputan üles järgmise näituse Elva raamatukokku. Joonistused vaimusilmast. Pildistada pole neid veel jõudnud. Pidulikku avamist ei viitsi seekord teha, kuigi raamatukogu juhataja oleks vist nõus isegi midagi korraldama. Aga mul pole kellelegi ette öeldud ja paaritunnise etteteatamisajaga ei aja küll keegi end kohale.

Niisiis - soovijad saavad Elva Linnaraamatukogus alates homsest aasta lõpuni näha vaimusilmi. (Kujunäitus on seal selle nädala lõpuni.) Ise olen tulemusega üsna rahul. Kuhu silmad uuel aastal edasi rändavad, ei tea veel. 

Pühapäev, 30. november 2008

Mis mõttega?

Mõned korrad olen blogosfääris juhtunud aruteludele blogimise mõttest üldse. Eks igaühel ole oma mõte. Mina teen seda sellepärast, et see on suht mugav suhtlemisviis sõpradega. Umbes nagu "kiri sõbrannale". Ja mul on teine blogi veel, kuhu kirjutan isiklikumat kraami. Päevikut olen varemgi pidanud, see ei erine oluliselt sellest siin. Üheks ajendiks kirjutamisele on veel ka jäädvustamine. Hea on kunagi hiljem lugeda ja näha, kuidas mu mõttemustrid ajas muutuvad, arenevad. Ise käin lugemas põhiliselt sõprade-tuttavate omi, veidi ka kiikan teiste omi, kes huvitavalt kirjutavad või käsitlevad teemasid, mis mindki on köitnud.

Teine teema, mille jaoks ei hakka uut postitust tegema, on sõltuvused. Sobib ka antud pealkirja alla. Mis mõttega me toidame oma sõltuvusi? Kas meil on neid tõesti vaja? Üldiselt peetakse ju sõltuvust, igasugust sõltuvust negatiivseks. Mida vähem oleme sõltuvad ümbritsevast, seda parem. Ja mida sõltuvamad, seda haavatavamad. 

Mina olen jätkuvalt sõltuvuses inimestest. Inimene on sotsiaalne olend ja reeglina vajab teisi endasarnaseid. Kas paarisuhe on reeglina alati sõltuvussuhe? Inimesed ju abielus olles, koos elades on harjunud teisega arvestama. Kui midagi muutub, nii et tavapärane sissetallatud rada ei tööta enam, tekib ebamugavus. Sellest tihti edasi viha jt sarnased tunded. Kas sõltuvus teisest inimesest on normaalne? Mõnikord tundub see isegi vajalik. Nirtil oli selle kohta armas väljend "sümbiont". Ikka tahaks, et keegi oleks, oleks olemas mu pead silitamas ja kellele käsi ümber kaela panna (jne). Ja kellega jagada oma igapäevaelu, mida iganes see ka ei tähendaks. Kinnisidee.

Ma tean, et ma olen võimeline ka üksi elades õnnelik olema. Ja ikkagi, niipea, kui tekkis soodne pinnas armumiseks, lasin selle juhtuda. Ja nüüd elan nagu narkomaan - kohtumisest kohtumiseni. Ümberringi võib olla lumetorm, tsunami, 3. maailmasõda, mina ei lase ennast häirida, mina pean oma doosi kätte saama. Mis on see, mis sunnib mind astuma järgmisse sõltuvusse? Hirm see ei ole, sest kõige suurem on hirm jälle haiget saada. Seda järgides ma ju loobuksin kohe eos. Ei tea. Üks on muidugi see, et ma olen võtnud vastu otsuse mitte lasta hirmul lasta otsustada minu elu üle. Kui ma teadvustan endale hirmu (näiteks hirm saada haiget) ja mõistan, et see ei aita mu heaolule kuidagi kaasa ja on põhjendamatu, saan sellest distantseeruda. Teine põhjus on see, et mul on kinnisidee proovida normaalses suhtes elamist, sellises suhtes, kus inimesed püüavad omavahelisi ebakõlasid lahendada, mitte ei vindu vihaselt terveid eoone. Ja kolmas põhjus on see, et ma olen otsustanud mitte ignoreerida oma soove, mõtteid, tundeid. Mitte jätta ütlemata nii häid kui ka ebameeldivaid asju. Kallistada, kui selleks soovi tunnen. Olla aus nii enda kui teise vastu. Või vähemalt püüda seda kõike teha. Ja see on viinud mind järjekordsesse sõltuvusse, mõlemapoolsesse, tundub. Ja ma ei oska muud teha, kui endale siin õigustusi otsida.

Kolmapäev, 26. november 2008

Unitõbi

Jälle on kätte jõudnud see aeg, kus olenemata magamamineku kellaajast üles saan ikka alles lõunaks. Rampväsimus. 

Saatsin lapsed kooli ja kukkusin voodisse tagasi. Tegin kell 9 silmad korraks lahti, kargasin üles, toppisin puud ahju ja tuli otsa (oli kindel plaan ahjus süüa teha) ja - kukkusin jälle voodisse. 2 sekundi pärast olin kustunud. Kui uksele poleks koputatud, oleks ahi viimase sooja korstnasse tõmmanud.

Vitamiinipuudus? Piisavate vaimsete ergutajate puudumine? Igatalvine harjumus? Varasemad talved on unitõbi kaasnenud rohkemal või vähemal määral masendusega. Seekord masendust (veel) pole. Igatahes tundub voodi niiii armas, pehme, soe. Nagu armunud oleks.

Laupäev, 22. november 2008

Dessant

Kongutast toimus dessant Rasinale. Rahvamaja võttis lahkelt vastu meie rahvatantsurühma "Kavalik", Konguta kapelli ja segakoori. Võõrustajaid oli kohal vist peaaegu sama palju, kui meid. Omamoodi hirmus armas on käia sellistes kohtades, kus valgustuse vahetusega on seinad muutunud tõeliseks ajalooõpikuks (vanade lampide alt on värvimata olnud ja seinad on nostalgiliselt rohelisekirjud), igivanad plekkahjud huugavad saalis, see-eest allkorrusel, kus hääli lahti laulsime, oli peaaegu pakane ja haarasime endale ümber seina äärest kaltsumüügi jääke... Inimesed on lihtsad ja otsekohesed, pakuvad parimat, mis võimalik. Rohkem sel hetkel lihtsalt võimalik polnud. Aga pidu oli äge! Ja kontsert, mulle tundus, tuli ka üsna hästi välja. Ütlemata hea oli laulda, lihtne ja kerge on olla sellistes kohtades, lavakrampi ei teki mingit. Ja järjest rohkem meeldib mulle kõrvalt vaadata vanu maainimesi tantsimas. Kohati kangevõitu, tihti nii lihtsa sammuga, et sammu peaaegu polegi, aga nii armsad on need vanapaarid...

Sellised väljasõidud toovad inimesi kõvasti üksteisele lähemale. Ja mõte läheb lahti, nalja saab, uusi ideid tuleb robinal. Seekord leiutati spontaanselt uus hääleharjutus - kuna Mait ja Kaido olid lubanud tulla ja kadusid jäljetult isegi telefonilevist enne väljasõitu, lauldi "Mait saab peksa, Kaido saab peksa.... Maido saab peksa, Kait saab peksa..." - mis meelel, see keelel. Hääled sai lahti küll. Üksmeelne otsus oli, et nad peavad tervele koorile peo tegema. Saab näha.

Kunagi uue aasta alguspooles teeb Rasina rahvas siia dessandi. Kultuur elab.

Neljapäev, 13. november 2008

Vanad varjud

Auto oli mõneks ajaks seisma jäänud, käima ei tahtnud minna. Helikar on viimasel ajal eriti lahkeks muutunud, tuli ilma et ma oleksin küsinud, appi. Aga pinguta, kui palju tahad, vanad mustrid ja mälestused ujuvad lõpuks ikka pinnale. Vähehaaval läks ta järjest vastikumaks ja mõnitavamaks. Kui ta lõpuks lahkus, oli selline tunne, et tahaks nii nutta kui oksendada ja ei tea, kummast alustada. Igatahes jõudsin ma järeldusele, et minu vaimse heaolu huvides ei tahaks ma teda üldse näha. Aga mul on siin majas kaks väikest röövlikest, kellele on isaga kohtumised olulised. Nüüd ma ei teagi, mida teha. Üks variant oleks see, et lastega kohtumised oleksid tema pool, tuleb järgi ja lähevad ära issiga koos olema mõnikord. Aga see vana sunnik elab oma ema juures, kes elab oma uue mehega, kes talub hädavaevalt Helikari ja ei salli meie lapsi. Vanaemale külla minnes tuleb arvestada sellega, millal tige vanamees tööl on. Väga ebakindel variant.

Pealegi on mul tihti vaja kedagi, kes rüblikutel silma peal hoiab, sest on üsna tihti kodust ära olekut. Kooriga on pea iga nädal mõni esinemine, kust jõuan tihti üsna hilja tagasi. Alles eile käisime Jõhvis, politsei aastapäeva ballil. Pool päeva läks sõiduga kokku. Õnneks sai ema vahepeal siit läbi käia. Aga alati ta ei saa ka. Ja ööseks pole ta üldse nõus jääma. Ainult hädavajadusel - vanainimene tahab kodus omas voodis magada. Siiani on Helikar saanud siia tulla, temast lahtisaamisega on teinekord küll tegu olnud. Nüüd ma ei teagi enam, kui ma hakkan tema läheduses oksendama, on teda raske siia paluda... Ma mõistan, et lapsed kasvavad ja kunagi mitte väga pika aja pärast nad ei karda öösiti üksi olla jne, aga probleem on praegu. Näiteks järgmisel reedel on jälle uus esinemine Moostes, kust jõuame jälle vist öösel tagasi... Ja koorist ei saa ammugi loobuda, see on liiga oluline osa elust.

Küllap on olemas mingid lahendused, mida ma praegu ei näe. Loodan, et need ikka ilmutavad ennast.

Juba enne ülalkirjeldatud vahejuhtumit (Helikar ise vist ei saanud arugi, et midagi valesti oli) mõtlesin pikalt-laialt selle üle, kas on võimalik inimesega, kellega suhted on põhjalikult metsa läinud, hästi läbi saama hakata. Ja praegu mulle tundub, et ei ole. Mälu ei kao ju kuhugi. Tagantjärele olen mõelnud ka, et kui meil oleks mõni asi teistmoodi olnud, oleksime rahaliselt paremal järjel olnud, võibolla oleks oma kodu olnud, kas siis oleks kokku jäänud? Ja arvan, et võibolla oleks kauem koos olnud, aga ikka lõpuks lahku läinud. Sest lõpuks ei läinud ma ära mitte varalistel, vaid vaimsetel põhjustel. Küllap me olime hakanud koos elama üldse valedel põhjustel, näiteks hirmust üksi jääda. Võiks ju need vanad asjad lõpuks maha matta, aga tuleb välja, ma pole neist ikka veel vaba. Lapsed on meil ühised, piisavalt väiksed veel, omavahel me päris suhtlemata ei saa. Ja minul hakkab halb, kui ma teda näen...

Ja sellepärast ma nüüd püüan hoida oma praeguseid armsaid, nii et meie vahele ei tekiks ületamatuid kuristikke. Ja küsin iga natukese aja tagant endalt üle, kas ma olen enda ja teiste vastu aus, kas tunnen ennast antud suhetes hästi, kas suhted on võrdväärsed, ilma kellegile pähe istumata. Sest tagantjärele on vist üsna võimatu midagi parandada, kohe tuleb asjad sirgeks rääkida, enne kui need hapuks lähevad.

Jälle õpetaja

Eelmisel kevadel lubasin (igaks juhuks mitte väga kategooriliselt), et ei õpeta enam lapsi, ei võta endale enam kunstiringi. Sest siin Elvas tundus see järjepidevalt peaga vastu seina jooksmisena. Kehv õhkkond.

Kuu aega tagasi tuli Frugo mulle pakkuma, ega ma ei taha Palupera koolis kunstiringi teha, kord nädalas. Tema ise hakkab seal jaanuarist tööõpetust poistele andma. Olin ikka väga skeptiline. Aga igaks juhuks vaatasin koha ja inimesed üle, sellele järgnes kohe leping, meeldiva lisana haigekassa ja klassitäis täitsa vanaaegselt kenasid lapsi. Kolm tundi on nüüdseks olnud, mulje on jätkuvalt meeldiv. Eelmise aasta vastumeelsus on juba haihtunud, sündinud on ime - need lapsed on mulle juba armsaks saanud! Mulje kindlasti veel muutub, algus on siiski paljutõotav. Enne tundi ei olegi süda paha, hirmu pole, paanikat pole. Peale tundi on hea ja kerge, tunne, nagu oleksin teinud midagi kasulikku, millegi heaga hakkama saanud. Väga uudne.

Siiani olen lapsi peljanud, eriti koolis ringitundi andes, sest nad on seal hämmastavalt vastikud ja õelad olnud nii teiste õpilaste kui ka isegi õpetajate suhtes. Ja teha ka midagi ei saa, kohe on ahistamine. Väiksed ülbed nagad. Ma juba ei uskunud enam, et kusagil on ka olemas hulk lapsi, kellel on olemas hea tahe, kes ei kolgi üksteist igal võimalikul juhul ja kes suudavad omavahel inimlikult läbi saada. Terve 9-klassilise kooli ulatuses.

Paneksin Kauri ja Lagle silmagi pilgutamata kohe sinna kooli, kui neil siin muusikakooli poleks. Aga seda ei taha ka kohe kuidagi ära jätta, annet neil on. Ja sel juhul oleks liiga palju sõitmist ja liiga tihedad päevad - praegugu juba on. Mõlemad käivad 4 päeva nädalas ka muusikakoolis. Tuleb esialgu sellga siin hakkma saada.

Reede, 7. november 2008

Näituste aeg

Sain vaevalt ühe näituse üles, kui teine hakkas peale pressima. Järgmisel nädalal, reedel, 14. novembril kell 18.00 on Elva linnaraamatukogus minu, Mari ja Andres (Frugo) Rattasepa skulptuurinäituse avamine. Tõotab tulla lõbus õhtu, juba jõudsime sinna kutsuda sõbrad Konguta kapellist, kes loodetavasti tulevad, teevad muusikalisi helisid ja veel rohkem naeravad. Mõnus, lõbus rahvas.(Lisan vahele: Koguta kapell kahjuks ei saa tulla.) Andres on kutsunud hulga oma sõpru-muinasinimesi ka. Väike vaheldus ja elevus on ikka teretulnud. Kõik selle blogi lugejad on ka näituse avamisele oodatud!

Peale selle kolin paari nädala jooksul märgimaalinäituse Dentesest, Ropkamõisast, Saksa Kultuuri Instituuti. Ja Elva kultuurimajas hetkel üleval oleva maalinäituse Elva männist enne kuu lõppu Konguta rahvamajja. Ja detsembri esimestel päevadel saab uus näitus üles Elva linnaraamatukokku, pliiatsijoonistused seekord.

Selline tunne, et minust hakkab ka tegususe mõõdupuu järgi kunstnik saama. Mis kasu sellest on, kui pildid (või kujud) kusagil kodunurgas tolmuvad, las käivad ikka ilma vaatamas. Ma teen seda kõike küll enda jaoks, aga ikka on hea tunne, kui ka keegi veel sellest rõõmu tunneb.

Viimasel ajal olen loobunud eeldamast, mida oodatakse või mida võibolla ostetaks. Sest see annab nii vähe tulu ja nii palju tüli. Tulgu sealt nii palju-vähe tulu kui tahes, peaasi, et ise endaga rahul olen ja teen ikka seda, mis rõõmu teeb. Muidu hakkab olemasolemise mõte kuidagi üldse ära kaduma... Täiesti töötab see, et kui maalida midagi südamest ja hea tundega, siis hakkavad inimesed sellele tormi jooksma. Tõestatud.

Kolmapäev, 5. november 2008

Hullumaja uni

Eile sai maali-ja joonistusnäitus "Elva mänd" lõpuks valmis, üles ja avatud. Nagu juba tavaks saanud, tegin selle põhimõtteliselt valmis viimasel nädalal, eriti viimastel öödel. Peale eriti meeldivalt tagasihoidlikku avamist koju jõudes kukkusin jalapealt voodisse ja magasin nagu laip. Nägin üle hulga aja unenägusid.

Kõige veidram oli uni hullumajast, kus üks hull noormees oli ree tagaotsale püsti ajanud ja sellele mullast jalased ja põhjaaluse ehitanud. Kuna kogu kaadervärk oli eriti kitsalt ja totralt sissekäigu ees, lõhkusin mulla maha ja hakkasin koos mingi teise noormehega mulda majast välja kühveldama-pühkima. Erakordselt sümbolistlik. Natuke liigagi.

Esmaspäev, 3. november 2008

Palveid on kuulda võetud. Täna tulid koori laulma kaks uut sopranit. Esimene mulje on hea.

Pühapäev, 2. november 2008

Pidu pidu

Reede õhtul toimus pidulik Elva kultuurielu ametliku sajanda sünnipäeva tähistamine. Mingil põhjusel pole Elvas ikka veel väärilist kohta, kus seda teha, nii et üritus oli hoopis Rannus.

Kahetsusväärselt polnud mul kaaslast, kellega tantsida, nii et pidu lõppes minu jaoks natuke vara. Hulgaliselt tiirutas platsil tegusaid seeniore, kõik särtsakamad mehed olid juba aktsioonis ja mina istusin Elva raamatukogu naistega ühes lauas, vaatasime neid ja uni hakkas peale tulema... Selline see meie kultuurielu vahetevahel ongi... Vähe tegusaid mehi ja needki, kes elumärki ilmutavad, on ka juba pensionärid.

Tähtis sündmus oli veel ka kultuurisõle jagamine. Sõle said teenekamad kultuuriedendajad, sealhulgas ka mina. Natuke piinlik oli, sest tegelikult jäi hulk hoopis teenekamaid sellest aust ilma. Mina sain selle muidugi põhiliselt sellepärast, et see oli minu disainitud ja tasustamisläbirääkimistel küsisin endale ka. Kuigi arvasin, et mulle seda nii ülevoolavalt pidulikult kätte ei anta. Lausa piinlik. Panen siia esimesel võimalusel pildi ka. (Pilt sai serva peale.)

Pidu pidu otsa ei lõpe iial otsa - järgmine päev oli juba hulga vingem, nimelt meil oli Konguta rahvamajas kontsert koos Suisapäisaga. Ja peale selle pidu hommikuni. Tantsisin ka eelmise õhtu eest ja koju jõudsin alles vastu hommikut. Viimast korda oli meie seltsis meie kõige kobedam sopran, kolib kahjuks ära... Mulle tundub, et osaliselt oligi see pidu tema auks. Vähemalt ta võttis sellest kõik, mis võimalik. Kustkohast me uue soprani saame? Mina ja Terje oleme sellised "poolbassid", kõrgete nootidega on halvasti. Järele jääb Aire ja ka Margit, aga tema ei saa alati käia... Tulge meile laulma! Eriti oodatud on sopranid ja tenorid on ka väga hinnas!

Ülehomme on mul näituse avamine, rabelen viimaseid pilte teha...

Laupäev, 25. oktoober 2008

Õnn ja häda

Paar lihtsat küsimust on tekkinud kolades blogosfääris.

Miks erutavad inimesi rohkem valusad teemad? Miks ei julgeta kirjutada õnnelikest hetkedest? (Kirjutatakse ju ka, aga vähe...) Ise ju ka, olen jätnud nii mõndagi tõeliselt suurepärast üles märkimata. Millegipärast tuleb tunne, et liiga palju ei või eluga rahulolu või hoidku jumal - päris õnnelik olemist avaldada, see tekitab paksu verd.

Arutlused valusatel teemadel on loomulikult vajalikud, vägagi. Aga kuhu jäävad arutlused helgetel teemadel? Kas nendest ei saagi niimoodi kirjutada? Veider maailm, kus õnnelik olemine on haruldane ja millegipärast mitte avaldamist vääriv. Justkui oleks veidi häbi olla õnnelik... Või jätab liiga helge meeleolu mulje vähem sügavast, koguni tühisest isiksusest?

Või on hädal ja viletsusel miljon nägu ja õnnel ainult üks, nii et sellest polegi õieti midagi kirjutada?

Mäletan enda elust, üldse mitte kaugest ajast, kuidas virisemine oli põhiline suhtlemisviis. Selle mõistmine oli päris valus ja ümberõppimine käib siiamaani. Halb on rääkimist väärt ja hea käekäigu mainimine kurjast... Justkui ärasõnumisena tundus. Tuleb see siis äkki meie rahvalikest uskumustest? Kiitmine ei ole meie traditsioonis just väga soositud tegevus olnud... Sellel on teinekord pahasoovlikkuse või pugemise maik juures. Enda elu heade külgede avaldamist on suisa rumalaks peetud.

Õnn ja häda käivad kordamööda, las nad siis olla, mõlemad. Õnn on ka väärt, et teda märgata. Praegusel hetkel on mul olemas põhjust nii heaoluks kui ka hädaldamiseks. Ainus, mis ma teha saan, on valida, kummalt poolt ma enesetunde valin. Ja kas probleemid on PROBLEEMID või ainult lahendust ootavad asjaolud. Neid on ju alati.

Laupäev, 18. oktoober 2008

Õnnelik

Morgiel oli hea soovitus panna kirja 20 asja (tegevust), mis teevad õnnelikuks. Vaatame, palju tuleb (mitte tähtsuse järjekorras):

  1. Lagle juuste kammimine, patside punumine, Kauril vastavalt selja silitamine
  2. Kauri ja Lagle pillimängu kuulamine
  3. Laulmine kooris, häälte kokkukõlamise tunne
  4. Suhtlemine sümpaatsete inimestega - olgu siis sõbrad või sugulased, koorikaaslased, lihtsalt toredad inimesed tänavalt, turuleti tagant...
  5. Looduses käimine, vee voolamise, puude kohina, tuule kuulamine, eriti vinge on, kui mõnda looma ka näeb
  6. Päikeselaikude liikumise jälgimine
  7. Maalimine, kui saan teha seda, mida täpselt ise tahan, joonistamine käib ka siia alla
  8. Saagimine, eriti kui tulemust ka on
  9. Saunas käimine
  10. Matkamine, eriti mitmepäevased paadimatkad hea seltskonnaga
  11. Trummimäng, eriti tore on teistega koos tümistada
  12. Mööbli ümber tõstmine, kui tulemus tundub eelnevast parem
  13. Autojuhtimine (loomulikult, kui masin on korras)
  14. Raamatukogu - suurepärane koht, aardeid otsast lõpuni täis ja ma võin kõiki neid kasutada
  15. Saelaagrites käimine - põhiliselt seltskonna pärast, inimesed on seal imelised
  16. Akvaariumiga tegelemine
  17. Muusika kuulamine, võimalusel ka ise kaasa ümisemine
  18. Hea toidu söömine, päris õnnelikuks teeb...
  19. Oma tehtud töödele kodu leidmine, olgu siis kas õiglase hinnaga müümine või kinkimine headele inimestele, kes saadud kingitusest rõõmu tunnevad
  20. Armunud olemine, eriti objekti vahetus läheduses
  21. Päike, eriti peale pikka pilvist perioodi, teeb rõõmust lausa sõgedaks
  22. Teise inimese pinges/valutava/haige selja (pea, käe, jala...) mudimine, ravimine, kui on olemas soov seda teha ja käed ise teavad, mida teha, kui see tuleb hästi välja
  23. Kord, kui ma olen üle hulga aja suutnud elamise enam-vähem korda ponnistada (see küll kahjuks kaua ei püsi)
Saigi 20 täis, isegi üle! Jee! Ma olen ikka õnnelik inimene! (kui ma just vastupidi ei tunne või parasjagu ühtegi mainitud tegevustest ei tee). Küllalt palju teen ikka ka. Järjest rohkem.

Väike teemakohane meenutus juunikuust.

Reede, 17. oktoober 2008

Süüdimatu

Ma ei tea, mis minuga lahti on. Kahe nädala pärast on näitus ja mul pole ühtegi tööd... Vahepeal tuleb ärevus, aga enamasti on suur ja vaikne rahu. Ma tean, et see saab ükskord otsa. Siis tuleb paanika, sellele järgneb kohe hull tööperiood. Lõpuks saab kõik tehtud. Alati on saanud.

Teisipäev, 14. oktoober 2008

Stabiliseerumine

Helikar oli terve pühapäeva siin ja koguni öö ka takkajärele. Lõpuks hakkab meie omavaheline suhe tasapisi normaliseeruma, viis aastat lahkuminekust hakkab täis saama. Päeval oli üllatavalt normaalne koos kuuri puid vedada jne.(ta andis puude jaoks koguni raha), kui õhtu hakkas jõudma, hakkas kannatus siiski otsa saama. Ma ei kannata teda ikkagi kuigi kaua välja. Ei tea, kas kunagi hakkangi. Pole ehk vajagi. Tegelikult kannatan ma oma ema sama lühikest aega välja... Õige ruttu hakkab närvidele käima...

Ööseks kupatasin ta teise tuppa madratsile magama, ikka häiris. Mis teha, võibolla ei peaks ma enam lubama tal ööd siin olla, kui ise kodus olen (seda on õnneks harva olnud). Lapsehoiu ajal muidugi võib ta ikka siin olla. Ja võibolla peaksin tema masseerimisest ka keelduma, siiani olen olnud vastutulelik, kui on abi küsitud. Ometi, mis abi see on, kui annan seda vastumeelselt. Head massaaži saab ainult siis teha, kui midagi vastu ei hakka. Jälle, jälle tuleb õppida "ei" ütlema. Liigne headus ja vastutulek on kurjast. Ikka veel ma kompan piire ja õpin läbi saama oma minevikuga, inimestega minevikust, oma möödaniku valikutega. Asi edeneb, sõgedat viha on hulga vähem. Kahetsust samuti.

Rahu

Täna oli Väikese Väeraja avamine. Kohal oli tore hulk armsaid saemehi, nii hea, nii hea oli neid jälle näha... Läbisime raja koos linnavalitsuse esindajatega ja suure hulga Elva pensionäridega. Reeda juhendamisel. Ära väsitas...

Aga pärast sai süüa ja meestega rahulikult ühe laua taga istuda, nii hea hakkas. Ilm ka säras. Ja pärast tuli Hannes mulle mõneks ajaks külla, nii hea, nii hea oli lihtsalt koos istuda, mina masseerisin tema kehvemat kätt, oli tore vaikne kohtumine. Mõned inimesed on hingele lähemad, kui päris sugulased - Hannes on suur ja tähtis osa vaimsest suguvõsast. Venna rolli täidab.

Siis tulid veel lisaks kallis naabrimees ja kallis kallis kallim külla. Justkui pidu oli! Jõime tunnikese teed, siis oli külalistel aeg minna. Suur töö hakkab lõpule jõudma - rada on avatud, nüüd on vaja veel voldik kavandada-kirjutada. Juba on hulga kergem, saab keskenduda rohkem uutele tegevustele, ideedele.

Ilus päev.

Esmaspäev, 6. oktoober 2008

Kummaline päev

Tegin kultuurimajale rinnamärgi kavandi - "Elva kultuur 100". Ja oh imet, need näljarotid pakkusid mulle selle eest isegi raha! Ma olin igaks juhuks arvestanud, et sealt tulu ei tule. Ja siis küsiti, et palju ma tahan. Üle pingutada pole nendega mõtet (vanad kogemused). Küsisin siis 600-700, mille peale juhataja tegi täiesti ebatraditsioonilise käigu ja ütles, et seda on vähe. Kirjutas ise omast vabast tahtest lepingule 2000.-!!!!! Ma ei oska arvata, mis seal on juhtunud. Võibolla hakkab juhataja ametist lahkuma... Või on ta mingi trauma saanud, nii et isiksus on muutunud... Aga suund ise on muidugi tore, nii kena on saada 3x rohkem raha, kui küsitud. Nii võikski jääda.

Neljapäev, 2. oktoober 2008

Kaos ja tühjus

Pusisin siin blogis piltide ja värvidega edasi ja tagasi, riputasin ka galeriisse pilte juurde. Jäin mõtlema blogi nime üle. Ja ma leidsin, et see nimi kehtib ikka veel. Selja taga on kaos, kohati ikka veel tunnen kaost keerlemas enda ümber. Samas on tühjuse maitse keelel. Häbemata hea tunne on, kui koorem jääb väiksemaks. Häbemata hea on olla vahel vaikuses ja tühjuses. Mõtlemine on tihti nauditav tegevus, väitlemine samamoodi. Mulle on alati meeldinud sõnad. Ajapikku olen õppinud ka hindama seda, kui sõnad saavad otsa - sõnu pole enam. Pole enam hinnanguid, hirme, ootusi. On Suur Vaikus. See võib tekkida millest iganes, kus iganes.

Kehvem lugu on see, et selles suures vaikuses on minu ümber ikka paras kaos, kus tuleb orienteeruda. Kaos on tekkinud osaliselt selle tõttu, et mul pole olnud korralikku märkmikku. Viimase paari nädalaga olen hakanud hüppeliselt rohkem unustama. Iga natukese aja tagant tekib mõni piinlik moment, kus ilmneb, et suur vaikus on ainult minus, ümberringi toimub midagi suure mürinaga. Ja mina olen unustanud, kellega, kus, kuna ja milleks olen lubanud kohtuda... Sest minu jaoks on aeg oma tähtsuse kaotanud. Aga ma olen 2 kooliskäija lapse ema, kellel on siiski kohustused. Pole võimalik unustada ennast vaikusse, kui tuleb täita sotsiaalseid kohustusi, aga mina ikka unustan... Selles mõttes ma pole hea ema, mul ei jagu lõpmata palju tähelepanu oma lastele. Ma ei suuda nende kodutöid iga päev piinlikult üle kontrollida (nagu olen kuulnud, teised vanemad tegevat). Ma ei suuda nendega isegi ühe laua taga süüa, sest, kurat võtaks, me ei mahu sellesse kööki ühe laua taga koos mõnusasti sööma. Mida me üldse koos teeme? Kooliperioodil?

Hoolimata pidevatest mäluaukudest on vaikus siiski hea. Ma ei mäleta, millal ma viimati depressioonist nii kaugel olin. Sest see soe pehme vaikus on nagu suur soe hoolimise suletekk, maailm pole enam kõle ja külm, hoolimiseta paik. Suur osa selles tundes on inimestel, keda olen oma ellu vastu võtnud sõpradeks, seltsimeesteks, lähedasteks. Sellel aastal on lõpuks tulnud tunne, et hakkan kodunema siin väikses linnakeses. See on võtnud üle 4 aasta. Nüüd on mul siis lõpuks turvaline sõpruskond, kelle seltsis saan ma olla just see, kes olen, pole enam vajadust salata ennast maha sobitumaks keskkonda. Ja muidugi ei saa mainimata jätta armast inimest, kelle seltsis tuleb suur soe vaikus, mõtted ja soovid lõpevad otsa ja järele jääb ainult puhas olemine. Ma tänan!

Kolmapäev, 1. oktoober 2008

Uued värvid

Muutsin meelelahutuseks veidi blogi kujundust. See vastab kuidagi paremini hetke meeleoludele. Paistab, et see saabki muutuma iga natukese aja tagant - vähemalt pööripäevade paiku.

Pilt, mis sai päisesse, on liivaskulptuurist Munamäelt "Maa suudleb Taevast". Kõige selle kõrval, mis viimasel ajal ümberringi toimub (kallaletungid, vargused, üldine närvilisus), oli äkki tahtmine teha üks vaiksem ja rahulikum koht. Midagi, mis tuletaks meelde, et hellus, hoolimine ja ühtehoidmine on olemas.

Kuuloomine

Tavaliselt lähevad inimesed ogaraks täiskuu ajal, seekord on rahvas eriti närviline kuuloomise ajal. Kaarna koju tungiti, nii et Kaaren oli sunnitud kirvega oma kodu ja lähedasi kaitsma. Elva kultuurikeskuse juhataja oli toibunud oma mandlilõikusest ja ussitas hullemini kui kunagi varem, kired lõõmasid siin ja seal... Üldiselt kippusid inimesed kergemini vihastama. Mul õnnestus märgata üldisi meeleolusid enne ise neisse laskumata, jääda rahulikuks ja hoida vajadusel eemale (tubli mina!). Selle kõrval oli tore näha, et kooriproovis oli ka hulgaliselt energiat, mis ei kulunud negatiivsetele emotsioonidele, vaid särale silmades, naerule, hingestatud kooslaulmisele ja -olemisele. Päike ei kustu meie koori kohalt kunagi! (nagu Valdur suvelaagris tabavalt märkis).

Olen siin kunagi alustanud mõttekäiku, et seda, mida tehakse kuuloomise ajal, jätkatakse terve kuu. Siiani on üsna nii olnud (kuigi statistika jaoks on aeg liiga lühike). Vaatame, vaatame, mis sellest kuust sellise alguse puhul saab...

Reede, 26. september 2008

Vananaiste suvi

Kuigi papa Želnin ütles selle kohta, et naine pole kunagi vana, niisiis naistesuvi. Isegi saagida olen saanud. Täna alustasin uut kuju, konna teen.

Tegemist on sigapalju, sellest ei hakka ma kirjutama. Kirjutan hoopis sellest, et enne, kui rajale kõik kujud täiesti korralikult üles said, virutati juba üks ära. Kahjuks pole mul hetkel käeulatuses sellest ühtki pilti, aga see peaks õige pea jõudma mõnessegi massiteabevahendisse. Pildiga. Võibolla ma nüüd solvan inimesi sellega, aga ma olen selles isegi enda jaoks positiivset leidnud. Inimesed on selle raja juba omaks võtnud, hämmastava kiirusega oli info kadunud kujust liikuma läinud. Ja kui keegi peaks nüüd veel ülejäänud kujude kallal midagi üritama, siis ta vist lintšitakse möödakäivate kepikõndijate või jooksjate poolt lihtsalt ära. Valve missugune. Hea on teada, et rada on inimeste poolt omaks võetud, me pole seda ilmaasjata teinud. Kuigi selle teadasaamise hind on kõrgevõitu. Ma ei kujuta ette, mis me sinna asemele paneme...

Esmaspäev, 22. september 2008

Kummaline kuu seis

Kummaline raskemeelsus on äkitse tulnud. Lausa kellaajalise täpsusega tuli. Mari jutu järgi temal samal ajal ka sarnased meeleolud tekkisid. Kas see on mingist kuuseisust või ilmamuutusest, polegi tähtis. Peaasi, et mööda läheks.

Enesehaletsus on kerge tekkima, vahepeal saab sellest justkui välja, aga ta hiilib ikka nurga taga ja kipub vaikselt, vargsi sabas käima. Kohvi joomine on ka asja süvendanud, 3-4 tundi peale kena tassitäit hakkab ergas olek kaduma ja hall haletsuse pilv hakkab vaadet varjama. Kõik kenad mõtted, selge ja julge olek vajub kahtluste mutta. Ja ma leian ennast äkki vanal tuttaval viisil selles mudas püherdamas... Vanade mõtlemisharjumuste muutmine võtab kõvasti aega ja kordamist, ikka kipuvad tagasi tulema. Ja kohvi ei maksa ka juua. Parem teed või kakaod, kui ilma ei saa.

Häid asju on ka, näiteks see, et ilm on lõpuks normaalseks läinud. Ma loodan, et see aasta talve ei tulegi, vähemalt mitte sellist, nagu eelmine oli. Päike võiks paista kuni märtsini välja, ja siis oleks juba kevad...

Reede, 19. september 2008

Naer on terviseks

Me hakkasime Mariga projekti kirjutama, linnale, meie maaliksime ja veaksime maale mööda Eestit ringi ja linn võiks selle eest meile maksta. Projekti nimi on "Elva kui vääriselupaik". Kogu see idee üles kirjutamine ja eelarve koostamine on viinud meid lõppematusse lõbususse, mida me isekeskis kiiksuks nimetame. See on hea märk, parimad ideed on sündinud kiiksu keskkonnas. Peale selle on kiiks tugev vaimselt ja füüsiliselt tervistav seisund. Kuigi, see viib ümbritsevad inimesed mõnikord segadusse. Tuli minu käest naabrimees eile saagi laenama, vahtis meid imestades minutikese ja küsis lõpuks, ega me laksu all pole. Me muidugi kinnitasime itsitades, et ei, aga ega ta vist uskuma jäänud. Aga kolme koostööaasta jooksul on meil õnnestunud välja õpetada koguni Tartumaa tervisespordikeskuse direktor, kes enam ei imesta meie kiiksuhooge vaid laseb juba ennast ka neisse kanda. Suurepärane koostöö suurepärase inimestega ja ütlemata hea on koos naerda. Lõpmata hea.

Kolmapäev, 17. september 2008

Turvas, turba, turvast

Täna ütles mu kallis kavaler mulle, et ta tunneb ennast minuga turvaliselt. Ma olin algul üsna jahmunud, kuna ma pean ennast üsna ebaturvaliseks inimeseks. Muidugi natuke hiljem ma mõistsin, mida ta mõtles - see on seotud meie maailmanägemise sarnasustega ja läheks siin liiga pikaks seletada. Aga see pani mind ka mõtlema turvalisusele üldse.

Turvalisust otsitakse tihti rahast, mina ka, aga see pole ainus viis ennast kindlalt tunda. Turvalised on inimesed, kelle peale võib kindel olla. Või kelle reageeringutele võib kindel olla. Naabrivanamees joodikunäss käitub alati ühtemoodi, mitte meeldivalt aga etteaimatavalt ja see on siiski turvaline. Eriti hea turvaline on nende seltsis, kes jagavad sarnast maailmavaadet või/ja harjumusi. Ma olen õnnelik inimene, minu lähikondsete hulgas on neid õige mitu. Peale üsna ebaturvalist abielu Helikariga olen enesele teadvustamata hakanud koguma turvalisi inimesi. Mul on terve kollektsioon sõpru (enamasti saemehed), kellele võib kindel olla. Lihtsalt kindel. Loon enda ümber turvalisuse tsooni, sest enda peale ma küll kindel pole... Aga ma paranen iga päevaga. Turvas, turba, turvast...turbasse...

Korstnapühkija naeratus

Loen siin, kuidas Morgie pistab rohelisi kuulikesi, et masendusega toime tulla. Isegi olen selle aasta jooksul vähemalt 10 korda tõsiselt kaalunud sarnase ravi alustamist. Takistanud on mind ainult see, et ma tean, et kõik möödub. Hea, et seegi rasketel hetkedel meelde tuleb.

On olemas erinevaid tehnikaid, kuidas hoida meeles mälestust heast tundest. Siis on teda võimalik vajadusel jälle esile kutsuda. Sest tegelikult inimene ei vaja asju, tunnustust, tähelepanu jne., inimene vajab tunnet, et ta on õnnelik. Ja loodab, et kui ta saab piisavalt varandust, sõpru, hea abikaasa, andekad lapsed, siis on õnnelik. Aga võta näpust- millegipärast on maailm inimesi täis, kellel on need kõik olemas ja ikka on õnnetud, ikka veel otsivad, rabavad, krahmivad ja nõuavad oma õigusi (mitte, et seda ei tohiks teha, vaid sellel pole tihti soovitud tulemust). Sellepärast on eriti oluline tuletada meelde õnnelikke aegu, olgu need kasvõi lühikesed hetked. Siis hakkab tasapisi tulema tagasi rõõm väikestest asjadest - et ahi kiirgab sooja, et korstnapühkija naeratas just sulle tänaval rattaga mööda kihutades, et külmetavate sõrmede vahel on tass sooja teed. Õnneks on nii vähe vaja.

Loomulikult on raske olla õnnelik, kui töö hulk tahab hinge seest võtta või on mure, haigus, lein. Aga siis on abiks teadmine, et kõik möödub. Meil on alati võimalik valida oma reageeringuid, kas vihastada või naerda.

Kaks päeva tagasi oli mul väikene valgustumine. Ma mõistsin äkki, et liigne headus ja vastutulelikkus teeb ainult halba. Ma olen olnud liiga pehme Helikari suhtes, mõistev ja arusaaja. Ja temal pole mõttessegi tulnud olla samamoodi mõistev minu ja laste suhtes. Aga kui mina oma (ja laste) õiguste eest ei seisa, kes siis seda teeb? Ma ei tea veel, kuna täpselt ja kuidas, aga alimente tuleb tõsta. See, mis praegu on, on naeruväärne (700.- kuus kahe lapse peale kokku). Mitte keegi ei seisa minu õiguste eest, see on ainult minu enda teha. Ja ma ei ole laste eest üksi vastutav. Kuigi see tähendab suure tõenäosusega jälle kohtusse minekut. Aga mul on see õigus. Ja tegelikult ka kohustus, kohustus iseenda ees mitte olla ikka edasi see jalamatt, mis on kõigega nõus, selleks et olla ikka edasi "hea inimene". Liigne headus on kurjast.

Armasta ennast ise (ja ma ei räägi nartsissismist), siis saavad ka teised seda teha. Ja siis saad sa tegelikult alles teisi armastama hakata. Kevadel ütles Mati mulle:"hoolitse enda eest, sest keegi teine seda ei tee!". Siis ma tundsin ennast natuke solvatuna, mahajäetuna. Aga tal oli õigus. Ole enda vastu hea, sõlmi endaga rahu ja siis alles jagub tervet tähelepanu ka ümbritsevatele. Ja mööda kihutav korstnapühkija naeratab kindlasti, pole isegi tähtis, kas ainult sulle või tervele ilmale.

Teisipäev, 16. september 2008

Emand Aeg

Ütlesin üles kunstiringi õpetaja töö kultuurimaja juures, kuna see ei parandanud mu rahalist seisu kuigivõrd ja lootsin samas saada rohkem aega. Alles nüüd ma saan aru, kuidas aega ikka enam üldse pole, eks ole imelik. Ootamatult, ettekavatsemata on elu läinud nii kiireks, nagu oleks mitme kohaga korraga tööl. Olen mõelnud korralikult tööle minna, tekitada mingisugunegi rahaline stabiilsus, nüüd tundub see mõte eriti utoopilisena. Hetkel on kiire, kuna käesoleva nädala jooksul tuleb valmis kirjutada 2 kunstiprojekti järgmiseks aastaks ja siis on kohe edasi kiire, kuna novembris olen lubanud osaleda vähemalt kahel näitusel ja selleks tuleb tööd teha. Millal ma veel leiaks aega "päris" tööl käimiseks? Võibolla on asi selles, et ma tegelikult ei tahagi tööle minna. Ega ma ei tea ka ausalt vähemalt siinkandis ühtegi tööd, mida ma teha tahaks... Vahel tuleb küsimus kas ma olen ebanormaalne? Inimesed ju ikka tööl käivad ja kui ei käi, siis see muudab ümbritsevaid väga murelikuks. Et kuidas siis nii, ei tahagi? Aga palun väga, mis töökohti siin siis saada on? Enicsisse mikroskeeme tinutama? Svenströmi särke õmblema? Konsumisse või Säästukasse kassapidajaks? Kui ma nende peale mõtlen, tuleb kohe soov ennast varakult oksa tõmmata. Sest siis on mul täiesti kasutu ja mõttetu inimese tunne. Ma oleksin halb õmbleja või tinutaja, 1000 ühesugust juppi päevas tootes laibastuksin vist esimese nädalaga. Ja tegelikult pole mind ka võetud sellistele töödele vastu, kui tööbüroo kaudu kunagi otsisin - ega nad lollid ole. Üks personalijuht ütles üsna otse, et sellest poleks tegelikult neile kasu ega ka mulle, ma oleksin halb töötaja ja ise õnnetu. Ta nägi mind esimest korda. Ja siis ta soovitas teha seda, mida ma tahan teha. Näiteks kunsti.

Sellest on möödas juba üsna mitu aastat, ikka ma veel harjun selle mõttega, et ma võin olla väärtuslik ka mittetraditsiooniliselt elades. Minu aeg on mulle väga kallis, ma ei ela igavesti. Kohe kuidagi ei taha kasutada seda enda nüristamiseks.

Aeg kulgeb omasoodu ja huvitav on jälgida, kuidas idee, mis on kunagi välja öeldud ja siis justkui surnud, pole seda ometi. Emand Aeg on neid hoidnud oma hõlma all, lasknud küpseda nii ideed kui sellega seotud inimesi ja "äkki" hakkavad asjad toimuma - emand Aeg laseb neil sündida. Ma viskan mõtte õhku ja just sellel hetkel, kui ma mujale vaatan, saab idee tahkeks.

Laupäev, 13. september 2008

Haiguste ravi

Hakkas tulema tilluke palavik, metsas külmetamise peale ja verandal magamise (külmetamise) järel. Siinkandis liigub vist ka mingi tilluke viirus ringi. Sain hea retsepti:
Kui tuleb tunne, et hakkad haigeks jääma - 50 grammi viina (võib ka näiteks ürdilikööri) ja siis vatiteki all paduseksi. Kohustuslik on põhjalik higistamine ja kõigi võimalike närvide ergastamine.

Kellel on võimalik, tarvitagu. Töötab vähemalt sama hästi kui näiteks paracetamol. Ja on (olenevalt olukorrast) hulga nauditavam.

Tervist!

Neljapäev, 11. september 2008

Hurraaaa!!!!!

Eile oli see maagiline päev, millal alustati metsa (Elva terviserajale) kujude paigaldamist ( kujud ise valmisid juba maikuus). 4 aastat tagasi tuli Maril selle raja kujudega tähistamise idee, nüüd see lõpuks materialiseerub. Sellega seoses saime tolgendada nii eile kui täna pool päeva külmas märjas metsas ja olla niisama lihtsalt tähtsad, 7 meest meie silme all meie ideid materialiseerimas. Suurepärane tunne!

Mulle on jäänud mulje, nagu mehed oleks mingi mõistatuslik maagiline rass. Mehed on võlurid, kes teevad mateeriaga imelisi asju. Nad suudavad liigutada tohutuid hulki tahket ainet, tegutseda kooskõlastatud grupina ja imed sünnivad. Nüüd, üle 30sena hakkab mulle kohale jõudma, et ma olengi naine. Ma võin, jah, saagida kujusid peaaegu nagu mees, aga meestel on selliseid omadusi, mida mul eriti pole. Ja vastupidi. Nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt. See, kuidas nad lahendavad tahke aine ümberpaigutamise praktilisi ülesandeid, on imetlust väärt. Jah, ma ehitasin sel suvel oma esimese peldiku, aga ma usun, et minust ei saa siiski ehitajat. Tahke aine suurtes hulkades ümberpaigutamine, jagamine ja uude süsteemi kinnitamine on piisavalt kaugel mu loomulikest annetest. Samas, nagu kogemus näitab, saavad mehed tundeelu probleemide ja lihtsategi küsimustega üsna raskelt hakkama. Emotsioonid on naiste maailm. Valdavalt. Ujume oma emotsioonides ringi, elame üle ja läbi ja saame sellest tugevamaks. Emotsioneerime ka oma meeste eest. Ja nemad ehitavad maju.

Laupäev, 6. september 2008

Elu läheb järjest paremaks

Tohutu tahtmine on seda kuidagi jäädvustada, enda jaoks, mida ma praegu tunnen ja kuidas maailma näen. Aga sõnad lähevad sõlme. Millegipärast tuleb mul virisemine tunduvalt paremini välja kui vaikse, rõõmsa, helge meeleolu ülesmärkimine, et seda hiljem lihtsam mäletada oleks. Aga ma proovin.

Ma tunnen, kuidas mu silmad säravad ja nad tõesti säravad, sest mulle on seda täna 4 korda öeldud. Vaikne hiilgus on mu ümber, sõnad liiguvad laisalt, mõtted on rohkem pildid ja tunded kui laused. Igavene dialoog iseendaga on sumbunud peaaegu kuuldamatuks. Kadunud on väärtusetuse ja sihitu ekslemise tunne. Ma ei tea, kas mu elul on mingit suunda, või ei, ometi on tunne, et kõik on õigesti. See, et mul pole praegu tööd, ja see, et ma tegelikult isegi ei taha tööle minna, sest ma pole veel näinud sellist töökohta, mida ma tõesti tahaks. See, et ma ühest küljest ei taha üksi olla ja teisest küljest ei julge enam kedagi prauhti proovi mõttes sisse kolida. Ma ei tunne ennast kuidagi üksi ja ma ei koli praegu kellegagi kokku. Inimesed on olulised. Mul on läbi aegade parimad naabrid, parimad sõbrad ja parim kallim, parim laulukoor, parimad skulptuurid valmivad. Mõned asjad logisevad ka, näiteks auto amordid ja nende vahetuseks praegu raha pole. Aga see ei sega, ikka on imelik tunne, et kõik on õigesti. Võibolla olen ma armunud. Vaikselt, pehmelt, soojalt, üldse mitte meeletult, lihtsalt lahkelt, iseendasse. Ja läbi selle kõigesse enda ümber. Ma tänan.

Kolmapäev, 3. september 2008

Mu koduke on tilluke

Maja, kus elan, on näinud igasuguseid aegu ja inimesi. Kunagi elas siin üks perekond, pärimise läbi sai maja kaheks pooleks - ühes pooles elas õde, teises vend. Praegused omanikud on nende pärijate pärijad. Elu edenes omasoodu, millest mina küll paraku midagi ei tea. Teadma hakkan umbes sellest ajast, kui siin kõrvalkorteris elas minu klassiõde, kelle ema ja kasuisa olid joodikud. Minupoolses majaosas elas siis vanapaar, kes tasahaaval vaikselt mõneaastase vahega elust lahkus. Majapool jäi tühjaks, peremehe kasutütar oli ainuke pärija. Ei raatsinud oma lapsepõlvekodu müüa ega rentida, kuni lõpuks mina küsisin, siis oli jõudnud mõistmiseni, et ta ise ikkagi oma maja kõrvalt seda hooldada ei jõua ja andis mulle üürile. Samal ajal teiselpool oli klassiõde abiellunud, Tartusse kolinud. Millalgi oli tema ema ennast üles poonud. Siis oli klassiõde lahutanud ja jäänud muuseas ka kasuisa ainukeseks hooldajaks, kuni vanamees ennast lihtsalt surnuks jõi. Tüdruk sai ootamatu päranduse. Ta kolis oma pojaga siia samal ajal, kui minagi ja tegime kõrvuti remonti. Maja hakkas elama. Siis hakkas elu järjest paremaks minema - tema leidis sümpaatse kaaslase, kelle juures ta nüüd elab. Korter oli eelmisel aastal välja üüritud kunstnikust ja rahvamuusikust noorpaarile, kes ostsid õige pea omale talu ja kolisid sinna, oma ühisesse armsasse hurtsikusse Vastseliina küngaste vahel. Nende järel tulid siia järjekordne kena ja asjalik noorpaar väikese lapsega. Nendel juba on kodu maal, lihtsalt see vajab veel roppu kapitaalremonti. Selline lühiülevaade.

Vaadates seda jada, tekkis mul küsimus, milline on selle maja karma. Sest olgu muude asjadega, kuidas tahes, erinevatel kohtadel on vaieldamatult mõju inimesele. Ja siis see, kuidas inimesed muudavad koha olemust. Eriti meenub mulle Mari ja Ülise korter Jänesel, see oli kuidagi eriti ebameeldiv koht. Renata ajal ma seal elada ei suutnud, kuigi mul oli seal tuba. Mari suutis seda tugevalt muuta, kuid teatav tõrge jäi minul selle koha suhtes ikkagi alles. See korter siin on minus tekitanud kohati sarnaseid tundeid (kuigi ta on palju parema naabrusega, kui Jänese). See, kuidas ma pole siiani leidnud oma voodi jaoks head kohta (lohistan seda iga natukese aja tagant mujale ja pole ikka rahul), kuidas päike ei paista kunagi mu kitsasse kööki jne. Ma pole siin elatud 4,5 aasta jooksul ikkagi päriselt suutnud koduneda. Lugesin kokku, olen viimase 12 aasta jooksul nimetanud oma koduks (kasvõi tinglikult) 10 kohta. Ja seega kolinud 9 korda. Kuna ma ükskord koju jõuan? Ma saan aru, et see kodu on minus endas, aga ikkagi, kuna ma suudan ennast lepitada selle kohaga, kus ma elan? Elu läheb järjest paremaks, lõpuks on siin tänu Matile inimlik peldik, kunagi ehk juba järgmisel aastal on lootust saada linna veevärk ja kanalisatsioon. Aga ikkagi on hõre ja kodutu, pidetu tunne... Mõnikord. Järjest harvemini. Täna.

Esmaspäev, 1. september 2008

Muutuv kui kuu

Kuidas hoida alles seda sooja tunnet, et elu on elamist väärt? Vanarahvas rääkis, et see, mida teed kui on kuuloomine, see jätkub terve järgmise kuu jooksul. (Teine variant on, et noore kuu esmakordne nägemine on oluline hetk ja siis tavatses Mari ikka öelda:"Raha, raha, muud ma ei taha!"). Eelmise kuuloomise ajal armusin, see on tõesti terve kuu kestnud. Selle kuuloomise ajal tundsin tugevalt, et elu on elamist väärt, ma olen õnnelik ja rahul sellega, mis on, tasakaalutunne. Teadmine, et nii, nagu just on, on väga hästi. Väike uurimus kuufaaside mõju kohta - vaatame, kas meeleolu kandub läbi järgmise kuu.

Inimesed, kes on mind hiljuti mõnel toredal üritusel kohanud, soovivad minuga äkki ootamatult suhelda. Räägivad, et ma olla helge, rõõmus, rahulik. Nad ei tea, mis nad räägivad. Nad pole näinud mind ahastuses, nädalatepikkuses talveunes, apaatias, masenduses, mis paneb üle keha valutama. Nad pole näinud mind hommikul jõuetuna silmi avamas, et neid kohe jälle sulgeda ja vajuda igavesse unenäkku, kuna ma ei näe mingit põhjust ärgata. Ma ei taha seda tagasi, kuid ma tean, et see seisund, mis praegu on, ei suuda üle elada igavest pikka pimedat novembrit, kus terve kuu jooksul paistab kokku 1,5 tundi päikest. Ja kõik need teised kuud takkajärele, kus on lõpmata pime ja külm. Need inimesed, kes mind helgeks peavad, on minu jaoks nagu päikesed ja mina olen kui peegel, mis peegeldab tagasi rõõmu nende silmis. Või on see hoopis vastupidi? Või on tegemist magnetiliste suhetega, kus üksteise suhtes on tõmme nagu raual ja magnetil, samas kui teised elemendid (alumiinium, kuld, tina) neid kuigivõrd ei liiguta?

Laupäev, 30. august 2008

Päike, kus sa oled?

Aasta-aastalt häirib järjest rohkem valguse puudumine. Suvel on ju ikka päikest ja valgust olnud, lapsena ei osanud sellest puudust tundagi. Sellega võrreldes on see suvi kuidagi eriti karm- midagi on ju olnud, olen isegi päevitanud pisut, kuid talvele mõeldes tuleb juba praegu soov kuhugi lõunasse rännata... Lõpmata sooja ja valguse puudumine. Põhjamaade inimesed joovad tohututes kogustes kohvi, kas see on kompensatsiooniks loodusest saadava energia vähesusele? Oleme kõigusoojased, justkui sisalikud? Sooja ja valguse puudumisel joome kohvi, lootes, et see verd ringi ajab?

Eks inimestel ole erinevaid meeleolulanguse põhjuseid, minu meeleolu on vägagi seotud loodusest saadava valguse hulgaga. Umbes sama tähtsal kohal valguse kõrval on teised inimesed, loodetavasti head inimesed minu mätta otsast vaadatuna. Niisiis, kui valgusega on nagu on, siis inimeste seltsi saab ise valida. Hetkel olen oma valikutega rahul, kooris laulmas käimine on täiesti pisikest päikest väärt. Uuel nädalal algab nii kool lastele kui ka uus hooaeg Konguta segakooris. Matkata küll enam nii vabalt ei saa, aga mõeldes viimase korra külmetamistele Siksäläs, siis nagu nii väga enam ei tahagi... Kodus küdeva pliidi ees on ka ootamatult mõnus külmund varbaid soojendada. Kõhna suve järel on kolksuga maandunud sügis. Ootan veel vananaistesuve, viimast sooja ja värvilist, küpset pehmet septembrinädalat. Lootus on.

Esmaspäev, 25. august 2008

Viimane nädal

Lähen veel viimast korda enne kooli Siksälässe. Imelik tunne on, nagu ei tahaks jälle minna. Küllap sellepärast, et ilmad kehvapoolsed on ja seal ju puhta välitööd ootavad... Aga valikuvõimalused on napid - pooleliolevad kujud ootavad ja kooliajal sinna nii lahkelt-laialt enam ei saa. Järgmisest nädalast olen paigal, saadan lapsi kooli ja ongi sügis.

Neljapäev, 21. august 2008

Lihtsalt

Tagasi Siksäläst. Tavapärane suur vaikus oli, hea tööd teha. Ja vahepeal jälgida päikeselaikude liikumist õuel. Kui keegi vajab leebet närviravi ja võimalust vaikselt olla, andku teada. Sinna mahub peale minu veel inimesi, see tundub peaaegu pillamisena, et ainult mina seda kohta kasutan. Pildid Siksäläst ilmuvad lähemal ajal fotoblogisse.

Siksäläs vaikselt olnud, tuli äkiline tuhin peale ja tormasin päev enne plaanitud aega tagasi Konguta külade päevale. Meie koori esinemisele, kuhu juba ammu ütlesin, et ei jõua, napilt ei jõudnudki. Aga see-eest sain mitu tundi vinget telgisauna, üks meie koori mees ja silmarõõm seda korraldas seal. Hämmastavalt "päris" sauna kogemus, mul on muidugi eriti hea meel sellest, et seal yangi nii ohtralt jagus. Kodus on tihti yangiga hõredalt, siis tuleb ennast mujal varustamas käia. Mulle täiesti parandamatult meeldib meeste seltskond. Lihtsalt.

Reede, 15. august 2008

Suve saba

August on tavapäraselt elav ja särav. Kevadest saati on sooja ja valgust korjatud, nüüd on kõrgaeg. Jõudsin ideeni, et see on seotud kuidagi minu sünniajaga. On olemas selline arvamus, et inimene on kõige nõrgem oma sünnipäeva paiku (15. veebr. antud juhul), seega on praegu kõige kaugem aeg sünnipäevast ja sünnipäevani. Võibolla tõesti...

Täna oli Elva raekojas suurepärane Anastasia Bardina klassikalise kitarri kontsert. Elvas juhtub aeg-ajalt imesid, see oli üks nendest.

Otsustasime Mariga, mida meie novembris kunstikuul teeme. Kahepeale 4 näitust, see tähendab, et tuleb kiire aeg. Homme sõidan Siksälässe kujusid saagima. Suurepärane aeg, särtsu täis ja ideepuudust ka pole. Isegi materjali on. Maalimisega on hetkel natuke kehvemini, septembri ja oktoobri jooksul tuleb poolteist näitust pilte maalida. Mingi osa septembrist kulub kindlasti veel ka kujudele. Õnneks ütlesin töö üles, seega saan tegeleda ainult loominguga, ei mingeid kõurikuid enam sunniviisilises kunstiringis.

Augusti juurde käib tavaliselt ka armumine. Sellega on ka kõik korras. Tuleb välja, et armumine on ka õpitav, kui veel mõni aeg tagasi arvasin, et armumine on nagu raske haigus, siis seekord ei ole see enam nii totaalselt painav. Lausa vastupidi, ma tunnen ennast tervemana ja terviklikumana kui kunagi varem. Armumine on muutumas tundeks iseeneses, olemata liigselt ühemõtteliselt seotud ühe objektiga. Objekt, muidugi, on. Pealtnäha üsna keeruline situatsioon ka. Aga kinnismõtteid, ootusi ja soove on meeldivalt väheks jäänud.

Ilus oli olla selles imekaunis kohas, kus ei olnud mitte miskit erilist.............meri vist...

Pühapäev, 10. august 2008

Laagerdamast

Varbola puu oli tore nagu alati. Sel aastal küll natuke hõredam - ainult 37 tegijat. Aga noh, ega aastad pole vennad. Minnes oli suur hirm, et kõik läheb vihma ja külma nahka, teisipäeval sinna sõites oli 11 kraadi ja pidev vihm. Terve päev. Aga õhtuks sinna jõudes selgines, tasapisi soojenes ja jäime ellu oma telkides.

Saagisin ühe oma parematest kujudest, liblika, pilt ilmub mõne päeva jooksul galeriisse.

Lõpuks olen aru saanud, miks sinna üldse tullakse, saagida võib ju igaüks koduski, müügitulu on Varbolas naeruväärne, kontserte on paremaidki. Aga sellisel hulgal suurepäraseid kaaskodanikke on harva koos, see tasub minemist. Aasta-aastalt ma järjest rohkem armun neisse, lähen jälle tagasi, et kohtuda kordki aastas Sergeiga (vene intelligentsi suurepärase esindajaga), Eensoo klanniga, Igoriga (kes on meie kõigi päiksekiir), soome kujuritega (tõstavad arvamust soomlastest kui rahvusest kõvasti), Ehrpaisi poistega, nimekiri tuleb piisavalt pikk. Sinna otsa veel need sõbrad-seltsimehed, keda ka Vastseliinas ja Elva puutalgutel näeb ja kuuleb. Puhas rõõm. Tegin väikese portreeseeria, kui jõuan, teen veel ühe blogi- fotoblogi ja riputan need sinna.

Kodus on kummaline olla, rändamine on veel veres. Ja see, et koju jõudes tuleb hakata "tõsiselt" "päris "elu elama, laagerdamine ja matkamine on teatud sorti põgenemine pikemaajaliste otsuste eest. Kui on matk, siis on matk ja kõik muu läheb meelest. Majapidamistöid ja arveid justkui polekski. Eriti, kui on vabadus ka hoolealustest, lapsed on näiteks vanaema hooles.

August kahaneb hirmuäratava kiirusega.

Esmaspäev, 4. august 2008

Nagu parkimiskohad...

Paar mõtet paljuarutletud teemal, nimelt sugudevaheline suhtlemine.

Kuulsin täna head võrdlust - mehed on magu parkimiskohad - paremad on juba võetud ja need, mis alles, sobivad ainult invaliididele...

Täpselt nii. Väikeste eranditega, muidugi, aga jah... Just olin jõudnud seisu, kus mehed muutusid seksuaalses mõttes kaugeks, hakkas tekkima teatud sorti tundekülmus. Elu muutus juba üsna rahulikuks, sest arutlused suhteteemadel (ka sisemised) hõlmavad küllalt suure hulga energiat. Oli juba tunne, et olen sellest pääsenud, saan puhata. Sest millegipärast on suurem osa intiimsemaid suhteid olnud seotud pingetega, ärevusega, vastamata ootustega mõlemalt poolt ja muu taolise jamaga. Ja siis äkki tuli äkiline äratus, ja see pole sugugi "parkimiskoht invaliidile", see tähendab ta pole nii vaba, kui võiks... Ja ma ei tea, mida teha või tegemata jätta, seega ma ei teegi midagi. Elan edasi just nii, nagu oleksin elanud ka ilma selle kogemuseta. Ja mul on kindlasti olemas suurepärased mälestused varahommikustest jalutuskäikudest mere äärde. Tunne, kuidas koorub maha kõik ebaoluline, kaitsvad maskid kaovad ja ma olen järjest ilusam, vägevam, tõelisem, julgem. Ja mul on selle kinnituseks, meenutuseks tema omatehtud raudroos.

Tõmme oli olemas tegelikult juba esimestest kohtumistest, enne kui olime üldse teineteisega rääkinudki. Teadmine, et see inimene on lähedasem kui nii mõnigi sugulane, ka temal. Selle peale hüüatab ülbelt minu skeptiline mina: "hingesugulasi on sul jalaga segada, miks sa seda teistest esile tõstad?" ja ma ei oska muud vastata, kui et kõik on erilised, igaüks on tervet maailma väärt ja ka tema pole erand.

Nii ongi. Ei midagi enamat ega vähemat. Homme sõidan Varbolasse, kus olen pühapäevani kujusid saagimas.

Pühapäev, 3. august 2008

Laululaager

Jõudsin just tagasi Treimanist, laulmast, tantsimast, ujumast ja muidki häid asju tegemast. Oli järjekordne fantastiline ettevõtmine. Ma pole vist kunagi varem nii palju korraga laulnud, naernud, nautinud tõeliselt head seltskonda ja samas nii vähe maganud. Imeline. Andsime seal ka väikese kontserdi, publik oli ka soe ja armas (erinevalt Jõhvi kontserdist, kus kõik istusid nagu puukujud ja ootasid, millal saaks banketilaua kallale söösta). Ja eriti üllatuslikuks osutus "peale kontserti mängib tantsuks ansambel Trefunx". See sisaldas endas hiliskeskealisi Treimani rahvamaja juhatajat ja tema kergelt korpulentset prouat. Ja meie koori Terje läks üsna varsti käima ja ronis lavale (ansamblist Pint) ja vaheldusid Merilin- meie dirigent, Valdur, Mait, Malle, Meelis ja üle 15 aasta uuesti trummide taga Jüri ja võibolla keegi veel, keda ma ei suuda hetkel meenutada... Äärmiselt segane, hüplik, mitmekesine ja tapva paueriga tantsubänd tuli kokku. Kõik tantsisid, isegi need, keda pole kunagi varem tantsimas nähtud... Joodi meeletult, lauldi hääle ja mõistuse kaotuseni, hüpati pidurdamatult peale eelmist juba suhteliselt magamata ööd. Vinges kooris olen.

Selle toreda sündmuse sisse võib arvata ka järjekordse armuloo, varahommikused mereshulpimised, hulk suuri ja sooje kallistusi ja muudki veel. Pea ei ole veel pulki täis, aga arvata võib, et see peagi tuleb... See oli, nagu alati, täiesti ette planeerimata, küllaltki ebatõenäoline sündmus. Ainus hirm, mis on esile kerkinud, on hirm jälle liialt kiinduda. Armuda täielikult, tõeliselt, totakalt, nii, et ma ei näe enam inimest vaid oma emotsioone. Kuskohas kulgeb tasakaalujoon minus endas, nii et saab inimese omaks võtta ja samas mitte sattuda jälle ootuste, lootuste, vastamata ootuste ja hirmude laukasse? Võtta inimese omaks nii nagu ta on?

Selle kõige järel helistas üle 6 nädala Mati, kes muretses selle pärast, et osa tema asju on ikka veel siin ja ta lubas sügiseks platsi puhtaks teha ja ei tea, kas suudab oma lubadust karvapealt täita - on pikemat aega Soomes. Minu poolest võib ta teha, mida tahab, sest minu silma all ta asjad pole. Kuigi, jah, parem oleks, kui ära viiks, seda puhtamaks siin õhk saab, saab jätta selle, mis olnud, selja taha ning minna kergema sammuga edasi.

Eks näis, mida huvitavat elu toob. Lõpuks võiks leida ka võimaluse mingikski stabiilsuseks, väikesekski kindlustundeks mitmes mõttes. Pidev lainetus väsitab- mida kõrgem ja säravam on lainehari, seda sügavamal on kahe laine vahe... Ja sealt ei näe üldse üles, mõnikord tundub see põhjatu.

Neljapäev, 31. juuli 2008

Tehtud töid teistele näha

Eile öösel istusin üleval ja tekitasin blogigaleriid. Et midagigi oleks. Paljud toredad asjad on paberkandjal jäädvustatud, aga üht- teist ikka leidsin, mida avalikult üles riputada. Koduka tegemine võib küllalt keeruline olla, kui ise ei oska ja raha ka liiast pole välja käia. See on piisavalt suur nikerdamine, et seda niisama heast tahtest tegema hakata. Mari ju ootab oma juba üle poole aasta, see on tal sealjuures küllalt korralikult tasustatav. Ootan huviga, mis sealt lõpuks tuleb.

Homme on kontsert Jõhvi kontserdimajas, peale seda kohe koorilaagrisse.

Teisipäev, 29. juuli 2008

Istun vaikselt

Vana hea depressivne nõutus on mind vallanud. Istun siin Elvas ja ei taha midagi teha. Õnneks on tulemas koori kontsert Jõhvi kontserdimajas, selle järgi kohe koori laager Häädemeestes ja mõni päev hiljem Varbola puu takkajärele. Nii et liikumist õnneks on. Suvel peab olema maal, mitte linnas. Vabadust, avarust ja õhku! Ja mõni rästik, peoleo ja kärnkonn käivad asja juurde. Parmud võiks olemata olla, aga nad ei jõua rikkuda suurt helisevat suve. Nii, et olgu pealegi.

Eks näis, mis elu toob. Milliseid laagreid, kontserte ja sõpru välja ilmub. Istun vaikselt ja vaatan.

Esmaspäev, 28. juuli 2008

Teateid kaugetest lõunaosariikidest

Tagasi Siksäläst, selleks korraks. Leidsime oma õuemaal vanas risuhunnikus 2 rästikut. 1 neist vist emane, enne kui neid õuealale 20 sai, hävitasin risuhunniku. Loomakesed olid loodetavasti nii targad ja lahkusid. Näinud neid enam pole. Enne vaeste rästikute korterist väljaajamist portreteerisin neid, ehk saan siia ka mõne pildi...

Ehitasin oma väikeste valgete kätega uue peldiku, tõin ka ise materjali. Suurepärane saavutus - toppida sedaani max 2,65 m lauad - tehke järgi. Kõik uksed olid sõidu ajal kinni. Aga haamrit ja naelu ei taha enam tükil ajal näha. Minu esimene ehitis...

Lammutasin ja hävitasin vana jõleda ja täiesti arusaamatus kohas oleva peldiku ja ajasin augu kinni.

Õppisin vikatiga niitma. Asi vajab veel harjutamist, siiski on hea tunne, saan hakkama.

Tegin selle kõige kõrvalt veel ka koguni kujusid, oh imet. Vähe küll, aga siiski. Võrdlusena ütlen, et kujude saagimine (kui mass pole liiga suur) on kergem füüsiliselt, kui eelpoolmainitud tegevused. Isegi allikast 2 ämbrga vee toomine on raskem.

Nüüd olen Elvas tagasi ja kõik on äkki nii väike, kokkusurutud ja umbne... Lastel on hea meel, nemad saavad sõpradega koos olla. Aga minul pole eriti vahet, seal on ka sõpru. Aga avarust ja rahu, võimalusi ja linnuhääli on seal küll rohkem. Vähemalt suvel.

Hinge on jäänud kripeldama üks küsimus : kus on kõik kõlblikud mehed? (Sõpradel oli täiesti vastuvõetavaid vabandusi...) Miks ma üksi peldikut ehitasin? Miks mul polnus vajalikul hetkel kedagi abis kuju püsti ajamas, nii et mul liigsest pingutusest mitmed liigesed valutavad? Või on viga minus, et ma ülejõu toimetusi ette võtsin? Ootan Siksälässe mõnikümmend kilo lihaseid. Noh nii umbes alates 70 kilost kuni ehk 100ni välja, kui on ikka efektiivsed lihased. Ja aju nende küljes peab ka korras olema...


Kirjutasin ka Siksäläs mõned mõtted, panen need siia.


24. juuli, neljapäev

Vaikus, rahu. Üksildus. Teadmatus. Hirm muutuste ees. Hirm selle ees, et midagi ei muutu. Algava depreka tunnused.
Ma tahan, et keegi mind aitaks. Lihtsalt füüsiliselt, prahti koristada, kuju püsti tõsta jne. Miks peaks keegi mind aitama? See on minu enda asi, kuidas ma siin hakkama saan. Kellelgi pole kohustust mulle appi tulla.

Ma kardan, et pean siiakanti kolima, samas kardan, et jään igavesti Elvasse kopitama. Kardan stagnatsiooni. Lootus vaheldub lootusetusega, mõnikord sekunditega. Tunnen puudust inimlikust lähedusest, sõbralikust vestlusest, patsutusest õlale...

See koht siin on näidanud mulle oma mitmekesisust, erinevaid meeleolusid. Küllap näitab veelgi. Vaikus. Ootus. Hirm. Mitmed erinevad hirmud - hirm looduse, hirm inimeste ja lõpuks hirm enda ees. Millegipärast on tunne, et seljatagune on kaitsmata. Hirm rästikute ees, see ongi hirm looduse ees, sest muud ähvardavat loodust siin otseselt pole. Hirm jääda võõraks selle kandi inimeste hulgas, hirm mitte kohaneda.

Ma ei tea, mis on see suund, kuhu minna. Mis on see, mida ma teen piisavalt hästi, et see mind ära elatab. Ja toob rahu(ldust).
Imekaunis koht, nii perspektiivitu tunne? Kõik mõtted viivad küsimuseni: mis on üldse elu mõte? Sest sellest vastusest sõltub justkui see, mida teha edasi.Aga see on vist näiline. Elul polegi mingit mõtet. Enamus olevusi siin võitleb oma olemasolu nimel, nii ka mina. Küllap ma sellepärast veel olengi siin olemas, et kõige suurem tung üldse on tung olla olemas. Elu mõte on elamine. Kõik muu on teisejärguline. Selles teises järgus tuleb küsimus, kuidas olla õnnelik. Kui elementaarne rahulolu eluga on puudu, on avatud võimalus destruktiivseks käitumiseks enda suhtes. Elementaarne rahulolu (mis erinevate inimeste jaoks võib hõlmata mitmeid erinevaid asju) on puhver suure tundmatu oma olemasolu eest võitleva maailma ja indiviidi vahel. Maailm on mõistatuslik ja müstiline, inimmõistus ei küüni seda mõistmagi, kui suur ja kui tundmatu see tegelikult on. See on vägagi rahutukstegev mõistmine.
Niisiis on inimese Suureks Ülesandeks, selleks, et ellu jääda, teha valik, mida näha ja mida mitte, selekteerida ja kategoriseerida, süstematiseerida see, mida on valitud näha ja luua sellega kujuteldav turvalisus. Oluline oskus on ka unustamine. Inimene, kes ei oska põhjalikult unustada oma maailmapilti mittesobivat, võib ise endale ohtlikuks muutuda. Õnnis teadmatus ja piiratud infohulk teevad maailma käsitletavaks. Sellepärast tihti juuakse ja tarvitatakse veel nii mõndagi unustusse viivat.
Hetkel ma ei teagi, kas mind teeb rahutuks liigne või puuduv info.

Vari on langenud mu pooleliolevale tööle, lähen saagima.

Reede, 11. juuli 2008

Tuli takus

Pakin nii, et tolmu lendab. Jälle Siksälässe minek, millegipärast on auto juba asju silmini täis. Inimestele vist eriti ruumi ei jää. Eks näis. Labidast alates tuleb eluks vajalikud asjad ju sinna vedada.

Õhtuks peaks idee järgi olema juba ammu kohal, asjad lahti pakitud, sisse elamine alanud.

Paluks kummist autot, ja et võtaks vähe kütet ja minimaalselt varuosi. Muud nagu ei oskagi hetkel tahta...

Esmaspäev, 7. juuli 2008

Suvemaa

Tagasi kaugelt lõunast. Seal on ka suvi. Vastseliinas on vaieldamatult suvi ja Misso-Massomaal on veel rohkem suvi.

Vastseliina puupäevad möödusid sama toredalt, kui eelmisedki sarnased üritused, võibolla pisut unisem oli. See-eest Siksäläs oli tunduvalt sündmusterohkem. Jõudnud kohale, avastasin, et Misso noortekeskus on välja kolinud oma kodinad ja ma olen ilma elektriliste söögitegemisvahenditeta (sh. minu isiklik veekann oli lahkunud). Ja puurkaevu pumba juhe on ribadeks niidetud. Muru on hästi niidetud ja pumbajuhe ka. Niisiis - allikale! Tee allikale oli isegi natuke olemas, nõgeseid ja naate täis ja läbis ka kohati põdrakanepi džunglit, aga leitav. Vesi käes, algas ülesanne saada vesi kuumaks, selle tarvis oli majas üks minu vana plekist kopsik ja õue peal lõkkease. Hämmastavalt palju aega võtab mugavustega harjunud inimesele lõkke peal tee ja pudru tegemine. Samas kopsikus.

Ülejärgmisel päeval tuli ingel Valjo, suur paks mees, aimatavad tiivakesed selja peal heljumas ja tõi elektripliidi ja veekeedukannu. Aimates, et kaevu niipea korda ei saa, küsisin vikatit allikaraja niitmiseks. Selle tõigi järgmisel päeval teine võibolla ka ingel, ei pannud tähele kohe, Pindis. See olla tõeline defka, ainuke vikat terve Misso peale. Varahommikul tõttasin naate ja nõgeseid materdama (sest niitja ma teab kui professionaalne pole). Paarkümmend meetrit enne allikat tulid mind äkki herilased suskima ja ma tormasin, vikat järel lohisemas kodu poole. Ainult 4 pistet. Ja ainult paaritunnine kohalik paistetus. Pole viga. Olen suhteliselt mürgikindel.

Siis tuli Pindis, lappis kokku pumba juhtme ja - vett ikka ei saanud, sest pumba voolik oli millegipärast tervenisti kaevus... Ja pump ei taha välja tulla... Saaga jätkub kunagi hiljem. Allikas on ikka väga armas.

No ja kunagi jõudsin ka Elvasse tagasi, astusin siia korterisse, nagu poleks siin kunagi olnud. Muidu oli normaalne, ainuke häiriv asjaolu oli vähene valgus. Valgustusega tuleb midagi ette võtta enne talve. Soovitan käia inimestel vahepeal mõneks ajaks kodust ära, tagasi tulles on kodu mõneks ajaks hoopis uus...

Ja veel üks rõõmustav sündmus - eile sündis hulk väikseid gupisid. Mitu täpselt, on veel selgitamisel.

Laupäev, 21. juuni 2008

Suvi algas

Täna on suve esimene päev kalendri järgi. Olulisem on ehk see, et on pikim päev ja lühim öö. Juba jälle tahtsin siia järele hüüatada: valgust kõigi südametesse, aga viimasel ajal olen oksendamiseni tüdinud igasugusest esoteerikast. Nii, et ma ei hüüa midagi. Igaühel oma valgus ja varjud, kellel füüsikalised nähtused, kellel emotsionaalsed jne.

Loen just Valdur Mikita raamatut "Metsik lingvistika". Mõistust jääb pisut väheks, ma tunnen, aga ikkagi on pagana huvitav - mõtteid keele ja kultuuri arengutest, minu jaoks täiesti uutest vaatenurkadest. See teeb muidugi lugemise ka raskemaks. Iseenesest on see teema olnud huvitav juba ammu, alates sellest, kui ma lapsena kordasin mõnda sõna kuni see minu jaoks tähenduse kaotas ja ma imestasin, miks tähendab häälikuühend LAUD just sellist eset ja mitte midagi muud, näiteks tooli, või hoopis midagi kujuteldamatut. Lapsena on seosed keele ja mõtlemise vahel veel paindlikud ja vastavad närviühendused ajus alles loomisel. Nüüd olen jõudnud küsimuseni: kui ma ei mõtle sõnadega, mis viisil ma siis mõtlen? Sest mõtlemine toimib ju ka ilma sõnade abita. Ja kas sõnad mind juba kohati ei kammitse? Tundub, nagu poleks sõnadeta keelt,(tegelikult ma tean, et on küll, kasvõi kurdid inimesed ju samuti mõtlevad ja mitte vähem keeruliselt), enda maailm on lihtsalt kuidagi liiga sõnakeskseks muutunud.

Peale pühi tuleb Vastseliina minek, peale selle Siksälässe. Kaugemale arvutitest ja tsivilisatsioonist. Saab näha, mida see suvi seal pakub.

Täna lõin ka uue blogi, kuhu saavad unenäod ja unenäolised situatsioonid kirja. Kuna need on tihti väga isiklikud ja teinekord ka mõnevõrra intiimsed, siis seda saavad lugeda ainult need, keda ma olen lubanud.

Reede, 13. juuni 2008

Soe suvi südames

Suvi on minu aeg. Ma olen jälle rõõmus ja õnnelik, rahul endaga, nii nagu suviti ikka.

Eile oli Suur Päev, maksin kolme kuu üüri ja poole aasta elektri, perenaine lubas ülemise toa ka mulle üürida. Mis on täpsed tingimused, on järgmise kohtumise teema.

Samal ajal jõudis siia Mati, kes viis ära märkimisväärse hulga oma asjadest. Natuke jäi maha ka, kas ta neile järgi tuleb, ei tea. Aga need ei sega enam. Mööblit jäi mingi hulk maha, kui keegi on huvitatud (riidekapp, paar riiulit) andku teada. Need on jagamiseks või viimase variandina lõkkematerjaliks. Ja lõpuks, ära minnes, kinkis ta mulle untsise 999 prooviga hõberaha, Mao aasta lunari. Kummaline helde mees, suutis mind ikka veel üllatada. Soovisin talle, et ta oleks õnnelik. Oli väga südamlik lahkumine. Akvaarium ja lilled jäid siia. Võibolla, kui ta Eestisse pikemalt tuleb, viib lilled ära, võibolla ka mitte. Igatahes olen ma rõõmuga nõus hoolitsema ja rõõmu tundma siia jäänud elusorganismidest.

Elu on läinud suviselt rõõmsaks ja huvitavaks. Mul pole isegi kahju, et Mati ära läks, millegipärast tundub, et kõik on kõige paremas korras. Saame näha, mida toredat elu veel toob.

Esmaspäev, 9. juuni 2008

Rattad alla

Lugesin Soli blogist, kuidas tema teeb esimest lähemat tutvust automaailmaga. Elavalt tulid silme ette enda õpingud ja unistused. Tahan ka omale autot!

Väike vastik ratsionaalne mõistus ütleb, et bents läheb järjest kallimaks ja muud kulud peale selle, juba ostmiseks on teatavat rahahunnikut tarvis. Ja siis veel lisandub sinna tüdimus kõigist "tunne Eestimaad" bussireisidest, suur seljakott seljas ja väsinud lapsed näpu otsas. Kusagil kuklas räägib väike parastav pinisev hääl: "Sa ei saai iial seda raha kokku, ja kui saadki, siis bentsu osta lõpuks ikka ei jõua, ootame siis ka selle ära, kui masin lagunema hakkab... Sinu elus ei parane midagi, kui tundub, et paraneb, siis see on ainult näiline... " jne. Ütelge mulle, kuidas saada lahti tüütust pinisevast häälest, et saada rattad alla? Senikaua, kui ta seal tänitab, on mul raskusi iseenda heade mõtete kuulmisega. Kas ma olen teda palunud või?

Üldiselt mulle tõesti meeldivad mootoritega asjad. Ja eriti kaif on tunne, nagu ma oskaks nendega midagi teha. See võib petlik olla, ma tean küll, aga ikkagi on pagana hea tunne tõmmata saag käima või kimada ringi korraliku, heas seisukorras autoga.

Kui Ülisel veel load käes polnud ja nende auto minu käes, lubas Mari mulle 80 sünnipäevaks vormeli osta. Ma kavatsen elada koos lubatud vormeliga veel vähemalt 25 aastat. Elu algab 80-selt! Mida ma niikaua teen?

Neljapäev, 5. juuni 2008

Õnn

Nii vähe on õnneks vaja, et see on jahmatav. Teinud mõned tunnid tööd, mis hakkas juba üsnagi sujuma, lõpetasin saagimise selleks päevaks, pesin käed, näo ja jalad ning läksin sinnasamasse sööma. Õnn oligi vaikselt minu ümber lehvimas, lõhnas nagu grill-lõhe hautatud aedviljadega ja soodushinnaga, tänulikkus hakkas tugevasti võrseid ajama. Punkti pani suurele õnnele pool töörahast, mille olin ette küsinud ja mis toodi sinnasamasse söögilauda. Pisikeste asjade ühtelangemine, killuke päikest, väsinud käed, tööga rahul meel ja täis kõht maitsvast toidust. Ja kirsina tordil mõni tuhat minu uues rahakotis. Ülehomme lähen üüri maksma.

Teisipäev, 3. juuni 2008

Öökull ja kägu

Täna oli jälle tore tööpäev. Leidsin, et hetkel on parim depressiooni ravi tegutsemine. Ise hea uute asjade algataja pole, aga kui miskit pakutakse, ei tule pähegi ära öelda. Täna alustasin Waide motelli juures 3 linnukese ja 2 lille saagimist. Vahepeal oli sihuke närv sees, et süda läks pahaks - enne saagimist. Ma olen linnukesi ju piisavalt vähe teinud, kunagi ei tea, kuidas töö tegelikult välja tuleb ja samas tuleb rahalised läbirääkimised enne maha pidada. Kust ma tean, mida mu töö väärt on, kui ei tea päriselt, mida tegemagi hakkan? Noh, mul oli ette teada, teen käo, öökulli ja ronga. Lilledega on vähe lihtsam, nende liiki ei pea keegi ära tundma.
Meeldiv on pidada läbirääkimisi inimesega, kes peab sind ka inimeseks. Igasugu kõurikuid on nähtud, ülbeid ja muidu segaseid... Asjalik koostööpartner või tellija on nagu sõõm värsket õhku, oleks neid ainult rohkem...

Nüüd ma muretsen pigem tööriistade pärast, puud on naelu täis ja teritamist on juba rohkem kui rubla eest olnud. Ütleks muidu töö üles, ega ma ju oma armast saagi lõhkuda taha, aga saan sealt piisavalt, et pärast uus kett osta ja mitte nuriseda.

Elu on ilus, kui on piisavalt sobivat tegevust (tööd), meeldivaid inimesi (kellega on kerge koos olla) ja elatusvahendeid. Rohkem soove ei tulegi nagu meelde... eelmine väide on vist piisavalt kõikehõlmav. Tervis muidugi, nii enda kui laste tervis on ka oluline. Globaalsetest asjadest seekord ei räägi. Meest majja ei oskagi enam õieti tahta, millegipärast on ikka nii välja kukkunud, et nendega on rohkem tüli kui tulu (kasvõi muretsemise läbi).

Homme jälle saagima, see mõjub hästi. Imekombel teeb isegi naiselikumaks. Peale sae käest panemist ja tööriietest välja astumist tundub äkki väga mõnus olla kerges seelikus, kanda ehteid, midagi edevat või koguni ebapraktilist. Elu on kummaline, ma olen hakanud vaatama (mitte veel kandma) roosasid riideid...

Reede, 30. mai 2008

Vabadus!

Lastel oli täna viimane koolipäev. Parim nali oli see, et Kaur, olles saanud tunnistuse neljade-viitega kätte, kartis jätkuvalt suvetööle jäämist. Tükk seletamist oli, et neljaga suvetööle ei jää...

Mina lõpetasin oma kujud, mitu päeva peale teisi, aga hakkama sain. See on lausa imetlusväärne, kui ruttu inimloom väsib. Alles oli kõrgendatud meeleolu seltskonnast ja tegevustest ja juba tahaks edasi liikuda, mõne päevaga on tekkinud tüdimus. Hämmastav.

Margus tuli veidikeseks külla, vestlesime nagu ikka eksistentsialistlikel teemadel läbi kunstniku pilgu. Et mis siis on elu mõte ja kuidas edasi. Mina leidsin, et mul on üsna mitu toredat eesmärki, kuhupoole liikuda: elamistingimuste parandamine (veevärki tahan, pesupesuvõimalust, mõistliku planeeringuga elamispinda, nii et riidekappi ei pea akna ette panema jne, hea päevavalgusega sobivas suuruses kööki ja muud ei tulegi kohe meelde...), motoriseeruda soovin ( autojuhtimine kobeda vähelaguneva auto puhul on vägagi meeldiv, meeldiv on ka ise soovi korral transportuda mööda kallist kodumaad kedagi nuiamata). Siis oleks kena saada oma kasutusse hea fotokas ja asjalik arvuti, praegune on laste mängu pann, milles pole enam tilkagi tühja ruumi.
Igasuguseid häid mõtteid tuleb pähe. Millegipärast vägagi materiaalseid. Kuhu jäävad siis kõik kõrgelennulised ideed kirgastumisest, maailma paremaks muutmisest jne? Vot ei teagi. Kuna ma pole elule ikka veel muud mõtet leidnud, kui elamine, siis nii ongi. Ja kui juba elada, siis miks mitte sellest rõõmu tunda?

Hämmastavalt hästi on mõjunud žen-šenn. Hakkasin puupäevade ajal võtma, elu tuli sujuvalt sisse tagasi ja jõudu jagus. Vaikselt, rahulikult, mitte nagu kohviga, mis paneb lõpuks käed värisema ja käib liiga ruttu maha. Kohvi joomise järel tuleb lõpuks suur äkiline väsimus, žen-šenniga oli jõudlus ühtlane ja ma tundsin ennast ootamatult tervena. Mõnus.

Kuulan, mida inimesed arvavad kunstist. Olgu siis maalikunst või puukuju, igaühel on ikka omad eelistused ja sümpaatiad, antipaatiad. Sümpaatia on automaatselt "hea" kunst, antipaatia vastavalt kas kitš või nn. mõttetu kunst (abstraktne kunst). Kas mehed, kes kasutavad tööriistana ainult saagi, on ülbed oma oskustega või ei? Mõned, kes on vähe saaginud, vaatavad nende peale pisut viltu. Umbes nagu lillemaalide teema - kas lillede maalimine on kunst või mitte? Üldine suundumus (väikeste eranditega) on minu meelest see, et mida rohkem tööd on endal tehtud, seda vähem teisi halvustatakse. Seda laiem on silmaring, mis ei luba enam halvustada. Isegi kähku kuidagi valmis visatud kujukäkid võivad osutuda vägagi õigel kohal olevateks. Mis ei õigusta ülejala ja lohakat tööd. Üllataval kombel on ka kuidagi kehvapoolsed (minu meelest) kujud leidnud oma kindla austajaskonna. See on õpetlik. Ja samas annab pisut kindlustunnet, et kõigile ei saagi meeldida ja igaühe tööle on kusagil soovija. Kusagil on keegi, kes vajab - soovib just seda, mida mina teen. Mida mulle meeldib teha. (Igipõlised kunstniku küsimused, mida teha ja kuidas ära elada.)

Sellega olen vabaduse teema juures tagasi. Igaühel on vabadus luua mida iganes või siis mitte luua. Ma ei pea midagi tegema. Ma võin teha kõike, mida soovin (tagajärjed kuuluvad komplekti juurde). Mitte millelgi pole tegelikult mõtet, või siis sellist mõtet, mida tillukene inimene oma pisikese ajuga suudaks hoomata. Ma võin vabalt teha selliseid kujusid, nagu ma tahan. Ja maalida selliseid maale, nagu tuleb. Sest pole mingit põhjust teha teisiti.

Teisipäev, 27. mai 2008

Saagimisest

Saagimine on lahe. Ma olen küll kordi kehvem saagija, kui mehed, aga see ei loe. Kui midagi hakkab välja tulema, on see hullult lahe. Seda juhtub kahjuks veel üsna kaootiliselt, kunagi ei tea ette ennustada, missugune kuju välja kukub, samas võibki olla see üllatusmoment olla just suurema kaifi põhjustaja. Tasahaaval, ilma suurma kisa ja kärata on minu elutahe tagasi hiilinud. Elul pole jätkuvalt mingit mõtet, aga pole ka soovi seda meeleheitlikult leida.

Mati ütles ükskord ilusti: "Hoolitse enda eest, sest keegi teine seda ei tee!". Siis oli mul selline tunne, et see tähendab sae käima tõmbamist. See tunne on jälle tagasi. Kadunud ja jälle leitud.

Hirmus koba olen ikka, ei oska õieti saagi teritadagi, kõik need kraadid ja nurgad, erinevad teritusviisid jne... Ootan järgmisi puupäevi Vastseliinas, kus "isakesed" jälle koos on ja saab õpetust küsida. Saagimises on oma võlu, justnagu tsiklisõidus. Neis on miskit sarnast. Mootorispordid mõlemad. Autojuhtimine tekitab ka minus kirge, kaifi. Tsiklitega olen kõige vähem kokku puutunud, kuid mõistan kõrvalseisjana küll, miks nende pärast hulluks minnakse.

Puupäevade kunstiline tulemus on omaette teema, praegu vist isegi veel tiba värske, et päriselt pilti kokku panna. Üllatavalt ühtne, samas mitmekesine komplekt. Ootan pikisilmi, millal saab tegelasi metsas, rajal näha.

Mehed on ka ikkagi imetlusväärsed, Enrico on jahmatav, pimestav talent. Valdur samamoodi. Mõnele on kohe sünniga ikka hämmastavalt palju kaasa antud... Kui kuti käest küsida, kus ta õppinud on ja ta sellepeale kostab, et algklassides olid joonistustunnid... Ja ise samal ajal saeb nagu noor jumal surematuid kunstiteoseid, siis võtab tummaks. Kõik sel aastal Elvas käinud mehed on vapustavad. Ja mitte ainult saagimise poolest. Inimestena ka, igaüks isemoodi. Minu vaimne suguvõsa.

Maril on õigus - nende puupäevade jooksul on suvi kätte jõudnud. Suvel on mul alati kergem olla olnud. Selgem, julgem, tugevam.

Esmaspäev, 26. mai 2008

Väsinud, saepurune

Puupäevade ametlik osa on selleks korraks jälle läbi, viimane mees lahkus täna. Meie Mariga saame veel mõnda aega lasketiirus käia ja oma töid lõpetada. Nii väsinud...

Statistika - seekord valmis umbes nelja päevaga ligi 40 kuju, tegijaid oli 12 meiega koos. Minu jagu on 3 kuju. Inimesed on kuidagi üldse väsinud, seekord polnud sellist sädet. Tore ikka, lihtalt Enneolematu Vapustav Kaif on jäänud eelmistesse aastatesse. Rahamured, turumured, ajad on läinud raskemaks.

Kõige värskem elamus on vapra Mägra toit, Mäger on tore sponsor küll, aga söögid on neil kivist. Kõik sama maitsega ja seedimatud. Vahel oli selline tunne, nagu Mäger oleks meid tappa tahtnud. Kuigi - tõele au andes - olid eelmised aastad selle poolest ka vingemad. Täiesti läbi praetud toite seekord polnudki, selliseid 2 aastat vanas õlis leotatud. See on tõsine areng. Salateid oli ka märgatavalt tohkem. Ja isegi magustoitu toodi...

Mehed on armsad, isegi kui nad külge löövad ja muutuvad veidi häbematuks. Ühest küljest on vahel raske olla naine meeste hulgas, eriti, kui on "väliolukord", unustatakse pered kodus ja loodus hakkab kutsuma. Teisest küljest on tore olla naine meeste hulgas, meeskollektiivis on kindlalt parem kui naiskollektiivis. Ja saagijamehed on üks mõnus kamp. See on minu vaimne perekond ja suguvõsa. Inimesed on ikkagi toredad.

Sellega minu väikesed väsinud mõtted täna lõpevadki, kõrgelennulist vilusohviat siit täna küll ei tule.

Kolmapäev, 21. mai 2008

Puupäevad

Täna on see päev, kui üle suure laia kodumaa tuleb väiksesse Elvasse kokku hulk karvaseid mehi. Saagidega. Ja meie Mariga oleme karjajuhid. Igaks juhuks on juba ette natuke hirmus.
See tähendab ka, et ma olen arvutist mõned päevad eemal.
Loodan, et ilmavana on meie vastu armuline ja saemehed heasüdamlikud. Töö hulk on jälle üüratu, aeg piiratud. Ja tulemust tahaks ju parimat!
Olgu tervitatud kõik saagijad, ilmategijad ja loodusesõbrad!

Esmaspäev, 19. mai 2008

Blublu

Kolasin ringi mööda blogipuud. Leidsin viite tõeliselt lummavale multifilmile. Tänaõhtune väärtfilm...
Esimene mulje võttis sõnatuks, sellest ei saagi rääkida, ainult vaadata.
Niisiis olen vait.
http://www.vimeo.com/993998

Pühapäev, 18. mai 2008

Põhjataeva tuled

Elu pakub imelisi hetki. Käisin täna kontserdil. Selle jaoks ei olegi sõnu olemas, ainult niipalju, et kui on võimalus kuulata Kirtana Rasat elavas esituses, võib selle nimel nii mõnestki asjast loobuda, kaotamata midagi. Ainult võita, saada lõpmatult rikkamaks. Nende olek on nii värske, särav ja elus, et see on imetlusväärne. Nad tunnevad rõõmu sellest, mis teevad ja see on jumalik.

Laupäev, 17. mai 2008

Sündis palju

Täna oli tõeliselt loov päev, sündis palju. Sündis mitmeid gupisid, õunatigusid(minu akvaariumis) ja ka mõned imelikud juhtumised. Imelike juhtumiste esirinnas on raha saamine ootamatust kohast.

Käisin täna Frugo pool Paluperas kuuri lammutuse eeltöid tegemas. Ilus ilm, meeldiv seltskond, mõned uued uudised ja ideed. Frugo on võtnud plaani kolida maale, kuu aega tagasi tal seda plaani veel polnud. Maja oli siis liiga logu veel. Nüüd on maja sama logu, lihtsalt vaatenurk on teine. Nähes kõrvalt, et teised inimesed võtavad ka raskeid otsuseid vastu, on endal kuidagi julgem. Usk hakkamasaamise võimalikkusse suureneb. Jõudu ja jaksu teile, julged inimesed! Ja veel enam jõudu teile, kel teil julgust napib!

Täna oli veel ka imeline päev seetõttu, et Kaur sai oma kauaoodatud jalgratturikiivri, mida on üle kuu aja oodatud. Mõttetu vanamees püüab mingit mõtet tekitada. Selle kõrval on rahasaadetis Matilt, kes ei võlgne mulle ikka veel midagi, kainestav. Seal kusagil Soomes teeb ta tööd, peab kolimiseplaane, saadab ikka veel raha, muretseb minu pärast. Püüab andeks anda endale ja mulle, toetab ja julgustab nendes harvades telefonikõnedes, muretseb iseenda joomise pärast. Mina ei jõua enam tema pärast muretseda, soovin talle kõike head, küll ta endaga hakkama saab kui vaja. Oma asjad võiks ta ikkagi ära viia, aga küll ta viib. Kuu siia või sinnapoole, iga asi omal ajal. Vabadus! Ja mul on järjest vähem kahju, et see suhe nii lõppes, kui ta mulle purjus peaga helistab. Mari jõudis järeldusele, et Mati eesmärk siin Elvas oligi Suurepärase Kempsu ehitamine, minu elukvaliteet on kõvasti tõusnud.

Feng shui järgi on peldik ainuke asi, mis on suht õige koha peal. Kõik muu lonkab. Parandamatult. Noh, kusagilt peab ju alustama...

Reede, 16. mai 2008

Riidekapp

Jälle netis tagasi. Lahingus käidud, hing sees, meeleolud stabiliseerunud.
Lammutasin täna Mati riidekapi laiali, tuppa tekkis kummaline tühik. Ja sellega koos kohe hakkasid arenema peas erinevad olulised küsimused (mis on pooluinuvas olekus seal juba tükk aega).

Kuidas paigutada mööblit nii, et korter muutuks paremaks?
Kas mul on mõtet üldse sellega vaeva näha, (see korter on nii totaka planeeringuga, et tegelikult ei saaks minu pere siin 95% tõenäosusega kunagi elamist mõistlikult paigutada), võibolla oleks targem mõelda päris tõsiselt kolimisele?

Kas ma tegelikult julgen võtta ette suuremat elumuutust, mis arvatavasti kolimisega kohe kaasneb - võimalik tööleminek, maabumine täiesti võõrasse keskkonda (kui lähen Elvast ära) jne?

Tegelikult peaksin ma täiskohaga tööle minema, kuidas muidu saan ma oma rahalist seisu stabiilseks, kas ma olen selleks valmis, et mul pole enam aega või jõudu maalimiseks ja saagimiseks?

Hirm on. Eelkõige selle ees, et ma peaksin mingeid otsuseid vastu võtma, mille tagajärgi ma tegelikult ei tea. Hirm määramatuse ees. Hirm olla sundolukorras.
Tegelikult ju olen ma praegu ka sundolukorras, eelkõige rahaliselt ja ka ideeliselt. Millegipärast olen ma võtnud omaks arvamuse, et mul pole kunagi piisvalt raha, et oma olukorda parandada. Ja ka see, et ma olen välistanud täiskohaga töölemineku oma eelnevate ebameeldivate kogemuste tõttu. Sinna otsa veel enda alaväärtustamine, oma loomingu odavaks pidamine.
See kõik viib sinna, et ma tegelikult ei tea oma kohta maailmas, miks ma üldse olemas olen. Ma ei tea enam, millised tegevused teevad mind rõõmsaks, millised tegevused annavad elule mõtte.
Suurepärane segane retsept depressiooniks, millelgi pole enam mõtet ja kõikjal on kuidagi ebamugav. Kogu aeg.

Vahel mõtlen, et peaks vist mingeid aineid manustama, võibolla laskma arstil endale midagi välja kirjutada. Aga selle vastu on argument, et arst ei anna ja rohi samuti suunda, mis muudaks elamise elamisväärseks. Rohi üldiselt tuimestab. See tundub liiga lihtne ja ka lühiajaline lahendus. Võibolla oleks ikkagi rohust abi, segavad asjaolud tuimeneksid ja vaateväli laieneks. Ei tea. Siiani olen püüdnud arstita hakkama saada. Oma olemasolemise mõtet ei saa ma ju kusagilt mujalt, selle leidmine on ikka minu enda teha.

Nii palju küsimusi tänu ühele riidekapile...
Ja nii vähe vastuseid...