Loen siit ja sealt, suhtlen naabritega ja sõpradega... Kõigil (no olgu, enamusel) on mingi jama. Pereteraapiad, võlad, külmad ja kõledad suhted, töötus või palga drastiline vähenemine, hingemattev armuvalu... Ja esimest korda üle ma-ei-tea-mitme-aasta ei ole ma kohe katki minemas mõnel sarnasel põhjusel. Eks, viriseda on ikka millegi üle. Mõni põhjus on isegi üsna kaalukas, aga kokkuvõttes on ikka lollakalt õnnelik tunne. Kui see majapidamine siin mind enneaegu hauda ei aja, siis elan ma veel pikalt ja õnnelikult. Kaev, sunnik, hakkab kokku kukkuma (maapealne osa). Ilma veeta ei saa ma hakkama. Aga muud asjad elan üle. Mis sest, et vahel nutma ajab. Nutan natuke, hakkab kergem ja jaksan hakata pidama läbirääkimisi majaomanikuga ja kaevumeistrit otsima. Näiteks. Peale selle on mul paaniline hirm selle ees, et omanik hakkab maja müüma (sellest on vihjamisi juttu olnud). Kuhu ma siis lähen? Aga, ta on üsna mõistlik vanaproua ja küllap annab ikka piisavalt aega uut kohta otsida, kui see hetk peaks kätte jõudma. Majapidamise üle võin ma lõputult viriseda, aga see ei aita, ma tean.
Niisiis, täiendades eelmist postitust: täiuslikust õnnest on puudu kummipaat, taevatrumm ja oma kodu! Kõik muu on juba suurelt osalt olemas.
esmaspäev, 28. september 2009
reede, 25. september 2009
Indigolapsed ja taevane pann
Käisin eile jälle kontserdil. Panen siia paar näidet ka üles: See maailm, mis elab sinus ja Inlakesh. Indigolapsed on hirmus armsad, aga eile armusin hoopis hang trummi. See on plekist trumm, kaks wok-panni sarnast poolt, ühel poolel muhud ja lohud, millele lüües tekivad taevalikud helid. Helisev lendav taldrik, ehk siis ufo... Pagan, küsisin seda katsuda ja andsin kohe käest, sest muidu oleks pilli omanik selle minu käest hiljem jõuga rebima pidanud. Ütlesin Kaile, et täiuslikust õnnest on hetkel puudu veel ainult kummipaat ja hang-trumm. Kai vastas resoluutselt, et paadi võib saada, aga trumm unusta ära. Ohhh....
Neid paganaid tehakse Šveitsis eritellimusena ja nad on üle mõistuse kallid... Aga niiiii ilus on unistada... Siia veel üks helinäide (Inlakeshis on ka seda trummi kuulda).
Olgu, olgu, 1500$ või 5000$, vahet pole. Halo ja caisa on odavamad, kui hang, aga minu jaoks vahet pole... Ma saan kas miljonäriks või hakkan ise terasplekki kohrutama. Kiiret pole, küll ma selle töö ehk pensionieaks ette võtan. Nii tore, kauges vanaduspõlves paistab valguskiir!
Enne vanadust aga tegelen natuke pehmemate materjalidega. Homme hommikul lähen Mallega värskele kitsenahale järele, siis saab jälle palju nalja sokunaha puhastamisega, lehtpuutuhapudruga, mis võtab nahalt karva maha ja kõik need teised tööd, mis tuleb teha, enne kui kunagi lõpuks trummi lüüa saab... Üks nahk on juba ära nätsutatud, kuidagi õnnestus mul sellele hulk auke sisse kõrvetada või mädandada karva mahavõtmise käigus. Ja siis õnnestus mul tuhaleelisega näpuotsa korralik auk söövitada, kuuriseinal kuivavale auklikule nahale kerge hallitus kasvatada jne. Paistab, et ükskõik, kui hirmsasti ma ka ei püüa, midagi jääb ikka alles. Ühe trummi jagu nahka on juba olemas. Nüüd siis uuele katsele, seekord ehk õnnestub nahka terviklikult töödelda, et Malle ka oma trummi saaks... Sest mis on elu ilma trummita ja ilma trummita... nii võib äragi surra! Šarik, müüme sinu maha! Ei, see käis ikka piima kohta...
Aga see hang-drum, küll ma ka selle ette võtan! Küll te näete!
Neid paganaid tehakse Šveitsis eritellimusena ja nad on üle mõistuse kallid... Aga niiiii ilus on unistada... Siia veel üks helinäide (Inlakeshis on ka seda trummi kuulda).
Olgu, olgu, 1500$ või 5000$, vahet pole. Halo ja caisa on odavamad, kui hang, aga minu jaoks vahet pole... Ma saan kas miljonäriks või hakkan ise terasplekki kohrutama. Kiiret pole, küll ma selle töö ehk pensionieaks ette võtan. Nii tore, kauges vanaduspõlves paistab valguskiir!
Enne vanadust aga tegelen natuke pehmemate materjalidega. Homme hommikul lähen Mallega värskele kitsenahale järele, siis saab jälle palju nalja sokunaha puhastamisega, lehtpuutuhapudruga, mis võtab nahalt karva maha ja kõik need teised tööd, mis tuleb teha, enne kui kunagi lõpuks trummi lüüa saab... Üks nahk on juba ära nätsutatud, kuidagi õnnestus mul sellele hulk auke sisse kõrvetada või mädandada karva mahavõtmise käigus. Ja siis õnnestus mul tuhaleelisega näpuotsa korralik auk söövitada, kuuriseinal kuivavale auklikule nahale kerge hallitus kasvatada jne. Paistab, et ükskõik, kui hirmsasti ma ka ei püüa, midagi jääb ikka alles. Ühe trummi jagu nahka on juba olemas. Nüüd siis uuele katsele, seekord ehk õnnestub nahka terviklikult töödelda, et Malle ka oma trummi saaks... Sest mis on elu ilma trummita ja ilma trummita... nii võib äragi surra! Šarik, müüme sinu maha! Ei, see käis ikka piima kohta...
Aga see hang-drum, küll ma ka selle ette võtan! Küll te näete!
neljapäev, 24. september 2009
Ashes and snow
Killukesi fotonäitusest, millega paralleelselt on tehtud ka film. Kirjeldamatu, vaata parem ise. Vali "explore" ja võta endale aega. Veel rohkem aega.
kolmapäev, 23. september 2009
Pärandus
Lapsel oli vaja kooli kaasa viia midagi vana. Midagi väga vana, fotot või asja. Hakkasin siis vanaema albumeid kaevama, vaatasin uuesti üle pilte kallitest esivanematest. Näppu jäi isaisa noorpõlvefoto, ajast enne abiellumist. Vaatan seda noort meest ja mis ma näen! Ümmargune nägu, nagu minul. Ta on heledam, aga tõmmu olek ongi mul hoopis ema poolt. Kulmud täpselt sama joonega, parem sirgem ja vasak väikse kelmika jonksuga! Ma olen pikalt imestanud, miks mu kulmud ühesugused pole. Nüüd ma siis tean, kes mind nendega õnnistas. Ja nina! Nina on meil lausa tõutunnuseks, seda nimetatakse Irsi ninaks ja selle järgi võib ka üsna kaugeid sugulasi eksimatult ära tunda. Ja suu on ka temalt. Päris kindlasti kohe. Tõenäoliselt ka naeratusel kergelt paremale liikuv lohk ülahuulel. Huvitav, mis ma temalt veel saanud olen? Silmad (nii kuju kui värv) on ema poolt, tema isalt, ma arvan (kuju suhtes pole siiski päris kindel). Käed isaemalt, päris kindlasti. Mäletan vanaema käsi üsna hästi, veresooni, nahastruktuuri... Ja väikseid kõveraid sõrmi, mis on mul õnnestunud edasi anda ka oma lastele. Jalad on ka vanaemalt. Kõrvad on isa poolt.
Nii tore, mulle tundub järjest rohkem, et kallid esivanemad on mulle kasutada andnud parimad osad endast!
Näitasin pilti Laglele ja tema kilkas rõõmsalt, et ma olla jah täpselt vanaisa nägu. No tore. Ja siis tuli hoopis olulisem mõte, tühja nendest kulmukaartest, aga vanaisa oli nii lollakalt kangekaelne inimene (ja isa ka), huvitav, kas iseloom tuleb kulmukaartega kaasa? Ei, ma ei kurda, omal kombel olid nad imetlusväärsed inimesed ja ma olen uhke nende üle, aga... Natuke ettevaatlikuks teeb. Muidugi, lootus jääb, et ka iseloomus olen saanud ikkagi paremad küljed. Mitte vanaema järjest progresseeruvat allaheitlikkust ja mitte vanaisa ja isa järjest süvenevat ja teisi ignoreerivat kangekaelsust. Vaid hoopis teise vanaema intelligentsuse ja teadmistejanu, inimlikkuse. Mõlemalt poolt esivanemate musikaalsuse. Isa poolt avatud pilgu ja tunnetuse looduse suhtes... Ema poolt pikaajalise õppimisvõime. Nende üle oleks küll hea meel.
Ma tean, et mul ei ole kusagilt mingit pärandust oodata. Olen juba kätte saanud vanaema albumid, temaga Siberis käinud igivana õmblusmasina, vanavanaisa õliluisu, emaisa salmiku, vana-vana-vanaema kirstu, mõned vanaisa tehtud mööblitükid. Nende üle on mul hea meel. Aga kõige rohkem oleks vist hea meel mõista, et nende parimad iseloomuomadused minus (ja ehk lasteski) edasi elavad. Mjah, kui ikka pole miljoneid oodata, tuleb sellega leppida, mida koi ja rooste ei riku...
Nii tore, mulle tundub järjest rohkem, et kallid esivanemad on mulle kasutada andnud parimad osad endast!
Näitasin pilti Laglele ja tema kilkas rõõmsalt, et ma olla jah täpselt vanaisa nägu. No tore. Ja siis tuli hoopis olulisem mõte, tühja nendest kulmukaartest, aga vanaisa oli nii lollakalt kangekaelne inimene (ja isa ka), huvitav, kas iseloom tuleb kulmukaartega kaasa? Ei, ma ei kurda, omal kombel olid nad imetlusväärsed inimesed ja ma olen uhke nende üle, aga... Natuke ettevaatlikuks teeb. Muidugi, lootus jääb, et ka iseloomus olen saanud ikkagi paremad küljed. Mitte vanaema järjest progresseeruvat allaheitlikkust ja mitte vanaisa ja isa järjest süvenevat ja teisi ignoreerivat kangekaelsust. Vaid hoopis teise vanaema intelligentsuse ja teadmistejanu, inimlikkuse. Mõlemalt poolt esivanemate musikaalsuse. Isa poolt avatud pilgu ja tunnetuse looduse suhtes... Ema poolt pikaajalise õppimisvõime. Nende üle oleks küll hea meel.
Ma tean, et mul ei ole kusagilt mingit pärandust oodata. Olen juba kätte saanud vanaema albumid, temaga Siberis käinud igivana õmblusmasina, vanavanaisa õliluisu, emaisa salmiku, vana-vana-vanaema kirstu, mõned vanaisa tehtud mööblitükid. Nende üle on mul hea meel. Aga kõige rohkem oleks vist hea meel mõista, et nende parimad iseloomuomadused minus (ja ehk lasteski) edasi elavad. Mjah, kui ikka pole miljoneid oodata, tuleb sellega leppida, mida koi ja rooste ei riku...
esmaspäev, 21. september 2009
Andestust
Lippasin täna jälle raamatukogust läbi ja haarasin kaasa raamatu 1000 küsimusega minust endast. Vahel ikka loen iseendaga tegelemise raamatuid ka. Ja praegu on käsil (jälle) kokkuvõtete tegemise aeg, vaatan olnud asju üle, kui päris vabaks ei saa, siis olemise kergemaks ikka. Peale selle meeldivad mulle raamatud, mis esitavad õigeid küsimusi. Neid, mis vastuseid pakuvad, on üleliiagi. No inimestega on samamoodi, lahendusi ja vastuseid oskavad paljud pakkuda, aga kas sellist küsimust küsida osatakse, mis mind just selle minu jaoks õige vastuseni viib?
Üldiselt on enamus teemasid läbi näritud, aga lõppu ikka ei paista... Jäin mõtlema, et kui ma juba üle 5 aasta tagasi lahku läksin, miks siis tolle aja probleemid ikka veel mu peas nii palju ruumi nõuavad? Kas ma saan ükskord H-st vabaks? Kaua võib? Ikka veel leian oma tolleaegsetest suhtlemismustritest vigu, mis kuidagi siiani saadavad. Ja üks väike peatükk eelmainitud raamatust kõnetas mind täna. Peatükk andestamisest. Hea küll, tegelikult ei saa ma isegi päriselt aru, mida näiteks proua Viilma andestamise all mõtleb (antud raamat ei ole tegelikult kuidagi Viilmaga seotud). Aga lõpmata vimma kiskuda ka enam ei jaksa. Olen jõudnud punkti, kus oleks aeg edasi minna. Mis olnud, see olnud. Jah, tema tegi vigu, aga mina ka. Tegi, siis tegi, mina teda ümber muuta ei jaksanud (tegelikult ei pidanudki), küllap ta ei saanud ise arugi, et mulle vahel haiget tegi. Ja mina leppisin sellega, nagu see oleks normaalne. Nüüd ma tean, et enda eest tuleb seista, sest kes seda siis tegema peaks? Ma olen ju täiskasvanud inimene ja vastutan ise enda heaolu eest. Ja laste eest samamoodi.
Ma ei julge öelda, et olen talle andeks andnud tema lapsikuse, arvutimängude lastest tähtsamaks pidamise, kohatise hoolimatuse jne. Aga... me kõik oleme noored ja lollid olnud, mõni lollim kui teine. Tema oli lapsik (on mingis mõttes ikka jätkuvalt edasi, kolis ema juurde tagasi...), mina ka, et sellega leppisin, teda ja ennast aastaid õigustasin, sealjuures pidevas alaväärsuses püherdasin, depreka-madu rinnal soojendasin. Mis seal ikka enam kahetseda, kui annab parandada, siis annab, kui ei, tuleb sellega hakkama saada. Kui lugejad leiavad, et jutt mõttetu on, siis on mul sellest kama. Sest ma kirjutan seda ainult iseendale. Iga sõnaga on mul järjest kergem olla ja 7 aastat abielu hakkab kaduma kuhugi eelmise elu kardina taha.
Olen ikka mõelnud, et igal suhtel on kaks külge. Ja konfliktid paistavad alati erinevatest külgedest üllatavalt erinevad. Ma olen püüdnud mõista, kuidas H omalt poolt seda suhet ja lahkuminekut näha võis, mis on see, mis tema jaoks arusaamatu võis olla ja milliseid vigu ma tema arust olen teinud. Olen temaga sel teemal isegi natuke rääkinud. Ja kuhu ma välja jõudsin - mul ei ole kokkuvõttes midagi kahetseda! Kui ma ka alguses olen vigu teinud, siis lõpuks oli lahtirebimine ainus õige tegu. Olgugi, et sellega palju haiget saadi, aga me jäime mõlemad ellu. Mida H õppis, ma ei tea, aga mina õppisin lõpuks ennast austama. Uskuma paremasse tulevikku, usaldama oma sisetunnet ja palju muudki veel. See tohutu lammutus, mille ma siis toime panin, on olnud uue suurepärase elu alguseks. Eks lammutamist on veel hiljemgi olnud (KaruMati võttis mu ka täiesti tükkideks lahti), aga see oli esimene suurem lammutus ja siis hakkasin enda vundamenti laduma. Ja selle eest olen ma H-le isegi tänulik, ilma nende jäledate perioodideta ma poleks see, kes ma olen. Ja ma olen sellega s***ks rahul, kes ma olen. Mis ei tapa, teeb tugevamaks.
Aga kuhu jääb siis pealkirjas mainitud andestamine? No ma ei tea. Ma olen endale andeks andnud, et pole hulk aastaid elanud oma parima äranägemise järgi, pole julgenud olla aus ja siiras, kuigi mul on ikka veel kahju nendest raisatud aastatest, kui ma pole täiel rinnal rõõmsalt elanud. Aga tänu sellele ma tean, kui suur väärtus on see, milleni olen jõudnud. Ma ei suuda päriselt andestada H-le ignorantsust laste teemal, et muusikakooli maks ja muud lastega seotud kulud ei puutu temasse... Aga tänu sellele oskan eriti hinnata suurepäraseid mehi, kes oma lapsi armastavad. Tänu sellele, et olen kunagi elanud elu, mis praegu tundub hall ja särtsuta, oskan hinnata seda elusolemise tuld, mis minus nüüd on. Ja tänu sellele, et olen koos elanud kuidagi järjest tuhmimaks muutuva mehega, oskan näha ja eriliselt hinnata sooje ja südamlikke inimesi.
Loodan, et jõuan lõpuks sinna, kus ei pea enam olnut olevaga võrdlema, ei teisi inimesi ega ka iseennast eri perioodidel. Aga ainult unustamisest ei ole kasu, palju parem on olnu läbi mõelda, võtta sellest parim ja siis rikkamana edasi elada.
Ma pole elul muud mõtet leidnud, kui elamine. Sellest järeldub - tegelikult on ükskõik, kuidas me elame (kuni me ei kahjusta otseselt teisi inimesi). See on oluline ainult minu enda jaoks. Seega - miks ma ei võiks elada täiel rinnal, elada oma elu ja nautida elusolemist? Lihtsalt? Teha neid asju, mille juures tunnen, et olengi päriselt elus, mis teevad õnnelikuks, milles on rahu ja rõõm? Minu puhul näiteks saagida, maalida, joonistada, lugeda, laulda, kuulata tuult, vaadata vett, mudida kalli inimese kanget kukalt, hingata, armastada...? Millal siis veel, kui mitte praegu?
Üldiselt on enamus teemasid läbi näritud, aga lõppu ikka ei paista... Jäin mõtlema, et kui ma juba üle 5 aasta tagasi lahku läksin, miks siis tolle aja probleemid ikka veel mu peas nii palju ruumi nõuavad? Kas ma saan ükskord H-st vabaks? Kaua võib? Ikka veel leian oma tolleaegsetest suhtlemismustritest vigu, mis kuidagi siiani saadavad. Ja üks väike peatükk eelmainitud raamatust kõnetas mind täna. Peatükk andestamisest. Hea küll, tegelikult ei saa ma isegi päriselt aru, mida näiteks proua Viilma andestamise all mõtleb (antud raamat ei ole tegelikult kuidagi Viilmaga seotud). Aga lõpmata vimma kiskuda ka enam ei jaksa. Olen jõudnud punkti, kus oleks aeg edasi minna. Mis olnud, see olnud. Jah, tema tegi vigu, aga mina ka. Tegi, siis tegi, mina teda ümber muuta ei jaksanud (tegelikult ei pidanudki), küllap ta ei saanud ise arugi, et mulle vahel haiget tegi. Ja mina leppisin sellega, nagu see oleks normaalne. Nüüd ma tean, et enda eest tuleb seista, sest kes seda siis tegema peaks? Ma olen ju täiskasvanud inimene ja vastutan ise enda heaolu eest. Ja laste eest samamoodi.
Ma ei julge öelda, et olen talle andeks andnud tema lapsikuse, arvutimängude lastest tähtsamaks pidamise, kohatise hoolimatuse jne. Aga... me kõik oleme noored ja lollid olnud, mõni lollim kui teine. Tema oli lapsik (on mingis mõttes ikka jätkuvalt edasi, kolis ema juurde tagasi...), mina ka, et sellega leppisin, teda ja ennast aastaid õigustasin, sealjuures pidevas alaväärsuses püherdasin, depreka-madu rinnal soojendasin. Mis seal ikka enam kahetseda, kui annab parandada, siis annab, kui ei, tuleb sellega hakkama saada. Kui lugejad leiavad, et jutt mõttetu on, siis on mul sellest kama. Sest ma kirjutan seda ainult iseendale. Iga sõnaga on mul järjest kergem olla ja 7 aastat abielu hakkab kaduma kuhugi eelmise elu kardina taha.
Olen ikka mõelnud, et igal suhtel on kaks külge. Ja konfliktid paistavad alati erinevatest külgedest üllatavalt erinevad. Ma olen püüdnud mõista, kuidas H omalt poolt seda suhet ja lahkuminekut näha võis, mis on see, mis tema jaoks arusaamatu võis olla ja milliseid vigu ma tema arust olen teinud. Olen temaga sel teemal isegi natuke rääkinud. Ja kuhu ma välja jõudsin - mul ei ole kokkuvõttes midagi kahetseda! Kui ma ka alguses olen vigu teinud, siis lõpuks oli lahtirebimine ainus õige tegu. Olgugi, et sellega palju haiget saadi, aga me jäime mõlemad ellu. Mida H õppis, ma ei tea, aga mina õppisin lõpuks ennast austama. Uskuma paremasse tulevikku, usaldama oma sisetunnet ja palju muudki veel. See tohutu lammutus, mille ma siis toime panin, on olnud uue suurepärase elu alguseks. Eks lammutamist on veel hiljemgi olnud (KaruMati võttis mu ka täiesti tükkideks lahti), aga see oli esimene suurem lammutus ja siis hakkasin enda vundamenti laduma. Ja selle eest olen ma H-le isegi tänulik, ilma nende jäledate perioodideta ma poleks see, kes ma olen. Ja ma olen sellega s***ks rahul, kes ma olen. Mis ei tapa, teeb tugevamaks.
Aga kuhu jääb siis pealkirjas mainitud andestamine? No ma ei tea. Ma olen endale andeks andnud, et pole hulk aastaid elanud oma parima äranägemise järgi, pole julgenud olla aus ja siiras, kuigi mul on ikka veel kahju nendest raisatud aastatest, kui ma pole täiel rinnal rõõmsalt elanud. Aga tänu sellele ma tean, kui suur väärtus on see, milleni olen jõudnud. Ma ei suuda päriselt andestada H-le ignorantsust laste teemal, et muusikakooli maks ja muud lastega seotud kulud ei puutu temasse... Aga tänu sellele oskan eriti hinnata suurepäraseid mehi, kes oma lapsi armastavad. Tänu sellele, et olen kunagi elanud elu, mis praegu tundub hall ja särtsuta, oskan hinnata seda elusolemise tuld, mis minus nüüd on. Ja tänu sellele, et olen koos elanud kuidagi järjest tuhmimaks muutuva mehega, oskan näha ja eriliselt hinnata sooje ja südamlikke inimesi.
Loodan, et jõuan lõpuks sinna, kus ei pea enam olnut olevaga võrdlema, ei teisi inimesi ega ka iseennast eri perioodidel. Aga ainult unustamisest ei ole kasu, palju parem on olnu läbi mõelda, võtta sellest parim ja siis rikkamana edasi elada.
Ma pole elul muud mõtet leidnud, kui elamine. Sellest järeldub - tegelikult on ükskõik, kuidas me elame (kuni me ei kahjusta otseselt teisi inimesi). See on oluline ainult minu enda jaoks. Seega - miks ma ei võiks elada täiel rinnal, elada oma elu ja nautida elusolemist? Lihtsalt? Teha neid asju, mille juures tunnen, et olengi päriselt elus, mis teevad õnnelikuks, milles on rahu ja rõõm? Minu puhul näiteks saagida, maalida, joonistada, lugeda, laulda, kuulata tuult, vaadata vett, mudida kalli inimese kanget kukalt, hingata, armastada...? Millal siis veel, kui mitte praegu?
pühapäev, 20. september 2009
Inimjõgi
Olin kuju saagimas. Imekaunis kohas, kus täna voolas mööda inimjõgi, õigemini jalgratturite jõgi. Läksin vaatama, kas näen mõnda tuttavat mööda vuramas ja vabandage, ei tundnud suures voolus küll kedagi ära. Ühesugused kirjud ufo-riided, kiivrid, prillid ja higipilv ümber, neid oli umbes-täpselt miljon. Rattamaraton. Vaatasin umbes veerand tundi, siis hakkas pea ringi käima ja läksin oma vaikset ja rahulikku tööd edasi tegema.
Aga... kunagi võiks ikka ise ju ka selle raja läbi sõita, mitte küll vist selle miljonilise kambaga, vaid pigem matkates mõni päev enne, kui rada juba korralikult märgitud on... Vist on mingi nakkus külge saadud.
Üldse on mingi rännupäev, nägin täna esimest haneparve...
Aga... kunagi võiks ikka ise ju ka selle raja läbi sõita, mitte küll vist selle miljonilise kambaga, vaid pigem matkates mõni päev enne, kui rada juba korralikult märgitud on... Vist on mingi nakkus külge saadud.
Üldse on mingi rännupäev, nägin täna esimest haneparve...
esmaspäev, 14. september 2009
Kohati puuduvad kohad, ajuti puudub aeg...
Käisin laupäeval Siksäläs, kohas, kus olen suvitanud väga armsad ja kosutavad poolteist suve. Ja võibolla ei lähe ma sinna niimoodi enam kunagi. Niisiis, sel suvel olin armunud rohkem inimesse, kui tollesse kohasse seal ja jõudsin esimest korda sel aastal sinna alles nüüd. Ja nüüdki ainult selleks, et tuua ära asjad, mida võib veel vaja minna, kui ma tõesti sinna enam ei lähe.
Korjasin asju kokku, tekid, küünlad, labidas, reha... ja ei tundnud mingit kahjutunnet. Olgugi, et olin seal tõesti õnnelik olnud. See oli üle 10 (või isegi rohkema) aasta olnud paik, kus tundsin ennast kodus, kus oli hingerahu. Jalutasin veel ringi, allika juurde, lõkkease, ait... Istusin tunnikese lihtsalt vaikselt ja kuulasin. Ja mõistsin, et see aeg on läbi. Uued ajad on tulemas. Ma olingi seal ainult külaline, mitte kunagi päris perenaine olnud. Mind oli hästi vastu võetud, küllap võetaks veel edaspidigi, aga ikkagi ainult külalisena. Mul on seal hea olnud, olen seal õnnelik olnud, seda kohta armastanud. Ja koht on mind hoidnud. Aga... elu läheb edasi. Ja ma ei kahetse. Jätsin sinna endast suure, kõige suurema pihlakast skulptuuri ja ka mu elu esimese ehitise, nimelt peldiku. Mulle tundub, et ma ei ole midagi võlgu. Andsin endast parima, mida sain.
Sõitsin tagasitulles eemalt mööda (st lugesin teeviitu) Meremäest, millega on ju kunagi samasugune meeletu side olnud. Kummaline, mõtlesin, et sõidaks ka sealt möödaminnes läbi, aga midagi ei seo mind enam. Pole vaja minna, ma olen vaba. Kummaline. Elu keerab kummalisi keerde. Pillutab siia ja sinna. Kuna ma siis lõpuks jõuan kohta, mida võiks koduks nimetada? Koduks, mitte järjekordseks lühikeseks külaskäiguks?
Hakkasin sellele mõtlema, kuna ka selle korteri vastu on mingi kerge vimm. 5 aastat olen siin olnud ja ometi pole päriselt veel ära kodunenud. Mäletan, kuidas rääkisin kunagi, napilt enne lahkukolimist ühele uuele sõbrale oma suhetest, segadusest, hirmudest ja soovist vabaks saada, muuta elu. Lõpuks ta küsis, kui ma sellest nii palju räägin, kas ma siis seda ka päriselt mõtlen? Praegu on sama tunne (seekord korteri, mitte inimese suhtes). Võibolla olen siin veel mõni aeg, aga... Eks näis, mis elu toob. Hoian silmad lahti. Ootan soodsaid tuuli. Millegipärast on mul siin tihti lämbumise tunne (emotsionaalselt), võibolla ei ole see seotud kohaga, aga kust ma tean, kui ma ei otsi vastuseid? Olgu siis enda seest või väljast, igalt poolt. Kuna ma koju jõuan? Päris koju?
Ja ma ei taha mingit esoteerilist jama, et me olemegi ainult külalised siin jne jne ja meie elu on ainult viiv, miski pole igaviku mõistes kindel bla-bla-bla. Kuna ma KOJU jõuan? Sellesse kohta, kust ma lähen ja kuhu alati tagasi tulen? KOJU? PÄRIS KOJU? Või tahan ma võimatut? Igatahes ma ei kannata enam lihtsalt apaatset passimist, hakkasin maad kuulama. Kui ma ka ei koli, siis ehk saan vähemalt aru, kas kusagil võib üldse sellist kohta olla, nagu ma otsin. Ma ju näen, et inimesed elavad (mitte alati, aga mõnikord siiski) kohtades, mis ongi neile koduks. Ma olen neile ausalt kade. Käin ja imetlen, kadestan ja loodan leida ka ise sellist kohta, sellist tunnet. Igal sügisel tuleb mulle kolimise tuhin peale, siiani olen ikka paigale jäänud. Eks näis, kui kauaks...
Korjasin asju kokku, tekid, küünlad, labidas, reha... ja ei tundnud mingit kahjutunnet. Olgugi, et olin seal tõesti õnnelik olnud. See oli üle 10 (või isegi rohkema) aasta olnud paik, kus tundsin ennast kodus, kus oli hingerahu. Jalutasin veel ringi, allika juurde, lõkkease, ait... Istusin tunnikese lihtsalt vaikselt ja kuulasin. Ja mõistsin, et see aeg on läbi. Uued ajad on tulemas. Ma olingi seal ainult külaline, mitte kunagi päris perenaine olnud. Mind oli hästi vastu võetud, küllap võetaks veel edaspidigi, aga ikkagi ainult külalisena. Mul on seal hea olnud, olen seal õnnelik olnud, seda kohta armastanud. Ja koht on mind hoidnud. Aga... elu läheb edasi. Ja ma ei kahetse. Jätsin sinna endast suure, kõige suurema pihlakast skulptuuri ja ka mu elu esimese ehitise, nimelt peldiku. Mulle tundub, et ma ei ole midagi võlgu. Andsin endast parima, mida sain.
Sõitsin tagasitulles eemalt mööda (st lugesin teeviitu) Meremäest, millega on ju kunagi samasugune meeletu side olnud. Kummaline, mõtlesin, et sõidaks ka sealt möödaminnes läbi, aga midagi ei seo mind enam. Pole vaja minna, ma olen vaba. Kummaline. Elu keerab kummalisi keerde. Pillutab siia ja sinna. Kuna ma siis lõpuks jõuan kohta, mida võiks koduks nimetada? Koduks, mitte järjekordseks lühikeseks külaskäiguks?
Hakkasin sellele mõtlema, kuna ka selle korteri vastu on mingi kerge vimm. 5 aastat olen siin olnud ja ometi pole päriselt veel ära kodunenud. Mäletan, kuidas rääkisin kunagi, napilt enne lahkukolimist ühele uuele sõbrale oma suhetest, segadusest, hirmudest ja soovist vabaks saada, muuta elu. Lõpuks ta küsis, kui ma sellest nii palju räägin, kas ma siis seda ka päriselt mõtlen? Praegu on sama tunne (seekord korteri, mitte inimese suhtes). Võibolla olen siin veel mõni aeg, aga... Eks näis, mis elu toob. Hoian silmad lahti. Ootan soodsaid tuuli. Millegipärast on mul siin tihti lämbumise tunne (emotsionaalselt), võibolla ei ole see seotud kohaga, aga kust ma tean, kui ma ei otsi vastuseid? Olgu siis enda seest või väljast, igalt poolt. Kuna ma koju jõuan? Päris koju?
Ja ma ei taha mingit esoteerilist jama, et me olemegi ainult külalised siin jne jne ja meie elu on ainult viiv, miski pole igaviku mõistes kindel bla-bla-bla. Kuna ma KOJU jõuan? Sellesse kohta, kust ma lähen ja kuhu alati tagasi tulen? KOJU? PÄRIS KOJU? Või tahan ma võimatut? Igatahes ma ei kannata enam lihtsalt apaatset passimist, hakkasin maad kuulama. Kui ma ka ei koli, siis ehk saan vähemalt aru, kas kusagil võib üldse sellist kohta olla, nagu ma otsin. Ma ju näen, et inimesed elavad (mitte alati, aga mõnikord siiski) kohtades, mis ongi neile koduks. Ma olen neile ausalt kade. Käin ja imetlen, kadestan ja loodan leida ka ise sellist kohta, sellist tunnet. Igal sügisel tuleb mulle kolimise tuhin peale, siiani olen ikka paigale jäänud. Eks näis, kui kauaks...
kolmapäev, 9. september 2009
09.09.09
Mingi eri tihe aeg on. Hommikupoole helistati lasketiirust (kus on Elva kandi suurim puukujude park) ja teatati, et täna öösel oli pihta pandud üle 10 kuju. Tummaks võtab. Lausa hingetuks. Ei jaksa kommenteerida.
Õhtul aga toimus meie tibatillukeses linnakeses jälle ime. Nagu ma olen aru saanud, toimub see siin suhteliselt regulaarselt. Nimelt oli järjekordne kontsert, Jason Carter mängis kordamööda tavalist ja harf-kitarri. Ma siiani pole veel päris toibunud.
Seda lugu ta mängis. Video on muuseas Eestis filmitud, Vene piiri ääres. See lugu oli ka ettekandmisel, tähendas põhjasuunda ja põhjast tulevat liivatormi.
Kõik, mis ta mängis, läks otse läbi juuksejuurte varvastesse. Ja kummalisel kombel puudutasid kõik, täiesti erinevad lood, isiklikult. Naersin, nutsin, hoidsin hinge kinni ja hingeldasin vaheldumisi. Ja ma ei saa märkimata jätta, et nii mõnigi inimene, kes ei saanud kuulama tulla, oleks ikka võinud...
Õhtul aga toimus meie tibatillukeses linnakeses jälle ime. Nagu ma olen aru saanud, toimub see siin suhteliselt regulaarselt. Nimelt oli järjekordne kontsert, Jason Carter mängis kordamööda tavalist ja harf-kitarri. Ma siiani pole veel päris toibunud.
Seda lugu ta mängis. Video on muuseas Eestis filmitud, Vene piiri ääres. See lugu oli ka ettekandmisel, tähendas põhjasuunda ja põhjast tulevat liivatormi.
Kõik, mis ta mängis, läks otse läbi juuksejuurte varvastesse. Ja kummalisel kombel puudutasid kõik, täiesti erinevad lood, isiklikult. Naersin, nutsin, hoidsin hinge kinni ja hingeldasin vaheldumisi. Ja ma ei saa märkimata jätta, et nii mõnigi inimene, kes ei saanud kuulama tulla, oleks ikka võinud...
Inimesed
Kohtusin täna jälle kauge sugulasega. Käisime vanal Sikamäe surnuaial, istusime ja vestlesime tema aias, vaatasime vanaema albumeid. Hea oli.
Jäin mõtlema, mis mind siis ajab suhtlema inimesega, keda ma enne peaaegu pole tundnudki. Ligi viiekümnese mehega, kellega mul pole õieti ühiseid mälestusigi, vanavanavanemad on ühised... Istume, teine teisel pool lauda ja räägime, nagu vanad sõbrad. Päike paistis, tuul kippus pilte pillutama.
Mina ei tea, miks tema mind vastu on võtnud, aga seda küll tean, miks ma teda jälle üles olen otsinud. Küllap vist sellepärast, et kõige kallimaks varanduseks ongi inimesed. Mitte majad, autod, karjäär, pangaarve, vaid inimesed. Ja mul on inimesi vaja, selleks et ennast elusana tunda. Ei ole midagi, mis kaaluks üles hea sõbra (kui, siis ainult kaks sõpra). Ma kardan üksildust, nagu tuld. Ei, mitte üksindust ega vaikust. Üksildust kardan. Ja kogun enda lähedale inimesi, sooje inimesi, inimesi, keda ma usaldan, inimesi, kelle naeratusest ma usun, et see on siiras, inimesi, kelle seltsis on hea olla.
Olge tänatud, kes te olete mul aidanud ennast samamoodi inimesena tunda, te olete lõpmata kallid!
Jäin mõtlema, mis mind siis ajab suhtlema inimesega, keda ma enne peaaegu pole tundnudki. Ligi viiekümnese mehega, kellega mul pole õieti ühiseid mälestusigi, vanavanavanemad on ühised... Istume, teine teisel pool lauda ja räägime, nagu vanad sõbrad. Päike paistis, tuul kippus pilte pillutama.
Mina ei tea, miks tema mind vastu on võtnud, aga seda küll tean, miks ma teda jälle üles olen otsinud. Küllap vist sellepärast, et kõige kallimaks varanduseks ongi inimesed. Mitte majad, autod, karjäär, pangaarve, vaid inimesed. Ja mul on inimesi vaja, selleks et ennast elusana tunda. Ei ole midagi, mis kaaluks üles hea sõbra (kui, siis ainult kaks sõpra). Ma kardan üksildust, nagu tuld. Ei, mitte üksindust ega vaikust. Üksildust kardan. Ja kogun enda lähedale inimesi, sooje inimesi, inimesi, keda ma usaldan, inimesi, kelle naeratusest ma usun, et see on siiras, inimesi, kelle seltsis on hea olla.
Olge tänatud, kes te olete mul aidanud ennast samamoodi inimesena tunda, te olete lõpmata kallid!
esmaspäev, 7. september 2009
Ood molutamisele
Eluaeg olen tundnud, et olen kõrvalseisja, võõras. Et ma ei sobi sellesse elurütmi, mis on ümberringi normiks. Ja nüüd hakkan lõpuks aru saama, et pole vajagi! Et ma ei pea elu eest rabelema mõne krooni või muidu tähtsuse, mulje loomise pärast. Ma ei pea häbenema seda, et ma mõnikord magan päise päeva ajal. Mul pole mingit põhjust loobuda vaiksetest omaette olemise hetkedest (või tundidest või päevadest), olgugi et see näeb välja nagu laiskus ja muidu molutamine. Ja ma olen nõus saama selle võrra vähem palka. Saangi. Aga minu molutamise aeg on mulle hindamatu ja ilma selleta ma lihtsalt sureks välja. Elagu aeg, kui ei pea kuhugi tormama!
teisipäev, 1. september 2009
Igavese õppimise päev
Sel aastal mul millegipärast ei olnud üldse mingit närvi sees, kui lapsi kooli saatsin. Olgugi, et Lagle läks teise kooli, isegi olen esimest korda päris 1. septembril õpetajate nimekirjas. Kooli juures tehti traditsioonilist personali pilti ja ma tundsingi, vist esimest korda elus, mis asi on töökollektiiv ja mis tunne on sinna kuuluda.
Ja ümber Palupera kooli lehvis õrn sõnnikulehk, on ju üks lähemaid naabreid laut. Tõsine armas maakool...
Ja ümber Palupera kooli lehvis õrn sõnnikulehk, on ju üks lähemaid naabreid laut. Tõsine armas maakool...
Tellimine:
Postitused (Atom)