Jälle käes.
Eile valmistusime kooliks mööblit majas ühest kohast teise tirides, siis jälle tagasi, siis edasi... Kas see uus kujundus parem sai, näitab aeg. Igatahes oli mul vahepeal tunne, nagu oleksin "paha siga, sada viga - kärss kärnas ja maa külmund". Ma saan ju aru, et see mööbeldamine annab ainult kaheldava väärtusega kosmeetilise tulemuse. Samas ei jäta ma seda ka tegemata. Ja kõige lõpuks ei saa ma sellega ju ise hakkama, ajan asjasse absoluutselt mittepuutuvaid inimesi peale tööpäeva enda poole naba paigast ära tõstma... Miks ma seda teen? Ise ka ei tea. Aga tegemata ka ei jäta. Vot sihuke raskelt mõttetu tunne.
See-eest ei ole ma veel jõudnud lastele osta ühtegi kooliks vajalikku asja. Palgapäev ju ka veel olemata. Eks tasapisi - täna hangime selle, mida homseks vaja jne...
Kass on kooliküpseks saanud, leiab ise liivakasti üles.
2 kommentaari:
Nägin Sind täna öösel unes, et elasid mingis kummalises majas läbikäidavas toas II korrusel ja me olime sul külas ning pidime pidevalt koristama, kuna asju ei olnud kuhugi ruumi panna ja teised elanikud vingusid pidevalt kõige ja kõigi üle (minu jaoks täiesti tundmatud nais- ja meeskodanik, kes seal veel elasid). Maja oli selline Supilinna tüüpi puumaja.
Mida küll sellest järeldada! Pean KohviPaksu pealt vaatama!
Jah! KohviPaks on selle suure suvega kuidagi unarusse jäänud. Tuleb plaani võtta!
Aga see pidev koristamine, kuna asju ei ole ruumi kuhugi panna, on saatnud mind juba pikki aastaid. Vingumisega saan vajadusel ise ka hakkama, tundmatuid kodanikke selleks pole vaja.
Kodu, ma tahan kodu! Muuseas, Sind olen ka vist ainult korra unes näinud, pidin kolima Su vanasse elukohta tolles unes ja uurisin, mis on antud korteri (või oli see majaosa) head ja vead. Sa siis lahkesti seletasid. See ei olnud kindlasti Supikas, maja oli väike kollane puumaja ja korter 1. korrusel. Ise läksid kuhugi paremasse kohta.
Postita kommentaar