reede, 27. veebruar 2009

Tänu

Jõudsin täna läbi kummaliste-keeruliste mõttekäikude arusaamisele, et ma peaksin Helikarile tänulik olema. Sest mitte keegi teine ei ole mind nii palju mõjutanud. Tänu talle ma olen aru saanud, et ma võin olla mõõtmatult sihikindlam ja tugevam, kui ma seda ise oleks taibanud. 

Lahku minnes ta käis minuga mõned korrad rääkimas ja nuttis ohjeldamatult, palus... Ja mina ei suutnud tajuda enam tema kurbust, ainult külmus ja kalkus olid minus. Sihikindlus. Kui ta lubas ennast ära tappa, ei liigutanud see minus midagi. Kui ta lubas mulle tappa anda, olin ma valmis ta maha lööma, kui ta mind puudutama peaks. Ma olin oma otsuse teinud ja kahtlusi enam polnud. Isegi, kui üks meist selle pärast surema peaks. Puhas jõud.

Masendus on kahtlus. Jõud on teadmine.

Ülalkirjeldatud sündmused toimusid umbes-täpselt 5 aastat tagasi mõned päevad enne Elvasse kolimist. Masendust on siin järgnevatel aastatel kuhjaga olnud, ehk on sellest nüüd küll. Minus elab jõud, mida ma ise õieti ei mäletanudki. Teadmine, et isegi surma ma ei karda. Põhimõtteliselt olen ma kõikvõimas. Nüüd tuleks see mõte kuidagi praktikasse viia... Vaatame, kas saan sellega järgneva viie aastaga hakkama?

Parem hilja kui...

Ema jõudis täna peale rohkem kui 30 abieluaastat ja 2 leseaastat toreda tarkuseterani.

Ema ja isa suhe, siis kui mina juba mäletama hakkasin, oli selline, kus isa oli perepea ja ema väga tihti kodurahu huvides vait. Ema ikka arvas, et papsiga ei saa ju rääkida, ta vihastab. Paarkümmend aastat abielus olnutena ema hakkas sellest oma arvamuse allasurumisest väsima, aga siis isa teda enam ei kuulanud. Tülitsesid hooti kõva raginaga. Isal oli ju alati õigus olnud, tema arvamuse kõrvale enam midagi ei mahtunud. Alguses, armunutena, oli emal igasuguseid privileege, kuulati teda ja austati tema arvamust. Ja nüüd jõudis ema siis peale aastakümneid isa tuimuses süüdistamist selleni, et see oli oma viga. Kohe alguses, kui suhted olid väga head, oleks pidanud omavahel RÄÄKIMA. Igasugustest asjadest. Harjutama suhtesse sisse avatud suhtlemise. 20 aastat hiljem oli liiga hilja, isa poolkurt ja juba kivistunud arusaamadega - et kuidas siis nii, kogu aeg oli kõik korras ja nüüd äkki pole? Hulluks läks või? Sinna otsa veel kerge paranoia päranduse jagamise teemal, igavesti keeruline lugu sinu-minu-ja-meie-lastega, isaga tõesti ei saanud enam vabalt oma mõtetest rääkida. Hiljaks oli ema sellega jäänud.

Nii lihtne see ongi. Ema käis täna jalutamas, oli ka isa haual käinud ja seal oli koitnud mõistmine, et ise tehtud, hästi tehtud. Räägi, sest kuidas kaaslane muidu sinust üldse aru võiks saada. Vana tuntud tõde, kõik psühholoogia- ja eneseabiraamatud seda ketravad.

Mina jõudsin selleni palju varem, peale 7 abieluaastat ja nii mõndagi peale selle veel. Harjutan.

Mida silm ei näe

Lugesin Ramloffi (kommentaaridega) ja jäin selle üle mõtlema. Eriti selle üle, kuidas Ramloff ütleb, et üsna kindel viis ennast õnnetuks teha on kogeda midagi suurepärast, midagi jumalikku (jutt on väljalisest ühtesulamisest). Õnnetu olek järgneb, kuna seda kogemust tahaks jälle ja jälle korrata, aga tihti pole see võimalik. (Muinasjuttudest on sarnane moraal "Kuuvalgel vihtlejatel neitsitel). Ühe näitena seks, mis saab alguse sellest, et hinged omavahel tõmbuvad - kehad lihtsalt "lohisevad" järele. Ja kui sellist ühekssaamist on kogetud, kaotab teistsugune suguline tegevus oma mõtte. Minu meelest võib nii kirjeldada peaaegu iga tegevust, maalimist, matkamist, söögitegemist, mida iganes. See on tunne, et saan käesoleva hetkega üheks, kõik, millega ma kokku puutun, on jumalik. Ja kui Ramloff ütleb, et selle poole pole mõistlik püüelda, sest see imeline kogemus võib teha õnnetuks, kuna sellest ei saa iial küll, siis ma ei saa sellest aru. Sest ma olen kogu oma teadliku elu selle poole püüelnud, selle tunde poole. Ja mul on juba üsna varasest lapsepõlvest sarnane kogemus olemas, mälupilt sellest, kuidas ma kolmeaastasena kükitasin heinamaal, vaadates putukate siblimist ja läksin sellesse hetke sisse. Mind ei olnud enam, olid ainult tajud, ma tundsin ennast selle tillukese ühiskonna osana. Sipelgasuurusena. See oli täiuslik ühtesulamine nii mulla, heinakõrte kui ka putukatega. Seda olen ma ikka ja jälle erinevatest kohtadest, suhetest ja tegevustest otsinud. 30 aastat.

Mul ei ole enam võimalik elada tuimalt, tahtmata parimat, sest ma olen parimat tunda saanud. Võibolla on see tõesti liigne naudinguihalus, aga... Ma ei saa sinna midagi parata, ma võin leppida üsna vähesega, aga siis olgu see tõesti hea.

neljapäev, 26. veebruar 2009

Labiilne

Lihtsalt statistika mõttes - jälle hakkab kätte jõudma üleüldine labiilne meeleolu. Või siis õigemini äärmiselt hüplikud emotsioonid. Ülimast rahulolust kõikehõlmavasse kurbusse ja vastupidi. Kas see ongi kohustuslik ennekevadine lainetus või mis? Kuidas saab nii olla, et täiuslikust rahust saab mõne minutiga täiesti lootusetu kaltsu meeleolu? Ilma igasuguse välise tõuketa? Fantastiline! Sinna hulka kuulub veel hootine soov kellelgi (esimesel ettejuhtuval inimesel) nägu täis sõimata, nutta, karjuda. Magada-magada-magada. Igatahes on see käinud mul peal igal talvel, mõnikord juba jaanuari lõpus, vahel veab märtsi algusse. Põhjused on justkui erinevad, aga tegelikult on sellel vist ainult üks põhjus - mina ise. Eks selliseid emotsioone on muul ajal ka, vastu kevadet on need lihtsalt teravamad, kui muidu. Ja sama kiiresti, kui kaltsu meeleolu tuleb, võib ta kaduda, mõnikord sekunditega.

Üks asi, mis sellega praegu paralleelselt kaasas käib, on pidev väike palavik. Midagi nagu viga poleks, ise palavikku ei tunne, ainult kerge jõuetus. Selline jõuetus, mis on mul juba 12 eluaastast saati (temperatuuri 37.2 pole siiski varasematel aastatel olnud). Tahan suve! Suurt ja sooja! Ja enne seda korralikku kevadet, linnulaulu ja kuivade mätastega!

pühapäev, 22. veebruar 2009

Mu armas kõht

Peale keisrilõiget on mul juba 9 aastat täiesti isemoodi kõht. Tee mis tahad, kõht säilitab oma vana harjunud vormi. Ja nüüd ma olen lõpuks leidnud selgituse - ma olen lihtsalt täiesti normaalne naine! Siit lugesin! Naised, ärge piinake ennast mõtetega, et midagi on valesti, kui teie kõht pole lame ja ruuduline, see ei peagi selline olema. Selline kõht võiks olla pigem meestel (kui nad pole seda üleliigse õllega venitanud). Ümarad vormid on ilusad! Eriti naisterahva küljes!

esmaspäev, 16. veebruar 2009

33

Eile oli hea päev. Külas käisid ainult armsad inimesed, mõni ei jõudnud küll kahjuks kohale, aga päev oli sellegipoolest väga armas. Kooki, naeru ja sauna sai.

Täna see jätkus, hommikul tõeliselt südantsoojendava sünnipäevakingiga alanud päev lõppes kooriproovis selle kuu sünnipäevade pidamisega. Kõige rohkem on mul hea meel sellest, et kui mind õnnitlema tuldi, kallistasid kooriliikmed mind nii, et ma tundsin, kuidas kõik kallistused tulid südamest. Polnud ühtegi moepärast või juhuslikku kallistust! Jätkates perekonna teemat - perekond ehk päris mitte, aga hõim küll. Omad ja armsad.

Selle oma ja armsa hõimuga käisime laupäeval laulupeo ühendproovis. Ma ei mõista, miks peaks laulupeol selliseid laule laulma, aga olgu. Koos kaare all olla on vahva, see tasub seda vaeva. Meil on nii välja kujunenud, et spontaanselt leitakse peaaegu igast laulust mõni pornograafiline detail, kui proov väga masendavaks hakkab muutuma, siis tuletatakse üht-teist asjakohast käesolevast loost meelde, naerdakse põhjalikult ja kannatatakse see kantaatide õppimise piinarikas protsess kuidagi ära. Väike näide - laulusõnad "kaljurünkal kaigutama" muutus meie kenade neidude suus ootamatult ja sellest sai "kaljurünkal kargutama"... :D Kes meie elu ikka lõbusaks teeb, kui mitte meie ise!

Mulle täitsa meeldib olla just nii vana, nagu ma olen. Mari helistas, soovis õnne vanaduse puhul ja rääkis midagi mõistuse tulemisest. Ma hoiatasin teda, et see küll pole veel kohale jõudnud. Mari ainult ohkas, tal on sama eani veel 3 kuud aega. Ma kahtlustan, et kui mõistus pole siiani tulnud, pole seda mõtet enam väga pingeliselt oodata...

neljapäev, 12. veebruar 2009

Kimmo

Käisin täna kontserdil. Kimmo Pohjonen tõmbas lõõtsa, ulgus ja karjus, loitsis ja lõi saali lummuse. Istusin ja kuulasin, kuigi vahepeal oleksin tahtnud tantsida ja kaasa laulda. Terve kontsert oli väga ühtne, vahel rahulikum, vahel intensiivsem, aga tunne kandus läbi kõigi lugude. Minu jaoks mängis ta suve. Selline tunne on mul igal suvel, joostes laululaagrist saelaagrisse, matkates Meremäel või uidates Siksäläs. See tunne, mis on istudes lõkke ääres ja lüües trummi, õhtune valgus pole veel kustunud kui udust tõuseb uue hommiku kuma. Põhjamaa suvi, ainus aeg, kui inimesed on päriselt elus. Ei maga talveund, ei vaevle kevadises vitamiinipuuduses, ei sumpa läbi novembripori. Valgus ja soojus, tung armastada, laulda, tantsida, matkata, teha heina ja magada heintes, elada, elada, elada.

Kimmo, ma tänan sind. Ja viiulimängijaid, tšellisti, trummilööjat, valguskunstnikku, helimeest...

Ja ma tänan neid kahte kena inimest, kes mulle selle kontserdipileti kinkisid. Olge südamest tänatud!

esmaspäev, 2. veebruar 2009

Perekond

Lugesin Kudzut ja Morgiet, hakkasin mõtisklema, mis on siis perekond minu jaoks.

Leibkonnana olen muidugi ühes oma lastega. Ja paraku ikka vahelduva eduga ka emaga (seda seost loodan küll lähitulevikus võimalikult vähendada). Ja siiski ka Helikariga, kelle palgast kukuvad naeruväärsed, aga siiski pidevad alimendid.

Aga väljaspool rahalisi suhteid on perekond küll päris lai mõiste. Kõigepealt veresugulased - õde (isapoolseid poolõdesid ja ka venda ma oma perekonna osana ei tunne), õe lapsed, tädi, tädide-onude lapsed, nende lapsed... Ja siis veel mõned sugulased, kes on kaugemalt - näiteks Alar (meie vanaisad olid vennad).

Peale veresugulaste on mul päris tugev vaimse perekonna tunne. Nende hulka kuuluvad mõned skulptorid (Hannes on nagu vend, Hallan võiks ehk tädipoeg olla, Endel on onu eest, Olev, Raivo, Andres...). Iga kord, kui me mõnedel puupäevadel kohtume, on tõeline suguvõsa kokkutuleku tunne. Ja siia kuuluvad ka mõned sõbrannad, need, kes on läbi aastate alles jäänud.

Vaimse suguvõsa alla saab liigitada ka segakoori. Ma olen seal ainult aasta laulmas käinud, aga juba on see väga omaks saanud. Kõik inimesed ükshaaval võttes muidugi väga lähedased pole, mõned on see-eest eriti. Ja ma tunnen, et ma ei valeta mitte, kui ma ka nende kohta ütlen "perekond".

Praegu vaatan ja mõtlen, kummaline, et ma tunnen oma perekonna osana inimesi, kellega ma kuigi tihti ei suhtle ja samas jäävad sellest välja nii mõnedki tegelikult väga head sõbrad... Ei oska seda tunnet seletada. See on võibolla seotud kuidagi ka sellega, kui lähedale ma emotsionaalselt kedagi lasen. Ka hea sõbraga võib mõnes mõttes olla suur distants, peretunne ja sõprus ei pruugi mitte kokku langeda. Näiteks kasvõi naaber Frugo - parim naaber, kes mul iial olnud on, ometi ei tunne ma teda kuidagi kuuluvat isegi mitte vaimsesse suguvõsasse.

Igatahes ei jõua ma neid füüsilisi ja vaimseid sugulasi siia kõiki üles kirjutada, hea on teada, et mu hõim on suur.

Lisa: Kaaren ütleb, et kui keegi nimetab teda oma pere osaks, siis ta kohe vastu küsib: "Kas sina oled mind talvel toitnud?" ehk siis pere on majandusliku vastutusega seotud üksus. Mina liidan siia ikkagi ka emotsionaalse toetuse, selle järgi võin vabalt öelda, et ka need vaimsed perekonnad on mind talvel toitnud. Ilma nendeta... Mind võibolla polekski.