pühapäev, 23. aprill 2017

Abitu, saamatu, kahvatu ja nõrk

Selline peaks olema õige naine, nagu mu ema mulle lapsepõlvest peale kinnitanud on. Juba algusest peale läks kõik viltu - ma olen sündinud küllaltki tõmmuna. Ja praeguseks olen jõudnud sinnamaale, et tütar mulle vahetevahel "jõumees emme" ütleb.

Aeg-ajalt jääb silma naiste nurin, et mehed neid alamaks peavad, arvavad, et naisterahva mõistus tehnilisi detaile ei ole suuteline tabama ja muud sarnased virinad. Ma ei tea, kus selliseid mehi on, minu tuttavate hulgas on millegipärast enamasti sellised, kellel on jäägitu usk minu tehnilisse taiplikkusse ja võimekusse. Ja kui mul siis auto siduripedaal jala alt kolksuga ära kukub (täpselt enne pikki pühi), ei tulda mitte appi, vaid juhendatakse telefoni teel, kust internetilehelt ma uue siduritrossi saaks tellida. Võeh. Ma ei oska ja ma isegi ei taha seda autot ise parandama üldse hakata. Ma ei ole seda ka kunagi ise parandanud ju! Ootasin ära järgmise tööpäeva hommiku ja toimetasin auto oma mehhaaniku juurde, kes ei vaevanud mind ülearuste detailidega, vaid tegi kõik korda, mis tarvis. Isegi need asjad, mida ma olin talle unustanud suure ähmiga mainida - katkine esitulepirn ja plärisev summutaja.

Noorena ma olin loll. Tahtsin olla tark, osata ise palju asju ja olla tugev (põhimõtteliselt - tahtsin olla nagu mu isa, st nagu mehed). Nüüd ma tahaksin olla hoopis naine. See, kes ei pea muretsema, kuidas auto parandatud saab, kuidas 7,5m talad lae peale saavad, kust saada saematerjali põrandalaagideks ja kõigeks muuks, kuidas saada püsti korsten, kuidas saada paika katuseaknad jne. Tahan hoopis käia mööda metsi, korjata samblaid ja samblikke (need on kerged 😃), teha neist kunsti. Tahan saagida kujusid väikse kerge saega, nii et saehooldusega tegeleb keegi teine ja palgiveeretamisel ning kujukantimisel ka mõni kobedam muskel abiks on. Tahan olla ekstravagantsete ja eksklusiivsete huvidega proua. Aga ma olen vist hiljaks jäänud... Paarkümmend aastat tagasi oleks pidanud hoopis teise pilguga ringi vaatama ja teistsuguseid otsuseid tegema. Juba siis oli neid rüütleid valgete hobuste seljas vähe liikvel, nüüd ei kuule isegi halli hobu kabjaklobinat...

Ja kui ma praegu hakkaksin nõrgaks ja kahvatuks, ei usuks mind mitte keegi. Kahju. Ma olen tõsiselt väsinud olemast "mees majas".

pühapäev, 16. aprill 2017

Nagu Lenin

... ainult et mitte nii revolutsiooniline. Mäletate seda anekdooti? Nagu Lenin anekdoodis Dzeržinskile seletab: Krupskajale ütled, et lähed Inessa Armandi juurde, Inessale ütled, et lähed Krupskaja juurde, aga ise lähed Tööliste Keldrisse, et õppida, õppida, õppida.     
Mina olin planeerinud nädalavahetuseks Võrumaa käigu ning ehk ka ühe sünnipäeva ja siis kutsuti külla ka veel. Kõigepealt helistasin ja lükkasin külaskäigu edasi, sest "nii palju on vaja teha". Ning kui mul siis auto neljapäeva õhtul katki läks, teatasin kergendusega ka Võrumaale, et tulen siis, kui masin korras jälle. Ning ise - õppida, õppida, õppida! Laupäeva õhtupoolikul küll sügelesin natuke, et äkki ikka lähen sünnipäevale, sest Võrumaale jäi minemata, aga otsustasin siiski õppimise kasuks, nina oli raamatus ja google otsingus kella poole kolmeni öösel. Laglega koos tudeerisime. Mida me siis õppisime? Tõeline nohiku värk, samblaid ja samblikke 😄 Ja mis on ajend? Aga vaadake ise:
 See harilikust korpsamblikust sündinud komplekt on pisut varasem ja sai juba ära kingitud.
 Tahaks ju teada, kui mõnda kaunist tundmatut on kohatud, kes ta täpselt on.
Kas harilik rihmsamblik

 Või korpsamblik, mis keemiliselt reageerib


 Või hoopis vaigu sees veel kollasemaks muutuv kollane lõhnasamblik.
 Vabandan, et mõni pilt külili on, ma pole neid veel käänata jõudnud - otse fotokast!

 Paarilised. Olenevalt sambla kasvukohast ja hiljem kuivamisastmest on ka värvitoon erinev, kuigi liik on sama.



 Tulbi õielehed annavad üllatavalt hea tulemuse. Lagle siin päästis naistepäeva tulpe, kui ma neid ära visata tahtsin. Tark tüdruk on.

 Saare-rihmsamblik on pisut tulnukaliku välimusega.




 Nagu gloobus :)




Enamus samblaid ja samblikke said tarkade raamatute abiga ära määratud.
 Mõni taim aga jäi kõigi nende uute tuttavate kõrval siiski nimetuks:
 Näiteks selle oksakese päritolu ei meenu kohe üldse. Kas ma olen selle aiast näpsanud või metsast koju vedinud, mitte mingit mälestust pole... Ja kus ma talle siis nime oskan anda...

 Lagle passis ninapidi raamatus, mina kontollisin google pildiotsingu abiga segasemad nimetused üle ja kirjutasin igale liigile nime juurde.
 Õuemuru seestki saab ägedaid samblaid. Niidukäharik.
 Sinilill ja suhkrumusu 😄
 Osa väiksematest jubinatest sai valatud spoonile - siin on kuldvitsa kuivanud õied kasespoonil.

 Ja siin eerika õienupud pähklispoonil.


 Mõni samblik laiutab nii armsasti, et ei vaja alla mingit spooni. Hallsamblik.

 Lagle lemmikvorm on kass. Ja ta oskab sinna imearmsasti taimi sättida. Kattekold ja siniliilia.

 Mida kõike vaiku valada ei saa - samblikke, puukoort,
 õienuppe,
seemneid,
 oksi,
samblaid ja tegelikult kõike, mis vähegi meelde tuleb.
 Mõnikord aga on pähkel hoopis ootamatus kohas. Ma tean, kust ma need samblikud korjasin, erinevalt eelpool nähtud tundmatust oksakesest. Illi metsast korjasin selle ülemise tutsu ja kollase lõhnasambliku korjasin ühe vana puuaia pealt. Aga vaatamata sellele, et ma oskan näidata isegi puud, kust selle pisikese tutsu sain, ei taha ta ennast mulle tutvustada. Isegi "Eesti puudel kasvavad suursamblikud" (selline raamatupealkiri) ei andnud selgust, kuigi me Laglega selle eest taha ja tagant ette läbi uurisime.


Niisiis - kui keegi oskab öelda, mis paganama tuts see on (paluks täpsemat nime), siis ma oleksin väga tänulik. Tuts on tumehall ja kõige pikemast kohast 1 cm pikk. Mul on mõned samasugused tutsud ilma vaiguta ka 😊 kui määraja tahaks oma näpu vahel seda mudida või keemilisi katseid teha.






 Aga see ei ole veel kõik. Siin on eelmises postis lubatud pulmakaardi pildid. Paberilõige.













Kui ma nüüd veel mõne asja tehtud saaks, mida ammu juba lubatud, võiks peaaegu et natuke puhata. Andke palun rohkem riigipühasid, see töölkäimine hakkab juba tõsiselt elamist segama! Mitte midagi ei jõua ju ära teha, kui tööl peab käima!