Pühapäev, 22. august 2010

Õudne

August läheneb hirmsa kiirusega lõpule. Jube hakkab. Suvi on minu jaoks enneolematult kiire olnud, sügis on veel kiirem... jube. Pealegi ei ole need kiired ajad oluliselt parandanud mu rahalist seisu, vahel tundub, et lausa vastupidi.

On asju, millest tahaksin loobuda, aga ei julge. Kusagilt peab ju leivaraha saama...

Ära enne uude kaevu sülita, kui uus valmis. Teisalt - kui midagi eest ära ei kao, ei mahu ka midagi uut tulema... Mulle sobib see töö siin lasketiirus, aga pagana vähe palka saan hetkel ja masendavalt ebakindel tulevik on... Aasta lõpuni on töö kindel, mis edasi, ei tea veel keegi. Kui mõni pensionär otsustaks pensionile ka jääda, oleks teine perspektiiv.

Poole aasta pärast saab 7 aastat siin Elvas selles üürikas (üksi) oldud. Enne seda oli 7 aastat abielu. Võtaks nüüd mõne uue tsükli?

Puhas rahulolematus.

Reede, 13. august 2010

Töööööl

Hakkan uue töökohaga tasapisi kohanema. Koht polnud juba ammu võõras, siin on kummalisel kombel kodusem, kui päris kodus, aga Päris Tööl olen siin alles sellest suvest.

Kummaline, mina, kes ma ei viitsi üldse õieti midagi teha, paar tundi tööd on juba väsitav ja tüütu, istun siin 24h jutti ja olen ikka veel elus...? Iga kord on küll üks-kaks murdepunkti, kus väsimus ajusid süldiks muudab ja ahastuski kaugel pole, aga kui need hetked mööda saab, läheb jälle uue hooga...

Ja koju minnes on küll hirmus väsimus, aga ikka on lapsed kole armsad, lausa armsamad kui muidu. Eriti armas on aga ikka Põrr, sest tema on nii pisike. Kaur eile küsis mu käest, miks Põrr nii armas on? No ta lihtsalt peab olema - kui ta armas poleks, ei võtaks keegi tema lutitamist-potitamist ette.

Panel Tadar või mis iganes (ei, see oli Toit Koome) laulab väljas ikka veel, inimesed käivad edasi-tagasi nagu suurlinna turul, IRL suvepäevad on alanud, preminonte (või mis iganes) on jalaga segada. Ootan hommikut ja kojuminekut... Siis saan paar tundi magada ja lõuna ajal pean juba tagasi tulema, nendesamade tegelastega vibu laskma. Kuna (ja mis seisus) ma Morgie Kanade Mässu laagrisse jõuan, ei oska veel ennustada...

Teisipäev, 10. august 2010

Kodust

Olin jälle 24 tundi jutist tööl. Elektrivabas asutuses, samal ajal oli sees rahvusvaheline lastelaager... Mässasin bensiini ja generaatoriga, et pumbamaja töötaks, jagasin pimeduse tulles küünlaid, suhtlesin umbkeelsete slovakkidega ja mitte nii umbkeelsete venelaste, lätlaste ja eestlastega, müüsin snickerseid, kartulivahvleid ja kellukese limpsi ... Hommikul kojusaamine venis, tunnike üle aja tundus juba üle igasuguse mõõdu. Ja - jõudes koju tundsin esimest korda rõõmu, esimest korda ei hakanud see maja kohe vastu, isegi natuke nagu kodune tunne oli! Hämmastav... Ma juba arvasin, et see on täiesti lootusetu koht. Samas, muidugi, miski ei kindlusta, et see emotsioon mingilgi kujul säiliks. Äärmise tõenäosusega kaob eriti jälgi jätmata.

Olen ikka imestanud, mis mind siin ikka veel kinni hoiab? Võibolla on asi selles, et miski on tegemata? Rahu selle kohaga on saavutamata. Vahel mõtlen, et võibolla saan siit minema alles siis, kui suudan tunda kahjutunnet - vaadata tagasi magusa nostalgiaga. Leppimatus ja vastumeelsus hoiavad samuti lõksus.

Objektiivselt vaadates on see ju suht hea koht. Vastumeelsus on ainult mu enda sees...

------

Kassile sai nimi pandud (mis ei tähenda, et see ei võiks muutuda). Kõik kõrgelennulised ja aristokraatlikud nimed said välja praagitud, sest tuttavate kassidel on juba samad nimed. Jäi Põrr, sest see kiiss on võimeline nurruma praktiliselt kogu aeg. Ja vanale kõutsile sobib Põrr ka, erinevalt Tupsust, mida Lagle panna tahtis, pealegi on naaberkorteris juba üks noor pärsia Tups.



Piltidel Põrr ühepäevasena ja peaaegu kuuvanusena. Leidjaks ja nimepanijaks on Kaur, kelle nägu teadjate väitel kass ka on. Meelevaldseid järeldusi ei maksa vist siiski teha...

Kolmapäev, 4. august 2010

Ime!

Ime on sündinud! Meie tänav on juba kahe kolmandiku ulatuses kaetud värske asfaldiga! Ühest servast. Teises servas on ikka veel vana asfaldi ruudud ja killustikutriibud... Selle jaoks ootan nüüd uut imet.

Pühapäev, 1. august 2010

Kui mu mälu mind ei peta

Kõik on peas kinni. Tegelikult on mul olemas kõik eeldused olemaks väga õnnelik inimene. Eks ma olengi, kui see meeles juhtub olema...

---

Viimase aja kummaliseks suundumuseks on, et erinevad mehed on hakanud mulle üsna ühemõtteliselt külge lööma. Huvitav, kas ma näen välja nagu juba vananev läheduse järele karjuvat igatsust tundev naine, kes intiimsete patsutuste, rinnakrabamise ja keele kõrva ajamise peale peaks õnnest minestama? Ma ei ole veel nii vana (ega ka enam nii noor), ausalt. Ja sellise lähenemise peale olen hoopis ebameeldivalt üllatunud - kas ma pean hakkama ennast kaitsma nende inimeste (meeste) eest, kelle eest aastaid pole kaitsma pidanud? Kas see siis nii lihtsalt käibki - paar kleepjat-meelitavat sõna (kas ma olen sulle juba öelnud, kui ilus sa oled?), keel kõrva ja naine langeb nagu niidetult karvaste käsivarte vahele? Ju vist käibki... kui üheksa hakkavad vastu, siis kümnes ei hakka? Nojah, küllap sellel kümnendal on seda siis vaja. Mul ei ole. Ma olen juba õnnelik ja peale selle parandamatult monogaamne inimene. Mul on juba kõik olemas, ausalt. Ja tegelikult - pole paremat mäluvärskendajat, kui mõni, kelle lahkeid teenuseid ma ei vaja - tõesti, aitäh meenutamast - ma juba olen õnnelik!

Sel põhjusel vaatan mõnikord postimüügikatalooge, siis tunnen ennast eriti rikkana - kõik need asjad, mida ma ei vaja! Ahh!