Mulje

Sain üle hulga aja pintsli ja värvid kätte ning vormistasin kevadel alustatud maali selliseks, et sain selle riputada omale seinale. Ma ei ütle, et pilt päris valmis on, paar kohta ikka veel häirivad mind ja tõenäoliselt ründan maali lähiajal veel korra pintsliga.

Šiškini ainetel (80x120)

Püüdsin seda siin tulevalgel pildistada, noh, ega muud küll ei saanud kui mulje (värvid ja teravus, kõik on metsas). Praegusel ajal saaks normaalse foto ainult nii, et tuleks kõigepealt passida normaalset valget ilma (mida iga päev ei ole) ja siis tirida pilt õue. Seda ma teen millagi hiljem.

Kes on kõige kaunim?

No vaadake ise:

Ei kupatatud meid kohe minema, vaid kutsuti suure laua taha kahvleid klõbistama :)

Laenasin Muhedikult ja Rahutult Rahmeldajalt ka paar ilusat pilti juurde (pikemat juttu võite nende juures lugeda):

Sandikamp ja võõrustaja

Kaunis Kadriina-Fatima otsimas peigmeest, kes oleks nõus 200 lammast pruudilunaks maksma. Peig jäi seekord leidmata...

Vakstu* ja Malviina (või oli see Pugatšova?)

Selline kadrilaupäev. Juba praegu on tunne, et oleks vaja varsti jälle korrata :)

Aitäh, et te olemas olete!

Ps. Siiamaani läheb tuju heaks, kui meenub, kuidas majaperenaine meid ära tunda püüdis. Minu kohta ütles, et oli tükk aega juurelnud, kes see erakordselt kole naine on? 

*Vakstu on meie linna kõige tuntum parm-naine

Ehmatavad inimesi

Eile ehmatas mind auto, kes otsustas salongi hakata puhuma tosooliauru ja aknad justkui õlikihiga umbseks katta. Esmaspäeval lähme suksukesega tohtri juurde.

Täna ehmatasid mind kohaliku (linna)varahalduse tüübid, kes vedasid sel ajal, kui ma tööpostil olin, aia taha (ja kuna naabril oli ruumi rohkem, siis naabri aia taha) paar kuusepuust hambaorki. Enne olid nad ikka toonud kuidagi hallatavaid-liigutatavaid pakukesi ja langi-jääke, aga need...

Tegin ka fotosüüdistuse, ema on suuruse võrdluseks kõrval.

Millega ma ennast sidunud olen? Kuidas see juhtub, ma ei mõista? Laiutasin puutükikeste kõrval käsi ja üritasin oma peas mingit strateegiat luua, kuidas ja kuhu ja...? Kuni poeg küsis, mis ma hädaldan, kui mulle toodi ometi nii suurepärast ja kallist materjali! Nojah. Tõsi ta on. Tegelikult on rõõm suur ja murelikkus väike :) Küll ma naabritega ka kaubale saan, et nad esialgu lubavad materjali oma aia taga hoida.

Sügisene

Ei ole praegu kirjutamise hoogu sees. See-eest on teised kirjutanud.

http://muhedikumaailm.blogspot.com.ee/2015/11/pidulik-paev.html

http://tagatalu.blogspot.com.ee/2015/11/and-ja-hooaja-lopetamine.html

Siblin ammu antud lubadusi täita, terve nimekiri on veel ees. Tahaks iga nädal ühte päeva, kus ma pole lubanud kuhugi minna või midagi ära teha, aga vist ei ole võimalik. Aga kui nii edasi läheb, siis tuleb neid päevi vägisi võtma hakata, sest muidu hakkan ise kusagilt kärisema.

Luud-kondid kipuvad hommikuti vastikult kanged olema, lähen uuele katsele mitte süüa suhkrut ja saia. Mõne nädala pärast peaks olema võimalik järeldusi teha, kuidas ja kas süsteem toimib. Eks ma siis annan teada :)

Mööblijalad hallitavad. Juba mitmendat aastat. Arvatavasti peaks siin põrandad üles võtma ja võibolla ka seinu kõbima, aga... Senikaua, kuni mul on ükskord õigus ja võimalus siin põhjalikumalt urgitseda, köhin lihtsalt edasi. Sest kõik proovid olid korras - kopsuklamüüdiat, mükoplasmoosi ega läkaköha mul pole. Tiisikust ka mitte. Järelikult on süüdi hallitus. Oh. Kahjuks on selle parandamise võimalused keerulisemad, ennast antibiootikumisega on kergem ravida, kui majas kapremonti teha. Eriti sellises majas, mis ei ole (veel) minu oma.

Saaremaal käidud nagu naksti

Reedel asutasin sõitma, algul oli küll üsna närviline olek, sest lootsin enne sõitu ikka talvekummid ka autole alla saada. No saingi. Korraks. Kaks rehvi (esimesed juhtusid olema) olid tühjavõitu, vaja pumbata. Ja kujutate ette, mõlemal tulid ventiilid lihtsalt ära! Ühte sai siin maja juures käsipumbaga susitud, see näitas pumpamisel oma vea kohe kätte - sinna sai suvekas kohe alla tagasi. Teist läksin bentsukasse pumpama, seal jäi ventiil pihku... Toppisin esimese ehmatusega selle susisevasse auku näpuga tagasi, sõitsin 300m koju ja vana kumm alla! Oeh. Tagumised talvekad olid korras, natuke õhku said juurde ja käivad küll. Siis jooksuga tööle, siis koju pagasit auto peale viskama ja ema ning lapsi kaasa laadima. Siis Tartust läbi, sest poisil oli kiiresti vaja kooli miski paber viia. Ja sealt siis Viljandi ja edasi Pärnu ning Virtsu-Kuivastu-Ratla suunale. Sõidul polnud vigagi, kui välja arvata udu, mis tegi pisut murelikuks. Viljandi oli paksu piimasupi sees. Õnneks oli Pärnumaa udust puhas, pimedas oleks päris sant olnud... Praamile jõudsime ka minutipealt täpselt. Pileteid ette polnud ostetud, sest me ei teadnud täpselt, millal sinna jõuame, aga saime kohe pileti ja pardale ja minema! Hurraa! Enne kella üheksat õhtul olime juba tädi juures.

Mul on üdini hea meel, et tädile külla saime. Tal on 90. sünnipäevani veel 3 nädalat aega, aga me ei tahtnud enam oodata. Oligi hea rahulik käik, ilm sõiduks veel mitte väga kole ja saime rahulikult seal ka olla, täditütart, lapselapsi ja -lapselapselapsigi näha. Tädi Helju on mul fantastiline, temast võiks kirjutada terve romaani.

Kodust jäi meid saatma selline pilk

Tädi pisikese puulõikega

Vanim ja noorim õde

Lagle leidis uue sõbra :)

Tädi saadab meid teele

Saime korraks ka mere äärde

 Saaremaal me pikka tiiru ei teinud, käisime ainult esivanemate haudadel ja korraks lipsasime ka mere äärde. Aga siis hakkas just sadama. Vihma on sealkandis hädasti tarvis, tädi kaev on täitsa kuiv, vett tuuakse talle kanistritega Kuressaarest. Naabritegi kaevud on kuivad...
Kogu tagasitee sadas, Lagle tegi autoaknast udu- ja ilupilte.

 Kogu reis oli küll vihmane ja hall, aga vaatamata hallile siiski üllatavalt värviline. Kollakasrohelised teeääred, kollased heinamaad, punakaspruumid, oranžid ja lillad paju- ning kasevõpsikud teeveertes. Mingid põõsad andsid täiesti musta joone alusmetsa, aga seda ainult saarel - mandril ma sellist sügavat tooni ei näinud. Noored männid ja nende lustlik roheline, nende kõrval sügavpruunid angervaksad ja punakaspruunid sõnajalad. Fotokas ei anna seda ilu kahjuks täielikult edasi :(
Imeilus sõit oli :)

Kodus tagasi

Viimsed erksad laigud mu aias

Ja vihma sajab...

Nüüd on kassid söödetud (õetütar käis neid siin vahepeal ka söötmas, aga ikkagi - NÄLG!) ja ahigi köetud, hing rahul.

Ps. Ei saa jätta ütlemata, et tõin Saaremaalt endale ka ilusa (ja eeldatavalt töökõlbliku) voki. Tali tuleb vurinaga :)

Noppeid

Esmaspäeval oli mu väikse joonistusnäituse avamine. Hakkasin meenutama ja kokku lugema - olen Elva Linnaraamatukogus osalenud 13 näitusel, neist 10 on olnud personaalnäitused. Nii et juubel :)

Sündmus ise oli hästi armas, eriti võrreldes eelmiste avamistega, mida ma isegi välja ei kuulutanud ja kuhu selle tõttu keegi sõpradest tullagi ei osanud. Seekord oli kohal seljatäis aalujaid, irmus armas oli. Ja vaatamata sellele (või just sellepärast), et ma siin enne nurisesin, et toalilled enam majja hästi ära ei taha mahtuda, toodi mulle mitu potilille veel lisaks - katleia, dendroobium ja ilupipar. Kõrvits ning ananass olid vilja kujul. Kohal käis ka kohaliku kobrulehe ajakirjanik, ma olen VEEL 10x kuulsam! Avamisest mul praegu pilte pole, jagan see-eest mõned läinud nädala härmapildid ja tänase õhtu udupildi. Ja peesitava kassi ka, see on Rahmeldaja loomake :)

Mairoos

Interaktiivne termoreguleeruv aknakardin kempsus

Uniohakas

Õrn õieke

Peesitav loom :)

Ull udu

Töötee

Homme asutan laste ja ema seltsis Saaremaa poole. Tädil on 90. juubel tulemas.