Laupäev, 26. veebruar 2022

Läbi raskuste tähtede poole

 Mõni töö edeneb suurepäraselt, siis aga tuleb jälle mingi jama. Mul sai selle vitraaži tegemise juures palju närvirakke hukka ja mitte ainult. Vana, aga hea jootekolb sai ka otsa ja sellele järgneski närviraku-kadu. Piltidel on näha, milline songermaa on jäänud tinast, kui seda sodida erinevate mittetoimivate kolbidega. Kui ma lõpuks õige tööriista kätte sain, siis seda kartulimaad ma päris sirgeks enam künda ei suutnudki. 

Aga ausalt öelda ma väga ei põe. Olengi algaja, see on alles koolipoisi katsetus ja selle kohta siiski päris kena. Järgmiste juures olen ehk juba targem ja osavam 😊






Neljapäev, 24. veebruar 2022

Pihlakas

 Eile näitasin tammelehte, täna on pihlaka kord. Pihlakat on ajast aega peetud pühaks puuks, mis kaitseb kõige kurja eest.

Olge hoitud!





Kolmapäev, 23. veebruar 2022

Kildhaaval

Peale eelmist paneeli võtsin ette korraga kolm väiksemat tööd. Lõikasin, lihvisin, teipisin, siis hakkasin jootma. Ja - peale poolt tundi tööd tegin väikse pausin ning siis ei võtnud vana kolb enam eluvaimu sisse. Majapidamisest otsiti küll veel üks vana peenema otsaga kolb, aga see oli liiga väikse võimsusega. Siis käisin Oomipoes, et seal ju ometi võiks mulle sobivaid tööriistu olla? Tuli välja, et ei olnud. Sellise võimsusega oleks isegi midagi leidnud, aga otsikud olid kõik kõlbmatud. Küsisin veel siit ja sealt, lõpuks leidsin Vene toodangut turult, Tuhande asja poest. 65W, mis teoreetiliselt võiks toimetada, jäi liiga nõrgaks. 8.- läind nagu niuhti. Vana kolb, mis mu käes hinge heitis, oli ka 65W, kuid oluliselt kobakam ja suurema soojusmahtuvusega, kui uus, nii et sai selgeks - ei saa ainult võimsuse numbritest lähtuda, mõjutavaid tegureid on rohkem. Kannatus hakkas katkema, kõigi eksirännakute ja otsingute ja katsetuste peale oli kulunud mitu päeva. Katsetuste tulemusena oli üks vitraaž ka hirmsasti tinaga ära songitud. Tellisin lõpuks klaasipoest päris õige 100W kolvi (mitme pakkuja lehti lapates leidsin koguni alla 60.- tööriista, mis on selles valdkonnas tegelikult üsna odav), mis just ette nähtud vitraazitööks. Ööpäev peale tellimist oli pakk juba käes, hea seegi. Ja kolb täesti on kasutuskõlblik. Aga kogu selle jandi peale oli tuju hakanud langema, nii et töötempo on olnud madal. Proovitöödeks kasutatud vitraaži paraku ideaalseks ei saanudki, kuigi näidata seda siiski saab, võhiku silmale ehk ei olegi nii kole (seda tööd täna veel ei näita).

Kõik kolm vitraaži on tinutatud, näitama hakkan ükshaaval, et põnevust ülal hoida. 

Tammeleht. Töö kvaliteedi üle võiks norida, kuid kõige hullem pole. Uus kolb tahab veel harjumist ja eks ma ise ole ju ka alles algaja. 








Neljapäev, 17. veebruar 2022

Jutujaht: Ma jätan järgmise vahele

 "Ma jätan järgmise vahele!"

"No mis sa nüüd ajad?! Kuidas siis nii, sa ei saa mulle niimoodi teha! Jeerum, sa ajad mu hauda! Kui sa järgmise vahele jätad, siis mina siin majas enam ei ela ja kõik! Vaata ise, kuidas omale söögi tehtud saad ja seda ma ütlen, et sita sisse sa siis upud! Otsi omale naine või koduabiline kust tahad! Niikuinii keegi sinusuguse lolli ja õela inimese juurde ei tule! Jeerum-jeerum, kuidas ma neid jälestan, ma lihtsalt ei suuda sinnapoole vaadatagi, kui sa selle mulle teha jätad siis mina saan närvivapustuse ja sa maksad mulle kogu ülejäänud elu valuraha! Kohtusse lähen, vot! Seda ma sulle igatahes ei kingi! Issand jah, no mida sinusuguselt tohmanilt ikka oodatagi, no vaata, millised su vanemad olid. Isa oli jube mühkam, naisterahva õrnast hingest aru ei saanud, tegi muudkui oma lolle nalju ja noris mu juuksevärvi kallal. Ja ema oli sul ka sihuke imelik, kas sa mäletad, kui me esimest korda su vanematele külla läksime, siis ta viskas parasjagu sõnnikut, no mina ei tea, see ei ole ikka õige naise töö ometigi! Mina küll ennast niiviisi ei alandaks! Eks sa sealt oledki oma tuima loomu ja rõvedad naljad saanud! Oh jummel mul läheb juba praegu süda pahaks palja mõtte peale, mida sa mulle teha ähvardad! Kust kurat sulle küll nii lollid ideed pähe tulevad, aru ma ei saa? Millega ma olen selle karistuse küll ära teeninud, et mul nii kuri mees on?!"

"Ah, mis sa marutad, ega see asi siis nüüd nii hull ka ei ole. No mis sinuga siis ikka juhtub, kui sa ise hiire lõksu vahelt ära võtad?"

Kolmapäev, 16. veebruar 2022

Jutujaht: Tehisintellekt võtab üle

 Erna nühkis lapiga põrandat. Juba tema ema oli igal laupäeval põrandat pesnud, see oli ajast-aega nii olnud, et laupäev oli saunapäev ja enne sauna tehti maja korda. Riiulitelt tolm, põrandad niiske lapiga ja voodipesu vahetus oli niisama kindel kui aamen kirikus. Viimastel kuudel oli küll koristamine läinud järjest raskemaks - põlved haiged, käed ei kannata külma vett, pea kipub kummardamisega ringi käima... Aga ega Erna ei jätnud. Lapsed küll ütlesid vahetevahel, et mis ta rabeleb, öelgu parem neile, küll nad siis tulevad ja koristavad, kui vaja. Aga nad ei tulnud ju. Kõigepealt ei tihanud Erna öelda, et laupäev on õige koristamise päev, ei ole ju nii, et reedel tõmbad põrandad üle ja valmis, nii ei sobi. Igaks tööks on oma aeg. Koristamise aeg on laupäev enne sauna. Ja kuna Erna ei tihanud lapsi appi kutsuda, siis nad ka ei taibanud õigel ajal laupäeval tulla, nii et mamma pidi ikka ise lapi ämbrisse kastma ja voodialuseid küürima küürutama. 

Erna solgutas põrandakaltsu häguses vees ja meel kippus kurvaks. Jaksu jäi järjest vähemaks, süda kippus vahepeal puperdama, sõrmeliigeseid pures artriit. Ja ega siis ainult kere valutanud - ka hing oli haige. Naabri-Valve viidi kaks nädalat tagasi kalmistule. Ainult neli aastakest vanem, aga juba Mulla-Madise juurde läks... Ega Erna ja Valve omavahel suurt läbi saanud, eluaeg oli olnud neil kraaklemist, kuid üleaedse lahkumine oli siiski suur löök. Igavene vastuseis oli olnud eluvaimu seeshoidev mootor. Polnud enam kedagi, kellele üle aia karjuda, et tema aiast lendavad võililleseemned ja et ta kass oleks paras maha lüüa - käib Erna sibulapeenras kraapimas... No ja Valve karjus muidugi vastu, et hoopis Erna Sass käib tema tillipeenart hävitamas, aga see polnud jutt ega midagi. Sass oli ometigi viisakas kass.

Lapp vajus vana naise pahklikest kätest pangi ja sinna ta jäigi. Erna vajus kõrvalolevale taburetile istuma, märjad käed süles ja pisar silmanurgas. 

Äkki klopiti uksele ja sealsamas läks uks valla ning lapselaps astus sisse. Erna kohmas kähku vargsi rätinurgaga silmi pühkida ja ajas ennast toolilt ägisedes püsti. "Tere mamma, vaata, mis ma tõin!" seletas Madis, ise kiiruga tossusid jalast ajades. "Näe, sa pole vist sellist asja näinudki!"

"Misasja...?" torises Erna, "pole mulle midagi vaja, ma olen ju öelnud, mul on siin kõik olemas, mis sa ikka kulutad...", aga huvi oli ikka ka - Madis-poisil oli kaenlas miski läikiv karp. Natuke huvitav, aga natuke ka hirmus - mine sa tea, mis imeasja poiss vanaemale tõi?

Madis tõstis kasti lauale ja pakkis lahti. 

"Ufo?!" imestas Erna. "Ei tea, see on ikka mingi imelik asi, mulle pole ometi midagi vaja, ma ei oska nende uute asjadega hakkamagi saada, see vanainimese-kuramus ei õpi ju ka enam midagi..." ohkas memm. Kastist tuli välja must plastist ketas. Parasjagu paks. Pisikesed rattad all. Ja siis veel üks imelik  jubin ning pistikuga juhe. 

"Kas see on kaal? Mul on siin üks kaal juba olemas, papa ostis 85. aastal, nool on küll natuke roostes, aga kui raputada, siis ikka näitab, ma alles läinud nädalal kaalusin," uuris Erna imelikku ketast. "See vana kaal on veel hea küll, kui nool just kinni ei jää. Mis ta mul siin näitaski, 70, aga mul oli hommikumantel juba seljas, tead küll, see vana raske paks puuvillane, šenill või kudas seda nimetatigi, ma veel alguses mõtlesin, et kus ma siis nüüd äkki nii raskeks olen läinud. Aga siis tuli meelde, et eelmine kord ma kaalusin ennast ainult öösärgis, et see paks mantel kaalub ikka ka omajagu ja ma olin enne joonud suure kruusitäie põdrakanepiteed kah."

"Ei ole kaal", naeris Madis, "oota, ma näitan sulle, see on sulle nüüd siin uueks sulaseks." 

"Ega sa mulle ometi pliiti ei toonud? Mul on pliit olemas, Kati alles kaks aastat tagasi ostis uue laua-elektripliidi, aga mulle meeldib ikka rohkem selle puupliidiga süüa teha, söögil hoopis teine maitse... Uut pliiti mul küll vaja pole, sa võid selle ju poodi tagasi viia, saad ehk rahagi tagasi, ega sul siis ka ometi priisata ei ole, sa ju ka noor inime ja elu vaja üles ehitada ja..."

"Ei ole pliit, vanaema, oota nüüd natuke, ma näitan kohe, kuidas Puulane ja Tohtlane tööle hakkavad ning tehisintellekt võtab üle!"

"Mis Tohtlane? Mis muinasjuttu sa nüüd ajad? Oota, mis sa nüüd teed, paned uue uhke apastraadi tolmusele põrandale?!" läks Erna äkki ähmi täis. "Oota, ma võtan enne ikka lapiga üle, no näe, mul jäigi just see töö pooleli, no ei jaksanud kohe järjest kõike ära teha, oota nüüd!"

Aga Madis ei oodanud. Pani musta läikiva ketta põrandale, vajutas mingit nupukest ja masin läks käima. Vurises põrandal siia ja sinna, Erna ei teadnud, kuhu joosta või mida teha, suures segaduses jäi lihtsalt seisma ja suu ammuli vaatama, kuidas ketas põrandalt tolmukübemeid ja saiapurusid endale kõhtu harjas. 

"Vaata, Mamma. Sul on nüüd uus koduloom. Ja ei aja vastu, ma ju näen, et sul käed valutavad. See hakkab sul siin iga päev koristama. Ma seadistan ta ilusti ära, sa ei pea midagi tegema, ta käib ennast ise laadimas ka. Mitte midagi ei pea tegema. Mul on täna vaba õhtu, sätime ta siin paika ja ma hakkan ise teda tühjendamas käima, niikuinii käin ju pea iga päev siit läbi. Ei aja vastu, mamma, nüüd on nii et tehisintellekt võtab üle ja kõik!"

Erna oleks küll hirmsasti tahtnud, et tema sõna oleks peale jäänud - kes siis iial enne sellist asja näinud on, et põrandat koristab mingi ... asi! Tema käed olid küll haiged, aga põranda kasimisega sai ta ju ometi veel hakkama! Aga Madis oli seekord kuidagi eriti kangekaelne. Muterdas uue aparaadi kallal, sättis laadijat paika, asjatas ja toimetas. Erna istus leentoolil, mudis käsi ja oli õige vakka. Äkitselt vaatas poiss vanaemale otsa ja küsis: "Kas midagi on lahti? Sa nii vaikne?"

"No mis ma ikka enam. Ja mis must üldse enam, ei saa põrandapesugagi hakkama, tuuakse hoopis mingi masin siia. Näe naabri-eitki, oli küll õel vanamoor, aga ikkagi omaealine inimene, on juba mulla all, ega mulgi enam pikka aega ole jäänud..."

"No mis sa nüüd, mamma! Sul ju jaksu veel küll!" Poiss jäi korraks vait, aga siis jätkas: "Noh, tegelikult on mul üks tööpakkumine sulle. Mis sa siin ikka raiskad oma aega ja tervist koristamise peale, sa võiks selle asemel teha midagi sellist, mida masinad ei suuda. Vaata, sa oled eluaeg olnud selline muinasjutu-vanaema, see jutustamise-värk tuleb sul maru hästi välja. Ja ma siin mõtlesin. Kas sa ei tahaks paar korda nädalas lasteaias muinasjutte jutustamas käia? Mu Leeni käib sellises lasteaiarühmas, kus päris mitmel lapsel ei ole üldse vanaema. Ja muinasjutte räägitakse vähe, kasvataja ütleb, et tal ei ole seda näitleja soont. Aga nad võtaks hea meelega ühe muinasjutu-vanaema sinna paar korda nädalas, kui sa ainult nõus oleksid?"

"Lasteaeda? See ei ole kaugel kah, eks ma võin ju minna, kui nad minusugust vanainimest sinna tõesti tahtma peaks. Eks ma mõnda juttu tean kah. Ma mäletan isegi neid muinasjutte, mida minu mamma mulle rääkis, kui ma veel laps olin. Mõnda nendest juttudest ei ole ühtegi raamatusse trükitud, ma olen otsinud küll."

Madis oli masina korda seadnud ja oma naise-lapse juurde koju läinud. Pühapäeval pidid nad terve perega tagasi tulema. Erna ei hakanud lõpuks enam väga sõdimagi uue majaelaniku pärast, jõua sa nende noortega ikka kakelda... Memm istus köögilaua taga, ihu veel saunasoojast paksu hommikumantli sees õhetamas, rüüpas teed ning mõtles põhjalikult järele, mis see siis nüüd ometi täna juhtus. Põrandal aga vuras edasi-tagasi robot, selle seljas istus ning nautis sõitu musta-valgelapiline kõuts Sass. Erna vaatas silmanurgast priiküüti nautivat kõutsi ja mühatas omaette: "Tehisintellekt võtab üle! Hmh, aga muinasjuttu see karp ikka nii rääkida ei oska nagu mina!".

---

Teised jutukütid on siin: https://kevadtulebikkagi.blogspot.com/2022/02/jutujaht-7-ja-8.html

Esmaspäev, 14. veebruar 2022

Jutujaht: Väga toores toorik

 Mannil oli lõpuks ometi õnnestunud leida majaga mees ja kolida tema juurde elama. Kaua võib mööda kortereid aeleda - iga vähegi endast lugu pidav inimene pidi elama ometigi majas. Kuna Mann oli paraku see, kelle kohta statistika ütleb "suhtelise vaesuse piiril elav isik", siis ei olnud tal kuidagi võimalik omale kinnisvara osta, pärida polnud ka kelleltki. Ainus võimalus oli leida majaga mees ja talle mehele minna. Eks sõbrannadki utsitasid tagant ja rääkisid sama juttu - ei ole üksikul vaesel naisel muid valikuid. Aga kustkohast neid majaga mehi leitakse? Paremad olid kõik juba ammu võetud ning need, kes vabad, need olid vabad põhjusega - mingi viga oli ikka küljes, oli see siis viinaviga või muidu halb iseloom, ega siis head meest niisama uisapäisa vedelema jäeta. Mann oli sõbrannade nügimist küll kuulanud, aga sisimas tegelikult ammu kaaslase otsimisest loobunud.

Ja nüüd ta oli siin, selle rohelise katuse all, selles metsaäärses majas perenaine. Mann vaatas arglikult ringi. Ega ta siin esimest päeva olnud, juba mitu kuud oli mehe kõrval magatud, koos hommikukohvi joodud ja Manni ärgitusel perekonnaseisuametisse taotluski viidud. Aga kõik oli ikka veel kuidagi võõras... Mees oli siin elanud omaette päris tükk aega, naiselikku kätt polnud see tare ammu tunda saanud.

Naine istus köögis ja vaatas aknast välja. Tihased toksisid juba aknale, süüa küsides, kuigi päris talveni oli veel pisut aega. Tihased, ilusad, kerged, lustilised... Just nagu mina noorena, ohkas Mann. Oh, olid ilusad ajad, küll siis alles oli neid unistusi ja igatsusi! Kõik maailm tundus olevat lahti! Iga nädal armusin uude poissi, ega poisid sellest muidugi midagi teadnud, neid kiindumusi tuli ju sügaval enda sees hoida, välja näidata oleks tapvalt piinlik olnud. Aga kogu see aeg, need noorepõlve kevaded ja suved, kui erksad olid tunded, kui palju lootusi mul oli! Ei teadnud elust veel midagi, ei osanud uneski näha, kui karm ja tuim võib täiskasvanuelu olla. Ja need noorepõlve säravad unelmad olidki jäänud kõigest magusvalusateks mälestusekildudeks. Mann vaatas käes auravat teetassi ja püüdis meenutada, millest ta siis päriselt unistanud oli? Siis, kui ta alles väga toores toorik oli, naiseks veel saamatagi?

Silme ette kerkisid pildid. Kujutluspildid, kohati unenäolised, kohati väga realistlikud. Noor neiu oli olnud kindel, et ta hakkab elama oma majas. Maja pidi olema kindlasti puuvoodriga, värv erinevates kujutluspiltides varieerus - mõnikord oli see soe maamunakollase toon, siis leebe roheline, vahel koguni päris valge. Katus pidi olema kindlasti viilkatus - lamekatuseid ei pidanud Mann üldse mingiteks katusteks. Maja ees pidi olema kolme astmega trepp ja trepi kõrval vanas stiilis kivist karikakujuline lillepott lopsakate suvelilledega. Seestpoolt oli unistuste maja vägagi palju puidust - puitu ei olnud kunagi liiga palju. Laudisega kaetud seinad - see oli kodu sümbol. Veel oli kodu sümbol pliit. Puudega köetav päris pliit. Maja ümber aga pidi olema aed. Suur aed, nii suur, et naabrid hästi kätte ei paista. See tähendas, et maja ei saanud olla linnas. Linnas on ju nii kitsas, et isegi oma maja köögiaknast on naabri köögist tulev hapukapsahais tunda - ei, see ei oleks küll kuidagi sobinud. Niisiis, suur aed. Aed ei ole õige aed, kui seal pole õunapuid. Ja midagi igihaljast ka kindlasti - meie laiuskraadil ajavad lehtpuud ennast ju pooleks aastaks paljaks, kes seda ilma roheliseta lagedust välja kannatab. Jaa. Ja ega siis selles suurepärases majas oma unistustega üksi oldud - seal oli ette nähtud ka mees. Ja lapsed. Kaks või kolm, midagi sinnakanti. Ja mehega pidi neid siduma Armastus, selline, kus teineteise soove loeti silmist ja liblikad lendasid päevad läbi, ööd aga pidid mööduma langevate tähtede hiilguses.

Ja mis siis sai tegelikult? Mann oli püüdnud astuda ülikooli, aga sel aastal oli ta valitud erialale liiga suur konkurss ning ülikooli asemel tuli minna hoopis kutsekasse. Ja siis juba teisel kursusel edasi tööle, sest vanemad olid äkki viletsaks jäänud ning tütar pidi hakkama ise hakkama saama. Töö ja töö, seejärel koondamine, meeleheitlik tööotsimine, sest korteriüür tahtis maksmist ja süüa oli ju ka vaja, siis järjekordne madalapalgaline töö. Eks vahepeal oli ju ka austajaid olnud, mõni päris armaski, aga ega neist päriselt asja ikka saanud. Kõige armsam oli lõpuks teise valinud ja Mann oli jäänud jälle üksi oma väiksesse väsinud üürikorterisse ning muutunud aasta-aastalt tuimemaks ja tuhmimaks. Ei olnud enam seda sära silmis ning unistamine ei olnud enam rõõm, vaid piin. Vahetevahel harva küll meenus keskkooli lõpp ja tolleaegsed plaanid kõige suurepärasemaks eluks, kuid naine tõrjus need kohe kaugemale mälusoppidesse ning kinnitas endale, et nooruse rumalusi ei maksa ometi liiga tõsiselt võtta. Aegamööda, aasta aastalt süvenes tunne, et nüüd ongi kõik valmis - areneda pole enam kuhugi ja kui midagi muutubki, siis ainult kehvema poole. Elu on, kui nii võib öelda, läbi. Siit edasi minnakse ainult surma poole, kui see tee ka veel viiskümmend aastat võtma peaks. See oli hirmus mõte. Nii pikka mandumist oli valus ette kujutada.

Töö oli Mannil selline, kus nägi igasuguseid inimesi. Mehi ja naisi, noori ja vanu. Poes käivad ju kõik. Enamust ta ei pannud enam üldse tähelegi, piiksutas kaubad nagu automaat kassast läbi, kaalus banaane ja võttis vastu tühja taarat, luges raha, teretas, tänas, palus, nii nagu etikett ette nägi. Tihti ei suutnud ta õhtul ühegi ostja nägu meenutadagi, nad olid tema jaoks nagu konveieril liikuv nimetu mass. Pood pandi kinni kell 10 õhtul, seejärel oli vaja veel kiirelt kassas raha üle lugeda, riided vahetada ja saigi hakata kodu poole kõmpima, pea tühi ja jalad tulitamas. Ja nii päevast päeva. Kuni ühel varakevadisel õhtul poeuksest väljudes astus Manni juurde pisut ähmis mees ja palus abi - kas Mann ei saaks teda veel korraks poodi lubada - autovõti on kadunud ja küllap see pudenes taskust kassa ees, rahakotti välja võttes. Kõik muud kohad on juba läbi otsitud, viimane võimalus oleks kauplusse vaadata. Mann ohkas, siis naeratas ja ütles: muidugi, oodake, ma lähen ees ja võtan valve maha. Ta mäletas seda meest küll, see oli viimane ostja, oli veel maksnud sularahas ja sente palus Mannil otse peost ise sobiv summa lugeda. Võti leitigi sealt, kus mees arvas selle olevat. Poest väljudes tahtis Mann viisakalt hüvasti jätta, kuid võõras mees ennetas teda ja pakkus hoopiski väsinud müüjatarile küüti. Naine jäi hetkeks kõhklema, kuid nähes mehe lahket nägu ja rõõmsaid silmi, võttis pakkumise tänulikult vastu. Ja ega seal midagi palju rääkida olegi - mõned kohtumised veel, hilisõhtused töölt kojusõidud, siis juba kohvikuskäik, suveteater, ujumaskäik ja oligi Mann kolinud endalegi üllatuseks majja. Linnast välja, rohelise katusega majja, kus kolme astmega trepp viis muruplatsile. Aias kasvas viis õunapuud, elupuu, kadakas ja suur roosipuhmas. Mann oli töölt jällegi koondatud, sest nii väikest poodi polnud mõtet alles hoida - kliendid olid kolinud vastavatud suurde kaubanduskeskusse. Mannile pakuti muidugi otsekohe ka sinna tööd, sest müüjatest on alati puudus, kuid seekord ei olnud naisel uue töö vastuvõtmisega kiiret. Kõigepealt oli ta ära teeninud hea pika puhkuse, mida sai koondamistasude arvelt pidada. Eks siis varsti vaatab edasi, kuhu ja kuidas. Peale mehe juurde kolimist oligi vana töökoht natuke kaugevõitu käia, tuleks otsida midagi lähemat.

Mann valas tassi uue kuuma tee ja imetles auru tantsu vastu valgust. Üle hulga aastate oli meenutada päris mõnus. Ei olnudki seda kibestumist ega lootusetust, mis vahepeal nii tuttavaks oli saanud. Justkui hall loor oleks silmilt võetud. Mann vaatas oma uues kodus ringi. Jaa. Kõigepealt oleks vaja kööginurgast see jube diivan välja visata - ära vajunud ja muhklik, kassidel kraabitud, plekiline ja pleekinud - ei sellest enam asja saa. Ja siis tuleks värvida üle põrand. Seinad vajavad ka värskendust. Ning kapid, need sobivad küll ainult prügimäele, ma tean täpselt, mis siia nende asemele hea oleks.

Manni mõte läks järjest kiiremaks, juba haaras käsi paberi ja pliiatsi järele, seejärel tuli tahtmine mõõdulint appi võtta. Tee oli tassis külmaks läinud, Mann ei pannud seda enam tähelegi. Korraga käis kolks - mees astus uksest sisse ja jäi mõõdulindiga sahmivat ja elevil noorikut üllatusega vaatama. "Jah? Sul on mingi plaan, siblid siin nii hoolega?"

"Oh, kallis, ma jäin siin tihaseid vaatama ja mõtlema, keskkooli aeg tuli meelde, kui ma veel päris toores olin, millest ma unistasin. Nii hea tunne oli, tead, mul on praegugi selline tunne, nagu ma oleksin kakskümmend aastat noorem! Tead, mul on ju paar kuud päris vaba aega, ma tahaksin siin natuke mõnda asja muuta. Ma ise saaksin päris palju ära teha, sind ma palju ei vaevakski. Kõigepealt see diivan..." Mann vadistas järjest kiiremini, käed vehkisid nagu tuuleveski tiivad, juuksed lehvisid, silmad särasid ja aegamööda kerkis naise teadvusse mõistmine, et elu ei olegi veel läbi. Et Mann on tegelikult ikka veel väga toores toorik nagu paarkümmend aastat tagasigi, kes ikka veel alles loob oma maailma, mõõdulindi, värvi, ideede ja armastuse abiga.

Mees aga vaatas oma elevil naist ja meenus vana nali naise eluetappidest - kõigepealt on toorik, siis noorik, seejärel moorik ja lõpuks koorik. Alustuseks oli ta arvanud, et tõi omale koju mooriku. Õige pea selgus, et naisest on veel väga palju noorikut, palju rohkem, kui algul välja paistis. Ja nüüd hakkasid ilmnema hoopis tooriku jooned - ideed ja energia nagu ainult noortel olla saab! No olgu, peaasi, et naine liiga vara koorikuks ei muutu, mõtles mees ja haaras diivanil otsast.

---

Teised jutujahtijad leiab Kaamose juurest

Pühapäev, 6. veebruar 2022

Viskan jälle kildu

 Uus klaaspaneel on valmis. Sellestki peab ükskord lamp saama, aga enne käib kunstitöö näitusel ära, siis alles tuleb aluse tegemine ja komplekteerimine. 

Elva Linnaraamatukogu ootab pikisilmi uut näitust, selle heaks töö käib täie auruga. 

Klaaside valimine.
Tükid on lõigatud.
Vastu valgust.
Lume peal.
Peegeldused.
Patineerimine.

Valmis töö.










Iga tegemisega õpib midagi uut. Või siis tuletab meelde vana. Kõige esimese aastatetaguse vitraažiga juhtus nii, et jootmise ajal õnnestus ühte kildu pragu kuumutada. Olin omast arust sellest õppinud, aga ju vist oli õppetund ikka nõrk, nii et ka sellele paneelile õnnestus pragu teha. Kuna paneel jääb endale kasutamiseks ja müüa seda plaanis pole, siis jätsin mõraga killu paika ning aeganõudvat parandustööd esialgu ette ei võtnud. Loodan, et selles õppetunnist jätkub ka järgmisteks tegemisteks, sest klaasi pragunemine oma lolluse tõttu teeb hirmus kurvaks. 

Jätkuvad õppetunnid jootmise teemal. Jootmine ei ole üldse mingi väga lihtne kunst, eriti, kui tahaks ilusat ühtlast ja siledat tulemust. Ma veel ideaalini ei küüni, kuid edusammud on iga järgmise töö juures näha ja see teeb rõõmu. 

Järgmine õppetund oli patineerimine vasekarva paatinaga. Võrreldes eelmise korraga oli ka see juba lihtsam ja tulemus parem. Pihlakakobara tegin juutuubi õpetuse järgi, hambaharjaga. Pritsis hirmsasti ja puhastamist oli ka pärast tublisti. Seekord võtsin hoopis vatitiku ja sain üsna sujuvalt ja ilma liigselt lödistamata töö tehtud. 

Ah, kuidas mulle vitraažitöö meeldib! Meeldib see, et ma saan iga päev teha erinevat etappi (puudub rutiin), et iga järgmine liigutus toob juurde ilu ja rõõmu, et töös on vaheldust ja väljakutset. Ja väga-väga meeldib see, et vitraažikunst ei kuulu kuidagimoodi odava kiirmoe hulka. Vitraažitöö on aeganõudev, kindlasti mitte odav, päris kindlasti mitte kiiresti lagunev rämps, mis õige pea aegununa prügimäele saadetakse. Vitraažiteosed kestavad (kui ei kuku kildudeks) aastasadu ja isegi tuhandeid, see on tõeline aeglane ja ajas järjest väärtuslikumaks muutuv kunstiliik. 

Raske on muidugi ka. Joonistamise juures on raske lihtsustamine - ma kipun tegema liiga keerulisi kavandeid, neid tuleb ikka alati lõpuks kuidagimoodi lihtsamaks joonistada. Klaaside valimine nii raske ei ole, kuigi otsustamine, mida võtta ja mida jätta, mida mille kõrvale ja kas ja kuidas, on aega ja energiat nõudev. Kindlasti on päris raske klaasi lõikamine. Nõuab kindlat kätt ja täielikku pühendumist. Lihvimine ei ole ka kerge töö, seista lihvimismasina ees pikki tunde iga kildu täpselt õigesse mõõtu ajades, et kõik mosaiik võimalikult ideaalselt kokku klapiks. Sealjuures on kahe eelmise etapi juures päris suur oht žilett-terava klaasiga näppu lõigata. Sellele järgneb klaasitükkide teipimine fooliumteibiga. Töö on raske eelkõige seetõttu. et nõuab küllaltki suurt täpsust (no ei saa suvaliselt käkerdada, ikka prillid peavad ees olema ja servad veerand millimeetri täpsusega, kõik fooliumiservad võimalikult ideaalselt vastu klaasi pressitud) ja aega - lõpuks tüütab see üsnakesti ära, eriti kui ääristatavaid kilde on palju. Viimasel tööl oli kõigest ligi 70 detaili, nende teipimine võttis mitu tundi aega. Seejärel on käes väga raske ja vastutusrikas etapp - jootmine. Teate, kui keeruline on saavutada ideaalset ühtlast tinajoont? No ja seejärel on vaja valmis klaaspaneel jootevedeliku jääkidest puhastada ilma seda põrandale kildudeks kukutamata, siis patineerida, kui on muidugi soovi, sest patineerimine ei ole hädavajalik tegevus. Ning kõige lõpuks valmis töö pildistamine. Kes on püüdnud teha enam-vähemgi viisakaid tootefotosid, see teab, millest ma räägin. 

Ja kokkuvõttes teeb selle töö huvitavaks just tema raskus. Peale järjekordset pingutust nõudvat etappi on ütlemata suur rõõm näha, et ilu on tulnud juurde, saanud suuremaks ja säravamaks. Et pingutus kannab vilja. Et ma ei ole vähemalt seda viimast päeva elanud mõttetult, vaid olen suutnud sellesse ärevasse maailma natukenegi ilu ja rõõmu juurde tekitada.