Laupäev, 18. detsember 2010

Pidune

Eile õhtul algas tänavune jõulupeohooaeg. Süüa sai. Kapsas, kartul, kapsas, liha, kapsas, vorstid... lõhkemiseni... Ma armastan kapsast. Siis pidas päälik kõnet ja jagas nänni - igaüks sai pimesi kotist tõmmata teesegu - kõik olid erinevad. Mina sain südametee. Ju siis on vaja. Ja teise käega võeti kotikesest ruunikivi, mille järgi päälik igaühele personaalselt uut aastat ennustas. Nojah. Minul - ei midagi uut, padjaklubilised võivad siin teatud seaduspärasust märgata - kannatlikkus saab olema ka sel aastal edasiviiv jõud... Nagu kaamel. Ja millal ükskord kannatlikkus vilja hakkab kandma, pole teada. Kusagil kauguses, vikerkaare lõpus, on terake valgust näha*.

Ansambel Helisev Horoskoop laulis igale tähemärgile laulu (mina sain teada, et kusagil on ainus mu aare...) ja ka öeldi ette ka, mis jõuluajal kõik juhtuda võib. Mina pidin hoiduma akvaariumi purunemise eest (kust nad teadsid, et mul akvaarium on?) ja jõululauba õhtul pidi akna taga luusima mitte jõuluvana, vaid seesamunegi ainus (A)aare**. Tore oleks.

Üllatuslikult sai isegi tantsida, nii pääliku kui ka kütjaga, kes keerutasid vingemalt, kui nii mõnigi noorem mees. Isegi minu, vana Nõid Kontjala tõmbasid käima. Kui nüüd selle pealt ka midagi ennustada annaks...

* Lugesin just raamatukest, mis on kokku pandud spordikommentaatorite apsudest. Lõuad olid tükk aega krampis. Mõnusalt zen üllitis. ...tunneli lõpus paistab porgand... ... ja sealt nad tulevad, kõigis vikerkaarevärvides, valge, must ja pruun... ...lõi sisemise jala välimise küljega... Seda lugedes oli eriti teravalt tunda, kuidas tavaloogika lühisesse jooksutamine on puhas nauding, kaif, tekitab toreda joobesarnase seisundi. Mmmõnus. Ja pohmakat ei ole karta.

** Mõni aeg tagasi pidasime Estaga plaani, et tuleb aardejahile minna - nagu sõbrad Prostokvašinost (sest Šarikut, keda maha müüa, meil pole ja pangarööv on liialt riskantne). Meil on mõlemal toredad veneaegsed rauast üherattalised kärud, labidad kaasa ja aaret otsima! Leidsime, et kuna tutvusringkonnas kobedaid Aaresid pole, tuleb surnuaiale minna... Ehk näkkab... Minemata on jäänud sel lihtlabasel põhjusel, et hauarööv on meie ühiskonnas vist karistatav. Ma loodan, et mu akna taga mõni neist mumifitseerunud Aaredest ei hakka kolama... Lepin hea meelega lihtsalt selle mu ainsaga.

ps. Peale pikka sebimist ja edasi-tagasi otsustamist oleme tööl jõudnud seisu, kus vanaaastaõhtu on ikkagi vaba. Lgp Kudzu, palvetagem, et midagi enam ümber ei otsustataks! Nii head tina, nagu aasta tagasi, ei saa kusagil mujal valada, kui padjaklubi õdusas õhkkonnas Kudzu koopas. Peale selle on mul hulk esiaegseid aastavahetuse ennustusviise üles tähendatud, mis vajavad hädasti läbi tegemist.

1 kommentaar:

Kudzu ütles ...

Just, palvetagem! Padjaklubi vana-aastaõhtu ilma Sinuta poleks ikka üks õige asi!