Esimene raami-katsetus

Estale

Roti-proual oli sünnipäev ja kiiresti oli vaja midagi kokku keerata. Siin ta on. Pleksiklaas, värviline kartong, valge marker, teip, moment-liim, pael, paar traadijuppi ja loomulikult rott ise. Äärepael oleks võinud teistsugune olla, aga mul põlnd muud võtta. Järgmiseks korraks olen targem ja varun tegemiseks rohkem värvi- ja mustrivariante. Aga ega pole hullu ka, ümber tegema ei hakka, viin juubilarile kätte.

Katsetan erinevaid võimalusi. Valge metalli-marker on täitsa äge, jääb pleksile ilusti külge. Veel saab graveerida, lihvida ja muudel viisidel kraapida, saab ka huvitavaid faktuure ja mustreid.

Järgmiseks saab Rahmeldajale nahkhiir, pleks on juba freesmustreid täis, ainult kokku vaja laduda (ja õige äärepael sobitada). Kohtumiseni!

Päikseline õu

Pisut naivistlik

Joonistasin värvipliiatsitega ühe õue, mitme foto järgi kokku. Ega ma tegelikult ei tea, milline see maja on... Aga tellija paistis pilti kätte saades õnnelik olevat, ju siis sobis. Formaat A3.

Ja siis sain ammu ootel olnud kangast kleidi valmis. Kleiti pole seljas veel pildistatud, aga vaadake, kui ilus kangas!

Roosiline

Lagle õmbleb omale lõpukostüümi. Elektrisinist. Loodan, et tal selle kõrvalt ikka natuke aega jääb viimaseid koolitöid ja eksameid ka teha... Ja kusagilt tuleb sellele hiidjalakesele kingad ka leida. Sobivas toonis, võimalikult madalad ja ma ei teagi, mis nõudmised tal veel kõik olidki... Mugavad pidid ka veel olema. See on vist kõige keerulisem nõue. Aga sellega ilumaraton ka õnneks piirdub. Ei geelküüsi ega kunstripsmeid siin majas ei taheta.

 Ma tahan ka maja!

Vana onn

Uus maja

Äge orgaanilise planeeringuga urg

Kui ammu see oligi, kui meie esivanemad koobastes elasid? Koopasaunad on üksikute haruldustena koguni siiamaani säilinud.

Tegija räägib, et esimese onnikese oli ta teinud sõprade-sugulaste abiga, sissekolimiskõlbulik oli onn 4 kuuga. Ja raha kulutati selle jaoks 3000£.

Seal Walesis on kindlasti pehmem kliima, aga ikkagi...

---

Käisin tööl ära. Kogu lapikeerutamise aja mõte töötas. Olime just enne Laglega jälle ratastega linna peal käinud, vaatasime erinevaid maju ja asukohti, krunte, planeeringuid ja arutasime, millised on sõbralikud majad. Ja miks miski meeldib/ei meeldi. Põnev oli. Nüüd tööl ketras mõte sama rada edasi ja ma sain aru, et kõige rohkem sobib mulle sellise voolava planeeringuga eluase. Looduslikest orgaanilistest ja anorgaanilistest materjalidest. Puit, savi, õled jne jne. Katuse ja põranda panekul on konkreetse näite juures kasutatud vettpidava kihina plastikut, mis on tõenäoliselt parem ja lihtsam paigaldada, kui näiteks kasetoht. Aga nii üldiselt - ma usun, et suhteliselt väikse vaevaga on võimalik ehitada majapidamine, mis on vastupidavam ja elamiskõlblikum, kui buumi ajal ehitatud tatist, kipsist ja papist majad.

Olen maganud ümmarguses onnis. Siiani on see haruldane mälestus, nii turvalist und kui tolles jahtuvas higitelgis pole aastaid kogenud. Inimene on looduse osa. Aga kui palju on looduses täisnurki? Kandilised majad ilmusid, kui taibati et neid on enamasti lihtsam ehitada ja linnaruumi paigutada. Kandiline vorm ei ole midagi, millest peaks ilmtingimata kümne küünega kinni hoidma.

Praegu on selline tunne, et... et... elevus* on. Ja aimdus (mis ei pruugi muidugi kuhugi viia, aga kes teab?), et ma saan olema see poolsegane (vähemalt kõrvalt vaadates) vanamutt, kes elab kummalises roikaonnis ja jutlustab maaga ühes rütmis elamisest. Aga selleks, et kunagi see roikaonni-mutt olla, tuleks hakata selle nimel lähiajal tegutsema.

*Siin oli just nüüdsama depressioonist juttu. Elevus on absoluutselt depressiooni välistav olek. Elevuses on lootust ja tegutsemistahet. Kui sellest ideest ei tule muud, kui depressiooniravi, on ka hästi. Ja kui tuleb veel midagi suuremat, on eriti hästi. Mul on üdini hea meel, et ma selle lehekülje leidsin :)

Jaagule

Kõuts korstna otsas

See on mu klassivenna kass. Loom oli enam-vähem täiskasvanuna välja ilmunud, omale kodu välja valinud ja sinna jäänudki. Nüüdseks on ta selle pere liige olnud 9 aastat. Ja vaieldamatult on ta majas kõige tähtsam! Nii et kui ma Jaagule pakkusin, et võin talle pildi joonistada, no näiteks loomast portree (sest ma olen talle mõned teened võlgu), mõtles ta mõne nädala ja siis tuli, pildid näpus, mu juurde. Seda tööd on olnud rõõm teha!

Meie Tondu on tema kõrval alles poisike :)

See udu, mis mõnikord ilma varjutab

Tahtsin kirjutada depressioonist, aga Ritsiku juures tekkis elav arutelu ja ütlesin seal kommentaariumis enam-vähem kõik välja, mida siia kirjutada tahtsin. Peamiselt seda, et*:
***

Masendus on nagu udu. Võtab silme eest kõik sihid ja eesmärgid, on külm ja märg, selles on ebamugav olla aga väljapääsu ei paista kusagil – igal pool on suur illusioon lõputust tühjusest. Ja nii siis ütlebki väsinud ja tüdinud ja õnnetu inimene, et ta ei vaja midagi, sest niikuinii ei parane midagi, elu ongi selline – külm ja kurb. Sest ta ei mäleta enam, et enesetunne võib ka teistsugune olla, et maailm ümber võib olla soe ja kuiv, päikesepaistet täis. Ja nii hoiab masendunu ise enda ümber oma udupilve ja usub, et see ongi kogu maailm.

Ma vahel mõtlen, milline on inimese tegelik olemus? Mõne konkreetse inimese, minu või mu ema või laste, sõprade…? Vahel ju juhtub, et keegi, keda oled pidanud alati olemuslikult melanhoolseks, teeb läbi mingi ravi või teraapia ja muutub äkki elurõõmsaks ja aktiivseks, ise seletab, et on nüüd lõpuks ometi “tema ise”. Kas kurbus ja lootusetus võib olla inimese pärisosa või on see ikkagi pigem keskkonnast tingitud mõju (vahet pole, kas loomulik – näiteks lein, või patoloogiline – näiteks depressioon). Kas teotahe on iga inimese loomulik olek ja pikem tujutu masendunud olek juba patoloogiline? Milline on “terve inimene”?

Eks selle teemaga ole nii nagu kõige muuga – tugevamad jäävad ellu. Need haiged, kes suudavad panna jälle ja jälle uue aja uuele psühholoogile, otsida ikka ja jälle abi erinevatest kohtadest, kuni leiavad endale sobiva. Teine variant on see, et inimesel on õnne ja leiab endale sobiva kohe alguses. Aga need, kellel pole piisavalt jaksu, elujõudu, tahet seda kadalippu läbida, lihtsalt hukkuvad. Kõrvalseisjad ja lähedased saavad küll toetada ja suunata, aga päriselt saab ennast aidata ikka ainult ise. Selleks ei ole vaja muud, kui järjepidevust ja tahet. Paraku on tahe see, mis kipub esimesena kaduma.

Ma olen kokkuvõttes jõudnud tõdemuseni, et ise tuleb ennast korras hoida. Jälgida, abi otsida enne, kui päris hukka asi läheb ja abi otsida enam ei suuda. Lähedaste peale ei saa loota, sest nendel on omad mured ja ka eelarvamused – mu ema näiteks on põhimõtteliselt antidepressantide vastane, tema ei tea minu sellistest haigustest ja diagnoosidest midagi, kuigi me peaaegu iga päev kohtume. Enda ravimiseks olen pidanud paljutki tema eest varjama, nii on kergem. Pealegi on temaga see häda, et ta on liiga lähedane inimene ja kukub kohe hirmsasti muretsema, millest ei ole tegelikult eriti abi – väga palju muretsev inimene on ka pime, klammerdub oma muresse ja tuge temalt ei saa, ta võib isegi takistuseks olla. Ja sõbrad sõbrannad on lihtsalt inimesed, kes mõnikord õigel hetkel on õige sõna öelnud, nemad ei ole tegelikult kuidagi minu heaolu eest vastutavad.
***
Ümbritsevad inimesed on olulised. Inimene on sotsiaalne olend, karjaloom. Me defineerime ennast läbi suhete - ema, tütar, naine, armastaja, sõber jne jne. Me defineerime ennast läbi tegevuste - kunstnik, loodusesõber, defineerime läbi võrdluste - näe, tal on kehvasti, mul on temast paremini või temal läheb hästi, mul on palju kehvemini, olen vaesem, rikkam, õnnelikum, rahulolevam, haigem... Võrdlemine olevat saatanast, aga paraku on sellest kombest hirmus raske lahti saada. Miks inimesed vaatavad katastroofifilme? Üks põhjus on kindlasti see, et tuntakse rahulolu sellest, et ise stabiilsel pinnal elatakse ja see tuleb kõige tugevamalt välja just võrdluses.

Võrdlen enda elu-olu tänapäeva oludega (kohalikus kultuuriruumis) ja leian, et olen keskmisest vaesem. Ja siis võrdlen enda olmet ajaga 100 aastat tagasi, 500 aastat tagasi, 2000 aastat tagasi ja leian, et olen ennekuulmatult rikas. Mul on hetkel kasutada stabiilselt soe ruum, mugavad riided, nälga ei ole ja siin on ELEKTER! Ei mingit muldpõrandat, hoopis paks villane vaip värvitud põrandal. Puhaste linadega voodi. Korsten. Klaasitud aknad. Kummikud. Palju raamatuid, raamatukogu kasutamise võimalus. Internet.  ...nimekiri on lõputu... Ja kõigele lisaks piisavalt arenenud meditsiin, mis annab mulle võimaluse ravida depressiooni, mitte ei kanna mind täiesti kõlbmatuna kohe maha. Karta võib, et veel hiljaaegu (mis see paarsada aastat siis ära ei ole) suhtuti tavalisse meeleolulangusse hoopis teistmoodi ja haiget peeti parandamatult hulluks, tõenäoliselt juba sündinud vaimselt vigasena.

*Tegin siin ümberkirjutuses väikseid parandusi

Valmis!

See tulevalgel pildistamine ei kõlba kuhugi 

Karvajalad

Niiviisi. Joonistusele (suurus A2) tullakse homme järele. Kui tellija ikkagi otsustab ümber, et avalikult pilti näidata ei või*... siis olete teie seda juba näinud. Värvipliiatsitega joonistamine on äge :) Tegelikult mul korralikku komplekti polegi, otsisin üles igivana Искусство komplekti jäänused. Mõned paarkümmend aastat tagasi kalli raha eest ostetud üksikud Stabilo´d ja iidvanad Hiina pliiatsid ka. Need hiinlased (kirjaga Tientan) olid veel kõige paremad... Tänapäevased koolilastele mõeldud pliiatsid on pehmelt öeldes viletsad.

Masendus ja lootusetus hiilib ümber, ei taha kuidagi ära minna. Unenäod on ka imelikuks läinud. Mingid vaimud, kurjad, jälitavad mind. Võitlen nagu jaksan, aga tean, et paremal juhul saan nad ainult korraks kaugemale lükata, päris lahti ei saagi... Eilne uni oli kassiga, nagu halltõve-muinasjutust, lõin seda kassi mitu korda maha, lõpuks palusin paaril võõral noormehel loomal kael kahekorra keerata ja ta kuhugi kaugele viia-matta-peita. Aga ta jäigi tagasi tulema, ikka ja jälle, purema mind ja mu peret. Tänane oli inimkujul, lõpuks oli tast järel väike koetükk, mille olin kuidagi purki püüdnud, oli seal mingi pudru sees. Kaas kõvasti peal. Ja see puder kippus keema minema, nii et purk ikka surve all oleks plahvatanud. Panin purgi sügavkülma ja lootsin, et see temperatuur on piisavalt madal ja suudab seda kurjust vaos hoida. Mõneks ajakski.

Kust nad tulevad, need uned?

*Ta on sihuke häbelik üldiselt

Ei ole surnd

Vaatamata sellele, et ma pole siia mitu päeva midagi üles saanud, olen täitsa elus ja alles. Sain paar tellimust ka. Üks kassiportree klassivennale, kelle teenuseid ma kohalikus internetipunktis kasutan - prindin, skännin jms. Millegagi pean talle ju maksma :) Ja teiseks aktijoonistus - mis võiks olla parem kingitus abikaasale, kui ilusa noore naise igavene jäädvustus? Muuseas, küsisin luba ja lubati, kui akt valmis, saate seda ka siin näha. Lähipäevil.

Aga muidu... vahepeal oli juba soe, ilm lubas lühikese varrukaga õues olla ja puha. Aga aias midagi teha ei taha. Tahan hoopis oma aeda! Ma ei taha võõrast aeda hooldada ja arendada, tahaksin hoopis kõik oma kraami siit välja kaevata ja ... aga kuhu? Käisin üht majapidamist ka huvi pärast vaatamas. Maja oli, noh, enam-vähem. Palju tööd tahab, aga kokku ei kuku ja põhimõtteliselt oleks ka kohe võimalik sees elada. Aga aed, see võitis mu südame! Seal on elanud vana aednikupaar, 50 aastat seda arendanud ja hooldanud ja nüüd juba aastaid surnud. Maja ees tee ääres (põhjapoolne külg) on suured ebatsuugad. Tagaaia piiris on (vist) seeder ja midagi suurt ja huvitavat veel. Õunapuud, pirnipuu, paradiisiõun (punane), hekk punasest sarapuust, liigendatud maastik, osa tiigist, kahemeetrine rododendron ja palju-palju veel, mida ma ei tundnud ära või mis ei jäänud meelde või mis ei torganud veel silma. Oh. Naabrid on ka piisavalt lähedal-kaugel, üksi ei ole, aga köögiaknast keegi suutäisi lugema ka ei ulata nägema. Oh, ma ütlen.

On ka teisi variante, ühte kohta ootan, millal see ametlikult müüki tuleb - asi venib ja venib... See ei oleks kindlasti nii ilus, aga see-eest on odav koht ja loodetavasti saaksin selle summa kokku.

Aga ikka tahaks ju paremat...

Sellega seoses tuli sõbrannadega jutuks kõigi teiste variantide kõrval, kas prostitustioon oleks mõeldav rahateenimisviis? Päris huvitavaid mõttearendusi tuli. Minusugusel romantikul on selle ideega raske leppida. Samas... kas ei ole ükskõik millise äärmiselt ebameeldiva ja sobimatu töö tegemine samamoodi hull nagu näiteks ebameeldiva mehega magamine? Seks on intensiivne füüsiline kontakt. Massaaž on ka füüsiline kontakt. Mõlema eesmärk on saavutada füüsiline heaolu. Ja ma valin oma kliente, ebameeldivaid inimesi väldin. See on lihtne, nemad väldivad mind ka :)
Aga sümpaatse mehega olla ja muuseas ka materiaalseid hüvesid sellega seoses saada? Ei kujuta ette. Pole siiani veel õnnestunud. Nii et selle variandiga ei saa ma vist ikka arvestada, jään parem joonistamise ja teiste sarnaste tegevuste juurde :)

Olen teeninud raha modellina, kunstikooli ja ülikooli juures. Töö nagu töö ikka, mu meelest. Kõige suurem pluss oli hea seltskond, kõige suurem miinus see, et pikalt ühe asendi hoidmine hakkas liigestele haiget tegema - selle tõttu ma modellitööst lõpuks loobusin. Keegi ei puutunud mind, paar korda oli ehk seda, et anatoomilise joonistamise õpetaja minu käsivart võtmega suskis ja õpilastele seletas, mis lihas selles kohas on. See oli täiesti aseksuaalne töö. Samas oli sugulasi ja tuttavaid, kes seda litsi tööga võrdseks pidasid. Kust jookseb piir, mis on vastuvõetav ja mis mitte? Iga inimese jaoks on see vist täiesti erinevas kohas. Modell on alasti. Aga kunstnik jõllitab teda ju põhjalikult! Kes on siis siivutum? Nii võiks väikeste kohandustega küsida peaaegu iga töö või tegevuse kohta.

Postimehe kolm päeva vanadel uudistel ma pikemalt ei peatu. Vabameelne võin ma ju olla, aga mõni tegu ületab kõik piirid - moraalsed, seaduslikud ja lihtsalt inimlikud.

Aeg käib vanas seinapalgis...

...vaikse tik-tak sammuga*

Kõigepealt on ogar loksutada inimeste elurütmi, vaevalt jõuab ära harjuda kui - keerame kella teiseks ja ajame inimesed segi! Hurraa! Mul on sellest viimasest ka, jah, ikka veel halb. Ei saa aru, millal magama peaks minema ja millal ärkama.

Teiseks ei saa aru, miks üldse peaks kell mu igapäevaelu dikteerima. Nagu mingi türann. Loodan kunagi oma elukorraldusega saavutada selle, et saangi ärgata siis, kui ärkan, teha tööd siis, kui jaksan ja tahan ja vaja on ja magada siis, kui olen väsinud. Elada sisetunde, mitte kella järgi. Elada  nii, et kell ei ole hommikul esimene asi, mida ma vaatan ja viimane õhtul. Elada pigem päikse ja tähtede ja linnulaulu, hommikuudu järgi. Elada selle järgi, millal kõht tühjaks läheb või millal kemps kutsub.

On ameteid, kus ilma kellata ei saa töötada. Neid on tegelikult päris palju. Aga on ka palju ameteid, kus igapäevane pidev kella vahtimine ei ole üldse vajalik. Piisab kalendrist :) Sinnapoole ma püüangi.

Olen kellavaba aega kogenud, mõnel lühikesel perioodil, matkadel. Kummipaadiga jõel. Ärgati kui uni otsa sai, söödi kui oli nälg ja ööbimiskohta hakati otsima siis, kui päike laskuma hakkas. Lihtne. Meil polnud kella kaasaski. Mobiil oli, aga see oli välja lülitatud, et aku ilmaaegu ei kuluks, hädaolukordadeks ja matka lõpus transpordi kutsumiseks, mitte kella vaatamiseks. See oli VÄGA õnnis aeg. Päikseaeg.

Notsu on kunagi selle kohta paar lauset kirjutanud - kommentaarides:

notsu ütles ...

lugesin Peter Englundi ajaloo-esseeraamatust, et kellast kellani töö kujunes karistusasutustes ("work-house") ja võeti tööstusrevolutsiooni käigus ka vabrikutöös üle, ja levis sealt laiali. et veel hiliskeskajal käis käsitöölise töötegemine nii, et kui tuli õudne tööhoog peale, siis anti kasvõi kakskümmend tundi järjest; aga nt esmaspäeval loivati alles õhtupoolikul töökotta. no ja põlluharijatel käis jälle aastaaegade rütmis, mis töö parajasti tegemist kutsus. nii et töötegijaid, kellel oleks töö kella järgi käinud, ei olnudki, isegi linnades, kus kellad olid juba avaliku elu osaks saanud.

iga kord, kui mul tuleb tahtmine viriseda selle üle, kuidas mul erinevalt töölepinguga inimestest ei ole näiteks selget puhkust koos puhkuserahadega - või kuidas haiguspäevade võtmine on peaaegu võimatu - mõtlen selle peale, et vähemalt võin oma töörütmis järgida omaenda õhinaid ja tujusid.

*siit: http://laulukarussell.blogspot.com/2012/10/nele-liis-vaiksoo-ivo-linna-aeg.html

Mul on kõrvus hoopis üks aastatetagune selle laulu esitus, juutuubist toda varianti kahjuks ei leidnud.

Udu

Andke andeks, mul on miskine väike madalseis*. Ainult magada tahan, magada-magada-magada... Aga ei saa. Joonistamine on kusagil... käeulatuses, mitte kaugel, aga miks ma seda pliiatsit pole haaranud, ma ei teagi... Igasuguseid asju peaks tegema. Koristama näiteks. Ja süüa. Ja ... joonistama. Maalima ka. Selle asemel lugesin mitme päeva jooksul ärkveloleku ajal ühe blogi algusest lõpuni läbi. Hea oli, isegi väga :) Eks elu nõuab oma, ainult lugeda ja magada ei lasta. Olen emale taksot teinud, sest vaja oli. Olen 2x päevas tööl käinud, sest peab. Olen kinnisvaraturgu kamminud, sest millal siis veel, kui mitte praegu. Olen vanema lapse 17-aastaseks kasvatanud (ja selle puhul kooki küpsetanud). Sugulased tulevad nädalavahetusel külla. Olen massaaži teinud, arveid maksnud, kooriproovis käinud, vokile uue pooli hankinud (kedranud ei ole veel, see aparaat tahab ikka veel reguleerimist), aga peamiselt ikka maganud-maganud maganud, igal vabal hetkel. Ja nüüd ootan klienti, kes mehele juubeliks miskit pilti tahab, endast vist. Sõbranna kutsus täna õhtupoolikust Pühajärvele ujuma, polegi ammu käinud, sügisel oli vist viimane kord. Ja ma tean, et peale seda ma joonistada ei viitsi. Hoopis tööle tuleb ennast õhtul veel vedada.

Üks kassipilt ootab tegemist. Täna või homme või...

*Mõtlesin natuke selle üle. Juba märtsi alguses hakkas elurütm paigast ära loksuma. Nüüd saaks rütmiga juba hakkama, aga aju ja kere ei jõua kuidagi normaalsusse tagasi. Või siis peamiselt aju ikka.

Valmis

Nädal aega olen ülepäeva jupphaaval nikerdanud.

Metsikud

Laupäeval käisime Laglega ERMis, pool päeva punusime neid pärjatutte.

Siksälä ainetel pärjatutid, minu oma on vasakpoolne

Meeleolu on hirmus kõikuv. Vahel tahan ja jaksan kõike, sealsamas olen äkki väsinud ja lootus, rõõm ning igasugune tahtmine milleks iganes on kadunud. Täiskuu?
 Kõige helgem hetk oli Aidi pool ketramas käies. Vokk ei ole küll veel päris korras, üks pisike aga oluline puudujääk (seib kedra küljes) tuli veel välja. Loodan selle varsti korda saada.
Teine rõõmus aeg oli pärjatutti nikerdades, alustuse sabad on hobusejõhvidele aetud ja nende nikerdamine nõudis nii põhjalikku keskendumist (jõhv ei taha ju minu antud vormis püsida, küünte ja hammastega tuleb seda punutist tegemise ajal kinni hoida), et väsinud olemiseks ja eksistentsiaalsete probleemide lahkamiseks ei jäänud mingit ressurssi üle.

Aga kui ma olen ennast lõpuks kätte võtnud ja natuke joonistan, hakkab parem. Püüan ikka jätkata vähemalt ülepäeva joonistamist.

Järjejuttu

Veel hobuseid

Pool hobust veel joonistada ja heina ja mullatükke, siis on valmis.

Lapsed on andekad

Tundmatu autori konn 

Tartumaa lasteraamatupäev kohalikus raamatukogus. Kõige muu hulgas on ette nähtud ka väike töötuba.

Laon oma näidised ja materjalid välja, räägin kahe sõnaga, mida teha (st. teha võib kõike) ja töö läheb lahti. Mõni hakkab ikkagi püüdlikult näidist kopeerima (eriti kummaline oli sellist käitumist mõne õpetaja* puhul vaadata), mõni ohkab kergendatult ja hakkab naeratades kleepse sobitama, kui saab aru, et EI PEA roosast nurgast mõmmikut tegema. Poisid võtavad sinised nurgad. Kuidas neid hambaid tegema peakski? Võta valge paber ja käärid... Ei, ma tahan musti hambaid teha! Ja nii nad siis kahekesi kõrvuti lõiguvad ja kleebivad, sinised molud, kandiliste mustade hammastega, punased lumehelbekesed silmadeks, värvilised tutid kuklas ja ise nimetavad neid Käsna Kalledeks :)

Foto sain kahjuks ainult ühest iludusest, mida tütarlaps pikalt ja põhjalikult nokitses. Teised muidugi jõudsid tema tööd mitmes variandis kopeerida. Nagu ikka.

Kokkuvõttes valmis väga ilus värviline ja lõbus saak, enamus lapsi püüdsid ikka omamoodi ja teistest erinevat järjehoidjat teha :) 70 toorikust jäi järele ainult 10, nii et tulemuslik kolmveerandtund :)

Nüüd jälle tööle
ja siis joonistama.

*Üks õpetaja tuli mu käest küsima, kust on kõige mõttekam efektpabereid osta (ütlesin, et need on kohalikust raamatupoest pärit) ja siis küsis, kellena ma töötan. Vastasin ausalt, et koristajana. Jäi õige imestanult mind silmitsema. Siis lisasin, et mitte ainult ei korista, saen, joonistan, maalin ikka ka, lausa koolis olen seda õppinud...

Väikest näputööd

Järjehoidjaid

Joonistasin hobustepilti edasi ka, aga vähevõitu, sellest täna fotot üles ei hakka panema. See-eest tegin mõned lihtsad järjehoidja-näidised homseks väikseks töötoaks lasteraamatukokku. See sinine sai täitsa nunnu :) No ja muidugi pidin valmistama ette materjali (igaks juhuks sai üle 60 nurgatooriku valmis lõigatud, laste hulk homses töötoas on veel tundmata suurus). Õhtupoolik kadus iseenesest käest.

Pöialpoiss

Veel jõudsin toppida ühe vana raami sisse pöialpoisi-joonistuse, see sai õetütrele.
Paistab, et suurem uimasus on üle läinud, juba kannatab tegutseda :)

Tahtsin kirjutada ka aja ja kella teemadel, aga ei jõua täna, tööle peaks ka veel enne keskööd jõudma. Ehk homme.