Tahtsin kirjutada depressioonist, aga
Ritsiku juures tekkis elav arutelu ja ütlesin seal kommentaariumis enam-vähem kõik välja, mida siia kirjutada tahtsin. Peamiselt seda, et*:
***
Masendus on nagu udu. Võtab silme eest kõik sihid ja eesmärgid, on külm ja märg, selles on ebamugav olla aga väljapääsu ei paista kusagil – igal pool on suur illusioon lõputust tühjusest. Ja nii siis ütlebki väsinud ja tüdinud ja õnnetu inimene, et ta ei vaja midagi, sest niikuinii ei parane midagi, elu ongi selline – külm ja kurb. Sest ta ei mäleta enam, et enesetunne võib ka teistsugune olla, et maailm ümber võib olla soe ja kuiv, päikesepaistet täis. Ja nii hoiab masendunu ise enda ümber oma udupilve ja usub, et see ongi kogu maailm.
Ma vahel mõtlen, milline on inimese tegelik olemus? Mõne konkreetse inimese, minu või mu ema või laste, sõprade…? Vahel ju juhtub, et keegi, keda oled pidanud alati olemuslikult melanhoolseks, teeb läbi mingi ravi või teraapia ja muutub äkki elurõõmsaks ja aktiivseks, ise seletab, et on nüüd lõpuks ometi “tema ise”. Kas kurbus ja lootusetus võib olla inimese pärisosa või on see ikkagi pigem keskkonnast tingitud mõju (vahet pole, kas loomulik – näiteks lein, või patoloogiline – näiteks depressioon). Kas teotahe on iga inimese loomulik olek ja pikem tujutu masendunud olek juba patoloogiline? Milline on “terve inimene”?
Eks selle teemaga ole nii nagu kõige muuga – tugevamad jäävad ellu. Need haiged, kes suudavad panna jälle ja jälle uue aja uuele psühholoogile, otsida ikka ja jälle abi erinevatest kohtadest, kuni leiavad endale sobiva. Teine variant on see, et inimesel on õnne ja leiab endale sobiva kohe alguses. Aga need, kellel pole piisavalt jaksu, elujõudu, tahet seda kadalippu läbida, lihtsalt hukkuvad. Kõrvalseisjad ja lähedased saavad küll toetada ja suunata, aga päriselt saab ennast aidata ikka ainult ise. Selleks ei ole vaja muud, kui järjepidevust ja tahet. Paraku on tahe see, mis kipub esimesena kaduma.
Ma olen kokkuvõttes jõudnud tõdemuseni, et ise tuleb ennast korras hoida. Jälgida, abi otsida enne, kui päris hukka asi läheb ja abi otsida enam ei suuda. Lähedaste peale ei saa loota, sest nendel on omad mured ja ka eelarvamused – mu ema näiteks on põhimõtteliselt antidepressantide vastane, tema ei tea minu sellistest haigustest ja diagnoosidest midagi, kuigi me peaaegu iga päev kohtume. Enda ravimiseks olen pidanud paljutki tema eest varjama, nii on kergem. Pealegi on temaga see häda, et ta on liiga lähedane inimene ja kukub kohe hirmsasti muretsema, millest ei ole tegelikult eriti abi – väga palju muretsev inimene on ka pime, klammerdub oma muresse ja tuge temalt ei saa, ta võib isegi takistuseks olla. Ja sõbrad sõbrannad on lihtsalt inimesed, kes mõnikord õigel hetkel on õige sõna öelnud, nemad ei ole tegelikult kuidagi minu heaolu eest vastutavad.
***
Ümbritsevad inimesed on olulised. Inimene on sotsiaalne olend, karjaloom. Me defineerime ennast läbi suhete - ema, tütar, naine, armastaja, sõber jne jne. Me defineerime ennast läbi tegevuste - kunstnik, loodusesõber, defineerime läbi võrdluste - näe, tal on kehvasti, mul on temast paremini või temal läheb hästi, mul on palju kehvemini, olen vaesem, rikkam, õnnelikum, rahulolevam, haigem... Võrdlemine olevat saatanast, aga paraku on sellest kombest hirmus raske lahti saada. Miks inimesed vaatavad katastroofifilme? Üks põhjus on kindlasti see, et tuntakse rahulolu sellest, et ise stabiilsel pinnal elatakse ja see tuleb kõige tugevamalt välja just võrdluses.
Võrdlen enda elu-olu tänapäeva oludega (kohalikus kultuuriruumis) ja leian, et olen keskmisest vaesem. Ja siis võrdlen enda olmet ajaga 100 aastat tagasi, 500 aastat tagasi, 2000 aastat tagasi ja leian, et olen ennekuulmatult rikas. Mul on hetkel kasutada stabiilselt soe ruum, mugavad riided, nälga ei ole ja siin on ELEKTER! Ei mingit muldpõrandat, hoopis paks villane vaip värvitud põrandal. Puhaste linadega voodi. Korsten. Klaasitud aknad. Kummikud. Palju raamatuid, raamatukogu kasutamise võimalus. Internet. ...nimekiri on lõputu... Ja kõigele lisaks piisavalt arenenud meditsiin, mis annab mulle võimaluse ravida depressiooni, mitte ei kanna mind täiesti kõlbmatuna kohe maha. Karta võib, et veel hiljaaegu (mis see paarsada aastat siis ära ei ole) suhtuti tavalisse meeleolulangusse hoopis teistmoodi ja haiget peeti parandamatult hulluks, tõenäoliselt juba sündinud vaimselt vigasena.
*Tegin siin ümberkirjutuses väikseid parandusi