Pühapäev, 12. detsember 2010

Kõigest hoolimata

Viimased kaks nädalat on jäänud töötada armsas asutuses, kus uuel aastal esialgu lepingut ei pikendata. Vahepeal oli kahekuune paus, kui mind letis vaja polnud. Öösel enne tööletulekut ärkasin iga kahe tunni tagant, ärevus oli sees, suur põllumeeste pidu, palju rahvast, konfliktialdis klient... 30 last ja nende treenerid ööbimas (osa veel lätlased)... Pooltele lastest vaja hommikusöögiks putru keeta... Sain siis peale rahutult magatud ööd siia, päevakene hakkas veerema, suusatajaid ja suusalaenutajaid oli murdu, põllumeeste aastalõpupeo ettevalmistused käisid täie mürinaga, mul oli ootamatult tunne, et ma olen jälle koju jõudnud... ja see tunne ei ole lahkunud ka peale suhtlemist konfliktse kliendiga, peale arusaamatusi vahepeal muudetud arvete koostamise programmiga arvutis, peale lätlasest treeneri arusaamatut vene keelt (ausalt, ma arvasin enne seda krutskivenda, et ma ikka oskan...), peale teadmist, et ma ei saa täna öösel rohkem hinge tõmmata, kui ehk paar tundi... Mulle meeldib siin. Ausalt. See on esimene töökoht minu elus, kus mu hing ei sõdi... Probleeme, neid on ikka - kus neid poleks? Ja sellegipoolest ma ei taha minna kuhugi mujale, ma olen vaikselt, väga vaikselt seda kohta armastama hakanud. Kõigest hoolimata.

---

Ja hoolimata sellest, et olen ringi vaadanud selle näoga, nagu võiksin praktiliselt ükskõik mis töö vastu võtta, meenuvad need ajad, kui töötasin kasutatud mööbli kaupluses. Tutvusin seal Ilonaga, kes nimetab seda poodi siiani "kohaks, kus me ei töötanud". Ma õppisin seal oldud kahe kuuga (ja sellele eelnenud ning järgnenud töötu olemise ajal), et iseennast ei tohi maha salata, et jamaga ei pea leppima, et igaühele ei sobi iga töö (eriti mulle). Et kui ma olen õnnetu, pole sellest kellelgi kasu - ei mul ega tööandjal. Mäletan, kuidas tööbüroost saadeti mind jalatsivabrikusse, kus personalijuht küsis, mida ma olen õppinud, kes ma olen, ja siis püüdlikult seletas, et neil on töölisi vaja küll, aga kui nad minu liinile panevad, olen mina õnnetu ja ka neil on kehvasti, sest liinil on tööline, kes sinna ei sobi. Mind sinna ei võetud. Ta ütles mulle: tegele sellega, mida sa armastad, siis teed sa seda hästi, siis oled sina õnnelik ja ka need, kellele sa seda tööd teed.

Tal oli õigus.

Millest ma uuel euroaastal elama hakkan? Vot dilemmad, trilemmad ja tetralemmad või mis iganes. Süüa tahaks ja üür võiks ka nagu ikka makstud olla, katus ja seinad on talvel kuidagi väga armsad... ja ma olen pagana valiv oma töökohtade suhtes. Rohkem, kui ma arvasin.

Kommentaare ei ole: