Reede, 26. oktoober 2012

Märjad jalad

Ilm on tabanud jälle ootamatult. Talvepapud alla kruttimata ja puha...

Lumi on ju ilus, valge ja puhas küll, pimedus hakkaski juba närvidele käima, aga kellele on vaja seda niiskust ja märgi jalgu? Lumi poolde säärde, kui nii edasi läheb, saab tänavatel palju nalja olema. Millal need sahad veel lund koristama jõuavad?

Räägivad, et mõne aja pärast sulab see jant maast ära ja siis tuleb soe november ja mustad jõulud. Mina ei usu. Lubati ka pikka sooja sügist, veel varem lubati, et suvesoe on alles tulemas... Hea mees, kes lubabki.

Kildhaaval

Üks nädal lörtsivaba aega oleks veel vaja olnud... Aga noh. Millal see ilm enne minu tahtmist on teinud.

Lapin kiudhaaval ennast, kild killu järel, tera tera kõrvale, augud kinni. Lapsepõlve olen endast suured tükid maha jätnud, matkan ikka sinna ja tagasi, mälestustesse, mis ei ole isegi enam õieti minu omad, vaid ema juttudest teada... Käin ja korjan. Ei arvusta, ei püüa mõista põhjuseid. Lihtsalt toon killud ja niidijupid iseendast tagasi.

Kunagi on keegi siin kommentaariumis öelnud, et minul küll ei peaks olema lapsepõlves olnud mingeid traumasid, mis siiani elu mõjutada võiksid. Jah, üldiselt on mul olnud rahulik ja soe lapsepõlv. Õnnelik lapsepõlv. Ja eriti selle teadmise kõrval, et ma olen lapsena elanud üsna traumavabalt, tuleb välja üksikute hetkede mõju. Kunagi ei tea, kuidas võib mõjuda tunnike üksiolekut kolmeaastasele. Kunagi ei tea, kas pealekäratamine on nagu hane selga vesi või paneb midagi sees pikalt-pikalt käärima.

Minu noore elu vist kõige vapustavam sündmus oli see, mida ma ise ei mäleta, kuigi sellest vanusest on juba küllalt mälestusi. Mina olin vanavanemate juures lõunaunel, poolkurt vanaisa kuulas raadiot, ema-isa saagisid kreissaega väljas puid. Ühel hetkel tuli vanaisa välja ja ütles, et tulge no ometi appi! Mina olin ärganud, kes teab, millisest unenäost, küllap ei saanud aru, kus ma olen, raadio lõugas, igatahes olin saanud sellise šoki, et kaks päeva "olin ära", lõtv, apaatne, mõtestatud kõnet oli raske kätte saada. Arsti juures olid proovid näidanud tugevat põletikureaktsiooni, kahtlustati neeruvaagnapõletikku, aga ema ei lasknud mind haiglasse panna. Kolmandal päeval muutusin tasapisi normaalseks, proovidki olid jälle normis... Pisikene vahejuhtum pisikese kolmeaastasega.

Tugevad emotsioonid jätavad oma jälje, raja, rööpad, raudtee, mida mööda tunded edaspidigi kipuvad liikuma. Raudteelt ei olegi nii lihtne maha saada. Olen lapanud minevikku ja otsinud aega, kui ma olen olnud hirmuvaba, iseteadlik, julge. Ja ma olen sellest saanud kätte ainult väiksed virvendused kaheaastase mälust. Need esimesed on kõige terviklikumad, kõige komplekssemad mälestused üldse. Ma mäletan seda terviklikkuse tunnet ja taju avarust. Ja kuhu see kadus? Üsna varsti olin ma lihtsalt "hea laps" - sõnakuulelik, vaikne, leebe. Alati ära teenimas poolehoidu, tähelepanu ja tunnustust. Alles nüüd, üle 30 aasta hiljem, olen jälle saanud mõnedeks hetkedeks kätte selle tunde - terviklikkuse, kirjeldamatu rahu, iseteadlikkuse, ilma et ma oleksin pidanud seda kusagilt kerjama.

Kummaline tunne on teada, et mu mälus on auke, kuhu ma mingi nipiga ei ole ligi pääsenud. Ju siis pole päriselt vaja olnud. Ehk on nii paremgi.

Ma ei tea, kui palju on mind mõjutanud mingid sündmused ja kui palju sõltub mu enda iseloomust, olemusest. Aga see ei ole tegelikult tähtis. Peaasi, et ma siin ja praegu suudan elada ja sellest elust rõõmu tunda. Suudan olla koos ja suudan olla üksi, suudan usaldada ja armastada. Ja armastatud olla, loomulikult.

Maailm mu ümber keerab tasapisi teist külge ette. Iga päev nähes oma lapsi ei jõua ma ära imestada, kui suured nad juba on... Poiss hakkab tasapisi meheks saama ja tüdruk on üsna noore naise moodi. Kummaline. Ja ma ise? Kes olen mina selles muutuvas ajas?

Kas te teate, kus on kõige püham paik maailmas? Võtke seesamunegi välja-raamat, millest ma siin natuke kirjutasin ja lugege, kus juhtuvad kõige suuremad imed. Vot seal ma olengi.

Neljapäev, 25. oktoober 2012

Pühapäev, 21. oktoober 2012

Huvitav või omapärane?

Murca kirjutas:

Tead, mida inimesed ütlevad kokkuvõtvaks tagasiside kommentaariks ja oma arvamuseks, kui neil on pea täiesti põhku täis ja täpselt null mõtet selle põhu sees. Nad ütlevad 'huvitav.'

Ütles, et inimesed väljendavad ükskõiksust sõnaga "huvitav". Võibolla tõesti. Võibolla püüavad nad selle sõna taha peita kimbatust, et midagi ei oska öelda...

Minu jaoks tähendab "huvitav", et ongi huvitav. Et ma loen seda raamatut ja mõtlen kaasa, et vaatan filmi ja see puudutab minus midagi, et tahaksin huvitava inimese kohta veel midagi teada saada, edasi suhelda.

Teine sõna mida tihti kasutatakse väga mitmetähenduslikult, on "omapärane". Väga omapärane toit, omapärane sisekujundus... Enamasti on see ütlemine negatiivse varjundiga. Väga omapärane toit, ma ei ole kindel, et ma seda kunagi enam proovida soovin... Mis tuletab meelde kohtumise ühe kena malbe pruunisilmse noore naisega, kelle kohta Mari pärast ütles, et ta on nagu romaanitegelane - selline naine, keda klassikalises romaanikirjelduses tihti kohtab. Väga naiselik naine. Mina selle peale kostsin, et mina, ka pruunisilmne, sinna küll ei küüni. Mina olen niiviisi vaadatuna see, kelle kohta parimal juhul öeldakse "omapärane". Mille peale Mari naeris ja ütles, et tolle naise kõrval olen ma peaaegu mees. Nojah, kõik sõltub sellest, kellega-millega võrrelda. Ma ise arvan, et ma olen rohkem nagu ikka naine :) See muidugi viib edasi küsimuseni, mis siis on normaalne ja mis normist erinev (ehk "omapärane"). Ja sellest edasi küsimuseni, kas normaalset kui sellist päriselt olemas ongi? Igaüks on isemoodi, kui meid kõiki (kõiki meie mõõdetavaid-hinnatavaid omadusi) kokku arvutada ja keskmine võtta, siis milline oleks päris normaalne keskmine inimene? Ma arvan, et ma ei tunne ühtki sellist.

Sõnad ja nende (all)tähendused. Huvitav.

Siia järgi on ilus kirjutada, et ma lugesin ühte huvitavat raamatut. "Väli" on raamatu pealkiri. Nii huvitav raamat oli, et ma lausa ostsin selle endale ka. Kuna see oli Elva raamatukokku sattunud kusagilt müstilistest kaugustest raamatukogudevahelise laenutuse kaudu, siis vaevalt ma seda enam teist korda kätte saaksin. Planeerimata kulutus, mis, ma loodan, leiab mitmekordset rõõmsat kasutust. Huvitav ja inspireeriv lugemisvara. Kui soovite, siis ka omapärane. Sõltub sellest, mida te lugema olete harjunud. Meeldiv on selle raamatu juures veel ka see, et kuigi kirjeldatakse vägagi peeneid katseid, on kirjanik suutnud selle niivõrd üldmõistetavasse kirja panna, et isegi mina, kes ma ei tea keemiast ega füüsikast tuhkagi, saan aru.

Peale selle on kantavaks saanud üks huvitav ja omapärane riideese - lasin pesumasinal seda mõnuga viltida, siis kiskusin niiskest peast selga - tulemus on imeline! Ei kotita enam seljas, on ühtlane, tihe ja triibudki pole enam nii teravad. Taskud on ikka veel tegemata. Voodriga ei hakka enam mässama - ilmagi on suurepärane ja kuulikindel.

Tihti, kui küsitakse, kuidas läheb, vastan: huvitav on, igav ei ole. Vana hiina needus olevat, et sa elaksid huvitavatel aegadel. Samas - igavatel aegadel elada oleks ju igav? Küllap siis teeks oma elu ise huvitavaks. See on inimesel juba loomuses.

Kolmapäev, 17. oktoober 2012

Loom



 Võtsin ennast kokku ja panin loomapilte ka üles. Ei ole just kõige selgemad-paremad pildid, aga seda elajat ei saagi teravalt pildistada. Vähemalt mille selle riistapuuga, mis mu käes on. Lapsed on suutnud üles tähendada tohutus koguses kassi meenutavaid udukogusid - mõni üksik magava Põrriga foto on peaaegu vaadeldav. Nii tore on kõik puudujäägid aparaadi kaela ajada :) Ja need pildid, mis on kogemata kombel teravad, näitavad halastamatult välja, kui õudses seisukorras on mu toad, kuidas põrandavärv on mitmes kihis irdunud jms jubedat. Neid pilte ma teile ei näita. Niisiis - kõrgeauline Põrr eelkõige ohtralt ja imearmsasti magamas ja natuke ka mitte magamas.

Laupäev, 13. oktoober 2012

Lubaduse täitmine

Pilte lubasin üles panna. No ma siis natuke panen.

Mitu (kui mitu?) aastat vana töö. Varbolas tehtud

4 aastat vana seenekuningas

Valvur Jure sissesõiduteel.

Kakukesed. Tagakülg


Kakukesed (ja istmeosa). Esikülg.

Detail kakukeste istme seljatoest

3 orvaga sammas

3 orvaga sammas teisest küljest

Vihmaveetoru ümbris


Detail maja tugipostist

Nimetu mütoloogiline naine


Haldjas. Liblikatiibadega.
   

Väike Draakon ehk iga naine tahab lennata
Seenerada
Seenetrepp

Seentega värvitud lõngad (eelmiste piltide seentega otsene seos puudub)

Jube. Saada pildid arvutist kätte, bloggerisse, siis enam-vähem loogilisse järjekorda, ma ei tee seda niipea. Kui üldse kunagi. Aga ma lubasin ja lubadus on täidetud. Palun, siin nad nüüd on, võtke või jätke. Ja kassist ei saanudki seekord ühtegi pilti...

Reklaamipaus

Sellele, kes siit maarjajääd otsis - üks koht, kust seda osta saab, on Hea Maja Pood. Vaata siia! Raudvitriol on sealtsamast hangitav. Üldse üks väga inspireeriv paik, nende värvipigmentide riiul oli lummav...

Esimene mulje

Telestaari välimus jättis pisut soovida. Juuksed karjumas juuksuri järgi, nina nagu tislerikirves, kõrvad kui kapsalehed, ürgsed metsikud kulmud varjutamas suuri (pisut paistes? või ma olen kogu aeg selline?) silmi... Aga ega väga viga ka polnud. Inimlik. Käsi suutsin seekord enam-vähem paigal hoida (ühel videokoolitusel olin lausa jahmunud, kui tuuleveski ma olin), näomoonutusedki jäid normi piiresse.

Aga hääl... selle ma võtaksin! Oih, muidugi, mul juba ongi see olemas :)

---

Saade ise oli täiesti vaadatav. Mulle isiklikult meeldis meie saatepool isegi rohkem, kui Tuhala jupp.

Reklaamist sain ma aru, et Taevaskoja ja Kirna mõis tulevad ka samas saates näitamisele, aga ju need on siis järgmises osas.

---

Vaatasin järgi, on juba netis nähtav: http://www.tallinnatv.eu/index.php?id=3023

Neljapäev, 11. oktoober 2012

Telestaar



Homme õhtul (12. okt) kell 22.05 on Tallinna TV-s saade Maatriks. Kordus on laupäeva õhtul. Ise nagu ei julge hästi vaadata, ma tean küll, kui vilets on ennast kõrvalt näha. Õnneks on saade ainult 45 min pikkune ja käiakse 4 kohas. Seega ei jää minu jaoks eriti aega, ehk elan kuidagi üle.

Nägemiseni!

Teie telestaar

Esmaspäev, 8. oktoober 2012

Jälle seened

Eile kulmineerus minu sellesügisene seenevaimustus kinoskäiguga. Eelmine kinokülastus on jäänud lugematute aastate taha...

Filmist ei taha ma midagi rääkida. Vaadake parem ise, on vaatamist väärt küll.

Selle asemel tahaks hirmsasti üles riputada seentega värvitud lõngade pildi, aga ma ei leia fotoka juhet üles!

---

Haa! Tuli meelde, et ülemusel on ka Olympus, tavaliselt vedeleb siin kabinetis, ehk sobib juhe? Ei sobinud, aga hädapärase pildi sain laenatud aparaadiga tehtud. Ma tean, et mul on terve hulk pilte lubatud üles riputada, küll tuleb ka nende kord. Mul on lihtsalt viimastel kuudel pidev probleem tehnikaga - erinevad jupstükid ei taha kuidagi kokku sobida. Minu armas nunnu Lacie 500GB kõvakas ei suvatse ühilduda mu tööarvutiga - mingi viirusetõrje leiab, et mu pildid on hullult ohtlikud ja üldse ilge saast... :(

Proovisin veel üks kord - nüüd tegi arvuti otsekohe iseenese tarkusest restardi, siis soostus möönma, et mingi jubin on külge haagitud, aga see on nii jube ohtlik!!! Aga kahjuks ma ei saa veel parimaid pilte üles sättida, sest need on ikka veel fotokas ja - mäletate? - mul pole siin juhet. Kusiganes see ka ei vedele.

Seenevärvi lõngad. Enam-vähem õigete värvidega vist (õige-õige natuke mahedamad toonid on tegelikult). Need on pisikesed kerakesed värviproovidega, kodus on 4 suurt värvitud vihti ka :)  Kolm erinevat seenesorti, katsetused maarjajääga, äädikaga, vaskvitrioliga. Raudvitrioliga pole veel jõudnud proovida.

Kahju, et juba nii külm on ja seened enam eriti kasvada ei taha... Ma just sain hoo sisse...

Ega keegi ei tea, kustkohast võiks saada kaneelpruunikut? Kakaopruunik kõlbaks ka? Sellega saab lõnga lillaks! Keetmine saaks muidugi huvitav olema, sest värvi saab selle seene seest kätte nuuskpiirituse abil ;)

Laupäev, 6. oktoober 2012

...

Keegi on siit otsinud "mis jama toomas altnurme korraldab". Ma ei oska sulle vastata. Nii hästi ma teda ka ei tunne. Sa pead selle ise välja selgitama.

Reede, 5. oktoober 2012

Oeh

Lubasin midagi kirjutada, kui tööle tulen. Aga ega eriti midagi kirjutada ei ole. Ainult frustratsioon sellest, et ma saan pisut üle 2 nädala töölt ära olla ja juba on kõik nii pea peale keeratud, et ei saa ööd ega mütsi aru! Hulk võtmeid on kadunud või valedesse kohtadesse topitud-unustatud, ühele homsele seltskonnale tellitud mitu erinevat toitlustajat suppi tooma, märkmeid kribitakse tillukesse kalendermärkmikusse, ilustatakse suure hulga segavate nooltega (sest õige päeva juurde ei mahu enam kirjutama), mis sest, et arvutis on kalendrisse võimalik lõputus koguses infot trükkida ja käekirjast ma parem ei räägigi... Ütlesin ülearusele supitoojale ära, see vahutas natuke, aga mis parata. Lugesin neid segaseid märkmejupikesi, kaevasin arvutis, küsitlesin oletatavalt teadlikke inimesi, helistasin ja lõpuks, lõunaks, sain enam-vähem asja korda. Vist. Ma loodan. Oeh.

Peale selle ei olnud meie ülemused jõudnud ühisele arusaamisele, et kütteperiood võiks alanud olla (kütja tegutseb ainult käsu peale). Lõuna ajal oli siin õpetajate päeva puhul seminar - algul laskmised ja disc-golf, siis qigong. Viimases hädas aeti välja gaasikahur (või mis ta õige nimi ongi), aeti ruum sooja ja hingematvat gaasihaisu täis. Koolitujad ise tegelesid alles laskmiste ja muude välitegevustega. Koolitaja, kes ruumi ette valmistas, tõstis lärmi. Siis hakati tuulutama. Oeh. Lõpuks andsin koolitujatele (ühe lähikooli õpetajad) villaseid tekke jalgade alla - õues olid varbad märjaks saanud... Kõige hullem oli aga minu jaoks see, kui meie vastne ülemus ütles, et küll nad lepivad, ega seal nii külm olegi. Koolitaja käis elektriradikaid vms küsimas, mille peale mehike siseringis ütles - ei anna kahte - ega nad niikuinii aru ei saa, et see üks ainult poole võimsusega töötab...! No ma ei tea. Kõige arvelt ikka ei saa kokku hoida. Kui inimesed tulevad märjast õuest ja neid ootab rõske saal, kus nad ka just väga aktiivselt ei liigu, siis on neil külm ja - teine kord nad lihtsalt ei tule siia tagasi. Ja mis jutt see on, et ei saa aru?! Üks kuramuse juhataja ei tohiks pidada oma klienti purulolliks!

Mõnes mõttes on täitsa hea peale puhkust tööl olla - see on minu jaoks omamoodi sümpaatne koht, ma ei oskaks seda hetkel ühegi teise koha vastu vahetada. Kui ainult mõni siin peast nii sportlane poleks. Aga noh, elame üle.

Kui juhataja ainult teaks, et ka meil siin õhtuti puhur laua all käib...!

Aga lõunapausi ma täna jälle ei saanud. Polnud lihtsalt kellegi käest küsida. Aga kuna mul majas ööbijaid pole, ainult viimased töömehed kämpingutes, kavatsen selle pausi uhkelt töö-ööst lõigata ja mõnuga magada!

---

Ma mõistan küll, et ei ole ilus oma töökaaslasi ja ülemusi niiviisi avalikult taga rääkida. Aga. Ma olen lihtsalt hämmelduses või õigemini jahmunud. Ja vaatamata korduvatele eelmistele selgitamistele ja arupärimistele ei ole ma kindel, et kallid kritiseeritud töökaaslased üldse aru saaksid, mille pärast ma igisen. Me elame erinevates universumites. Ja see, et me räägime sama keelt, on illusioon. Ausalt.

---

Loomulikult ei saa ma juba kord arvuti taha saanuna jätta kirjutamata ilmast. Kui te pole märganud, siis sel sügisel on ilusaid hommikust õhtuni kuldseid päevi kuidagi vähe olnud? Eksole, see oli ju oluline ja uus info? Eile jahmatas kass mind sellega, et tuli ise sülle magama. Vabatahtlikult. Muidu ta seda ei tee. Käib küll nühkimas, pai nurumas, paremal juhul ronib turjale (kraeks) või teki alla kaissu, aga sülle - ei iial! Ja nüüd siis niiviisi. Aga vana kassipidaja sõbranna ütles, et see ei saa tähendada muud, kui et ilm läheb külmaks. Ma nägin eile öösel oma surnud isa unes, see ainult kinnitab antud ilmateadet ja lisab sellele kõvasti vihma ja tuult. Nüüd te siis teate (mis te ilma minuta teeks?!).

---

Ja veel sündmusi. Käisin paar päeva tagasi Žanna juures, kus sai kokku segatud uus eeterlike õlide segu. Kuna ma olin täiskuust mõjutatuna "kergelt" hullumeelses meeleolus, sai segu õige ränk. Mulle tundub kuidagi meditsiiniline. Jõuline, võibolla pisut isegi julm. Žanna vaatas minu valitud pudelikesi, rehkendas peast nende spirituaalset koosmõju ja ütles: "Revolutsioon!". Jah. Kui te nüüd näete kusagil palja rinnaga naist lipuga vehkimas, siis see olengi mina. Torukübaraga mees ühel pool, baretiga tüüp teisel pool selja taga. Üle laipade. Ühe sokiga ja püksata mees minu ees - väga kirgline lugu. Täpselt mina!

Esmaspäev, 1. oktoober 2012

Haldjaseened

10 päeva tagasi komistasin kena helesinise seene otsa. Sinivärvik. Seeneke jäi sinna, kus ta oli, aga mõte hakkas liikuma ja nüüdseks olen täiesti seenelõksu püütud. Olen korjanud korraliku kotitäie erinevaid sitaseeni ja nendega juba mitu vihti lõnga värvinud. Peale selle on antud tegevus viinud järjest maagilisemate kohtumisteni.

Mul oli peitsimiseks vaja mõnda kemikaali (maarjajääd, kui võimalik siis ka vask- või raudvitrioli jne...), läksin selle küsimusega kohalikku aiapoodi, kus ilmnes, et sedasorti asju pole enam ammu müüdud. See-eest oli seal juhuslik poekülastaja, kes oli 10 aastat tagasi Egiptusest toonud tüki maarjajääd ja see ootas siiamaani inimest, kes sellega midagi peale oskaks hakata! Uskumatu! Proua paistis mind hästi tundvat, minule aga ei meenunud kuidagi, kus ja mis asjaoludel me oleme kohtunud...? Noh, Elva on väike linn ja vanemate kaudu võivad mind päris paljud teada. Vaskvitrioli sain samal õhtul aiandushuvilise sõbranna käest. Köök haises seente keetmisest pikalt, erinevates kausikestes keetsin erinevaid möginaid ja mul on juba 12 erinevat tooni lõngaproovi. Maagilised seened:) Nendest kootud mütsi võib pähe panna ainult raske loomingulise kriisi puhul, järelvaataja juuresolekul ja piiratud ajaks :)

Eile passisin ilma ja rabasin hetkelise sinise taeva puhul ema ja Lagle kaasa ning läksime Elva lähistele veel läbi käimata metsadesse luurele. Ilus oli, aga seeni oli vähe. Mõni üksik kukeseen, paar riisikat ja mõned nimetud sitaseened, millega ei anna ka värvida... Läksime ikka edasi ja edasi, kammisime suurepärasel vahelduval maastikul järjest tukakesi läbi. Üks mets oli õige eriline - muidu ilus - mändi ja kuuske, aga all ei olnud ühtki seent. Isegi sitaseeni mitte, ainult ühtlane jänesekapsavaip. Ja siis, täiesti ootamatult leidsime Laglega tagumisest metsanurgast terve kukeseeneringi! Mitte pooliku, mitte poolenisti korjatud, mitte sigade poolt tuhnitud, vaid täiesti terve! Ringi sees oli mõni üksik seen ka, aga väljaspool mitte ühtki. Korjasime haldjaseened kaasa, tänasime metsa ja haldjaid ja jätkasime teekonda.

Üks koht veel oli, kuhu tahtsin vaatama minna, tee äärne kutsuv tukake. Ema ja Lagle jäid autosse, jalad märjad ja väsinud. Aga mina läksin, murdsin 20 sammu läbi padriku ja leidsin hiidjämeda männi, mis kaugemale üldse ei olnud paistnud. Tirisin ema ja Lagle ka autost välja suursugust vanakest külastama. Kahekesi ulatasime kuidagimoodi ümbert kinni võtma, mis teeb tüve ümbermõõduks rinnakõrguselt ligi 3 meetrit. Vanuseks pakuks üle 200 aasta. See mänd oli seal nagu majakas mind kutsunud, ma juba ammu tundsin, ainult mõistuse järgi ei olnud aru saanud, miks ma sinna minna tahan (olen seda teed päris tihti sõitnud)? Nüüd ma siis tean - see mänd tõmbas mind.

Haldjaseened on praetud, panni sain pilgeni täis, naabrinaiselegi jagasin veel paar suurt peotäit.

Sügis.