teisipäev, 27. oktoober 2009

Hirm

Ajendatuna Morgiest ja Kudzust ei saa jätta kirjutamata hirmudest. Kogu mu elulugu võiks ühe variandina vaadelda kui hirmude lugu. Lugu hirmudest, nende tulekust ja taandumisest, neile jõuga vastu hakkamisest, nendest läbijooksmisest, nendega leppimisest... Kõik, mis ma olen teinud, on kuidagi seotud hirmuga. Olgu siis hirmu pärast loobumisega või haruldasematel juhtudel hirmu puudumisega.

Kõige varasemast lapsepõlvest on hirmuvabad mälestused, 2-aastasena olin üsna tasakaalus laps. Siis tuli kusagilt sisse muutus, kas see oli see moment, kui ma ainuke kord elus jonni ja kanguse pärast vitsa sain, ei tea. Igatahes minu kuldses lapsepõlves, kus pole õieti millegi üle viriseda, oli pidev hirm. Hakkasin kartma esineda võõraste inimeste ees, muutusin ebakindlaks ja araks. Koolis mind küll suurt ei narritud, aga ega ma oma ka polnud. Omasuguseid leidsin alles siis, kui Tartu kunstikasse läksin. Kogu aeg on mind saatnud vaikne hirm käituda valesti, olla sobimatu, olla kasutu, see inimene, kes ei saa aru, et tantsitakse valssi ja püüab polkat karata... Ja ma olengi jätnud kargamata.

Olen viimasel ajal juurelnud, kust see hirm tuleb, mis on ajendiks. Ei tea veel. Küllap ma sain selle kodunt kaasa. Emalt, kes on alati kartnud oma meest, kartnud paista silma, hoidnud mindki tagasi. Siiamaani ma leian vahel ennast kuulmas kukla taga ema sõnu: ah, mis sa sinna lähed, ole parem kodus; mõtle, mis inimesed sinust niimoodi arvavad; nii ei sobi; see ei ole viisakas; ära seda tee, see ei sobi sulle, sa oled ju vaikne ja tagasihoidlik; ole nii, et sind keegi tähele ei pane; ole halli massi hulgas; lepi sellega; kodurahu nimel... Ta ise on niimoodi elanud ja mina, kui sõnakuulelik laps, olen selle omaks võtnud. Aga nendest lausetest on palju segadust tulnud, nimelt enamasti ei ole sellisel käitumisel mingit loogilist õigustust ja ma lihtsalt ei saa aru, miks ma peaksin olema tavaline tähelepandamatu hall kana, kui selle asemel võiksin olla näiteks jäälind? Või siidisaba? Või hiireviu? Kui ma ise seda tahan, oskan ja see hästi välja tuleb? Isaga ma enam ei sõdi, tema on rahu saanud ja mina ka. Aga emaga nii lihtne pole. Kusagilt kaugelt lapsepõlvest on sisse jäänud hirm ema ees, siiani. Ikka ja jälle surun ennast sellest jõuga läbi, ära ta ei ole läinud. Ja see pagana mulje jätmine, see ajab lausa vihale. Mis kuradi pärast ma peaksin hakkama elu eest mõistatama, mis mulje ma võin jätta ja siis selle hüpoteetilise arvamuse järgi käituma, eriti, kui ise tahaks olla hoopis teistmoodi?

Veel avastasin, et kõiki mu suhteid on mõjutanud hirm. Abiellusin ju ainult sellepärast, et kartsin üksindust. Kartsin, et olen nii mõttetu inimene, et jäängi üksi, et ma pole normaalseid suhteid väärt. Ja kui siis üks noormees mulle tähelepanu osutas, ise samasugune hirme täis, arvasin, et see on vist nüüd mu elu viimane võimalus. Ma olin 20. Naera puruks.

Edasi tuli veel mitmeid erinevaid hirmudest juhitud suhteid, mis on oma vaevalise otsa saanud.

Üle kõigi suhete on lehvinud alaväärsus ja loomulikult hirm seksuaalsuse ees. See on valdkond, millest minu kodus üldse ei räägitud, emaga oli esimene seda teemat riivamisi puudutav jutuajamine siis, kui ma olin juba abielus. Ja mul oli pikka aega suhteliselt kristlik arvamine, et see ongi midagi räpast ja häbenemisväärset. Sellest, et seksuaalsus on inimese elu loomulik osa, olen hakanud alles nüüd aru saama.

Ja kui ma tuletan meelde neid hetki, kui ma olen olnud õnnelik, siis nendes on kõigis üks ühine joon - hirmu pole. Need on need hetked, kus ma olen julgenud naerda, laulda, tantsida, pakkuda uusi ideid välja, olnud vaba.

Olen lootnud, et saan oma hirmudest vabaks. See on olnud vist naiivne lootus. Nüüd ma loodan, et suudan õppida neid ära tundma, tunnistama ja nendega koos elama. Ilma, et neil oleks pimedat võimu minu üle.

Naabrimehega tuli juttu hirmu teemadel ja kui ma kirjeldasin talle paari sõnaga oma ürghirmu, vaatas ta mulle sellises arusamatuses otsa, et ma sain aru - tema ei karda. Vähemalt mitte pidevalt, mitte niimoodi. Ja nüüd ma küsin, kui palju on neid inimesi, kelle elus ei ole hirm olulist osa mänginud?

kolmapäev, 21. oktoober 2009

Vanadus

Käisin täna jälle margiseansil sõbra isa juures ja kuulasin aastakümnete taguseid mälestusi. Vanad inimesed on vahvad. No mitte muidugi alati ja mitte kõik ja mitte kõigi jaoks. Aga kui vanakeses on vähegi elutahet, kui mälu on alles ja inimene pole kivistunud ega kibestunud, on ta tõeline väärtus. Nagu tükk kulda. Mees, kes on oma elu jooksul näinud nii mitmeid valitsusi, ideoloogiaid, inimesi ja suudab kogu seda infot veel töödelda, järeldusi teha, on mõtlemisvõimeline, on väärt, et teda ära kuulata. Isegi, kui temaga kõiges nõus ei ole.

Esimene kohtumine oli meil üsna juhuslik. Teine kord nägin teda poesabas, ootasin oma kassajärjekorda ja vaatasin, mõtlesin, kas see on see sama vana mees. Ta oli maksnud, hakkas asju kotti panema. Vaatasin, ta vaatas vastu, naeratasin. See pilt ei lähe mul iial meelest - see, kuidas ta hiilgama hakkas, vastu naeratas. Nagu päike! See tunne, et ma olen suutnud kellelegi rõõmu valmistada, lihtsalt ühe naeratusega! Mulle ei meenu rohkem ühtki üle 80 aastast inimest, kes suudaks niimoodi särada. Noored, jah, nendes on veel palju elujõudu ja nad jaksavad särada, kui ainult ise tahavad (tihti millegipärast ei taha). Aga vanemas eas muutuvad paljud tuhmiks või kibestunuks ja ei suuda enam siiralt õieti millegi üle rõõmustada...

Mulle meeldivad vanainimesed, kes ei ole ennast enneaegu surma mõistnud. Vaatan neid ja mõte hakkab liikuma. Mõtlen sellest, miks inimesed, kellel on nii suur elukogemus, on meie ühiskonnas alahinnatud? Me ju õpime eluaeg, järelikult peaks vanas eas olema eriline väärtuslik teadmiste ja tunnete pagas. Midagi sellist, mida on ju aastakümneid korjatud. Nagu aardelaegas... Keha, jah, kulub, väsib, vananeb. Kui ainult vaim virgeks jääks... Inimelu on üks ütlemata peen protsess. Sünnitakse tibatillukesena, abituna, armsana ja - hakkatakse õppima. Külge keerama, roomama, kõndima, lusikaga sööma, rääkima, lugema, arvutama, abstraktselt mõtlema, vastassugupoolega suhtlema, lapsi kasvatama, ikka jälle ennast arendama, suureks sirgunud lapsi vabaks laskma, vanavanemad olema... Kõik see ju jääb meisse alles. Loogiliselt võttes on 80aastane inimene palju targem, kui 30aastane. Aga tegelikult?

Mind huvitab see teema hullult. Nimelt on mul kinnisidee saada kunagi üheks mõnusaks vanainimeseks. Ja - mul on kahtlane tunne, et sellega tuleb juba praegu algust teha. Jälgida, mõelda ja otsida, hoida vaim virge, õppida ja kasvada. Hää soe vanainimene on selle juures hindamatuks abiks. Haruldane võimalus, talle meeldib, et ta kellegagi lobiseda saab ja mulle meeldib temaga lobiseda. Lihtsalt, millest iganes. Mu maailm muutub järjest laiemaks ja mitmetahulisemaks, rikkamaks läbi nende vestluste. Olen kahetsenud, et mu vanaisa nii varakult suri. Isalt olen üht-teist saanud, kuid temaga oli raske suhelda. Ta maailmapilt oli küll väga eriline, aga iseloomult oli ta kohutavalt kangekaelne, autoritaarne ja vanemas eas ka kibestunud. Isa oleksin tahtnud tunda hoopis siis, kui ta noorem oli... Nüüd on elu mulle ette mänginud suurepärase võimaluse ja seda oleks patt mitte kasutada. Vingeid vanainimesi ei ole just jalaga segada. Kui ma enne olin päratu rikas (nende inimeste poolest, kes on sõbrad ja lähedased), siis nüüd olen lausa ennekuulmatult rikas. Hea uudis on veel ka see, et lage pole, selline rikkus võib kasvada vist peaaegu lõpmatuseni.

Elu on helde. Vahel kipub meelest minema, aga elu on helde mu vastu. Ma tänan!

pühapäev, 18. oktoober 2009

Statistika

Imelike ja kirjeldamatute protsesside tagajärjel kandideerisin ma kohalikku volikokku. Ma sain 21 häält (hurraa!) ja volikokku ei pääsenud (hurraa!). Aga minu valitud isik on saanud meie pundist ainukesena sisse (jätkuvalt hurraa!) (mitte sellepärast, et ainukesena, aga sellepärast, et ma oskasin õiget inimest valida, ma loodan).

Aga armsale koorikaaslasele Kaidole naabererakonnast soovin õnne, küll ta minu ka ära esindab, kui Reinust ja Kaist (tervitan ja õnnitlen!) peaks väheks jääma.

neljapäev, 15. oktoober 2009

Kaamos

Jäle uni on. Kogu aeg. Jään magama enne, kui lapsed. Hommikul ajame ennast kõik kuidagi üles, lapsed lähevad kooli ja mina - kui vähegi võimalik - jälle magama!

Käisin täna arsti juures, kõigepealt oma igivana õlavaluga, mille tarvis arst kirjutas kolme rohtu, kõik üsna odavad ja ikka kokku 200.- ligi! Nagu pensionärid, kelle pensionist üsna kindel protsent läheb ravimitele... Olgu, ma loodan, et neist tabladest ja määretest kasu on.

Omaette lõbus lugemine oli infoleht, mis sisaldas kõige krooniks surma võimalust mitme eri kõrvaltoime abil, näiteks infarkt või soole mulgustumine... Aga jah, mul on see häda olnud juba 5 aastat ja ega vist see niisama oodates enam üle lähe. Rääkimata sellest, et ma ikka jätkuvalt tahan trummi mängida, aga kui ma lõpuks enam kätt õlast liigutada ei saa, on p***s.

Teiseks kaeblesin põhjalikult väsimuse üle. Arst otsis välja mõne kuu taguse veresuhkru uuringu tulemused ja tuli välja, et ma olin parimate näitajatega patsient sellel lehel (ehk umbes 30 inimest)! Kolesterooli oli nii vähe, et ma olen vist kõige ilusam inimene Elvas! Aga vererõhk on madalavõitu, täna hommikul, kui ta seda mõõtma hakkas (ise tundsin, kuidas see kerges ärevuses tõusta püüdis), oli kõigest 100, alumist ma ei mäleta. Vereproovi tulemuse saan homme teada, aga arsti esialgne diagnoos oli - kunstnik! See tähendab siis tundlikkust ilmastiku ja eriti valguse vähesuse suhtes. Kuidas seda peaks nimetama, kutsehaiguseks?

Lõputuna tunduv pikk talv on ees, kui see oleks minu teha (st. ma ei peaks lastega tegelema ja tööl käima), magaksingi, nagu karu. Või siil. Või rästik. Või konn. Noh, väikese inimliku lisandiga, iga päev ärkaks söömiseks ja peldikus käimiseks paariks tunniks üles.

Kaamos.

teisipäev, 13. oktoober 2009

Trumm ja margid

Esimene kohtamine on möödas. Trummipoisiga, ma mõtlen. Ei, ma ei hakanud ennast nooremana tundma, vahepeal oli tahtmine krigiseva häälega küsida: "Pojake, kuidas ma pean selle pulga kätte võtma, mul on artriit, reuma ja dementsus? Ja see jalg, see kipub värisema, äkki annad mulle mõne rütmi, kus ma seda vabalt väristada saaks?"

Ei, vahva oli. Ma ei kahetse. Kui, siis ainult seda, et neid tunde nii vähe on. Sellest kõigest on kasu ainult siis, kui ma ise hakkan omapead harjutamas käima.

Peale selle oli mul hirmus armas kohtamine ühe kena vanamehega ja tema miljonilise margikoguga. Või siis 100 000-lisega (hulga poolest). Terved albumitäied erinevate maade ja rahvaste kunsti, etnograafiat, loomi, linde, lilli, liblikaid, autosid, poliitikuid... Kõike. Kogu on suurepärane, kui tagasihoidlikult väljenduda. Ja ausalt öelda, vanamees ka. Mulle meeldivad vanad inimesed, kes on elu jooksul palju näinud ja kogenud ning kes ei ole kõigele vaatamata kibestunud ja õelad. Neid on huvitav kuulata. Lähen talle kindlasti veel külla. Ja mitte ainult margialbumite pärast, mis iseenesest on juba väga hea põhjus, vaid lihtsalt inimese pärast. Ja iseenda pärast ka.

Igasuguseid mõtteid käib peast läbi. See, kuidas ma regulaarselt käisin oma isa kuulamas, kui ta rääkida tahtis. Lihtsalt, istusin ja kuulasin tema heietusi, kui juba kolm tundi hakkas täis saama, tuli ema mind "päästma" ja hüüdis üle ukse: keegi helistas sulle! Ja olgugi, et osa nendest juttudest olid tüütud ja paranoilised, poliitika kirumine ja paranoia, et väimees tahab teda tappa, oli nende juttude hulgas ka palju huvitavat. Mälestused sõjaajast ja sõjajärgsest ajast, albumite vaatamise ja sugulaste nimede üleskirjutamine... Ja ma vaatan seda vana meest, lahkunud isast vanemat ja mul on hea meel, et mu tuttavate hulgas on selline, kelle juures saan niimoodi käia ja kuulata. Ja teistpidi on mul hea tunne, et mind on vaja. Lihtsalt inimesena, teadmine, et mu olemasolemine on vajalik, et sellest on kellelgi rõõmu. Ja siis meenuvad lood noortest, kes on käinud vanainimesi külastamas ja head nägu tegemas lootes midagi saada (pärandus). Kuidas mu vend, kes on isaga omal ajal kõvasti tülitsenud, lootis pärandust saada ja käis isa utsitamas ja suskimas, nii et päranditüli kohtuni välja jõudis. Ei, ma ei looda midagi saada. Ainult vaadata tema hindamatut andmepanka ja kuulata, mida on öelda ühel elu näinud mehel.

esmaspäev, 12. oktoober 2009

Esimene valge ... ollus?

Sündmusterohke aeg on olnud. KaruMati käis siin ja tabas hetke, kui mind kodus polnud. Tõi ära võtmed, mida ma isegi ei mäletanud enam, et need tema käes olid. Emaileerisin talle kohe, et mis ülejäänud kraamiga saab, mis siin on? Ja said sotid sirgeks, meil ei ole teineteise ees enam põhimõtteliselt mingeid kohustusi. Äkiline vabanemise tunne, olgugi, et ma ennast enam tükk aega pole seotud tundnud.

Teiseks andis laste isa esimese küsimise peale muusikakooli raha! Vat see oli alles üllatus! Ja tegi ettepaneku lapsed vaheajaks enda juurde võtta. Nii tore on vahelduseks tema peale mitte vihastada.

Peale selle kõige on päev päeva järel tulnud minu mälestustest pinnale mõni vana unustatud teema. Mõtlen läbi ja - läheb! Jääb puhtam, kergem, muretum tunne. Ja homme on jälle uus teema. Selle kõige kõrval on maja muutunud kuidagi sõbralikumaks, eks talv ka tuleb ja siin on ju mõnus pliidi ees istuda. Pealegi - see on suur asi, kui majapidamises aeg-ajaltki mehe silm ja käsi ja värske mõte abiks on. Perenaine üüri ei tõstnud ja mind niipea välja ei tõsta. Selleks korraks on vähemalt rahu. Järgmise korrani...

Ja siis tuli täna maha esimene ebameeldivalt märg ja külm vesine valkjas ... asi? Ollus? Lumi või? Nii, nagu ma iga uut aastaaega ja sündmust tähistan, sai ka see tähistatud. Korralikult. Soojalt. Julgeks öelda - isegi kirglikult.

Veel ootab mind täna laulukoor ja homme trummiring. Eks näis, mida hakkab minusuguse vanamooriga peale kena noor poiss (mustad lokid, sinisilmad, hambaklambrid, eeldatav hea rütmitaju)? Kutt on nii noor, et mul oli tunne, et võiksin talle emaks olla... Mitte õpilaseks. Püüan oma eelarvamusest üle olla. Aga, ausalt, kui tunniaega kokku leppisime, tundsin ennast vanemana, kui kunagi varem. Õudselt vanana, aeglasena, kohmetuna, lausa iidsena. Kas põlvkonnavahe ilmutabki ennast sellise tundega? Vanemate inimestega mul sellist barjääri pole olnud. Ma tundsin ennast äkki vana ja tahkena, kõva ja raskena, igavesena, nagu oleksin mägi. Nüüd tuleb see mägi trummi lööma õpetada. Saame näha, võibolla oli see esimene mulje unenägu.

Elu on huvitav. Kasvõi näiteks seegi, millisena me ennast tajume. Näiteks iidvana mäena, nagu kirjeldasin. Või hoopis lihtsalt inimesena, kelle ei ole ei sugu ega vanust (see on mind suurema osa elust saatnud). Või merena Kudzu juhendatavas loovtantsus. Või naisena, ilusa, noore, elava, sooja ja liikuva naisena. Või emana, sellena, kelle läbi sünnib elu. Või hoopis olendina, kes on puhas valgus ja ei midagi muud. Või sellena, kelles elavad edasi kõik mu esivanemad - olgu mis soost tahes. Ja vahel tunnen ma ennast õpetajana - inimesena, kelle sõna muudab midagi. Mõnikord olen tervendaja - minu puudutus muudab midagi. Juhtub ka seda, et ma olen kunstnik - läbi minu käe muudab puu vormi, lõuend ja värv annavad kummastavaid kooslusi.

Esimene lumi. Novembris olen lubanud kaks uut näitust üles panna.

teisipäev, 6. oktoober 2009

Veesilm

Sa astud mu poole
mööda oma hääle tunnelit

***

Armastan su püsivust

seda kuidas sa seisad
iga mu mõtte lõpus

seda kuidas sa hüüad
väga vaikselt
mu nime
võõrastel maadel

seda kuidas sa püsid
kõiges mida ma kirjutan

***

Maale langeb lund ja pimedust

vaikus murrab südamesse
maailm murdub kaheks

meie vahelt

***

Õhtu sumbub vaikusse

suvi hajutab valguse
oma rohelises pilves

ma ei puuduta sind
tunnen sind endas

sa ringled minus
juurtest lehtedeni

***

Mäletan kurbust sel õhtul
kui sind esimset korda nägin

teadsin korraga
millest olin pidanud
nii kaua ilma olema

***

Mu elu armastab sind
tal on selleks mu süda raisata
mu unistav süda visata
su tumedasse vaiksesse unne

nüüd pöörad sa end linades
oigad vaikselt omaenda kaisus

nüüd libiseb päike üle su une

nüüd oled sa väliselt alasti
aga sügaval su sees
jääb une tumedus ootama ööd

***

Katsun ennast näha
läbi sinu silmade

milline ma siis olen?

vana
paks
laisk

miks sina seda ei näe?

***

Jumal hakkas
minu palve peale
naerma

see annab lootust

*******************


Indrek Hirv, kallis sugulane (meie vanaisad olid vennad), on välja andnud kena lakoonilise luuleraamatu "Veesilm". Nii vähe sõnu, nii palju valgust, tundeid, paralleele, vaikust...

Tegin meelevaldse valiku ja panin siia mõned üles. Ei, kõik luuletused kogus ei ole armastusest. Vähem kui pooled on. Ja ei, kõik siinolevad ei kirjelda ilmtingimata minu enda hetketundeid. Need jäid lihtsalt helisema minu sees.

esmaspäev, 5. oktoober 2009

Mis on õnn?

Seda küsib Kaaren. Küsin seda endalt iga natukese aja tagant üle, mõni päev tagasigi selle üle juurdlesin. Küll mitte otse seda küsimust ei mõelnud, vaid pigem seda, mida ma elu jooksul kogeda tahan? Ja kuna elu tervenisti on niivõrd ebamäärane suurus (ma olen siiski nii noor veel, et suure tõenäosusega on üle poole elu veel ees), kontsentreerisin küsimust ja küsisin endalt, et kui ma tean, et mul on elada 1 päev, kuidas ma siis selle veedaksin? Mis on kõige olulisem? Mu elu on viimase pooleteise aasta jooksul nii palju muutunud, et see vastus on väga erinev tolleaegsest.

Kõige suurem erinevus seisneb selles, et ma teen iga päev killukese sellest, mida teeksin oma elu viimasel teadlikul päeval. Arenguruumi muidugi on, kõvasti, aga üldiselt ma elangi juba seda elu, mida ma elada tahan. Ja ma võin viriseda kitsa köögi üle ja võibolla otsida paaniliselt uut korterit, vinguda halva ilma või viletsa palga üle või mis iganes. Aga sügaval südames olen ma kohale jõudnud, seal on rahu ja kindlusetunne.

Ma olen õnnelik inimene. Ma ei taha sügaval südames enam midagi. Ma olen kohale jõudnud. Ja samas annab see mulle vabaduse tegelda millega iganes, absoluutselt millega iganes. Vahel mõtlen, et tahaks sellest kohalejõudmisest siia kirjutada, aga selle jaoks ei olegi sõnu olemas. On ainult vihjed. Näiteks armastus - mis on ainult üks sõna, millel on kõigi meie jaoks erinev tähendus. Minu jaoks on ta vabadus, vabadus astuda hirmust üle ja anda ennast kõige naha ja karvadega, saba ja sarvedega teisele inimesele. Ja kummalisel kombel see tunne, teha hing lahti, lasta teine inimene ligi, nii, et saladusi enam ei jää, loobuda ennast kaitsmast, on mind andnud iseendale tagasi.

Ja kui nüüd minna tagasi selle juurde, mida ma teeksin oma elu viimasel päeval, siis - üks päev? Seda on nii vähe. Loetud tunnid. Sae poole ma ei vaatakski. Pintslid oleksid hoopis meelest läinud. Lapsed... on veel lapsed. Mõne tunni oleksin nendega, aga kui nad oleksid suured, siis võibolla enam mitte. Veedaksin oma viimase päeva selle inimese seltsis, kes on mind kättpidi mu enda juurde tagasi tirinud.

Kui mul oleks kolm kuud või pool aastat või aasta, siis ikka saeksin ja maaliksin, laulaksin ja matkaksin, niipalju, kui jaksaks. Oleks armsate inimeste seltsis. Selle järgi ma mõistangi, et juba elangi seda elu, mida tahan elada. Alati saab rohkem, alati saab paremini. Algus on tehtud. Ja selle najal ma vean ennast läbi kõigest, mis segab, vajab parandamist, arendamist... Rahu. Kirg elu vastu. Kõike tahaks, mitte millelgi ei ole tähtsust ja samas on kõik oluline. No nii, nüüd ma jõudsin jälle sinna, kus sõnad muutuvad mõttetuks ja jaburaks.

Ps. Kui ma mõnel pool olen kirjutanud/rääkinud nutmisest, siis hingerahu ei takista üldse nutmist. Harutan läbi oma olnud elu, nutan väljaelamata kurbust välja. Kummalisel kombel on see vesine pool täieõiguslik osa hingerahust.