Laupäev, 21. juuni 2014

Teerist

Poisil oli täna 9.-nda lõpuaktus. Algkooliaulas, sest teise kooli võimla on remondis. Aula on 4 paralleeli ja nende vanemate jaoks ilmselgelt liiga väike. Miks, miks küll peetakse neid pikki ja lohisevaid kõnesid, mis kohati sõna-sõnalt eelmist kordavad, miks ei ole kõnedel ajalist piirangut?! Või olen ma lihtsalt kärsitu. Igatahes sai mu emal teise tunni lõppedes kannatus otsa ja me läksime välja ja ootasime õnnitlemise hetke veel tükk aega. Nüüd tagantjärele poisilt järgi küsides tuli välja, et nende klassijuhataja oli kõige lõpus vist üldse kõige parema kõne pidanud - rääkinud lollusest ja rumalusest ja nende vahest ning sellest, et loll ei tohiks olla, aga rumalad oleme me surmani. Küllap muudki head veel, aga rohkem ei saanud ma Kauri mälust kätte.

Mis edasi?

Eks näis. Kohalikku kooli gümnaasiumisse kandideerida enam ei saa. Seda oleks pidanud tegema 3. veerandi lõpus. Aga tema hinnetega... no polnud mõtetki. Eks me hakkame naabruskonna ametikoole ja gümnaasiume läbi kammima. Imelik, ma küll ei mäleta, et vanasti enne kooli lõppu juba kuhugi kandideerima pidi? Ikka tunnistuse sai enne kätte ja siis...

Kõnedest veel. Mitte üks kõneleja ei jätnud rõhutamata, et igatahes tuleb iseendaks jääda. Aga kui ma mõtlen enda peale selles vanuses, siis ma paraku ei teadnud veel üldse, kes ma olen ja mida üldse tahan, olingi üks suur segadus. Kelleks ma oleksin pidanud siis jääma? Arvan, et küllalt paljude noorte jaoks on see "iseendaks jäämine" samamoodi üsna ähmane ülesanne.

Lõpukleidid öeldi sel aastal olevat üsna tagasihoidlikud. No taevas hoidku, millised need siis eelmistel aastatel veel olid? Nägin paari päris kena ja sobivat kleiti, ülejäänud... olid nagu karnevalilt. Ainult et paljastavamad. Ise lõpetasin 9 klassi rahvariietes, pasteldes, kullerkupupärg peas. Kahju, et see kena komme tänapäeval enam au see pole, saaksin tütrele järgmisel aastal oma emalt (või õigemini tema vanatädilt) päritud Mustjala komplekti selga suruda. Eile veel naerisme, et noorem laps ikka peab vanema riideid kandma, järelikult lõpetab Lagle Kauri ülikonnas. Ja täna, kui Lagle neid kleite vaatas, ütles peaaegu täitsa tõsiselt, et enne võtaks Kauri ülikonna, kui mõne sellise kleidi... On mul sihuke konservatiivne tütar. Eks näis, ega ta alasti ikka ei lõpeta, aasta otsa on aega talle näiteks sinist* pidulikku kostüümi kokku keevitada või midagi.

Sihukesed laialivalguvad mõtted siis tänasel tähtsal päeval.

Ah jaa, täna algas suvi! Sooja ja lopsakat suve meile kõigile!

*Sinine on absoluutne värvieelistus, tal on hetkel isegi sinine poisipea.

Teisipäev, 17. juuni 2014

Päevakajaline



Leidsin ühe täpselt tänasesse päeva sobiva laulu. Ainult üks viga on. Sõna "jõulud" tuleb asendada sõnaga "jaanid".

Meil sadas korraks tihedat lörtsi. Termomeeter näitab 6 kraadi. Ökk. Alles see oli, kui oli korraks liiga palav. Nüüd siis niiviisi... Paluks midagi normaalsemat!

Reede, 13. juuni 2014

Vaba

Leping on lõppenud. Esialgu pole oma suure vabadusega osanud muud peale hakata, kui maganud lõunani, kui vähegi võimalik. Ja siis natuke püüdnud asjalik ka olla. Natuke. Inimesi pole eriti otsinud, sest praegu ei jaksa  hästi - magamine tundub palju väärtuslikum. Ärge siis pahandage, et ma pole külla jõudnud (või kutsunud). Küll see aeg ka tuleb.

Neljapäev, 5. juuni 2014

Viimane öö

Mõni ikka küsib veel minult, kas tõesti? Aga äkki ei? Võibolla hiljem?

Siis veel küsitakse, ikka ja jälle: miks? Mis siis nii hullu on?

Midagi ei ole hullu. Või noh, on kah, aga kus ei oleks? Erinevates kohtades on lihtsalt erinevad "hullused".

Mul on lihtsalt TÄIESTI kõrini. Ma ei taha siin majas enam ühtki ööd olla. Lihtsalt. See aeg on läbi. Elu ongi tsükliline ja miski ei kesta igavesti, eriti mitte kiindumus töökohta, mis ei ole isegi mu kutsumus mitte. Leppige sellega. Jah, siin on olnud häid aegu, jah, siin on olnud suurepärane kollektiiv ja enamus töökaaslasi on praegugi armsad, aga mul on nüüd aeg. Uued tuuled, uued sireenid peibutamas ja uued hoovused kaasa vedamas.

Lepingu lõpuni on tegelikult veel terve nädal. Kas viimane öö jääb tõesti viimaseks või tuleb mõni "päris viimane" veel juurde, eks näis. Loodan, et mitte.

---

Mäletan, kui tulin siia, oli õhkkond teistmoodi. Ma ei kartnud siin midagi. See oli hämmastavalt "oma" koht.

Nüüd, käies maja südaöösel läbi, et aknad ja uksed kinni saaks, et kontrollida, ega kempsus pole vesi kogemata jooksma jäänud ja jooksulint ning telekas jõusaalis välja lülitada, on trepikojas äkki ootamatult õudne. Justkui tuleks külm tuul korraks, puhuks must läbi nagu mõni räbaldunud rõivais iidne vaim Hollywoodi filmis ja jätaks järele kummalise kõheda tunde. Aga tuult ei ole. Vaimu ka ei näe. Lihtsalt kõhe on. Majas on siiski vaikus, ma võtan tumeda teki ja keeran diivanile ja peidan ennast varjudesse tukkuma. Hommikul tulevad teised tööle ja küsivad: Sul oli rahulik öö? Jah, oli küll. No siis said ju magada ka? Sain vist jah...

Ja siis ma lähen koju, kukun voodisse, pea hull, ja ärkan õhtul hilja, et kakerdada kempsu, pista kiire võileib nahka ja lonks juua peale ning tuigerdan magama tagasi, et järgmisel ennelõunal lõpuks inimesena ärgata.

Võibolla on vahepeal ema mul külas käinud, korraks voodi äärele istunud, midagi rääkida proovinud. Aga mina ei suuda nägu ta poole keerata, olen seljaga. Ja ütlen läbi une, et ma ei saa midagi aru, mida ta räägib. Ja ema läheb. Eks ta tuleb lihtsalt mõni teine päev tagasi...

Võibolla on vahepeal lapsed tahtnud midagi rääkida või küsida, aga ma isegi ei mäleta pärast enam, kas ma ainult mõmisesin vastuseks või ikka andsin raha poest piima ja leiva toomiseks...

Seda on viimasel ajal liiga tihti olnud.

Teisipäev, 3. juuni 2014

Tabamusi

Nüüd siis on jäänud kõigest 2 öövahetust, päevavahetused kraabiti graafikust maha. Sest ületunde oli. Aga kuna meil on sel nädalal laskespordinädal (tulge kõik vibu ja sportrelvi proovima!*) olen lisaks paaril päeval ka instruktorina tööl.

Täna oli väike sportlik koosviibimine, kõigepealt tutvustati meie administraatoritele igasugu relvi, mis meil siin on. Et ikka teaks, mida ja kuidas müüa. Ja ise ka muidugi edaspidi treenida, kui vähegi huvi peaks olema. No, ma ei saa kilkamata jätta, ma olin jälle parim mõnelgi alal. SigSaueriga** sain püstolitiirus konkurentsitult parima tulemuse, 78 silma 100-st ja ma pole vist 2 aastat relva kätte võtnud (täiskaliibrist rääkimata!). Me ainult 10 lasku lasimegi seda. No ja biathloni püssi, lamades ja seistes (seistes jälle naistest parim ja meestega võrdne!), õhupüssi (naistest parim!), õhupüstolit (ikka parim!). Mul hakkab juba peaaegu kahju, et ma siit töölt ära lähen. Aga noh, kui nüüd meenutada, siis administraatori töö ei sisalda laskmist. Üldse mitte. Nii et ma võin siin laskmas käia nii palju kui kulub, ilma siin majas töötamata. Kui ma tahan.

Pärast tšilliti ja grilliti, isegi mind lasti korraks lauda teistega istuma (ma olen tegelikult graafiku järgi letis...).

Oh jah. Küllap ma hakkan seda maja hoopis teise pilguga vaatama, kui ma siin enam ei ole. Vaatepunktid seest ja väljast ongi väga erinevad.

*http://www.tervisesport.ee/uritused/xiv-elva-laskespordinadal
Teisip.-reede 16.-19.00
Laup-pühap 11.-15.00

**Olen varem ainult sportrelva proovinud, nüüd siis jumalauued täiskaliibrilised anti kätte.

Ps. Üks ala siiski olin, kus ma olin kõige viletsam. Lamades biathloni püssi laskmine. Mitte üks lask ei läinud pihta. Aga see on mu arust (ja instruktori arvates ka) relva reguleerimise viga. Sest seistes, kus märgid on pisut suuremad, aga ise värisen ja võbisen mõõtmatult rohkem, sain neli viiest!