Neljapäev, 2. september 2010

Ootamisest

Millegipärast on tunne, nagu istuksin ooteruumis, teadmata, millal tuleb järgmine buss või rong. Rääkimata sellest, et pole sugugi kindel, et transport ka mulle soodsas suunas läheks... Istun siin korteris, arvan, et see on ainult üleminekuperiood... abielust, aga kuhu?

Lapsena olin laps, arvasin, et Päris Elu hakkab kunagi täiskasvanuna. Siis abiellusin, sündisid lapsed, aga rahulolu ei olnud, ikka oli midagi (palju) puudu, olid lootused ja ootused, mis ei täitunud. Lahutasin. Kolisin siia. Esialgu arvasin sellegi olevat üleminekuperioodi, ootasin ja otsisin .. ise ka ei tea mida, armastust ja kodu arvatavasti.

Ja nüüd ma olen ikka siinsamas, seitsmes aasta tiksub. Ootan. Vaikselt hakkab kohale jõudma teadmine, et see ongi juba elu, see käib juba ammu. See seitse aastat üleminekuperioodi on tegelikult samamoodi ju elu. Elu ongi teekond, päralejõudmine on meie mõistes surm.

Aga kogu see arutluskäik ei vasta küsimusele: kus, kuna ja mis viisil ma leian KODU? Armastus mul juba on.

---

Igasugused seltskondlikud ja meelelahutuslikud KohviPaksu lugemised (kui juhe kokku jookseb, võtan ikka mõne süsteemi meelelahutuseks ette) ütlevad: "sul ei ole muud teha, kui oodata. Kannatlikkus viib sihile!" Kurat võtaks, ma olen juba aastaid oodanud, mu kannatlikkus hakkab ära kuluma, eriti, kui ei näe mingit võimalust muutuseks... Nutta ja karjuda tahaks, aga mis see ka aitab...

2 kommentaari:

Morgie ütles ...

nah. mul ka päris kodu ei ole. sellegipoolest ma elan ja ootamisest ma lihtsalt keeldun. eks ole sedagi elu jooksul liiga palju pidanud tegema!

Kudzu ütles ...

Mul on kodu jne, aga näed, ikka ei ole rahul. Sest ma ei ole rahul iseendaga ja kurvastan seepärast. Ja siin ei aita mitte midagi, karjumine ega nutmine ega isoleerumine, maalimine, kirjutamine ... miski ei ole siiani aidanud.