Vastik polaarne maailm

Lappan mina blogosfääri, et aega surnuks lüüa, jõudsin Fideeliani ja liigutava looni sellest, kuidas ta maal elas. Oh jah. Mina elangi nii. Tänapäeva tunnuseks on elekter. Vett toon kaevust. Kemps on kuuri nurga taga. Ahju kütan puudega. Jah. Varbaküüntel lakk ei mõrane, sest seda polegi, kosmeetiku juures pole elus kordagi käinud. Juuksuri juures nüüd juba käin. Mitte salongis, tuttava juuksuri juures kodus. Ja ma ei ela otseselt isegi maal. Tehniliselt olen täiesti linnaelanik. Millegipärast ei oska ma seda elu kuidagi üleliia raskeks pidada... Tore oleks, kui vesi kraanist tuleks, aga ma usun, et talvel suure külmaga oleks mu töötundide hulk kõvasti suurem - praegu ei saa mu majapidamises ükski toru külmuda ega ummistuda (kuni ma solgiämbrit ikka vahetevahel pesta ka viitsin).

Inimesed elavad ikka täiesti erinevates universumites. Seda ei saa seletada ka vanusevahega - me oleme ühevanused, tema on minust pisut üle kuu noorem. Igaüks meist elab oma mullis, oma maailmakihis ja kokkupuuted nende mullide vahel on üsna juhuslikud...

Fideelia kirjutab, kuidas tema kasvas kunstnikuks. Olen minagi teadnud väiksest peale, et minust kunstnik saab, aga päriselt-päriselt pole suuremana sellesse enam uskuda julgenud. Minu ümber on nii palju tavalisi inimesi, lasteaiakasvatajaid, müüjaid, katlakütjaid, palkmajaehitajaid, et ma pole vist uskunud, et kunstnikuna siin maailmas ka minu jaoks ruum on... Et kunstnik olla on privileeg, mida tuleb õigustada. Et ma ei ole seda välja teeninud. Et ma ei ole ikkagi nii palju kunstnik. Olengi tavaline inimene, kes peab täitma mingi etteantud töökoha (sest asjad käivad nii), teenima igakuist palka, elama nii, nagu normaalsed inimesed seda teevad. Ja minu saagimised - maalimised on mu eralõbu alles siis, kui ma suudan seda endale lubada, siis, kui ma olen olnud piisavalt korralik kodanik... Jabur, kui nii vaadata. Aga teisiti ei oska ka. Kallis kursavend Kiwa on öelnud (millises intervjuus, ei mäleta), et peale kunstikooli lõpetamist ei ole ta päevagi tööl käinud, on ainult kunstnik olnud. Ja ma ei saa öelda, et ma pole talle natukenegi kade. Samas Mari, kellega koos samuti kunstikooli lõpetasin, ei ole enam aastaid palgatööd teinud, on hoopis oma kahte last kasvatanud. Ja mitte kuidagi ei saa öelda, et ta oleks selle vabadusega rohkem kunstnik saanud olla. Mul on samamoodi kaks last, aga sealjuures hulga rohkem näituseid kirjas, rohkem puupäevi, rohkem kujusid, rohkem maale... Mina sain lõuendit määrida veel möödunud nädalal, tema vist juba mitu aastat tagasi...

Pidev identiteedikriis. Kas ma olen siis administraator või kunstnik? (jah, ma saan aru, et üks ei välista teist.) Kas ma olen maainimene või linnainimene? Kas ma olen üksik naine või paarisrahvas? Kas ma olen naine või inimene (jah, kunagi on ka see küsimus üles kerkinud)? Kas ma olen ilus või kole (või lihtsalt "normaalne")? Ei see ega teine. Või siis kõike korraga. Selles mõttes ma ikka vist linnainimene ei ole, et mugavustega korteris elu ette ei suuda kujutada... ja Elva ei ole ju oma olemuselt linn, see on küla. Ja mu poole meetri paksused kulmud võtavad mehi üsna valikuliselt põlvist nõrgaks. Ja naine olen ma niikuinii, kuigi ma ennast tihti rohkem lihtsalt inimesena tunnen. Tark ja loll, ilus ja inetu, rõõmus ja kurb, maakas ja linnainimene, üksik ja ometi hõivatud, kunstnik ja tavaline tööinimene, kõike olen. Korraga. Võibolla on see rikkus.

Selle jutu peale meenub Ülis, kes kunagi ühel Taevaskoja matkal leiba mugides leiva pakendit uuris ja porises: "Tervise leib! Vastik polaarne maailm, mis haiguse leiba olemas ei ole!?"

Ma ei söö lapsi!

Vot sellise nimega kuju sai valmis uuristatud. Pokumaal. Ilus oli. Vanu sõpru nägi jälle, sain hindamatut saenõu ja eriti meeldiv oli saada ka täiesti mõistlikku päevaraha. Omaette elamus oli üks kohalik kutt, kes kontvõõrana seltskonda imbus ja kõiki oma lolli jutuga hullumise äärele ajas. Mari ütles tema kohta lõpuks, et olevat meesvaste blondiinile - pikk ja kena, muidu pole ju vigagi, aga sitta viskab vahele... Issanda loomaaed on kirju. Selle tüübi kõrval kahvatas isegi Ivo, kes muidu esineda armastab ja inimesi oma mängitud tooruse ja roppusega rabada püüab. Ivo oli nagu lilleõiekene oma räbaldunud särgis, kui iga lause sisse paar "raiska" mahutas.

Ei, me ei olegi normaalsed. Kui teil selline kahtlus üldse kuidagi tekkida sai.

See siin on mullusuvine konnake seene all. Ka minu oma.

Peale selle leidsime Mariga ühe metsajärvekese, nagu kalliskivi keset Võrumaa künkaid, orge ja metsi. See oli meile paaritunniseks puhvriks puupäevadelt tsivilisatsiooni tagasi pöördumisel. Järv nagu muinasjutt.

Ps. Kes mõistab mind fb-st üles otsida, näeb veel mõnda pilti.

Ilmaga ja ilma

Inimesed nurisevad (mina ikka vanast harjumusest aeg-ajalt ka), et suve pole sel aastal õieti olnudki - ikka jahe ja vihmane... Aga mulle on suvi küll päriselt ka kohale jõudnud. Olen hulk ilusaid päeva näinud, olen peale raskeid tööpäevi mõned ilusad ilmad isegi maha maganud. Ujuda, jah, on vähe saanud, päikesepistest olen ka kaugel, aga suvetunne on kohal. Isegi siis, kui sajab. See suvi on vist lihtsalt minus endas.

Nii et kui te tabate mind (kaasa)virisemast, et suvi on sitt, siis äratage mind üles ja tuletage mulle meelde - tegelikult ei ole mingit põhjust vinguda.

Aitäh!

*Pildi varastasin Remo Savisaare blogist

Sõber on väsinud

Homme saan sae parandusest kätte. Küsisin telefonis, mis parandus maksab jms, vastati muu hulgas, et praegu saag käib, aga lähiajal hakkab tööriist otsa saama... Kas siis teha kapremonti või osta uus, seda veel ei ole otsustanud. Nukker. Ma olen selle loomakesega nii ära harjunud...* Odavat ei ole mõtet osta, kallist ei jaksa. Eks kui sae järele lähen, küsin paranduse hinnakirjad... Hakkasin meenutama, olen selle saega juba 7 aastat sõber ja hulga kujusid teinud. Nojah. Ega tavasaagija oma saagi ka niiviisi tundide ja päevade kaupa ei piina, kujutegijad ongi need kõige hullemad saekiusajad.

Ometi on tunne, nagu ta oleks alles uus, värske, noor, alles ta tuli mu juurde... Ja juba süda puperdab ja rõhk madal...

Tööl oli koosolek ära. Midagi ei ole oluliselt veel muutunud, aga lootust on. Üle mitme aasta on rahaline olukord ka paranenud (kui enne oli väga vilets, siis nüüd on juba vanad võlad makstud, võibolla suudame talve isegi suuremate võlgadeta üle elada). Vähemalt töökoht ei ole kuhugi kadumas. Asi seegi.

Eile suutsin lõpuks alustada uut maali. Kummaline rabe olek on juba mitu päeva, ühelegi tegevusele ei suuda kuigi pikalt keskenduda. Niiviisi ülejala ei saa ju maalida, aga niipalju ma ennast kokku võtta suutsin, et piirjooned ja värviproovid said lõuendile.

Reedel-laupäeval olen Pokumaal, seal on järjekordsed puupäevad, vanad sõbrad, värske õhk ja täiesti mõistlik päevaraha.

Veel meenus - oluline isikliku statistika tarbeks - ma sain puuduolevad talvepuud kätte! Ilma igasuguse liigse muretsemise ja sebimiseta! Raha on küll veel maksmata, aga küll Pokumaal käik selle puudujäägi ka parandab.

*Meenub kallima jutt tema esimesest kitarrist. Kui see katki oli läinud, siis ta oli päris pikalt ilma kitarrita - vana mälestus oli nii elav ja nii valus, et ei tahtnud... Nüüd on vanad haavad paranenud, ammu juba uus pill. Praegu on mul sama tunne - ma ei taha uut, tahan seda vana saagi, see on nagu elus, armas koduloom...

Laagerdused

Laagerdavad jälle, nagu igal suvel. Invasportlased. Täna on isegi (veel? ptüi-ptüi-ptüi!) suhteliselt vaikne olnud. Kahju on ainlult sellest, et üks taat tulemata on jäänud - seesama, kes pidevalt kohvi ostis jutuga: anna mulle üits kohv ja sis ma ei tii sulle midäki!

Peale invasportlaste on siin veel Järvamaa mingi laskmisvõistlus (Järvamaal pole ühtegi tiiru enam) ja veel mingid kambad soomlastest ja lätlastest turiste. Igav ei ole. Kõiki keeli läbisegi, hea veel, et viipekeelt ei nõuta. Nendega, kellega rääkimisega probleem, kirjutame ja vehkleme kõigile arusaadavaid märke käte, jalgade ja miimikaga.

Eks näis, kui väsinud ma hommikuks olen... Lubasin kohe peale vahetuse lõpetamist ühe väikse seltskonnaga ka veel vibu lasta...

Kaks vahetust veel tööl käia ja siis saan kätte järgmise portsu (2 nädalat) puhkust!

Olen viimaste tööpäevade ajal jõudnud selgusele, et ma olen vist lootusetu. Ma ei kannata kriitikat, ma ei kannata vihaseid inimesi, ma olen absoluutselt kõlbmatu probleemilahendaja. Ja ilma selle omaduseta on siin väga raske, kui mitte võimatu. Vigu teeme me ju kõik - aga kuidas saada hakkama nende vigade parandamisega? Mina ei tea. Vahet pole, kas ma pean kellegi teise tehtud vigu parandama või enda keedetud suppi helpima, ikka on täiesti lootusetu seis. Mõttetu mina. Mul oleks vaja tööd, kus ma ei peaks üldse vastutama, aga mis samas ei oleks liialt rutiinne ega igav, arvestaks minu annetega, kus eksimise eest ei karjutaks mu peale ega antaks kaikaga, kus teeniks peale selle veel palju raha ka... Sellist tööd ei ole olemas. On olemas töö, kus ma vastutan (ja mitte ainult enda tegude ja tegematajätmiste eest), kus ma saan vähe palka, kus mina olen see nägu kelle juurde on kõigil õigus tulla ja oma probleemid ning meelepaha välja elada. Sest mina olen kõige keskel, nähtav. Mina peaksin kõike teadma (korrakski leti tagant lahkumata, sest kes muidu vastutab letitaguste kaupade ja kassa eest?), kõike oskama, kõik inimesed hoobilt üles leidma, valdama seda lollakat broneerimisprogrammi, suutma teha sitast saia jne jne...

Uus ülemus on siiamaani mõistatus, mis tema tulek kokkuvõttes kaasa toob, on veel selgumisel. Ei ole veel harjunud temaga (2 kuud on ta siin olnud). Temalgi võtab meiega harjumine veel aega. Järgmisel nädalal on tulemas üldkoosolek, kus mõnigi on ähvardanud kõik südamelt ära rääkida. Saame näha, kas sellest kokkuvõttes ka mingitki kasu saab olema.

Ülemus on noor "naljamees", kes eelmisel tööpäeval minuga vestelda püüdis. Ütles, et öine õllemüük tema jaoks küll probleem ei oleks. Tema sportlasekarjääri ajal oli ta sponsorite hulgas ka kasiino, kus ta vastutasuks mõnikord leti taga oli ja õlut müüs. Oli üsna tore olnud - talle meeldib inimestega suhelda ja. Aga tema on noor tugev meesterahvas. Mina ei ole. Ma olen paar korda selle vea teinud, et kliendiga mõne sõna rohkem rääkinud, kui peaks. Ja see on kätte maksnud - ma ei saa neist siis enam mingi nipiga lahti - kleebivad siin leti taga ja ajavad seda nilbemat möla, mida rohkem kell on öö. Mitte kuidagi ei taha ära minna. Selle peale ütleb ülemus, et aga vajuta siis turvanuppu! Nojah. Muidugi. Ainus viga on, et ma ei taha tööd, kus mul on juba eos ette nähtud konflikt.

Nägin eile öösel unes libametssigu. Kaks suurt, karvast, musta, ähvardavat elukat. Aga mina neid ei kartnud ja mind nad mingi ime läbi ka kuulasid. Mida see küll tähendama peaks?

---

Soomlaste punt tuli ja püüdis mulle seletada, et üks neist olla tänasel rallil midagi võitnud. Et lähevad Otepääle tähistama. Võibolla tõesti võitis. Olgugi, et Kaur oma isaga ka seda rallit vaatamas käis, on minul ikka täiesti ükskõik. Ma ei jaga sellest ei ööd ega mütsi. Nojah. Toksisin ühe nime googlisse ja mis ma näen! On jah ralliäss! No olgu siis pealegi. Mis mul sellest, peaasi, et ennast korralikult üleval peavad. Olengi sihuke ignorant.

Logiseb

Vahepeal oli juba üsna mõistlik olemine, vahel küll väsinud ja tüdinud, aga muidu siiski üsna rajal. Nüüd on midagi nihkesse läinud. Mõte hakkab ära kaduma. Ma nii lootsin suve jooksul ühe kena seeria maalida, aga ma pole mitu nädalat jaksanud pintslit kätte võtta. Kohustused ikka ennekõike. Kõigepealt töö, mis võtab kindlaks määratud aja (ja energia). Arvutiprogrammiga kohanemine on ka vist igavene protsess - tööl ei ole kergemaks läinud.

Siis Jure juures saagimine, töö ei taha sugugi veel lõppeda (lõpetan neljandat objekti ja alustan viiendat...), rahaliselt pole see ka sugugi nii kasulikuks osutunud, kui ma lootsin. Jure annab mulle raha väikeste portsudena (ta vist ei saa suurte partiidena trükkida), nii kulub see ju lihtsalt elamise peale sujuvalt ära... Sellest palgast, mis ma ametlikult töö juures saan, ei maksa üldse rääkida. Aga mul läks lintlihvija katki (uus oleks vaja tellida) ja saag tahab remonti... Kui palju bentsu (ja raha selle ostmiseks loomulikult) kulub Karulasse sõiduks, ma parem ei kirjuta.

No ja siis oli mul Vastseliinast toodud sokunahk keldris. Lasketiiru ja Karula vahet jooksmise kõrval leidsin momendi (kui nahk oli keldris juba nädalakese olnud ja levitas kergelt huvitavaid uudseid aroome), et see kangesse tuhamöksi uputada. Siis läks veel nädal, kuni sain haisva nahanäraka ämbrist välja kisutud, pestud, lahti löönud karvad ära kakutud. Ja mis ma näen! Nahk on alt jäänud (ajapuudusel) täiesti puhastamata! Rasvad, kelmed, mõni liharäbalgi! Ja kuidas see veel haiseb! Mis mul siis ikka üle jäi, venitasin naha vineerplaadile ja hakkasin puhtaks kraapima. Ise mõtlesin, et kas ma luban, et süda läheb pahaks, või ei luba? Ei lubanud. Pool jõudsin sel päeval puhastatud, pool siis järgmisel (natuke sohki tegin ka, sääreotsi ja kotte jm servaribalaid ei viitsinud puhastada, need lõikasin lihtsalt ära). Nahk oli ilus ja ühtlane ja õhuke, kuivas imekiiresti läbipaistvaks pärgamendiks. Noore valge soku nahk. Sellest saab trummi! Või isegi kaks! Oh, mis tore naiselik hobi :) *

Ja siis veel sain hakkama lillepoe logoga, mis võttis üllatavalt kaua aega (lootsin selle peale kulutada paar-kolm tundi, läks terve päev), aga kas see lõpuks ka sobib, pole kindel. Hetkel tundub, et see on puhta raisatud aeg, sest positiivset (ega ka negatiivset) vastust pole veel tulnud. Klient on ka tagantjärele mõeldes natuke naljakas - kõigepealt kinnitati, et rõhume lihtsusele. Ja siis sooviti logole mändi, lilli, kirja ja kui ma esmaseid visandeid näitasin, paluti männile ikka juured ka teha! Kus see lihtsus seal enam on? Aga noh. Mis ma virisen. Mõnes mõttes olen ma ise täpselt samasugune.

Ja sellele, et ma jätkuvalt ei tea, mis mu üürikast saab - kuna see siis ametlikult müüki läheb ja kas ma seal järgneva talve olla saan (kas ma talvepuid tellin?), on parem mitte liiga sügavalt mõelda. Puud ära tellida ja loota, et küll kuidagi ikka hakkama saab...

Ja veel on üks teema, mis mind momentaalselt logisemisseisundisse viib. Kuidas ma peaksin olema või mida tegema inimese suhtes, kes kutsub minus esile automaatselt alanduse tunde? Isegi siis, kui ma temaga kokku ei puutu? Piisab teadmisest, et ta on olemas ja kõik laguneb koost. Kummaline. Karvavõlg, nagu Morgie vist selle kohta ütleks.

Aga maalida ma ikka ei jõudnud.

*Trummi tegemisest olen juba ammu unistanud, siin kirjutanud ka. Siiani pole ükski veel päris valmis saanud. Kõige esimesest nahast jäi töötlemise käigus üsna väikse trummi jagu nahka järgi, see ootab sobiva suurusega rõngast. Ja teine nahk oli hullult paks, see kärakas ootab ka paremaid aegu (ja oskusi), ma ei kujuta ette, millise trummi sihukesest tallanahast saaks. Vahepeal käis mu käest veel nahku läbi, mis viitsimatuse ja/või ajapuuduse tõttu hukka läksid ja mille lõpuks kurva meelega maha matsin. Nüüd siis olen suutnud ühe naha (vähemalt esialgu) trummikõlbulikuks teha :)

Üleväsinud

Järjekordne hala töö teemadel.

Jälle mingid suvepäevad. Inimesed lõõgastuvad, lõbutsevad, läbutsevad. Õhtu jõuab kätte ja saab tasapisi ööks. Ja mida väsinum ma olen, seda suuremaks paisub läbu... Tulevad, norivad õlut ja siidrit (olgu taevas tänatud, et meil veel viina müügil pole!), mina aga tahan koju, oma voodisse, kus keegi võõras ei haise ega lämise...

Enamus inimesi on, nagu ikka, kenad ja viisakad. Piisab mõnest üksikust jobust, et kogu kamp närvidele hakkaks käima.

Peale selle hakkan ma vist vanaks jääma. Öötöö hakkab järjest rohkem vastu... Mitte, et ma päevatöödki niiväga teha tahaksin. Tahaksin teha hoopis oma asju. Neid asju, mida ma tahan teha. Loogiline, kas pole? Ainus, mis lohutab, on hommikust algavad 3 vaba päeva. Sellepärast ma siin ju töötangi...

Aga ega täna siis ainult halamisväärset juhtunud. Esimene rõõmus sündmus oli see, kui sain kätte valmis tassi, mida viimaste kuude jooksul aeglaselt ja kannatlikult olin teinud. Tass kahe aasta tagusest unenäost. Keraamik, kelle juures seda tegin, tõi anuma ise siia mu juurde tööle.Teine rõõmus sündmus on tulevane titeuudis. Lapsukest on oodata minu sünnipäeva paiku. Täpsemalt räägib noor ema sobival hetkel ise :)

Tormiline

Elu on veidralt kiireks läinud. Kui ma varem ei saanud tehtud seda, mida tahtsin, sellepärast, et ma kas ei viitsinud (ei olnud hetkel tuju) või olin ilma igasuguse hea põhjuseta väsinud, siis nüüd jookseb aeg lihtsalt üle mõistuse kiiresti käest. Selline tunne, nagu tiksuks kell kiiremini...

Lugemissoovitus

Kaks raamatut, mida ma oma peaga iial raaatukogu riiulilt võtnud poleks, aga mis on olnud väärt iga lugemisele kulutatud sekundit:

• "Lummav vabasurmasõit" Arto Paasilinna, ilmutatud eesti keeles 1997. aastal ja raamatukogudes täiesti kapsaks loetud. Kui kusagilt osta saaks, kohe ostaks


• "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" Jonas Jonasson; Varrak 2012 - üsna samas stiilis eelmisega, võrratu eluterve võllahuumor

Kui kellelgi on häid raamatusoovitusi, võtan hea meelega vastu. Eriti soovitud on juturaamatusoovitused, aga ka kõik muud on teretulnud.

Väike stiilinäide "Saja-aastasest" (osa ühe episoodilise kõrvaltegelase tutvustusest):

"Pang alustas oma kuritegelikku karjääri Braasis, kõigest mõnkümne kilomeetri kaugusel Allani ja tema uute sõprade asukohast. Seal oli ta löönud kampa mõne omasugusega ja asutanud mootorrattaklubi The Violence. Pang oli klubi juht, tema otsustas, millisesse kioskisse sigarettide varastamiseks järgmisena sisse murtakse. Tema valis ka nime The Violence - Vägivald. Ja õnnetuseks oli see samuti tema, kes tegi oma pruudile ülesandeks tikkida klubi nimi kümne äsjavarastatud nahkjope peale. Pruudi nimi oli Isabella, koolis polnud ta õppinud rootsi keeleski õigesti kirjutama, inglise keelest rääkimata. Sellepärast tikkis Isabella jopede peale kogemata The Violins. Kuna ka ülejäänud klubiliikmete edusammud koolis olid jäänud kasinaks, ilma et mõni autoriteetsem kõrvalseisja sellest eriti oleks hoolinud, ei pannud nad naeruväärset äpardust tähelegi."

Teenindajate piinamisest

Vaevalt pool tundi tööl olnud ja juba on vastupandamatu tahtmine kõige nelja tuule poole põgeneda! Siin on iidsete sõjameeste kokkutulek ja nad on siia fuajeesse pununud helisüsteemi, kus kisavad kaks vanaldast naishäält lõppematult ühetoonilisi omal ajal moodsas stiilis laule. Enamus muttide enda kirjutatud, nagu ma vahetekstidest kuulen. Kolmanda laulu ajal hakkas juba silm tõmblema ja nüüd kisub kõht krampi. Taustamuusikat ma kannataksin päris pikalt välja, aga need hääled... Annaks taevas, et ma ise, kui juba hääl vana, niiviisi kedagi ei piinaks... Noh, küllap see oleks hulga talutavam, kui see poleks lindistus, vaid otse kontsert.

...kaaaseesaaaluuud jääävaaad aaarmsaaaks aaalaatiiii!...

Vanameeste seltsis on ka hulgaliselt noori sõjamehi-naisi ja nii ohtralt ja peenelt tätoveeritud inimesi pole mina veel näinud. Huvitav, kuidas need noored seda kiremist välja kannatavad? Nojah, nad ainult käivad siit ruumist läbi, korraks kuuldes ei jõua need helid veel nii laastavalt mõjuda...

---

Vaikus! Lint sai läbi! Vaikus on nii hea, lausa magus!

---

Lint pandi jälle käima... Helid uuristavad minusse hellalt auku, nagu tilkuv vesi kivisse...

Vanainimesed ikka nurisevad, et noored muusikat liiga kõvasti kuulavad. Ise aga on sihukesed kõrvahaiged, panevad süsteemi üürgama ja siis karjuvad üle selle oma mälestusi meenutada... Korraks seda kõrvalt näha on lõbus, aga pikemat aega selle sees olles kipub naljasoon kõhetuma.

Meeldetuletuseks

Ükskord peaks selle teema üles korjama ja põhjalikumalt kirjutama - rinnahoidjatest nimelt. Tänapäeva noorus käib ringi, seljas rinnahoidjad, mis teevad rinnad sujuvalt poolkeradeks (mis ei ole rinna päris loomulik vorm). Aga vanemad naised - eriti korpulentsemad - on varustatud vingete torpeedodega. Mood on naljakas.

Räägib naine, kes ajab rinnahoidja selga ainult tööle minnes (kui meelde tuleb). Mitte saagima minnes, ei, see oleks ebamugav - kõik see saepuru rinnahoidja vahel hõõrumas. Ikka leti taga olles püüan kuidagi kultuursete inimeste maailmanägemusega kohaneda.

Valikuvabadus

Tööd pakuti. Sellist tööd, kus saaksin ~200.- rohkem palka. Ja ma keeldusin. Isegi kurb ei oska olla, sest sealt töölt oleksid kõik mu puupäevad jäänud käimata, saagimised saagimata ja vaevalt, et sealt kõrvalt kuigipalju maalida oleks jaksanud... Eks ma siis joonistan omale praegusele palgale see 200.- juurde, mis mul muud üle jääb. Hetkel küll rohkem saen juurde... See kõlab, nagu ma saaksin palka saepurus :) Ma võin ju küll kiruda, kui jabur programm on arvutis ja kuivõrd magamata ma teinekord olen, aga siin on siiski eeliseid, mida kusagil mujal pole. Pealegi oli siin käinud programmi haldaja, kuulas ära kallite kaastöötajate kaebused ja lubas programmi sisse viia muudatusi - õhus on ähmane lootusekiir!

Mari tavatseb öelda, et valikuvabadus on inimesel siis, kui ta saab valida heade asjade vahel. Kui valida on halva ja halvema vahel, siis see pole valik. Ma nüüd siis mõtlen, kas see üldse oli valik või ikka veel ei olnud?

Eile mõtisklesin järjekordselt oma kodu ja korteri ja nende valikute või siis pigem valikute puudumise üle. Õudne oli leida, et ma olen ise valinud üürilise staatuse - et arvatavasti senikaua, kuni ma käitun üürilisena (virisen pidevalt selle üle, käitun majas, kus olen 8 aastat elanud, nagu juhuslik möödakäija jne), on tõenäosus muutusteks väga väike. Nii tore on viriseda, et omanik ei tee midagi, ei aja elektriasju korda, ei pane vett majja jne. Aga sel hetkel, kui mõtlen, milline omanik ma ise oleksin, tuleb kabuhirm peale. Ma olen harjunud olema väike, tähtsusetu, ebaoluline, ma olen harjunud selle üle hädaldama. Ise tehtud, hästi tehtud. Maailm peegeldab rõõmsalt tagasi seda, kuidas ma ise arvan, mõtlen ja maailma ning endasse suhtun. Võibolla peaks peegli puhtaks pesema? Võibolla peaks oma näo ka puhtaks pesema ja veidi lahkem enda ja maailma vastu olema? Virise maailmaga ja maailm viriseb vastu. Naerata ja mõne aja pärast tuleb ehk isegi päike välja. Nii ongi.

---

Teemaväline. Lõbutsen meelelahutuseks osta.ee-s, vahel võib seda külastada nagu kunstinäitust või ideedepanka. Vaatan kleite, ehteid, tööriistu, vanakraami... Ja ei saa aru, miks peab peaaegu iga sõrmuse, sõle ja kleidi juures olema pealkirjas sõna "ilus" või "imeilus" ja soovitavalt järgneb sellele veel ports hüüumärke. Mis mõttes ilus? Kas keegi müüb ka koledat kleiti, sõlge, sõrmust? Ime veel, et ei ole müügil mõni imeilus alasi. Fantastiliselt inetu digifotokas? Unikaalselt jäledad kõrvarõngad? Haruldaselt õudne õlilatern? Arenguruumi on küllaga. Miks mitte Verdtarretavalt Jubedad Antiiksed Kurguhelmed!!!???!!! Tõmbaks laksust tähelepanu (et kas need helmed hakkvad kohe kägistama või kunagi hiljem ja mitu inimest nad juba tapnud on). Inimesed ju armastavad millegipärast õudukaid vaadata. Mina ei armasta. Aga oma tõmme on jubedustel sellegipoolest olemas. Võibolla kõik ei soovi Fantastiliselt Kauneid ehteid, soolikahuvilistele võiks ju ka midagi olla? Masendavalt inetu kaasaegne küünlajalg, vist mõne kunstniku autoritöö!?%?! Oleks ju huvitav?

No ma ei tea. Mina eelistan ise otsustada, kas vaadeldav jubin on minu jaoks ilus või mitte, seda ei pea ette kirjutama. Näidake mulle ühte müüjat, kes ise arvaks, et ta inetut kaupa müüb? Objektiivset infot võib muidugi pealkirja kaudu ka jagada, näiteks seda, kas asi on uus või vana, mis värvi, millise suurusnumbriga (otsingus lihtsam leida vajalikku). Subjektiivsete hinnangute andmise võite küll vabalt minu teha jätta!
Tänan tähelepanu eest!

Fotokroonika

Kõigepealt kõige vanemad pildid - minu lemmikud Lagle reisist. Kus nad täpselt ronisid, ei saa nende unenäoliste piltide järgi aru, aga ega see vist polegi vajalik. Juhin tähelepanu viimasele pildile - äärmiselt ilmekas kalju!

Kohalik Valguta Mustjärve äärne isetekkeline viisnurk - küllap peab seda pühaks paigaks pidama või midagi.

Ja nüüd Vastseliina - minu mälu järgi kujundas selle imekauni puuriida Jana Huul, tagataustal läinud aastatel valminud kujudest park.

Siin aga otse loomulikult esiplaanil minu vaimusünnitis, millele on kelmikaks kaaslaseks Olev Russi kuju.

Siin on perekond Ijavoinen-Puhvel, avalikustasid oma tõelise palge.

Kommentaarideta puhkehetk.

Noorperemees traktoriroolis - ilmselgelt eelistatuim paik üldse. Kui saaks, siis ka magaks seal.

Teisel õhtul külastasid meid miilitsad, munk ja korstnapühkija. Miilitsad passisid ja õiendasid kõrval, kuni munk ja korstnapühkija said kõik musta töö oma kaela - nimelt oli kusagilt välja kaevatud 2 družbat, millega uhke heitgaasipilve ja vandumise saatel üks jäme palk ka sobivalt lühikeseks saeti.

Puu ja tuli - see on meie viimase õhtu suur ohvrilõke, kus põlesid surnuksmädanenud kujud. Selgituseks - need kujud olid algusest peale üsna pehkinud. Hea pehme saagida ja. Kõvast puust kuju kestab ikka pikalt.

Ja lõpuks üks udune pilt (ei pääsenud lähedale pildistama) Olev Russi näitusest Munamäe torni kohvikus. Olgu käidud!

Ps. Absoluutselt arusaamatu on, miks ühest arvutist üles pandud pildid on suuremalt vaadeldavad ja teisest arvutist pandud pildid ei ole... :(

Tagasi

Tagasi Vastseliinast ja tagasi tööl. Meeleolud on veidi tusased, sest see lollakas broneerimisprogramm ei ole sõbralikumaks muutunud ja öine õllemüük ei pane ka südant suurest rõõmust hüppama. Hille juba läks meie juurest ära - tema ei pea tegema tööd, mis ei sobi, temal on küllalt hästi teeniv mees.

Vastseliinas oli tore nagu alati, aga ma ise olin kuidagi loppis. Isegi trummi suutsin mängida ainult esimesel õhtul, teisel ja kolmandal roomasin varakult magama, et hommikul poolsurnult ärgata... Paistes, jõuetu, valutav, uimane, halb... Sellegipoolest sain kuju valmis ja jäin tehtuga ka rahule. Aimatavate liblikatiibadega haldjas. Sõpru nägin, kallistasin ja patsutasin.

Armas väike lintlihvija Black&Decker andis otsad. Eestis neid ei müüda, pean vist Võru kaudu Rootsist tellima, kui mujalt ei leia.

Kui enesetunne paremaks ei lähe, saab ülehomme arsti näha.

Ja siin Kaur pintseldamas ja loomulikult autor isiklikult oma kuju juures! Paremas servas vanameister Endel Konsa järjekordset kollut puust välja laskmas.