Olen tööl. Erinevalt augustikuistest tööpäevadest on vaikne. Väga vaikne. Sobib lugemiseks, blogimiseks, unistamiseks.
Kõik areneb tasapisi kuhugipoole. Blogger areneb ka. Nüüd ilmus siia tore väike meelelahutuslik võimalus jälgida statistikat. Ilus.
Kõik areneb. Sain palga kätte. Olen siiani olnud erinevates kohtades osalise koormusega, nii et täispalka (alates miinimumpalgast) korraliku lepingulise töökoha eest (ma ei arvesta siin maali- ja skulptuuritellimusi jms juhutöid) pole elu sees veel saanud. Noh, seekord siis sain. Kahjuks lähikuudel see rõõm vist ei jätku - töötunde pole nii palju ette näha... Eks aeg näitab. Talvel on oodata töö vähenemist ja rahakoti kõhnumist, nii et kõik, mis võimalik, tuleb ette ära maksta või osta - alates talvepuudest ja üürist. Nagu karu, kindlustan ennast talveks ja kogun rasva.
Kõik areneb. Üüri tõsteti.
Kõik areneb ja muutub - kass sealhulgas. Sööb nagu loom ja kasvab. Elus esimest korda ärkan selle peale, et armas karvane Põrr ronib voodisse mu silmi uneliivast puhtaks lakkuma ja mulle kõrva nurruma. Uskumatu, kui palju rõõmu võib olla ühest pisikesest karvasest elukast!
Kõik areneb ja muutub. Mida ma peaksin muutma, et saaksin siit töölt minna rõõmuga, tundega, et lähen koju? See majapidamine, nagu juba 1000x öeldud, käib närvidele. Palju väikseid pisiasju käib närvidele. See pisiasi näiteks, et sissekäik on maja taga ja ebamugav, kitsas, ebasõbralik? Ukse värvimine on ainult kosmeetiline ja ei paranda olukorda. Ümberehitused aga ei ole minu haldusalas. Noh, ja mina siis tõstan mööblit ringi, justkui see parandaks maja projekti... Olen otsinud lahendusi kõikvõimalikest kohtadest, küsinud sõpradelt nõu ja lugenud raamatuid... Feng shui raamatud tekitavad ainult masendust, need kordavad üksmeelselt: koli ära! Jah, eksole, kuhu küll?
Kõik muutub. Paraku ei ole ma suutnud muuta ennast ja loobuda virisemast üürika teemadel. Lootus muidugi jääb. Ma kas loobun hädaldamisest või leian kodu või mõlemat. Kunagi ikka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar