Esmaspäev, 30. detsember 2013

Kotist


Jõuluvana kingikott sisaldas tänagi seda, mida alati.

Reede, 27. detsember 2013

Vahelduseks

Selle kandi ja praeguse aja jõululauludest on juba tõsiselt... mingitest valgetest jõuludest ei taha enam kuuldagi. Selle peale oli väga mõnus leida Notsu postitus alternatiivsetest jõululauludest, minu lemmik on La Bomba, Riu Riu Chiu on ka hää kuulata. Ja ma ei liikunud edasi rohkem, kui ehk paar klõpsu ja asi läks järjest huvitavamaks, vaadake - kuulake ise!



Kas pole armas?



Sellel tüübil on aga päris mõnus hääl. Ei midagi erilist, sellegipoolest võtab kõrva kikki.

Pühendan selle postituse kõigile muusikasõpradele - et jalg ikka tatsuks!

Kolmapäev, 25. detsember 2013

10227...

...on uue aasta number. Täna algas.
 Head uut päikeseaastat!

Teisipäev, 24. detsember 2013

Jalutuskäik linnuteel

Käisin surnuaial. Nagu ikka. Viimaste aastatega võrreldes oli lund vähem (õigupoolest polnud seda üldse), aga küll oli soe see pimedus, tähti täis. Mäletate mõnda laste juttu, kus surnute hinged pidada taevasse tähtedeks minema? Lähevad jah. Ma ise nägin. Käisin nende tähtede hulgas kõndimas.









Näete, tantsivad!

Hommikul käisime Prouamäel, Hellenurme lähistel. Seal on parim paik päikesetõusu vaatamiseks. Päike peaaegu tõusis, etendades suurejoonelist vaatemängu "hele draakon õgib tumedat draakonit", aga siis läks kohe nagu pimedamaks jälle. Ootasime veel natuke, laulsime, jõime termosest kuuma teed. Tuul oli hirmus läbilõikav seal künka otsas, kaua ei kannatanud, päikest ennast ei näinudki. Ju ta vist vajus tõesti silmapiiri taha tagasi. Ehk õnnestub homme see tõusmine päiksel pisut paremini :) Mina küll vaatama ei jõua, tööl olen.

Kõige heledam hetk. Kahte draakonit näete?

Homme algab maausulistel uus aasta.

Reede, 20. detsember 2013

Töörahval pole kaotada midagi peale ahelate...

... tuletas kütja hommikul Marxi sõnu meelde. Jah.

Kolmapäev, 18. detsember 2013

Tööd ja ööd

Laupäeval oli see mälestusväärne päev, mil tegin oma esimesed ametlikud massaažiseansid. Kabinet on avatud. Aega võtab, kas asja ka saab, eks näis.

---

Kuidas saab olla nii õudselt väsinud? Ma ei mõista. Olen peale laevareisi ometi mitu ööd hulga tunde maganud, aga väsimus ei kao. Täna hommikul tööl vahetust üle andes oli vastupandamatu tahtmine lihtsalt ümber kukkuda ja võibolla ka natuke oksendada. Ausalt, mul ei ole mingit konkreetset tervisehäda, palavikku ega viirust ega midagi. Lihtsalt. Eile toimus töö juurest väike väljasõit uute koostööpartnerite juurde Tehvandile ja Käärikule nendega tutvuma, päev lõppes pisikese jõuluse koosviibimisega. Ja ma ei kannatanud rohkem, kui poolteist klaasi veini ja juba hakkas halb. Vähe sellest, et väsinud, isegi juua ei suuda... No sain siis täna hommikul töölt koju, kukkusin voodisse ja magasin vaatamata segajatele (ema käis majast läbi ja lapsed tulid koolist) kella viieni. Siis sai kuidagi jalgele.

Mul on vahel tunne, nagu ma oleksin hirmus vingats. Inimesed käivad siin linnas sadade kaupa öösiti tööl, palju pingelisemal tööl kui mina ja ei virise nii hullusti. Või virisevad? Ma ei mõista, miks on mul peale öösel tööl olemist (ja ma olen sellet ööst veel poole diivanil maganud, kui vähegi võimalik) tunne, nagu ma oleksin ori? Et raha ei jagu ja aega ei jagu ja tappev väsimus? Uskumatu, kui tähtsaks on mulle osutunud korralik unerežiim... Algul, kui siia tööle tulin, ei häirinud see mind üldse niiviisi. Imestasin, miks vanad töötajad hädaldavad, kui öö läbi on majas pidu olnud - see on ju niikuinii meie tööaeg, magamine ei ole ette nähtud. Nüüd olen ise veel hullem. Järjest enam tundub, et öösiti tööl olemine on tõeline värdsünnitis, mis sobib ainult väikesele hulgale inimestest ja mulle ilmselgelt üldse mitte.

Eile öösel tööl, täna öösel, homme ka. Siis päev kodus ja laupäeval vastu pühapäeva jälle öösel... Teen tagantjärele oma laevasõidu-päevi tasa. Mis päev see on, kui meie kodus mõni jõulukaunistus üles riputatakse, pole aimugi. Arvatavasti kolmekuningapäeva paiku, kui ma olen kuidagi ehk välja suutnud magada...

Siin tööl on mitmeid häid asju. Seoses Tehvandiga liitumisega on lubatud palgatõusu (mitte küll suurt, aga siiski), seltskond on üldiselt vahva jne. Aga ükskõik, mida siin ka ei muudeta, öötöö selle ametkoha juurest ei kao kuhugi. Mul on aeg hakata otsima uut ametit, mis minu füüsilist ja vaimset tervist niiviisi ei kurna.

Reede, 13. detsember 2013

Jõulutuur

Koorilauluga kaasneb nii mõndagi toredat - saime Rootsis käia. Praegusel jõuluajal on Tallinki laevadel programmis väike jõulukontsert koorilauluga, igal reisil erinev koor. Meie läksime laevale teisipäeval jõudsime eile tagasi, mis on väga tore, sest täna oleks juba päris kole tulla olnud (siin on hulk tormimurdu - merel vist puud ei kuku...?). Ajastus on igatahes hea.

Igasuguseid vahvaid asju juhtus. Kontserdid minnes ja tulles olid muidugi ka toredad, eriti minnes, siis laev kõigutas omatahtsi ja meie liikumine võis kõrvalt päris põnev olla vaadata. Tagasitulles oli seevastu vaikne ja kõla laevas üllatavalt hea. Mina olen igavene pidur, teised kablutasid peale kontserti kohe tantsima, aga mul ei olnud seekord tantsujalgu kaasas. See-eest tegin pilti. Esimesel fotol on üks vahva Aafrika trio, irmus armsasti laulsid. Teistel siis juba need, kes taipasid tantsujalad ühes võtta. Bänd oli Ungarist.



YMCA


Räägivad, et tantsida olla hulga lihtsam olnud, kui seista või niisama kõndida.
Ega ma kaua ei jaksanud, olin esimene, kes juba enne südaööd kajutisse magama komberdas. Sulaselge puhas väsimus garneeritud väikse iiveldusega.

Enne lõunat saime laevast maha ja Stockholmi avastama. Üks kohalik eestlane näitas meile (mina ja kaks minusugust hullu kaaslast) vanakraamipoe suuna kätte ja sellega meie muljed Stockholmist üldiselt ka piirdusid. Tore oli, sai korraga poetuuri teha, et lastele koju nänni osta ja muuseumis käia. Kõik ühes kohas. Kui jalad juba nõtkuma hakkasid ja silme ees virvendama (kogu kaasasolev napp vahetusraha tuli ju laiaks lüüa ja ma olin lõpuks arvutamisest täitsa väsinud, et kas kõigile on midagi saanud ja kas rahast ikka täpselt jagub), läksime välja, matkasime natuke linnakaardi abiga (vilets kaart oli, isegi kirikuid ei olnud maamärkidena tähistatud...) ja traditsiooniliste vaatamisväärsusteni - loss, vahtkonnavahetus, vanalinn, kalaturg jms - ei jõudnudki. Tegime tiiru ümber hiiglasliku katlamaja ja möödusime elektrivõrkude üüratust sõlmpunktist.





Puhkasime silma ja jalga Soome pargis (nii armas, kuluhein põlvini ja hiiglaslikud ürgvanad tammed) ja oligi juba aeg laevale jälle minna, teha jälle väike lavaproov ja siin oleme juba teise õhtu esinemist ootamas:



Kuna ma olin laval, siis minu fotokas esinemisest pilte pole. Leppige sellega, ega teil muud üle ei jää.

Viimasel ööl jaksasin ikka natuke üleval olla, käisin "karaoksendamist" kuulamas (ühe meie karaoke-fänni tabav sõnaleid), seda tasus kuulata ainult seetõttu, et enamus esinejaid oli meie koorist (ausalt, meil oskavad kõik lauda!) ja "oksendamist" nii et kõrvust veri väljas, oli vähe. Lõpuks laulsime väikse pundiga kajutis rootsi rahvalike laulude lauliku järgi mandoliini saatel kella poole kolmeni öösel. Ärkasin juba Eestis.

Endale tõin laevalt kaasa karbi küpsiseid. Tühja neist küpsistest, aga karp on ilus. Plekist. Mucha piltidega. Mul on plaan see aktiivsesse kasutusse võtta ja võibolla kunagi lastelastele pärandada.


----

Täiendus: kellel huvi ja võimalus, vaadaku fb Konguta koori lehele - seal on hägune näide esinemisest videojupi kujul.

Pühapäev, 8. detsember 2013

Eesti Reklaamfilm

Taustaks kuula:   http://arhiiv.err.ee/vaata/40451

Annan teada, et homme, üheksandamal detsembrikuu päeval käesoleval aastal ootan kõiki miljoneid fänne mitteametlikule näituse avamisele. Üritus saab toimuma Elva Linnaraamatukogus, täiskasvanute osakonnas ja orienteeruv kellaaeg alates kella ühest päeval kella kolmeni päeval (või midagi sinnapoole). Kohvi ja kooki võib saada, aga pole kindel.

Kuulutus täieneb ajas, niipea, kui suudan mõne pildi tekitada, lisan (praegu teosed alles valmivad - viimased laastud lendavad).




Laastud ikka veel lendavad, seega tasub ikka tulla mu pisikest näitusepojukest vaatama, sest siin on ainult poolikud versioonid, kõigil on veel mõni detail puudu ja tegelikult võiks nende kallal rohkemgi nokitseda. Eks teen, nagu jõuan.

Need portreed on kõik reaalsete inimeste omad. Tuleb tunnistada, et portree reljeefina esitab tegemisel ootamatuid väljakutseid - mõne millimeetri sügavusega tuleb väga palju edasi anda ja samas säilitada sarnasus portreteeritavaga. Kui valguse langemise nurk muutub, muutub ka pilt, mis teeb nikerdamise veel raskemaks. Praegu näiteks avastasin, et vanaisa Rudolfil on mokk ülaltvalguses ootamatult töllakil, mida tal tegelikult absoluutselt ei olnud. Ja tädi Helju on rohkem nagu joonistus, sest alusplaat on pisut õhuke. Ning kallima isa Helmut on mingis valguses hoopis Artur Rinne moodi...

Kes suudaks siinmail puulõike tegemist õpetada? Ega ma väga põhjalikult õppida viitsiks, noh et 4 aastat kõrgkoolis ja siis magister ja... Aga ühe korraliku kursuse võtaks küll.

Ei lobise rohkem, töö ootab!

Kunstiline elamus, lisadega

Kolasin ajaraiskamise eesmärgil suvaliselt mööda netti, potsatasin mingisse vanasse kassitoiduteemalisse foorumisse. Ja mis ma näen - keegi on suutnud kirjutada minust pikemate lausetega!


Üldjoonets minu arvamus on selline et toituda tuleks mitmekesiselt ja seda püüan ma anda ka oma kassidele-Kitekat pole küll meie lemmikute hulgas kuna nii Kismet omal ajal kui ka Kurrukene ja Miki seda toitu eriliselt ei taha seega ma ei osta seda-üldse need purina märgistusega tooteid tuleks oma kassi puhul vaadata-kassid on valivad ja igasugu sodi sisse ei söö (isegi sellist mis tapab keegi ei söö) seega kui SInu kass seda sõi ja rahul oli siis talle ju sobis, see et tekivad põie ummistused ehk kivid sellised asjad tekivad isegi inimestel ja keegi ei ütle et me sööme mingeid liivaterakesi-see on ikka otseselt seotud neerude tööga kuidas neerud suudavad filtreerida ja puhastada, kui nad mingil hetkel seda enam ei suuda teha tekivad moodustised mis hiljem võtavad kivi kuju ja mis pissimisel teinekord ka välja tulevad aga ei pruugi-loomade puhul sellist diagnostikat mis inimeste puhul tehakse et ennetatakse ja varakult avastatakse meie riigis ei tehta seega üheselt nii arvata ei saa, samuti ei saa välistada ka kaasasündinud momenti nii et ainult üks toit nii võimast asja teeks on lihtsalt vettide mugavus kuna kindlasti ütlesid et ainult seda toitu sööb jne lihtne ju öelda et omaniku süül loom hukkus samas kui omanik toidab looma ja hoolitseb jne annab toitu mis kassile meeldib ja mida kass eelistab siis kuidas küll SIna saad selle eest süüdi olla? Ühesõnaga tegelikkuses on nii et kui on aega tuleb ise kassidele süüa teha siis tead täpselt mis seal sees on või pole, seega ei saa öelda et üks või teine põhjustaks midagi, lõppude lõpuks surevad loomad nagu ka inimesed teatud tüsistustesse kus teatud organid lakkavad oma tööd tegemast-millal ja mis põhjusel see juhtub keegi ei tea-kassidele veel lahkamist ju nii sama ka ei tehta-kindlasti tegid Sa kõik mis võimalik ja isiklikult arvan ma et Su kass teadis täpselt mida sõi ja mida tahtis seega kõik oli nii nagu peab see et inimesed armastavad öelda et üks toit tegi ja teine mitte on puhas müüt kus on need mõõtmised ja põhjalikud analüüsid Eesti oludes ja üldse minu meelest tuleks loomaomanikke ikka lohutada mitte kohe süüdistama hakata justnagu me kõik päevast päeva tegeleme loomade tapmisega kui eelistame ühte või teist toitu või et me ei osta piisavalt kallist toitu -minu siiras kaastunne loomakese kaotuse puhul!


Kaks lauset. Tase. Teine lause algab sõnaga "ühesõnaga". Ma ei tulnud siia õigekeele üle ilkuma, eriti mitte sellepärast, et mul endal on järjest süvenev dementsus ja kõik see, mida ma kooliajal automaatselt probleemivabalt õigesti kirjutasin, tekitab nüüd küsimusi. Kuhu koma käis...? Vist...? Aga äkki ikka...?

See konkreetne kirjatükk aga ületab igasuguseid piire ja on sellisena juba lausa kunstiteosena käsitletav. Ausalt. Ma sain elamuse.

Teine vaatenurk teemale on kole küsimus: aga ma ise? Ma tean, et ma ei ole nii kirjutanud. Aga, oh õudust, ma tean, et ma olen nii rääkinud. Pausideta. Komakohtadeta. Nii, et aega tuleks vaadata mitte kellalt, vaid kalendrist. Oeh.

Siinkohal  palun südamest vabandust kõigi ees, keda ma isiklikult tunnen ja keda olen surnuks rääkinud. Ikskuus mi veri mats! Veri-veri mats!

Reede, 29. november 2013

Lubage vaielda

http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/elu/sudametu-riik-vaeste-vaikset-haalt-ei-kuule.d?id=67088280


Igasuguste mõõdetavate kriteeriumide järgi olen ma puruvaene. Ei ole mul oma kinnisvara, ei ole mul vesipeldikut ega isegi vett majas, palk jääb alla normi (kaks last ka vaja ülal pidada), koguni toiduabi saajate nimekirja olen arvatud.

Aga mitte ei tunne ennast vaesena. Jah, ma mäletan, veel mõni aasta tagasi pidasin ennast ilmselgelt väga vaeseks inimeseks. Ja see ei olnud hea tunne. Ma olen ennast sellest tundest välja harjutanud, otsinud väikseid rikkaid hetki, olgu siis looduses - päikesetõuse udus, veelaulu Elva jõel - või sõprade seltsis või raamatukogus tuhnides. Ja ma keeldun olemast vaene. Rikkam võib alati olla, jah, ikka, aga vaesus on küll selja taga.

Ikka ja jälle meenub üks miljonär, kes kurtis oma rasket elu, et alati üks peavalu (töötajad molud jne), et tahaks lihtsalt võtta hommikul suusad ja paar tundi suusatada... Aga pole aega... See oli üks murdepunkte, kus sain aru, et mingis mõttes olen rikkam, kui see vaene miljonär. Ma ei oleks mingi hinna eest nõus vahetama meie elusid. Minu elus on sügavamaid rikkusi, kui raha.

Vaesus ja rikkus on inimeste peas. Üldse saab eristada füüsilist vaesust (külm ja nälg) ja psüühilist vaesust (pidevat tunnet, et midagi on parandamatult puudu). Tihti on nad seotud, aga mitte alati. Minu meelest senikaua, kuni esmased vajadused on täidetud, ei ole viriseda millegi üle. Me elame heaoluühiskonnas. Ma tean, et on inimesi, mitte vähe, kes on minust palju hullemas olukorras, siinsamas linnas on kaks meest, kes paistavad olevat kodutud, käivad räpaste kubujussidena mööda linna ja vähemalt üks neist on ilmselgelt ka hull. Ma ei ütle sellise vaesuse kohta midagi, sest ma lihtsalt ei oska. Aga inimesed, kellel on söök laual, puhas ja terve riie seljas, võimalus vahtida õhtust õhtusse soojas toas telekat, ei ole päriselt vaesed. Sellist elatustaset, nagu siin üldiselt praegu on, pole eelnevatel aastasadadel olnud kusagil. Ja arvata on, et pikemas perspektiivis see nii ka ei jää. 

Ülaltoodud artiklist jäi mulje, et inimesed peaksid elama kõik ühe standardi järgi, standardist hälbijatele tuleb selgeks teha, et nad on vaesed (isegi kui nad ise nii ei arva) ja tagada kõigile elementaarsed mugavused. Kui ma ei pea oma olukorda vaesuseks, siis tuleb mind ümber veenda ja panna ikka lõpuks standardi järgi elama. Oeh. Aga mis siis, kui mu nõudmised elule ongi hulga väiksemad, kui inimestel keskmiselt? Kui välikäimla olemasolu ei riku karvavõrdki mu hingerahu?

Võibolla jätkan.

---

Jätkan.
Hakkamasaamine ja vähenõudlikkus on puhtalt mu vanemate teene. Nad mõlemad on elanud lapsepõlves elektrita, isa oli juba noor mees, kui nad oma majja elektri panid. Mõlemad on elanud üle sõja, ema lapsena, isa teismelisena. Isa on küll juba surnud, aga tema mälestused elavad minus edasi. Kasvõi see, kuidas ta noore kutina tahtis omale isiklikke tööriistu, mida ei peaks teistega (vanaisaga) jagama - küsivad veel muidu igasugu ebamugavaid küsimusi, et mida sa teed ja milleks sul seda ragulkat ikka vaja on...? Tal oli õnn leida heinamaaservast roostes vikatilõikamise nuga. Poiss ajas selle pliidi all punaseks, toksis kärniga krösaliseks ja viil oligi valmis! Nüüd sai asuda järgmiste tööriistade tegemise juurde. Üldiselt see süsteem on saatnud teda terve elu - kusagilt saadi midagi, millest sai midagi teha - mõnest vanast elektrimootorist ja peotäiest rauajuppidest puutreipink või võrgukudumismasin polnud mingi eriline asi teha. Ega emagi mingi siidikäpp polnud, kõik on alati ära tehtud ja virisemata tehniliste uuenduste puudumise üle. Ema on ikka see, kes võib peaaegu iga töö kohta öelda: "no mis see siis ära ei ole!" ja siuh-vilks ongi tehtud. Nõud käsitsi pestud. Sokikand parandatud. Jämedavõitu halud peenemaks lõhutud. Peldik tühjaks kantud. Peenramaa kaevatud. Kartulid põllulapikeselt konksuga üles võetud. Nüüd on ema jõudnud ka arusaamisele, nagu nii mõnigi teine vanem inimene, et mikrolaineahi on saatanast ja nõudepesumasin tavalises väikses peres mõttetu.

Meil pole küsimus olnud kunagi selles, kas me oleme vaesed või rikkad. Kui on kaks kätt ja nupp, mis nokib, pole viriseda millegi üle. Iga inimesed tahtmised ja vajadused on erinevad. Minu meelest on vaesus see, kui on millestki terav puuduoleku tunne. Rahaliselt väga rikas inimene ei pruugi hingeliselt kuigi rikas olla, rahaline ja hingeline rikkus ei ole ilmtingimata omavahel seotud.

Vaesus ja rikkus ei ole minu jaoks mitte numbrid pangakontol, vaid vaimne seisund. Kui ma tunnen ennast vaesena, siis käitun nagu vaene. Vaene inimene on see, kes on alaväärne. Vaene inimene on see, kelle ei ole õigusi. Vaene inimene on see, kes ei ole väärt - ükskõik mida siis, alates huvitavast ja ka rahaliselt tasuvast tööst ja lõpetades soojade peresuhetega. Rikas seevastu on see, kes julgeb elult vastu võtta parimad pakkumised, teades, et ta on seda kõike väärt. Rikas ei ütle kunagi: "ah, mis nüüd mina, ma ei oska ma ei saa, mulle pole ette nähtud...". Rikas on see, kes ei rabele kurbusse uppudes viimase leivapalukese eest, vaid naudib oma elu. Selleks ei ole palju vaja, kõigest elementaarsete materiaalsete vajaduste täitmist. Kõik ülejäänu on küll juba peas. Kui on külm ja nälg, on raske päikesetõusu või linnulaulu nautida. Siis, jah, on vaesus. Meil aga on vaesuspiir tõstetud mu meelest ebamõistlikult kõrgele - kui pole uusi firmariideid, on vaesus, kui vesi on kaevus õues, on juba verivaesus, kui ei saa poest osta kõike, mida silm näeb, on kohutavalt vaene olla.

Kõige vaesem olin ma siis, kui olin veel abielus, kahe väikse lapse ema. Ei jõudnud ära kiruda, kuidas riik mu eest nii vähe hoolitseb. Õnneks on nüüd lapsed suuremad ja ma ei tunne enam, nagu oleksin viletsasti koheldud ülalpeetav. Minu elu on minu elada, just nii rikkalt või vaeselt, nagu ma seda ise tahan ja täpselt nii, nagu ma olen valmis tegutsema.

Üks töömeestest vaatas mu autot, küsis, kas minu oma? Jah, minu. Sa pead selle ära vahetama, так  стыдно... Miks? Mul küll piinlik pole. Ma olen lausa rikas, mul on auto, see ei loe midagi, et üle 20 aasta vana Golf. Liigub, kui vaja, oma, armas ja praktiline.

Head tööriistad on rikkus. Praktilised oskused on rikkus. Ideed on rikkus. Sõbrad ja pere on rikkus. Väärt rohkem, kui rahas iial mõõta saab.

Leidsin ajakirjandusest vaesuse numbrilised näitajad:
Kes on Eestis vaene?Vaene on see, kel kulub söögile (sisse arvestatud ka kulutused alkoholile) enam kui pool sissetulekut. Nii elab veerand Eesti peredest.
Suhteline vaesus — mõõdab inimeste sissetulekut teiste riigi elanike sissetulekute suhtes. 2010. aastal oli see 280 eurot kuus.
Absoluutne vaesus — langeb kokku elatusmiinimumiga
ja on praegu 174,82 eurot kuus inimese kohta*.
Vaesusrisk — sissetulek inimese kohta 100 kuni 125 protsenti elatusmiinimumist ehk 174,82 kuni 218,53 eurot.
Elustiilivaesus — kui 75 protsenti sissetulekust läheb sundkulutustele, nagu üür ja toit.
Eluasemevaesus — kui kodu ei vasta miinimumnõuetele (vanni või duši, WC, keskkütte ja sooja vee olemasolu) või kui eluaseme seisund on halb (rõskus, lekkiv
katus jne).
Ilmajäetus — vaene on ka see, kes ise tunneb end millestki ilma jäetuna. Peamine kriteerium on enesetunne ja isiklike elutingimuste kõrvutamine teiste inimeste ja elustandardiga.
Toiduvaesus — kui pere saab tarbida vähem, kui minimaalne toidukorv (77,60 eurot inimese kohta kuus) ette näeb.
Toimetulekupiir on praegu 76,70 eurot kuus perepea ja 61,36 eurot iga järgmise inimese kohta. Allpool toimetulekupiiri elavatele inimestele makstakse toimetulekutoetust.

*Siia lisanduvad veel arvutused laste kohta:
Arvestatakse, et ühe pere täiskasvanu elatusmiinimumi võib lapse elatusmiinimumi arvutamiseks jagada kahega. Ehk kui 2010. aastal oli elatusmiinimum ühe täiskasvanu kohta 174 eurot, siis lapse kohta 87 eurot.
Süvavaesuseks nimetatakse seda, kui elamiseks on vähem kui 80% elatusmiinimumist.
----------

Vähemalt on siin ka eraldi rida ilmajäetuse kohta, mis on küll subjektiivne, aga mu meelest üsna määrav.

Kas vaesuse teadvustamine aitab inimest sellest välja tulla? Pole kindel. Seda ei saa võrrelda näiteks joodikutega, kelle paranemisprotsess algab alkoholismi tunnistamisest. Numbritega mõõdetavast vaesusest võib vabalt välja tulla inimene, kes ennast üldse vaeseks ei tunnista. Samas enda alla igasuguse elatusmiinimumi leidnud inimene võib üsna ära kohkuda ja kui võitlusvaimu napib, päris õnnetuks muutuda, mis ei aita kuidagi paremini toime tulla.
 
Vaesuse mõõtmine on vajalik riigile, et teada, millistel lastel on puudu koolitarvetest või huviringirahast. Aga mulle? Tuleb välja, et ikka on vaja uurida neid numbreid ja arvutada/võrrelda, see on andnud mulle hea põhjuse pikalt mõelda ja kirjutada. Ja see on andnud mulle suurepärase võimaluse veenduda oma rikkuses, mida ei suuda oluliselt kõigutada ükski number pangaarvel.

Neljapäev, 28. november 2013

Laastupuru

Laastupuru ikka tekib. Vähehaaval. Esimene on valmis, mõned tulevad veel - nädala pärast tuleb väike näituse moodi asi.


Esmaspäev, 25. november 2013

Lendav

Vaadake, see pilt annab ilusti mu olemuse edasi. Lugu ise sihuke, et nikerdasin Elva kooli 100 juubeli puhul esimesele koolimajale mälestustahvli, sellel pildil oleme koolidirektoriga seda avamas. Ja näete, mul on isegi teda õnnestunud hõljuma õpetada!

ELVA KOOL
esimene koolimaja
1913-1923

Pildi autor on mulle tundmata ja foto ise jõudis minuni läbi abivalmis sõprade. Kärpisin pilti pisut, et tähtsamad isikud ikka paremini näha oleks. Aitäh tundmatule fotograafile haruldase hetke tabamise eest!

Kolmapäev, 20. november 2013

Ealised iseärasused

Ma ei ole täna see, kes olin eile. Ja homme ei ole ma enam see, kes olen täna.

Oli aeg, kui ma absoluutselt ei sallinud nõudepesu ja kartulikoorimist. Ema, kes seletas, et need tööd pole midagi hirmsat, et talle isegi meeldib, ajas mu meelest täiesti arusaamatut segast juttu. Siis jõudis kätte aeg, kui ma ise hakkasin iga päev kartuleid koorima ja (peaaegu) iga päev nõusid pesema. Polnudki nii hirmus.

Oli aeg, kui ma vaatasin potipõllumehi nagu ufosid, kuidas nad jaksavad, viitsivad, mis mõnu selles on? Panin isegi maha peenra sibulat ja porgandit, aga kirge tunda ei suutnud, isegi lihtsat rahulolu oli nagu vähe ja loomulikult läksid need peenrad üsna hukka ja saaki suurt ei saanud. Nüüd... pool suve kaevasin ja istutasin ja planeerisin, kuhu mida istutada või tuleval kevadel külvata, kirg rinnus põlemas. Läinud jaanipäeva paiku oli pöördepunkt - pisut kahju on, et mitte varem, aga hea et nüüdki.

Olen kõvasti kirunud, kui tüütu on pesupesemine. Eriti käsitsi. Silmaotsaski ei salli suurte asjade, voodipesu, teksapükste pesemist ja eriti väänamist. Vääna kuidas tahad, ikka jäävad tilkuma ja sorisema. Otsisin mööda linna pesupesuvõimalust, sest mu majas on jätkuvalt vesi kaevus ja veevärk=mina+ämber, selle veevärgi külge tänapäevast automaatikat juba ei ühenda. Kuna kaasaegse pesumasinaga sõbranna hakkab juba ära tüdinema mu mustapesukottidest, tegin luuret pesumaja suhtes. Selle hinnad on aga lihtinimese jaoks kosmilised, nii et lausa nutt hakkas peale tulema (kõige odavam variant on viia kuiv pesu, mis kaalutakse, võetakse 1.90 kilo eest ja pärast saan märja pesu kätte...). Lõpuks võtsin ennast kokku ja täna on see ajalooline päev, kui võtsin vastu majanaabri ammuse ja korduva pakkumise ja kasutasin tema masinat. Aurika 110-1, nõukaaegne, tsentrifuugiga. Omal ajal üsna kõva sõna, nimetati lausa "poolautomaatseks". Ja vastu ootusi ei olnudki veega solberdamine väga tüütu, kõige rohkem võttis aega hoopis saunas sooja vee saamiseks pajale tule alla saamine, sest tõmmet ei olnud üldse. Ja ma sain pestud umbes kolm korda nii palju, nagu mahuks automaati, kahe tunniga (pluss pajaga mässamine ja veevedamine, mis ei ole tegelikult märkimisväärne). Ja pesu oli puhtam. Ja kuivem (selle tsentrifuugi pöörded on peaaegu kriminaalsed).

Ma vist hakkan täiskasvanuks saama.
Ületamatult jäledaid töid nagu ei tulegi enam meelde, peaaegu kõigega saan hakkama. Päris käsitsi kõike ikka pesta ei taha, aga suure sammu olen tänasest tehnikamaailmast kiviaja poole tagasi astunud ja üsna rahul sellega.

Teisipäev, 19. november 2013

Unistamise mõnu

"See, mis paljuski oli kunagi täitumatu unistus, on täna tavareaalsuseks saanud või kohe saamas. Kohati isegi devalveerunud reaalsuseks, mis teeb mõneti nukraks. Aga õnneks on meil tänapäevalgi omad täitumatuna tunduvad unistused, mis mõne või mõnekümne aasta pärast omakorda meie igapäevaelu argisteks koostisosadeks saavad. Paraku kiputakse ka siis ühel hetkel harjuma ning jääb vaid loota, et neid kauneid unistusi ikka jätkuks, sest ilma unistusteta on elu vaene ja tühi. Võtkemgi seda siis paratamatusena, et nad varem või hiljem täituvad :)"*

Lõik pärineb siit:


Päris mõnus lugemine oli. Oleks selliseid rohkem.

*Lõik ei iseloomusta tervet raamatut just kõige täpsemalt, aga mulle see tera jäi silma.
Ülejäänud parimad lõigud oleks liiga pikk kirjutada - ma ei jaksa tervet raamatut ümber panna.

Laupäev, 16. november 2013

102

http://advancedstyle.blogspot.com/2013/11/how-to-live-to-102.html

Tundub, et vananemise protsess on peatunud, võibolla lausa pöördunud. Selle kõrval olen ikka täitsa laps alles. Ah, kuis tahaks ka elada pika ja rikka elu, maailmas on ju nii palju tegemist ja nägemist väärt!

Reede, 15. november 2013

Absurdi

Supikondid keesid ja porgand oli täitsa puudu. Jooksin poodi, Maximasse, see pole kaugel. Rabasin porgandid ja mõnda veel, mida vaja, maksin kauba eest ja toppisin selle kaasavõetud kilekotti. Täiesti juhuslikku kilekotti. Selveri oma juhtus olema. Kassade taga passisid 2 noormeest, suur silt LHV oli nende laua juures. Haarasin koti ja panin kiirel sammul ukse poole, aga ega nemadki papist poisid polnud - potentsiaalne klient tuli kinni püüda! Hüüdis üks mulle üle põranda: "Neiu, teil on nii ilus Selveri kott, kus te selle saite?". "Selverist" hüüdsin mina vastu ja kiirendasin sammu. "Kas Elvas Selver on?" röögiti tagant järele. "Ei!" hüüdsin üle õla tagasi, selle aja peale olin juba uksest väljas.

Lippasin kodu poole ja naersin kõva häälega. Nii absurdset lähenemist ei osanud küll oodata. Aitäh! Naermine pidada terviseks olema.

Pühapäev, 10. november 2013

Ketikoer

Vaatan ruumi kaugeimast nurgast päevavalguslambi alt akna poole - seal paistab ilus hele novembripäev. Isegi päikest on.

Uus neiu on haige. Teeme tihedamaid vahetusi. Sihuke tunne, nagu elaks siin. Loodetavasti saame ikka asendaja, mitte ei jaksa nii tihedalt nii pikki päevi teha. Asendamise ajal teeme alates tänasest omaalgatuslikult 24-seid vahetusi, siis jääb natukenegi vaba aega ka - 12-tunniste vahetustega pole vabu päevi ju üldse. Kolmapäeva päev 12h, neljapäeva päev 12h, reede 24, laupäev pool päeva püüdsin magada, pool päeva aitasin Laglel loovtööd teha, täna jälle 24h tööl. Ära hakkab tüütama. Poodi leiba ja piima ostma isegi ei jõua, sest selleks ajaks, kui ma vahetuse saan üle antud, läheb pood juba kinni. Peale kolme tööpäeva (viimane neist 24-ne) ei jaksa isegi magada. Nutt tuleb peale. Täna pole siin küll palju midagi teha, aga koha peal pean ikka passima, õue jalutama ei saa... Nagu koer ketis siin laua küljes.

Ära tahan.

---

Hullem masendus on hetkel üle. Harjumine, ma arvan. Räägivad, et kõigega pidi harjuma, isegi poomisega. Algul siputad vähe, siis harjud, jääd vakka...

Reede, 8. november 2013

Pühapäeva hommik







Käisin pühapäeval jälle Võrus. Kohalesõit võttis arvatavast tüki rohkem aega - sellise uduga ei saa ju sõita, vaja kõrvalteedel seigelda ja seebikarbiga midagigigi* püüda jäädvustada**.

*Ortugrahvia üle ei vaidle
** Kriitikat pildikvaliteedi suhtes vastu ei võta

Neljapäev, 31. oktoober 2013

Antonius

Rüblik
Noorhärra

Kass oli just majja toodud

 Meie Tondu. Lõpmata energia on selle eluka sees. Loom on kahe kuuga tublisti kosunud.Taustal olev ribastatud tapeediga (ah, see oligi juba vana ja kole!) sein on siiski Põrri käpatöö.


Koopaloomad :)




Kolmapäev, 30. oktoober 2013

Post-post-traat-traat-ELEKTER!

Töö juures oli eilsest peale elekter ära. Puu olla sadanud postile, post pooleks ja. Algul oli lahkesti lubatud post ja koos sellega elektrivool taastada kahe nädala pärast. Õnneks sai see mingi ime läbi juba täna korda. Ma ei kujuta ette, mismoodi ma kõik need 47 lätlast täna pimeduses vastu oleksin võtnud...?

Kodus oli ka elekter ära. Tänava pealt oli üks faas kadunud, enamuses majades pooles majas ikka särts oli, meile aga tööstusvool ei tule ja meie maja oli täiesti pime. Kurvastaval kombel oli maja enne ka köetud, tuba soe, kuidagi ei tahtnud söögitegemiseks pliidi alla tuld teha, jube palav oleks olnud. Gaasipliidist tunnen puudust.

Täna lõuna ajal käis ema majapidamist üle vaatamas, selleks ajaks oli elekter juba tagasi, maja olla säranud nagu jõulupuu. Külmkapist olid produktid sahvrisse veetud, ema siis püüdis algset olukorda taastada, aga hästi ei õnnestunud. Tondu, igavene näljane rüblik, segas nagu jaksas. Suure jupi sulanud punasest kalast pistiski nahka. Olla olnud paks nagu jalgpall, veerenud peale kosutavat kõhutäit õue hingama. Loom on ilusaks läinud, piklikust nahkhiirenäost on ainult mälestus. Karv on imepehme ja läigib, läheb järjest paksemaks. Loom ise ka läheb järjest paksemaks ja pikemaks ja ulakustest puudu ei tule. Pilti peaks tegema... Musta kassi on raske pildistada. Eks ma püüan.

---

Öö. Arved tehtud. Kõik, mis vaja, programmi kantud. Silmad kuivavad. Ei jaksa enam üleval olla, saaks ainult diivaninurka pimedasse kerra tõmmata... Aga majalised ei taha üldse magama minna. Mõtlen, mis siin siis valesti on? Valesti on see, et kui majal läheb hästi, tähendab see letitöötaja jaoks kannatusi. Töö, eriti hästi edenev töö (palju kliente) ei ole rõõm. Noh, jah, palka saab niiviisi aegapidi ehk kunagi rohkem, aga see ei kompenseeri iiveldust, pearinglust, vappekülma, lolliksmineku tunnet. Minge ometi magama...

---

Jant ei lõpe. Ma peaksin juba kodus olema, aga meie noor plond töötajanna ei ole tulnud mind välja vahetama. Telefon väljas ja.

Esmaspäev, 28. oktoober 2013

Liigutavad

Lagle-lapsuke näitab mulle ikka aeg-ajalt midagi toredat. Jagan teiega ka.


Kümme korda ilusam

Täna on see mälestusväärne päev, kui käisin esimest korda elus kosmeetiku juures, näohoolduses. Tasuta reklaampakkumine. Oh jah. Tädi vatras nii, et kõrvatroppidest tundsin puudust, aga muidu oli tore. Möginad isegi töötasid, kergelt põletikulise otsaesise rahustasid maha ja. Ma nimelt olin nädalavahetusel Olevil abis pühak Katariina kuju saagimas (ahh, ma olen ikka sellesse saagi armunud, Olevil oli see!) ja saepuru ning pisut vihmane ilm olid näo kallal oma töö teinud. Aga ligi 1200.- kreemikohvri eest välja käia on ikka liig mis liig. Sellest pidada aastaks jaguma. Tädi kosmeetiku töö kandis täpselt nii palju vilja, et ma sain aru - mõni puhastusvahend ja kaitsevahend tuleks hankida. Aga selles ma küll pole veendunud, et kindlasti just nendelt ja sellise röögatu summa eest. Pealegi - ma ei teeks seda mitte ilu pärast, vaid tervise pärast - jube ebamugav on, kui näonahk põletikuliseks muutub, koorikuid ajama hakkab jne. Aga 1200.-! Ma saaksin selle eest kolm saagi! Uskumatu!

Ei saa siin rohkem vadrata, vaja koori laulma joosta.

Neljapäev, 24. oktoober 2013

Mina olen rikas mees, mul on linnud okste sees...*

Tänan küsimast, täna oli juba palju parem päev. Sain enda valdustesse tüki süsinikku, peaaegu et rikas tunne on. Süsinik pole siiski kahjuks päris teemandi kujul, aga ma ei lase ennast häirida. Ja vaatamata viletsale finantsolukorrale ostsin 1.50 eest küünlajala. Täpselt sellist olin otsinud - ei olnud emotsiooniost. Emotsiooniost oleks olnud ... ütleme 7 küünlajalga. Igaks juhuks. Hea kinkida ja.


Üksik, mitte paarilisega. Nii head paarilist lihtsalt polnud.

*Rahvalikust laulumängust

Kolmapäev, 23. oktoober 2013

Meie igapäevast häda ja viletsust anna meile tänapäev

Tahaks nutta ja karjuda. Eile öösel olin tööl, hommikul roomasin koju, poolsegane, pea käis ringi, püsti seista ei jaksanud, aga magama jääda ka ei suutnud. Õhtuks pidin jälle tööle tulema. Õõõhhh!

Jõudsin tööle, ees ootas segadus, päeva arve poolest saati tehtud, pool puudu ja see tehtud pool ka valesti... Aru ma ei või, kas tavaliste igapäevaste arvete tegemine on siis nii keeruline, et seda 2 kuuga selgeks ei saa...?

Kunagi ammu lolli peaga antud allkiri hakkab kätte maksma. Sain täna teatise, et järgmine etapp on kohtutäitur. Ahah. Nojah. Minu sissetulekud jäävad alla miinimumi, maksku see tolgus ise oma võlad. Ainus, millest kahju on, on tulumaksutagastusest ilma jäämine. Ma olen sellest saanud ikka auke lappida, üüri maksta... Kuidas nüüd kevad tuleb, ma parem ei mõtle.

Teisipäev, 22. oktoober 2013

Mineraalne

Aeg teha uus postitus, eelmisele on tuldud mingilt pornolehelt äkki ja palju. Vahetaks teemat.

Mida siis...?

Ilm läks külmaks. Seda teate te juba isegi.

Kas keegi oskab mulle seletada, kuidas teha vahet, kas mõne rahnu või munaka sees on plagioklassi kristallid, kvartsikristallid või kaltsiidikristallid? Ah et miks mul seda vaja teada on? Lihtsalt, huvi pärast...

Kuidas saada aru, kas KM jättis mulle akvaariumisse šungiiditüki või muidu suvalise musta juraka (kuigi väga sarnase struktuuri ja kõvadusega)? Ei, seda vastust ma tean, elektrijuhtivust tuleb proovida.

Kuskohas oleks parim valik Suursaare kvartsporfüüri? Millises rannas? Toila? Kunda poole? Narva poole? Ah, te nagunii ei tea...

Millest selline äkiline huvi kivide vastu? No ütleme, et lapsepõlv tuli tagasi. Unustamatud hetked kruusahunnikus, oi ma olin õnnelik. Mul oli päris kena kivikogu ka. Nüüd on huvi uuesti tärganud, aga ma olen vanem ja mul on rohkem vahendeid oma huvi toitmiseks. Nii olen jõudnud ennekuulmatute sõnadeni, mis vere käima löövad: uraliit-porfüriit (mis sest, et Mari väidab selle olevat eesnäärmehaiguse moodi sõna), diabaas, gabro, gneiss, kvartsporfüür... Ega tavalisel graniidilgi viga ole. Küllap teate, mis tunne on, kui mõni laul "kummitab". Muudkui mängib kõrvus. Vot mul on hakanud kummitama sõnad. Näiteks "neugrund-bretša".

Olen aja jooksul pidanud päris mitmeid tõekspidamisi muutma. Kunagi kunstika viimasel kursusel, kui nahast skulptuuri diplomitööks tegin, tuli juttu kalli kursaõega üldse skulptuurist. Tema õppis kiviosakonnas, noor skulptor. Ütlesin, et tahaks puust kujusid teha, puu on sümpaatne ja soe materjal. Tema vastu, et puidutöötlemismasinad on nii hirmus ohtlikud... Aga kivi on jälle kõva ja külm, kurtsin mina.

Kaheksa aastat läks mööda, äkki, täiesti ette planeerimata sattusin puukujurite hulka! Aga kivi oli ikka veel liiga kõva ja külm. Möödus veel hulk aastaid, seekord võttis taipamine pisut rohkem aega - no ütleme, et 9 aastat. Ja kivi on soojaks saanud.

Huvitav, milliseid üllatusi elu veel pakub?

Laupäev, 19. oktoober 2013

Cant get girls?

Whats up, Annilind !
     

Want to find local Chicks For FREE?

     
There are LOTS of people in your city looking to f u c k at this time!
   
FREE EASY ACCESS TO A HUGE NUMBER OF PEOPLE WHO JUST WANT TO F U C K IN YOUR AREA ...
Do not waste your time, c l i c k below to get in:

C L I C K   H E R E!

  
__________________________________
Heh, nii ilus kiri oli postkastis, ainus viga on see, et ma ei ole naisterahvastest sel eesmärgil huvitatud. Ja tänan pakkumast, ka meesterahvastega seoses on mu vajadused rahuldatud! Kirja põhjal võib arvata, et neil on kusagil suur andmebaas kepinäljas inimestest. Kuidas nad selle nimekirja on tekitanud? Ei, ma ei taha teada...

Esmaspäev, 14. oktoober 2013

Pisuke reklaamnupuke

 Pr. Kaaren avab homme, 15. okt. kell 17.00 Elva Linnaraamatukogus oma sallinäituse. http://kaarnakirja.blogspot.com/2013/10/maalitud-sallid.html
 Tuldagu!
Hetkel on õlgadel Kaarna kootud sall, seesamune, mis pildil veel masinal (pildid virutatud Kaarnaproua blogist).



On küll ilus, hea ja soe... :)

Niu-niu

Eile oli koorilaager. Oma rahvaga on ikka tore koos laulda, aga me hakkasime õppima viit! uut laulu, neist 3 haledapoolsed jõululaulud ja 2 melanhoolsed tulevase üldlaulupeo laulupeo laulud. Kuidagi palju sai. Ei või melanhooliat kannatada! Pisut parandas asja laul, mille pealkiri oli "Sa südames nüüd pane". Pika päeva väsimuses asendus fraasis "sa südames nüüd pane kõik küünlad põlema" küünlad küladega... Pole midagi parata, ei ole vägivaldne inimene, aga väsimus nõuab oma.

Laupäeval käisin Võrus juubelil, armas sõber Olev sai 60-aastaseks. Tütar oli talle korraldanud üllatuspeo. Vaene mees ootas külalisi järgmisel päeval... Päris kahju hakkas tast, kui ta ennast paar tundi kogus kogu selle melu keskel (50-60 sõpra-sugulast-töökaaslast), vanainimese ehmatamine sellisel viisil ei pruugi alati parim mõte olla. Pisike süütunne on, et ma selles jandis osalesin ja selle peale ei tulnud, et teda ette hoiatada. Selle peale meenus üks "kõige ilusam" abieluettepanek, mis siiani judinaid tekitab. Puhas vägivald, mu meelest. Parimate kavatsustega. Võibolla temakesele see sobis, kes teab. Mina aga hoiaks sihukestest üllatustest heaga kaugemale.



---

Käisin e-koolis, et märkida tütarlapsele põhjusega puudumisi. Ootamatult oli e-kooli muudetud, mu poja õppetööle puudub üldse ligipääs, ma ei leidnud kohta ka, kust endale poega lisada. Ja tütre puudumistele tervislikke põhjusi ei saanud ka panna. Üldse ei saanud nagu midagi teha. Aru ma ei mõista, mis nad ümberkujundavad kogu aeg! Vihale ajab juba!

---
Tuleb siin pikemalt ööbiv tüüp leti taha. Räägib pika jutu maha, alustab oma lätlannast naise kiitmisega ja sujuvalt läheb jutt meie järvede ilule ja kalapüügile. Ja kiitleb, et ta pidada nii tihti ja palju kala püüdma, et ta naine varsti pimedas helendama hakkab - fosforist, mida neist kaladest sisse sööb! Ilus... :)

Kolmapäev, 9. oktoober 2013

Vahehala

Olen praeguseks hetkeks järjest kolmel ööl tööl käinud. Nüüd ei ole meil enam 24-tunnised vahetused, vaid 12-tunnised ja nagu on selgunud, ei ole see mitte kergem, hullem on...

Lubasin Metsamoorile ja Kudzule täna lämmä kivega mudimist - et küll ma jaksan. Küllap ma jaksangi, aga eelnev öine töö juures passimine tundub selle kõrval kohe eriti mõttetu ja seetõttu topelt kurnav.

Kell üheksa löön selle maja ukse selja tagant kinni ja ei tule siia poole mitu päeva! Vot! Kõigepealt tegelen lubatud lõõgastusaktsiooniga lugupeetud prouadele, siis püüan kunagi välja magada, siis käin kivijahil (mul on kive nii vähe, et nutt tuleb peale - kõigest mõned korrad olen ennast kivide koju vedamisega peaaegu ära nikastanud :) ), siis kalli sõbra 60. juubelil Võrus, siis koorilaagris... ...ja siis tuleb jälle tööle tulla. Nagu näete, lobisemiseks suurt aega pole.
Kohtumiseni!

Pühapäev, 6. oktoober 2013

Te ei ole pärast enam endised, ma luban!

Kuum kivi massaaž teil rikkuda ennast või oma kliente väga erilisel moel. Massaaž eriline vorm kuuma kivi Massaaž, pärineb Aasia piirkonnas. Kivid soojendatakse veevannis ligikaudu 60 kraadi. Lihaste lõõgastus ja heaolu kasvu saab soojust. Suurendada oma klientidele ja oma müüki heaolu pärast küünte modelleerimine koos kuuma kivi massööri. Pakume täiuslikku teenindust ning meie toodete kõrgeima kvaliteedi et kõik kõrge vastavad Euroopa standarditele ja on valmistatud UV geel teadusuuringute värskeimat olekut. Usaldavad meie kogemust tootja, siis on üllatunud.

Sellega ma tegelengi. Lõplikult rikutud :)  Kuigi selle eelmise lõigu põhjal võib arvata, et saab nii küünte modelleerimist kui massööri ennast, siis neid teenuseid ma ikkagi veel ei paku. Tõenäoliselt ka ei hakka pakkuma.

Aga muidu jah, kursustel käidud, teadmisi juurdegi täiendatud (ja õppetöö ei lõpe vist kunagi...), sõprade-tuttavate peal praktiseeritud, ametlik tööruum on ettevalmistamisel. Talv tuleb. Külm tuleb. Tulge kõik mu juurde sooja, ma võtan teid lahkelt (sobiva tasu eest muidugi) oma pehmete käte ja kividega lämmitada!

Nüüd oleks vaja ruumi remontijale pisut hoogu juurde anda (hirmsasti tahaks motiveerida nagu kõhklevat kassi ukse vahel - suunavate jalamüksudega, aga nii vist ei sobi...).

Esmaspäev, 30. september 2013

Laupäev, 28. september 2013

Rahunemine

Tööl on läinud rahulikumaks, juba jaksab taluda siin olemist. Eks oma osa leebumisel on ka selles, et nädal tagasi nägin üsna viljaka unenäo - nimelt väljutasin terve ämbritäie sitta. Ja unenägu materialiseerus - kõik suvel tööl olnud töötajad said täitsa arvestatava rahalise preemia (mina loomulikult kaasaarvatud!). Mul on suvi lõppenud võlgadega (küttepuud ja muudki veel), mida pidin pikalt jupphaaval tagasi maksma. Nüüd siis saab ehk üsna ühekorraga võlad nulli. Mis järelduse me sellest teeme? Ei, töötama küll pingelisemalt ei pea, sel viisil raha saamine on üsna kahtlane. Und tuleb hoopis vaadata ja unes õigeid asju näha!

---

Blogimaailm on lai ja kirju. Lugesin täna pisut ühe noorukese töökaaslase blogi ja ei jõua ära imestada, kuivõrd kauged on meie maailmad teineteisest. Tõeline tibi. Ja mina olen järjest rohkem moor, mis sest, et vanust nii palju polegi. Tema, avameelne inimene, jagab kõike - mida jõi, sõi ja mõtles, kuidas vihma käes hukka läinud soengut ja meiki kohendas. Mina... olen järjest vaiksem. Las mõtted, tööd ja plaanid settivad, küll tuleb ka kirjutamise aeg. Liiga toores on see teema, millele viimastel kuudel olen pühendunud, veel.

Kolmapäev, 25. september 2013

Kehalised rütmid



Osavad käed, hea rütmitunnetus... Mul tekkis kohe paralleel iseendaga, kui vahel massaaži tehes vaim peale tuleb ja muditava seljal (ja miks mitte ka tagumikul) väikse lõdvestava rütmikompositsiooni maha mängin :) Enamasti juhtub see küll armsa Y-ga, võõramaid pole julgenud niiviisi ehmatada.

Laupäev, 21. september 2013

Vaikus ja pimedus

Loen Mikitat. Vähehaaval, mõni lehekülg päevas, sest head asja tahaks pikalt enda ligi hoida ning - mis seal salata - minu väike mõistus saab sellisest tekstist aru ainult pika järelemõtlemisega.

Loen sellest, kuidas pimedus muutub järjest haruldasemaks - lõkketule asemele on tasapisi tulnud tänavatulede kalk valgus, päevavalguslambid, telekate, arvutite, telefonide helendavad ekraanid. Ainult pimedas on näha tähti, aga pimedust leiab järjest vähem.

Loen sellest, kuidas vaikus on kaduv varandus - sellest on rääkinud ka Fred Jüssi (vaikus kui loodusvara - ööülikool).

Siis tulen tööle ja mis mind siis ootab? Kohustuslik disko peaukse juures - sellest suvest on väljas kõlarid ja juhataja käib seda järjest ja järjest kõvemaks keeramas - et oleks ikka hubane. Mind ootab helendav arvutiekraan ja leti kohal on õudsed vanad päevavalguslambid. Fuajees on kohustuslik raadiot mängimas hoida ja hoidku taevas selle eest, kui telekas on kogemata kinni pandud (või eurospordi kanalilt näiteks ETV-le - ka see on viga). Et oleks ikka hubane. Selja taga vuhiseb külmkapp jahutada õlut ja limonaadi. Mõne tunniga on silmad punased ja kuivad, kõrvad ajavad pilli ja närv on must - vaikust ja pimedust, muud ei taha. Tavaline ehe päevavalgus ja ritsikasirin või tuule vuhin männilatvades on ka sobiv.

Olen igatsenud väga valgust, eriti mõnes novembris-detsembris. Aga see külm ja kalk valgus ei päästa midagi. Tahaks kustutada kõik tuled, panna raadio ja telekas kinni, tõmmata kõik undavad külmkapid ja kohviautomaadid seinast ja olla vaikselt-vaikselt pimedas. Küünlavalgus on lubatud. Tähevalgus ka.

Kui pimedusse on lubatud erandid - tähtede, päikse, kuu ja lõkketule näol, on ka vaikusse lubatud erandid. Paar hetke lemmikut:



Mihe lätsi liina minema lalli-lulli-laa...



 Neil oli suvel, 4.juulil, imekena kontsert Elvas Arbi järve ääres. Sündmuseks oli Elva kirjameeste pingi avamine ja nagu viimaselt pildilt näete - mina, kui kõige tähtsam, seisan keskel! Nimelt on see pisike kirjatöö pingi seljatoel minu väikeste valgete kätega tehtud. Kauplesin endale nende helikandja ja täna on see mälestusväärne päev, kui plaadi kätte sain. Aitäh!







Valgusest ja pimedusest veel - olen Mikitaga nõus - pimeduses on tähtis usaldus, valguses ilu. Ilu on voorus, jah, aga kui peaks nende kahe vahel valiku tegema, siis ma valin usalduse.

Vaikuses jääb inimene iseenda mõtetega üksi ja see võib mõnikord väga jube olla. Vaikusel ja pimedusel on võim tuua välja inimese suurimad hirmud. Vaikuses selgub, kas inimene ennast usaldab ja pimeduses, kas ta maailma usaldab. Vaikusse ja pimedusse võib minna tervenema. Vaikusse ja pimedusse võib minna hulluma. Aga sina?

Kolmapäev, 11. september 2013

Teemant ja raud ja titaan...

Leidsin kogemata kombel sellise lehekülje: http://www.beza.lt/ee/top-produktai/deimantines_kelnaites

Millegipärast on mul tunne, et 100.- aluspükste eest on pisut palju välja käia. Ja teiseks on mul tunne, et nad reklaamivad sellise siivsa pildi ja jutu taga hoopis voorusevööd. Ja üldse, miks kasutatakse pesu tegemiseks nii imelikke materjale, puuvill on ju siiani kõlvanud küll? Einoh, ma saan aru küll, tehnoloogia areng ja puha, aga ikkagi. Titaan, vulkaaniline kivim, turmaliin, alumiinium, räni, raud... jah, natuke on nad ikka polüestrit vist ka raatsinud panna.

Teemant toob edu ja õnne!

Tänu vääriskivide, poolvääriskivide ja metallide kooslusele paraneb veresoontes ainevahetus, organismist eemaldatakse kergesti liigne vedelik, kaovad tselluliit ja silenevad venitusarmid, normaliseerub ainevahetus ja kogu organismi funktsioneerimine. Mineraalid ja metallid hakkavad toimima koheselt - juba esimesel kokkupuutel kehaga. Puusa ümbermõõdu vähenemine toimub mõne nädala jooksul ca 6 cm, kõhulihased tugevnevad ning kõht muutub siledaks ja pringiks.
Püksikud pinguldavad tuharaid, muudavad kõhu siledaks ning jalad kauniks. 
Uskumatu! Ma ei pea isegi trenni tegema ega toitumist jälgima, niisama võin kohe supermodelliks hakata! Kui nüüd veel leiutataks pesu, mis korrigeerib tervet talupojamõistust ja parandab riigieksamite tulemusi, oleks maailm juba järgmisel kosmilisel tasandil!

Samal leheküljel müüakse ka pinguldavat ripsmetušši:
Imepärane ripsmetushsh võimaldab tavapärasele ripsmete pikendamisele ning tihendamisele lisaksaga sootuks enamat. Tänu unikaalsele koostisele – eriline metallide ja mineraalide kooslus – mõjub tush silmaümbruse meridiaanidele. Turmaliin ja titaan, sattudes ripsmete pinnale, mõjutavad aktiivseid punkte meridiaanidel. Selle tulemuseks on pingul nahk, silmaümbruse kortsude ning paistetuse vähenemine. Ripsmetushsh toimib analoogselt juukseharjale. Mineraalid ja metallid kiirendavad vereringet, silmaümbruse nahk särab ning on värske.

Oeh. Ma olen jube raiskaja. Kõigepealt raiskan ma oma aega selliste lehekülgede peale, kust ma iial midagi ei osta. Siis raiskan ma hulga elektrone internetis, et seda totrust jagada. Ja kõigele lisaks ei salli ma ripsmetušši (oma silmade ümber, teie tehke, mis tahate), nii et siin on kõigele lisaks ka üks potentsiaalne klient raisku läinud. Andke andeks, ma olen vist pisut õelas tujus.

  • Veekindel, ei pudene;
  • On kergesti eemaldatav tavapärase meigieemaldusvahendi või veega;
  • Mõjub kogu organismile positiivselt;
Aitab, ma täna rohkem ei kirjuta.

Pühapäev, 1. september 2013

Esmaspäev, 26. august 2013

Kunagi ehk ikka

Täna on keegi siia kiiganud otsingu "naabri väljasöömine" abil. Palju õnne. Tänane ainuke otsing. Kommentaarid on liigsed.

Andke andeks, kes te juhtumisi siit blogist elumärki otsite, ma ei ole kirjutamise lainel. Mõnda on juhtunud, mõnda on teoksil, elus olen. Aga kuna pikemalt kirjutan või koguni pilte üles panen, ei oska ennustada. Kunagi ehk ikka.

Kolmapäev, 21. august 2013

Antonius

Tõin täna omale Kaarnaproua poolt musta kõutsi. Pisikese. Imeilusate rohe-kollaste silmadega. Kallima abiga sai loomakesele nimeks Antonius ehk maakeeli Anton ehk lõpuks lihtsalt Tondu, mis peaks ju musta kassiga hästi kokku sobima?

Põrr, vana moor, vaatab Antoniust nagu midagi ennekuulmatut, Antonius püüab ennast hiigelsuure võõra kassi eest kaitsta urisemisega. Küll nad harjuvad, kus nad pääsevad. Praegu magavad üsna rahumeeli teine teises toas, uks vahelt täitsa lahti.

Tahaks pilti ka näidata, aga ma olen fotoka akude laadija tundmatusse kohta sokutanud.

Esmaspäev, 19. august 2013

Elus

Meil oli siin festival ja ma olin tööl. Ajurakkude taastumine võtab aega. Võibolla kirjutan homme.

Reede, 9. august 2013

Vahepeatus

segasaun
2
alasti ujumine
1
libliklind.blogspot.com
1
ma küsin mis on õnn
1
mu koduke on tilluke voodi
1
oh jah muidugi
1
paljad naised saunas
1
valgus surnu pea kohal
1


Nädala otsingud sellised, kohe tore hakkas, et hoolimata minu eemalolekust on keegi lootnud leida valgust surnu pea kohalt ja küsib minult, mis on õnn. Mu koduke on tilluke voodi on ka päris armas :)

Nagu te näete, olen Saaremaalt tagasi. Võibolla panen kunagi mõne pildi ka üles, need on siiani veel fotokas. Praegu ei viitsi suurt rohkem kirjutada, arvutisse satun harva ja põhiliselt tegelen puhkamisega (st. aias taimede ümberistutamisega, matkamisega kohalikel radadel, seenelkäimisega ja eelkõige magamisega). Küll ma ükskord teile veel kirjutan!

Ps. Vaadake tähti! .Parim aeg perseiidide imetlemiseks on esmaspäeval, 12. augustil, eriti kella 21.30 ja 23.45 vahel. Ka teistel 10-13. augusti vahelistel öödel tasub pilk taevasse heita. Info siit:  http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/vaata-taevasse-tahesaju-aeg-on-kohe-kaes.d?id=66513244