Pühapäev, 31. mai 2015

Reede, 29. mai 2015

Kraana päev

Hirmus ringitraavimine on täna olnud. Esiteks jooksin raudteejaama, et võtta rongilt vastu grupp 3.klassi õpilasi. Jõudsin napilt. Vedasin nad Väerada mööda lasketiiru. Sealt lippasin jutiga koju tagasi, kus toimus kiire riietevahetus ja - tööle. Möödaminnes rebisin peenrast ula peale läinud musta piparmündi risoomijuppe ja viisin töökaaslastele jagamiseks. Siis töölt tagasi, võtsin Lagle ja ema auto peale ja viisin ema Nõkku sõbranje poole, ise kimasin Tartusse edasi. Külastasin kiirelt arsti (kõik oli korras, aga arst luges sõnu peale, et naine ei peaks raskeid asju tõstma, naine ole kraana... no mis teha, kui muud kraanat pole võtta). Siis tegin kunstitarvete poest planeerimatu välkostu - 36-se Leningradi akvarellide komplekti Laglele. See oli hetkel viimane selline, mitte ei saanud ostmata jätta... Sealt edasi Solveigi, kus tehti Lagle kostüümile riidega kaetud nööbid - sobivat värvi valmisnööpe pole siinkandis saada. Järgmine peatus oli Abakhan, kolm väikest käsitöövildilehte (ülehomseks tuleb mul neist mõned meened kohaliku naisansambli külalistele punuda), tükikese kangast ja jupikese kantpaela. Siis ootas meid Bauhof, sealt tirisin koju uue vikati ja Fiskarsi labida (vana labidas kippus pahupidi minema) ja komplekti kruvikeerajaid. Olin just ühe kobedama kruvika puruks keeranud... See on see naine, kes ei peaks kraana olema, aga on paraku nii kraana kui traktor kui muidu muksel. Nonii, tööriistad käes, haarasime Laglega Lõunakast kumbki jäätised ja sõitsime emale Nõkku järele, et siis koju tulla. Kodus ajasime muruniiduki välja, poiss hakkas ühest aia äärest niitma ja mina kukkusin uue labidaga teisest aia äärest muru seest sirelivõsusid päästma, üks vana tuttav soovis taimi. Võsud kaevatud, aed niidetud, hüppasime Laglega ratastele ja läksime teisele poole linna üht müügis olevat krunti vaatama. Ilus oli küll, aga... pole seda õiget tunnet. No ja siis saime napilt veel poest läbi. Enne suurt pimedat tegin veel väikse autosõidu, sokutasin sirelitaimekesed soovijale ja Aidile viisin miskit hiidlauku, mis ka siin aias on paljunenud  ja hulkunud, kuhu aga pähe on tulnud, ning musta piparmünti. Tagasitulles käisin ühtlasi ka tööl ära...

No ja nüüd ma olen lõpuks kodus, midagi oleks nagu söönud, jalad on jube väsinud... Ei ole harjunud kilomeetreid jutti ilma puhkamata uhama, nii jalgsi kui rattaga, künkaid oli ka kõvasti - Arbi- ja Peedumäed, mis nad siin kõik ongi... Ega siis rattalt maha ei või tulla, kõigest jõust tuleb edasi suruda, sest naine, see on kraana ja teerull ja igiliikur lisaks.

Oh, kuidas tahaks nüüd natuke midagi rahulikumat. Et saaks aias nokitseda. Ja Kaldonil oleks vaja käia, sinna oli puu teele kukkunud, see vaja eest ära saagida ja õu vikatiga üle käia. Ja maalida oleks ka väga vaja... enda jaoks. Lihtsalt. Sest ma tahan.

Teisipäev, 26. mai 2015

Sai pisut müratud

Jätsin lapsed nädalavahetuseks omapead ja tõmbasin uttu. Sõbrannaga kahekesi. Esimese asjana külastasime Kaiu järvistut, see on üks ütlemata ürgne ja armas kant.
Emamänd

Kaiu järv

Ahh, millised rohelised!


Kaiu kandist Jõgevamaal saime minema pisut peale päikseloojangut ja hakkasime sõitma põhja poole. Kahanevas valguses oli selgelt näha, kuidas iga kilomeetriga läksid puulehed väiksemateks ja metsad pitsilisemateks. Kivisaare Hallani juurde öömajale saabusime kell veerand üks öösel. Hallan oli pisut sopsus, noorimal pojal oli just 22. sünnipäevapidu käsil ja igasugust kangemat oli ojadena voolanud. Hallan tuli meile naerdes vastu ja hüüdis pisut ärevas vaimustuses - te olete hullud, tüdrukud, hullud olete! Nojah. Ju siis oleme. Igatahes pikka juttu ei saanud teha, nii võõrustaja kui manulised olid väsinud ja keerasime Hallani aidalakka magama. Oeh. Madrats oli pisut kitsas ja mina individualistina sokutasin ennast selle kaugemale servale, katuse alla nurka. Hommikul imestasin kangeid konte ja - leidsin külje alt riidepuu... Viskasin kondise eseme kaugemale ja magasin rahumeelega lõunani. Mari jällegi kurtis, et röster (?) olla liiga lähedal olnud, iga keeramisega sai põlvega pihta. Aga ait ise oli nunnu, päevavalges avastasin, et selle ees on koguni korralik mehine kardin:

Kuna laupäev oli hallivõitu ja kõhe, otsustasime kõigepealt Viinistu kunstimuuseumi minna, et kui see läbi käidud, on ehk ilm paremaks läinud ja saame mere äärde ikka ka. Hallan jäi sauna kütma. Muuseum on üks mu lemmikuid, eriti see vanemapoolne kunst. Kaasaegne on kuidagi... Õõõõ. No ei taha väga palju. Mõnda asja ei taha kohe üldse. Õnneks on seal suurepärane 100 ja rohkem aastat vanade maalide kogu, hing kohe laulis neid imetledes:) . Ja siis läks ilm ilusaks ja saime Eesti põhjapoolseimat tippu külastada.
Meri oli rohe-roheline...

Purekkari neem
Fotoka sensoril on miski jama peal. Katsuge kuidagi leppida...

Mina kraapisin mere äärest sületäie kive ka kaasa, Mari ei jätnud mind tögamata. Et ahnus ja kleptomaan jne. Aga mis ma teha saan, siin ei ole ju selliseid! Ja siin ei ole ka selliseid imelisi nurmenukuväljasid, neid rüüstasime Mariga kahekesi.

Õhtul ootas saun ja mitu põnevat vihta. Aednik oli kääridega aias jalutanud ja igasuguseid imelikke oksi vihaks köitnud. Mõnus :) Enne sauna sai ka söödud, grill oli tubli:
Grill kännu ja telliskiviga

Loom teeb head nägu, sai just vorsti :)

Redelipulgamustrid
Sellised redelipulgad viisid meid peale sauna uude ööbimiskohta - sünnipäevatajad olid sauna vabastanud ja saunalakas ootas meid vedrumadrats! Ahh, kui hea on magada ilma riidepuuta külje all!

Järgmisel hommikul sai jälle lõkke juures söödud ja Hallani aed põhjalikult üle vaadatud.
Kännugrill
 Seekord küsisime pisut täpsemalt, mis tal seal siis on. Et kui palju maad ja... Ütles, et hoolitsetavat pinda olla umbes 2 hektarit. Ja rododendronite kohta küsisin ka, ütles laia naeratusega, et neid olla umbes 630 taime ja 50-60 liigist! Oijah. Kui kõik muud asjad ka kokku lugeda, siis tuleb istutatud taimede hulgaks päris mitu tuhat. Kuidas ta suudab? See on küll üsna vaba kasvamisega aed, ilma suurema rohimiseta ja iga nurka ei niideta ka, aga ikkagi... Kive on tal ka palju Väga palju. Nimele vääriliselt. Nende abil ta siis kujundab oma väikest universumit. Tilluke valik:
Miski rodo

Elulõng

Magnoolia

Rodo

Rodo

Karukell

Kivi naabrimehe maa peal

Kompositsioon kohalike kivide ja nurmenukkudega

Rodo


Kividest paadid, üks kannab kive, teine heitlehiseid rodosid ja maasikaid



Kivinägu


Lõunal võtsime suuna mere poole, seekord tuli Hallan ka kaasa. Juminda.
Mari päevitab :) 

Meri oli rohe-roheline... kes seda lauliski? Tahaks kuulda


Kas sa pildistad mu pükse?
 Meri kipub pildist välja voolama :)
Ja lõpetuseks näitas Hallan oma uusi  luksustööriistu. Bentley omad. Käärid ja... oh jah. Kvaliteettööriistad on mu kirg... Nüüd on mul neid kääre VAJA. Isiklik aed oleks ka boonuseks :)

Pühapäeval kella 11-ks õhtul jõudsime koju tagasi. Ja siis veel tööle ja...

Kolmapäev, 20. mai 2015

Pidulik sündmus

Võtsin ema kaasa ja käisime avasime konnaskulptuuri ära. Üritus oli ilus, kaameratega ja puha. ERR tegi seal väikse klipi, mis läheb eetrisse reedel, 29. mail Terevisioonis. Tegin mõned fotod, aga väga head pilti ei saanud, sest rahvas siblis rõõmuga kogu aeg seal ümber. Eks tuleb eraldi üks foto-retk teha.


 Konnad saavad õli ka selga, aga enne avamist ei hakatud neid mäkerdama :)

Avamiselt läksime edasi grüünesse. Kõigepealt otsisime üles Armuoru, mida isa kunagi näidanud oli, aga mille täpne asukoht sai uuesti maaameti kaardi abiga meelde tuletatud. Ja siis Mustjärve äärde!
Mustjärve tumedad siidised veed

Samblamaa

Tervitused Rahmeldajale!
Sõnajalgu





Veel ühed tervitused Rahmeldajale!

Tumedast järvest viib mustjas oja

Mustjärv on üks minu jaoks maagiline koht, mis alati tagasi tõmbab. Ema meenutas, et on kunagi isaga seal lähedal ka Valgejärve ääres käinud. Otsisin ja lõpuks leidsin ka selle üles, kaardilt ikka. Kaardil seda soolombikest üldse nimetatud pole. Internetis on ainult üks Aare Mäemetsa poolt 1977. aastal tehtud foto, üks ähmane muistendilaadne kirjutis ja minu kasutada on ka ema mälestused ühest jõhvikal käimisest 35 aastat tagasi. Aga kätte sain! Järgmine plaan ongi emaga sinna minna ja see lomp (sest järveks on seda ilmselgelt palju nimetada) reaalselt ka üles otsida.