No ja kui auhinnalaud on nii ilus, ega siis saa ise ka võistlemata jätta.
Jälle võitsin ära. Seekord vist isikliku rekordiga (ma otsisin eelmist rekordinumbrit, vist oli aastatagune Valge Roosi karikas ja 556) ning edestasin sellega koguni mehi (Reijot ei olnud täna kohal, sellepärast). Tulemus 557. Harjutus 30+30 lasku spordipüstolist.
Siin pildil on laupäevane medal ja diplom (vabandan, et küliti).
Mix võistluse medalid. Pea peal, andke andeks. |
Pühapäeval sain kaks medalit lisaks. Isiklikust rekordist (aastatagustest Elva meistrivõistlustest) jäin ühe silma maha – seekord oli tulemuseks 538 silma. Harjutuse nimi oli standardpüstol. Algus oli üsnagi räbal, käsi värises, isegi mingi 88-ne seeria oli (alla 90 on teadupärast häving, minu jaoks on 93-94 juba normaalne ja üle selle väga hea saavutus), aga mida kiiremaks laskmine läks, seda stabiilsem oli tulemus. Ju said käelihased lihtsalt soojaks ja lõpetasid võdisemise. Oleks algus ka viisakas olnud, oleks jälle isikliku rekordi teinud. Ruumi selleks oleks küll!
Naisvõistlejaid oli kolm, mina esimene, Ülenurme neiu teine ja Lagle kolmas.
Kui selgus, et Elvast on 2 võistkonda (ja see tüüp, kes oma isikliku püstoliga laseb, oli ära läinud), tabasin äkki, et nelja peale on 3 võistluspüstolit! Lippasin kähku relvalattu ja tõin omale tagavaraBenelli, mille käepide on nagu rehavars. Pealegi ei olnud õrna aimu, kes sellega veel lasknud on (viimati proovisime seda juunikuus) ja kuidas sihik reguleeritud. Igatahes. Kuidagi ma ikka märklauale pihta sain. Musta. Valges auke polnud.