pühapäev, 27. detsember 2020

Jõulud-näärid

 Murca tegi otsa lahti ja palus kirjutada oma jõulumälestustest. Aga miks ka mitte?

Minu varases lapsepõlves jõulumälestusi ei ole. Meil peeti ainult nääre. Ema küll rääkis midagi, et kui tema laps oli, siis olid jõulud ka, aga ega ma ikka aru ei saanud, mis vahet seal on - näär või jõul. Miks nii, ma täpselt ei teagi. Kas sellepärast, et ma ei ole kristlaste laps, isa oli tol ajal pigem materialist, või oli põhjuseks hirm - oli mu isa pere Siberitki lähedalt näinud ning mu emapoolne vanaisa 1944 viimase laevaga läände põgenenud. Igatahes - esimesed mälestused on nääridest ja näärivanast. Varaseim foto minu isast näärivanana on Aki blogis (ma ise ei viitsi oma albumeid uuesti läbi lapata, pildistada ja siia lisada, katsuge selle viitega leppida). Elasime tol ajal vanaonu saunas, ruumi oli vähe ning kuuseks oli seinale kinnitatud oks. Isal oli tehtud saarepuust lauake, millel sisse puuritud oksa jaoks auk ning taga naela otsa riputamiseks ka ava. Seda oksaalust oleme päris palju kasutanud.

Lasteaias käis näärivana, alati. Viie-kuueaastasena märkasin näärivana habemest kõrva taha minevat nööri. Ahah, mõtlesin. Ei mingit traagikat muinasjutu purunemisest, kõik muutus äkki selgeks ja loogiliseks. Hoidsin oma suu kinni ja imestasin, et teised rühmakaaslased seda nööri ei näinud. 

Koduseid nääre hakkan paremini mäletama sellest ajast, kui saunakesest oma majja kolisime - olin siis viis saamas. Meil toodi pakid alati kuuse alla - ja just alati siis, kui me saunas olime. Mäletan, kuidas ma keeldusin sauna minemast, sest näärivana pidi just alati meie saunasoleku ajal tulema ja ei tahtnud sellest külastusest kuidagi ilma jääda. Tol korral läks ema hoopis välja, ütles, et peab läbi metsa töökaaslase juures käima. Ja kui tagasi tuli, olid kingid näpus - olla näärivana kraavi ääres kohanud, tol oli väga kiire olnud... Oi ma olin pettunud.

Koolilapsena meil näärivana enam ei käinud. Siis oli meil päkapikk, kelleks oli maja noorim elanik (mina muidugi). Jõululaud oli alati ilusti kaetud, kas punane või sinine laualina, valged linikuääred, küünlad, jaapani portselan, siga, kapsas, verivorstid, kartul, pasteet, piparkoogid, õunad, kõik nagu peab. Alati. 

Jõul jõudis meie koju siis, kui jõule võis hakata avalikult pidama. Võis see olla äkki ´88 aasta paiku? Igatahes sellest hetkest peale hakkasime pidama kahte püha. Jõulu ajal oli laual punane või roheline lina, nääride ajal tumesinine. Muidu kõik sama. Kingituste jagamine nihkus nääriõhtult jõululaupäevale, muud vahet polnudki. Ainult aastavahestuse ärasaatmine ilutulestikku vaadates (mõnikord lasi isa ka pauku illegaalsest vindist - ikka kaks kärakat - vana ära saatmiseks ja uue vastu võtmiseks). Küünlad surnuaeda said mõlemal pühal. Enamasti pandi liha-vorstid ahju ning jalutati surnuaiale, tagasitulles oli söök valmis. 

Umbes jõulu avalikuks saamise ajal ilmus minu jõuluaega jõululeib. Alustuseks tegime seda igal aastal kodundusringis, siis hakkasime emaga kodus ka küpsetama. Nüüd üle hulga aastate oli jälle jõululeiva-aasta. Pilti näete eelmises postituses ☺

Vanematekodus oli kõik alati sarnane - traditsoonid, lõhnad, meisterdamised. Alati midagi uutmoodi, eriti kaunistuste juures sai lõputult leiutada, aga jõulutunne siiski kindlasti sarnane. Kuni ma kolisin kodust ära, läksin mehele, sain lapsed. Ma ei tea, mis mälestused ja tunded on mu lastele jäänud, kuid minu enda jõulutunne suikus küll hulgaks aastateks. Eks me kaunistasime muidugi ikka, piparkooke sai tehtud, kingitused, kuidas siis muidu. Ja loomulikult ühine jalutuskäik surnuaiale küünlaid panema. Aga seda pidulikkust, mis minu lapsepõlvekodus oli, seda ei olnud. Polnud kohtagi, kuhu viisakalt lauda katta. Kuna ma ise ei tundnud ennast aastaid kõigis läbi käidud üürikorterites kodus, tekkis otse vastumeelsus. 

Viimastel aastatel olen jõudnud järgmisse elujärku. Uus elukoht, mõnevõrra uued traditsioonid. Enam ei jalutata ainult Elva kalmistule, vaid sõidetakse läbi ka Kambja, Ropka-Tamme ja Võnnu kalmistud. Lisandunud on traditsiooniline jõulupidu hõimlaste juures, hulga laste ja pakijagamisega. Ja mis kõige tähtsam - pööriaeg minus endas on jälle ellu ärganud. Ei ole tuim ja tüdinud, vaid päris tore metsas kuuske valida, tulukesi riputada, kuusele heegeldatud helbekesi sättida ning jõululeiba küpsetada. Piparkookidest rääkimatagi. 

Ühe pildi ma teile siia ikka panen - minu kõige armsamast kuusekaunistusest. See on Soome päkapikk, kelle kinkis kirjasõbrast Soome tädi Aino, kui ma olin neljane. Aino oli meie Tallinna tuttava kirjasõber. Kuidas ta meile kaarte hakkas saatma, ma ei teagi. Igatahes 1980 käis ta meil külas. Tuli turistina Tallinna ning sealne sõber "varastas" ta ära ning sõidutas Elvasse. Oli ju turistidel Tallinnast väljumine üldjuhul keelatud. Igatahes saime temalt hulk aastaid kauneid jõulukaarte (ja need margid!) ning sünnipäevadeks kassidega kaarte. Sain temalt ka nukukese (Hong-Kongi toodang), mida küll kahjuks enam alles ei ole. Küll aga on täie tervise juures päkapikk, kes on küll kindlasti igal aastal kas kuusel või oksal pööriaega valvamas olnud kõik 40 aastat. 




neljapäev, 24. detsember 2020

Jõuluorikas

 

Viimati tegin jõululeiba üle 10 aasta tagasi. Nüüd sai siis jälle jõuluorikas jõululauale. 

Tõele au andes ei ole see "päris" leib, vaid poeleiva baasil ja natukese pärmi abiga küpsetatud peenleib. Aga mis siis. 
Retsepti sain kodundusringist, Siiri Puhalaineni käest. Nüüd internetis tuhlates jäi ette kirjatükk, millest selgub, et ümberküpsetatud leiva retsept on pärit legendaarsest saatest "Vaata kööki". 

Mõnusat jõuluaega teilegi, et ikka saba oleks rõngas!

kolmapäev, 23. detsember 2020

Jõul võib nüüd tulla

 Piparkoogilõhna 

toad said kõik täis 

Jõuluvana kõhna 

pole ammu näind 






Piparkookide kaunistamises on mu tütar must juba oluliselt osavam. Eks see olegi õige, et ühel hetkel on meie lapsed ilusamad, tublimad, paremad ja osavamad, kui meie. Siin pildil on minu tööd. 

Üle aastate võtsin ette ka krässiteo. Originaalis on krässi tehtud kartulisse torgatud viljapeadest, aga mul põlnd vilja kuskilt võtta. Sai siis kolm krässi - üks samblike ja pohlavartega, teine samblike ja mustikavartega ning kolmas samblike, mõne pohlavarre ja käokuldadega. Seekord sedamoodi, natuke metsikult.



kolmapäev, 16. detsember 2020

Jõulukuine

 Kevadel lõpetasin oma kuus aastat kootud kindad ning lõin uued varrastele. Nõukaaegne pehme, peen ja ühtlane alpakalõng, värvisin sibulakoortega (kollane ja oranžikas, peitsiks maarjajää) ning kõige rohelisega, mida maikuus kätte sain - pistsin patta peotäie nõgeseid, elupuuoksi, kukerpuuoksi, punast põisenelat ja võibolla oli seal veel muudki hulgas. Roheka peitsiks oli vaskvitriol. Seekord ei läinud kindapaari kudumiseks aastatki - kõigest 7 kuud. 

Siin on kindad kahest viimasest paarist. Väiksem on minu käe järgi, peenikesest nõukogude ühekordsest maavillasest, värvitud kuusekäbidega (pruun), kaselehtedega (oliiviroheline), seentega (roosakad toonid) ning aniliinvärv (must). Suurem kinnas on mehe käe järgi kootud paarist. 

Mustrid on mõlemal kindal siit ja sealt, minu oma äranägemise järgi kokku pandud ning ümber tehtud. 



Ning kui jõuluaeg hakkab paistma, tuleb väikestele sugulastele midagi meisterdada. Seekord sai 257 klotsi 16 erinevast puuliigist, mis lähevad jagamisele kolmele mudilasele. Loodetavasti saavad neist kasu ka lapsevanemad, kellel on võimalik õppida tundma puuliike puidu järgi. Kõik puidu valimise, jupeldamise, hööveldamise, esimese lihvimise, servade ümaramaks freesimise tegi mees. Minu osaks oli oma käega kõik üle katsuda, vajadusel veel liivapaberit näidata ning näidisklotsidele puude nimed peale põletada. 

teisipäev, 3. november 2020

Jalutuskäik


Seenemetsas on veel üht-teist leida. Esimesel pildil valge kaunitar-mandala mediteerimiseks, teisel kollakas kukeseen "kõik roosid ma kingiksin sulle". 
Väravast läbi... julged?
 

Kes siin sees on?
Ämmatoss
Sügisene, samblane
Kõige kaunim karusammal
Vaade kopratammilt ülesvoolu
Kobraste insenerikunst

pühapäev, 11. oktoober 2020

Põlva Karikas

 



Põlva Karikas 2020. Sain oma valdustesse terveks aastaks rändkarika (ja oma nime sellele!
Viimasel pildil uksesilt, millelt lugesin esimese hooga "riisitoidud" ja imestasin, miks Põlva lasketiirus püstolitiiru uksel selline arusaamatu  silt... 

Ja palun veel kord luba kaevelda. See uus blogger on postituse kirjutamiseks kõlbmatu. Eriti telefonis. Aga mul ju pildid siin, hea otse postituse külge pookida. Vist.

Oodake. Ei saa veel lõpetada. Eelmine võistlus on ka üles märkimata. Nimelt oli pööripäeva paiku Elvas Kuldne Leht. Sain seal kolmanda koha (meestega võisteldes!) Ning auhinnaks omatehtud Lehekese. Olen viimasel ajal oma klubile näpuharjutuseks ikka teinud medaleid ja meeneid. Seda lehte ei lootnud võita ☺ 


reede, 25. september 2020

Floorat ja faunat

Meie puuriida elanik..
Nagu näete, olen mitu korda seenel käinud. Igasuguseid põnevaid tüüpe kasvab metsas. Korviga toon koju ühesuguseid, fotofailina teistsuguseid.





Nii suurt ämblikku ei ole minu silmad Eesti vabas looduses veel kohanud. Hetkel on see vaba loodus küll meie välisuks, aga siiski, puuris ta meil ju pole.



Jeerum, ma ei saa küll kuskilt otsast aru, et uuendatud blogger kuidagi parem oleks. Panin kogemata kaks korda sama pildi ja ei leidnud viisakat viisi üleliigse kustutamiseks! Lõpuks mingi imenipiga sain, aga normaalne see ei ole. Kuid mis teha, muuta ei saa, tuleb leppida.

kolmapäev, 9. september 2020

Sügise poole

Selle hooaja viimased rukkililled ja käokullad. Veel on päevades kohati sooja, vananaistesuvigi alles tuleb. Aga metsaservas on mõnigi tulipunane vaher ning pappel kisub pruuniks. Kilpjalg, mis tavaliselt kuldkollase jume võtab, on ka porikarva hakanud minema.

teisipäev, 1. september 2020

Metsik

Kodu ümbrus on metsikult sisalikke täis. Nii toredad väiksed krokodillid!
Metsas on veel metsikum. Käisime seenel, osa seeni tõin koju ämbris, osa telefoni mälus.



Minu esimesed lehterkukeseened!

/Siia juurde võib laulda:
lõpuks leidsin sind,
lõpuks leidsin sind,
kus küll peitsid end
nii kaua.../

esmaspäev, 17. august 2020

Kabli vallutamine

Alles see oli, kui ma Põltsamaad vallutamas käisin. Nüüd tuli Lendavalt Konnalt kutse Kablisse dessant korraldada.

Mul ei ole palju rääkida, sest kaaskõnelejad on kõik juba ära öelnud:

http://lendavkonn.blogspot.com/2020/08/kultuuriuritus-kablis.html

https://kevadtulebikkagi.blogspot.com/2020/08/kabli-ja-kunstnikud.html

Ise ma protsessi pildistada ei saanud, sest olin saepurus kaelani sees. See-eest sai Kaamos tublisti klõpsutada. Jagan mõned tema tehtud fotot ka illustratsiooniks.

Alustuseks imekaunis Kabli Seltsimaja, nõelasilmast tulnud kuub seljas, alles oli avamine peale väga põhjalikku kapremonti.
Suusamütsidest on nii mõndagi rääkida.



 Selle kaarlae all oli suurepärane akustika.

Kui Konn ja Kaamos olid oma jutud rääkinud, Aalo suusamütside põnevasse maailma juhatanud, tulime välja. Loodan, et saemüra liialt kõrvu ei kiusanud, mul seekord olid kaasas ainult pisikesed saed ka 😃
Pisikese saega annab teha pisikest looma. Pildil operatsioon konna tiibade kinnitamise tarvis, assistendi valvsa pilgu all sai see hästi toime.
 Nüüd on mul Kablis oma "luuraja", kes teab sealt posti otsast öelda, kas mereilm on suvitajale sobiv. Teeb tiibade vurinal väikse sööstu Tartumaale ja kohe info käes! 😋

Igatahes - tänan südamest Kabli seltsimaja lahket rahvast ning Lendavat Konna, kes meid sinna üldse kokku kutsus!

teisipäev, 11. august 2020

Kutse Kablisse!

Tulge kõik Kablisse, kui teil midagi targemat teha ei ole!*

Nädalavahetuseks lubatakse ilusa ilma ja ägedat seltskonda! Suvi ei kesta igavesti, viimane võimalus nautida sooja merd, hiilgavat päikest, suusamütside näitust, raamatutest ja muust mudrust rääkimatagi!

Ps. Võtan väikse sae kaasa ja teen kohapeal midagi valmis ka 😃

*Kes veel mäletab "Armastus kolme apelsini vastu" reklaami?

Varbola 2020

Eelmised puupäevad olid 2017. Järgneval kahel aastal jäi üritus erinevatel põhjustel ära, seekord siiski viimasel hetkel otsustati teha. Kuna aeg kiire ja tegemisi miljon, otsustasin seekord lühiprogrammi kasuks. Sõitsime Laglega kohale teisipäeva õhtuks. Ilm oli sõidu ajal märg ja vastik, kuid kohapeal oli vihm lakanud ning rohkem me taevavett ei näinud. Valisime välja kahepeale ühe paraja paku. Saagima saime kolmapäeva hommikul, jagasime paku pooleks ja töö läks lahti. Mul uus saag oli remondis, seega oli kaasas vana ja mõnevõrra väsinud Husqu ning keskealine kõige väiksem Stihl. Kokkuvõttes olin kolmapäeva õhtuks laipväsinud Husqu käimatõmbamisest (ma tema ihuhädasid ei hakka siinkohal kirjeldama, sest keda see ikka huvitama peaks, aga kokkuvõttes oli probleeme tema soojalt käima saamisega), kuid elegantse baaripuki sain valmis. Lagle tegi oma pakujupi otsa magava rebase. Pidi tulema suur kass, aga mu arust oli ikka rohkem rebase moodi.

Osavõtjaid oli vist 17, mida on vähemalt 2x vähem, kui tavaliselt. Kohal olid ka üks sakslane, üks poolakas ja üks leedukas. "Vanast kaardiväest" olid ainult Maire, Hallan ja vist ka Silver, kes on osalenud vähemalt kümnel korral. Teised olid "nooremad".

Neljapäeval pakkisime kola kokku ning tulime tagasi, sest reedel olime mõlemad juba Elvas Heli Rassi mälestusvõistlustel. Sõjalises kiirlaskmises jäin seitsmendaks (üheksa osaleja hulgas), kuid standardpüstoli ajaks olin kosunud ning saavutasin kahe leedulanna järel kolmanda koha. Omatehtud auhinda on ikka tore saada :) Lagle seekord auhinnaliste hulka ei jõudnud. Varbolas toimusid samal ajal individuaalne saagimisvõistlus ning laupäeval meeskondlik võistlus. Ning pühapäeval oksjon. Kuna tööd oli tehtud vähe, siis tasu on sealt ka vähe oodata. Hea, kui sinnasõidu kütuserahagi tagasi saan. Mõnel osalejal oli väga hästi läinud, kalleim töö (karudega pink) oli kuulu järgi 1500.- euroga omaniku leidnud. Mina jällegi sain niipalju targemaks, et järgmisel korral ei hakka viletsate tööriistadega üldse mässama. Pigem lähen lihtsalt üheks päevaks sõpru vaatama. Ning kui ajakava väga kitsas, siis ei peaks ilmtingimata kõigest maksimumi püüdma võtta - puhata on ka vaja. Aga kui tööriistad head ja aega piisavalt, siis tuleb loomulikult minna ja võtta kõigest osa!

Kõigepealt kohtusime ühe põliselanikuga - tüüp näris kõdunevat samblikku.
Väike kirvenäitus. Kirved leidis ja varred tegi Hallan, mustrid ja kirjad vartele tegime meie Laglega.


Maire
Koorealune salakiri
Mida teha...?

Õudsa kiirusega tuli kaks hiigelkoera
Laps tegi saepuru
Kohe näha, kes on suurem töömees. Jüri ja Silver
Lagle loomakene
Tolmutont




 Õlitatud pukk mitmest küljest. Justkui lihtne töö, aga võhmale võttis. Aega oli ka vähe. Ja tööriistad, tööriistad...



 Erki Lepik ning linnud
 Vavulin ja penid
 Hull poolakas Mariusz Opoka, kes oli absoluutselt kõige vingem tegija sel aastal. Milline kiirus ja milline täpsus!
 Väljamaalaste tööplats
 Perandi poiss oma näkiga
 Leeduka vanamees on omamoodi lahe
 Hallani "Tundmatu nunn"
 Riho Mäe "Lusitaanlane"
 Kommentaarideta

 Silver Treimani tööd
 Karule keevitatakse nina külge. Jevgeni Nevelski. Tema töö oli sel korral oksjoni kalleim.
 Jälle see poolakas - lausa halb vaadata, kui kiiresti suudab inimene töötada...
Hallan ja naine
Eelmisel pildil on kõige armsam välipeldik - alati puhas ja mõnus ning katuselt ripuvad alla metsmaasikaketid...

Lõpetuseks tuli meid ära saatma kaunis ritsikas.

Siinne pildigalerii ei ole kaugeltki täielik, sest me olime ju ainult pool aega. Kellel huvi ja võimalik, vaadake fb-s Varbola Puupäevade lehte - seal on kõik tööd ja kõik osalejad ilusti dokumenteeritud.