neljapäev, 2. aprill 2020

Sarapuu

Leidsin metsas hulkudes sarapuupõõsast päris kobeda pahajuraka. Mõtlesin, mõtlesin ja otsustasin ning tõin ära. Kuigipalju saetööd, natuke rohkem lintlihvija abi ja käsitööd liivapaberiga ning korraks ka peitli abi (käpa voolimisel). 
 Sarapuupahk on üllatavalt valge puiduga, kasepahale sarnaseid helke leiab sellest vähe. Peale lakkimist on lausa veidi plastmassine mulje. Pildistamine on ka tänamatu töö, see on nii valge, et vorm ei taha välja paista. Sama raske, nagu musta kassi pildistada...
 Rääkimata sellest, et telefoniga tuleb küllalt lähedalt pildistada, muidu jääb liiga palju tausta. Aga lähedalt pildistades jäävad proportsioonid imelikud.
 Peale sarapuupaha on siin ka männioksake ja tammepuust käpake, et kauss ikka püsti püsiks ning kummuli ei veereks. Oksa lihvimine kausiga kokku sobivaks, et neid liimida annaks, oli üllatavalt raske ja närviajav töö. Käpa voolimine ja liimimine oli selle kõrval naljategu.

Selline pähklikauss, sarapuust.

Nüüd on hammas verel, uuristan toomingapahka. See on hoopis teisest puust tükk...

pühapäev, 29. märts 2020

Üks mõmm pihlakaga

 Telliti kingitus ühele mehele juubeliks. Siis tuli pärgnuhtlus, palgata puhkused ja muu jama ning mõmm on nüüd vaba. Kui keegi tahab, on tore.

Kui ei, on ka tore, mul polnudki omal ühtki oma skulptuuri.

Mõmmi on umbes 120cm kõrge ja parjalt paks. Materjaliks lehis.

---
Täiendan. Tellija nägi karu pilte, rääkis ämmaga ja otsustati ikka rahad kokku panna ja tellitud mõmm ära võtta. Kui tehing ei ole aprilli keskpaigaks toimunud (siis on juubel), vaatame mõmmi pakkumise uuesti üle.

laupäev, 29. veebruar 2020

Hõlst

Tõin omale Hagelinist (Vaksali ärihoonest) kleiditäie pruuni puuvillatrikotaažist riiet. Mõõtsin, lõikasin, õmblesin. Tuli välja imelik pruun hõlst, mis meenutas kõige rohkem kerjusmunga rüüd ja natuke ka mosleminaise riietust. Meeski arvas, et linna ei maksaks selles riides vist minna. Seejärel võtsin ammu kuivatatud sõnajalgu, laotasin need kleidile ja pritsisin ACE-ga. Nüüd näeb hõlst välja nagu tähistaeva sõnajalapuhmasse kukkunud kerjusmunk. Ikka parem, kui enne :)


Selline kodukleit. Taskutega! Ma olen rikas :)

reede, 21. veebruar 2020

Nii vähe on õnneks vaja

Hooaeg peale pikka talve avatud (mis talv? kus see talv siin oli...?), uus saag ära proovitud, esimene soojendusharjutus tehtud!

reede, 14. veebruar 2020

Topsik

Tulin palgatöölt ära. Vaimu värskenduseks peale neid vintsutusi võtsin väikse nokitsemise ette. Tuhnisin mehe varude hulgas ja leidsin täpselt paraja kasepahakese. Koorisin, kujundasin, uuristasin. Mees aitas vahepeal freesiga kaasa, mina jätkasin puhta käsitsi, peitliga. Seest ongi tops täiesti peitlijoontega ja lihvimata.
Siis liimisin ülaserva tammelaua, millest sai servakõrgendus. Serva vahele jäi auk, mille täitsin türnpuu kiiluga. Ahh, milline imeline kollane puit! See ei ole värvitud, ongi niisugune kasvanud.
Seejärel lisasin topsikule jalakesed - ühe türnpuuoksakesest ja teise tammeklotsikese. Lihvisin ja lakkisin ja valmis ta ongi!

Pöidla jaoks sai servale tehtud väike lohk, et topsi ikka mugav kätte võtta oleks. Esialgne plaan on nikerdis suhkrutoosina kasutusele võtta.

laupäev, 8. veebruar 2020

Ikka jälle see kodalukk

Peale näitusel käimist oli mees tahtmist täis ka ise üks lukk teha. Tükk mõtlemist ja urgitsemist ja - siin ta on!
Lukk lahti


Lukk kinni, võti on kõrval

Lukk lahti, riiv välja tõmmatud

Mina olin seekord kõigest kaaslase rollis, aitasin natuke alustuseks mõelda ja arvutada. Kaks pead on ikka kaks pead, seltsis segasem. Kõik urgitsemise tegi mees ise, mina ainult vaatasin ja imetlesin. Järgmist lukku tehes oleksime mõlemad juba targemad ning paigutakseme süsteemi klotsi sisse paremini (ülemisse äärde jäi liiga vähe ruumi, allservas seevastu on ruumi laialt). Tammepuu.

teisipäev, 28. jaanuar 2020

Pisike pildiraam

Tütar maalis aasta tagasi minust väikse pildikese*, küljepikkus 10cm. Nüüd lõpuks jõudsin raami valmistamiseni. Kõuts otsis sobiva puutüki, mina joonistasin raami augu peale, tema saagis ava tikksaega välja, mina lihvisin ääred kumeraks, tema freesis tahaküljele pildi jaoks soone, mina peitsisin ja lakkisin ning panin  pildi lõpuks pesasse. Saarepuu kunagine oksakoht.


*Olen draakoniaasta laps.

esmaspäev, 27. jaanuar 2020

Lambist

 Pisike tagasihoidlik lambivari lugemislambile voodi juurde.

Materjalid - valge kartong ja oranž siidipaber. Esimesel pildil on varju all reflektoriks jupike alumiiniumplekki, teisel fotol on see kunstilistel kaalutlustel eemaldatud.

Väike, lihtne, kiire, ilus ja mis peamine - funktsionaalne töö. Enne paistis põlev lamp telekasse ja peegeldas sealt tagasi nagu täiskuu.

esmaspäev, 20. jaanuar 2020

Kuidas minust ei saanud vaibakunstnikku

Olen viimastel kuudel siia väga vähe kirjutanud, sest pole olnud millestki rääkida. Ainult töö ja töö. Palgatöö kõrvalt pole olnud õieti millekski aega, loomingust või muust näputööst rääkimatagi. Mõnikord õhtuti olen suutnud ennast siiski kokku võtta ja mõne silmuse heegeldada. Mõte oli hea, aga tulemus paraku nõrgavõitu. Kaks vaibahakatist harutasin üles, sest need olid ikka täiesti kõlbmatud. Kolmas on enam-vähem talutav, sobib mu voodiesisele küll. Siia on sisse punutud kaks dressipluusi, kolm t-särki, ühed püksisääred ja paras peotäis kahte sorti vaibalõnga. Heegeldasin omatehtud heegelnõelaga, põdra sääreluu on hea tugev materjal.


See on kõige esimene katsetus, mille olin sunnitud üles harutama. Seejärel tegin poelõngadest ja poenõelaga vaiba (järgmisel pildil), ning siis katsetasin edasi kaltsuvaibaga.
Poelõngadest vaip teise voodipoole ette. Küll on raske teha korralikke täisnurkseid nurki! Ikka kisub põrandariie kuidagi viltu, tee mis tahad. Kaltsudest heegeldatud vaibake on tegelikult hiljem tehtud ning hoopis kaootiline, aga mis seal ikka - las ta siis olla. Ongi rohkem minu moodi, ebamäärane ja kõverik.

Ma kaldun arvama, et ma enam ei püüa ise vaipa heegeldada. Liiga töömahukas ning tulemus on pehmelt öeldes kaheldav. Vajadusel võin küll heegeldada kileribadest vaiba (olen ühe teinud kunagi 15 aastat tagasi ja see on ikka veel töökorras!) või telgede taga töötada, aga päris käsitööna põlve otsas enam ei tahaks.

Loodetavasti saan siin edaspidi tihedamini oma tegemisi jagada, sest selle kuu lõpust lõpeb leping palgatöökohas. Tahan juba õige varsti teha kõike seda, milleks vahepeal pole mahti olnud - maalida, saagida, nikerdada - midagi oma kätega valmis teha. Ja siis loomulikult ka siin näidata 😊

---
Ah jaa - üks asi veel. Pühapäeva hommikul, 26. jaanuaril võib mind ja tütart telekast näha. Prillitoosi tehti väike lõik meie vaiguehete valmistamisest ning ma jäin pildile ka saega vehkides.