neljapäev, 28. mai 2020

Kuningas jõudis koju

   Kuningas Kuningamäel. Legendi järgi olla seal Põltsamaa külje all mäe otsas olnud Magnuse suveresidents. Nüüd on seal alates 1962. aastast kardirada.

Kuningas on saarepuust. Valmistamine võttis kõigi muude tegemiste kõrvalt ja vihmapilvedega võidu joostes üle kuu aja.

Mõni tööplatsi pilt kah :)


esmaspäev, 25. mai 2020

Kaua tehtud kaunikesed

Kuus aastat tagasi ma töötasin veel Tartumaa Tervisespordikeskuses. Siis ma alustasin oma esimeste sõrmkinnaste kudumist. Ühtlasi oli see esimene tõsine katsetus lapilist kudet kududa ja millimeetriseid vardaid kasutada. Vahepeal on palju aega merre voolanud, olen olnud veel kahes kohas tööl ja kudunud mõne kampsuni. Kindad aga ootasid ja ootasid...



Lõngad on suuremalt osalt värvitud kunagi 1993.aastal kui ma õigesti mäletan. Värvisin kuusekäbidega (pruun), kaselehtedega (oliiviroheline) ja must toon aniliinvärviga. Roosakad-beežikad toonid randmes on palju uuemad - midagi... 8 aastat tagasi? värvitud verkja vöödikuga.

Randmeosad ja natuke ka edasi jõudsin kududa esimesel kevadel. Kudusin kahte kinnast paralleelselt kõrvuti. Siis jäi toppama. Igal talveperioodil kudusin natukenegi, kasvõi ühe mustrikorra, aga ikka liiga vähe. Läinud sügiseks olin jõudnud labaosadega nii kaugele, et sõrmed olid juba jagatud ja esimene ka alustatud. Nüüd, kevadel võtsin ennast lõpuks kokku ja tegin kõik valmis. Varrastele oli loodud 144 silma (randme ümbermõõt), millelt toimusid edasi pöidlakiilu kasvatamised jne. Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et oleks võinud paar mustrikorda suuremad teha, või siis ei tohi mu käed paksemaks või paiste minna. Normaalolekus saan nad ilusti kätte panna.

Kirjad leidsin siit ja sealt. Labaosa kirja sain suvalisest ajakirjast, nüüd avastasin, et Hiiu kinnastel on ka sellist kasutatud. Pöidla (ja paari teise sõrme) kirja kombineerisin ise. Randmekirja mustal taustal võtsin Fair Isle mustrite raamatust.

Nüüd on mul ka viisipärased pulmakindad olemas. Hakka või mehele minema 😉

pühapäev, 10. mai 2020

Linnuke ja lilleke

 Linnuke sai valmis.
 Kunagi augustis tuleb Rakvere linnagaleriis näitus käsitööriistadest ja skulptuuridest. Panen siia õrritamiseks mõned kirve- ja kuvaldapildid - Hallani kollektsioneeritud raud ja tehtud varred, minu ja Lagle maalingud. Neid saab olema veel palju rohkem, osa on veel maalimata ja ega ma kõiki teile enne näitust ei näita ka :)




Tegime laupäeva puhul Mõraoja lähistel väikse matka. Leidsin raunjalga - see ei ole siinkandis sugugi liiga tavaline taim.
Põdral on vist olnud isu männivaiku nätsutada?
Kivisüdamlik.
Tärkavad ...jalad.
 Kui palju erinevaid kirikakraid võib ühes metsikus murus kasvada? Lihtõieline valge, roosa ja punane, pooltäidisõieline roosa, valge ja punane, täistäidis valge ja roosa. Ja ka lihtõieline roosade servadega, millel punased varred. Rohkem erinevaid seekord ei leidnud.
 Vaata mind!

Metttsikkkk!

kolmapäev, 29. aprill 2020

Paar pilti

 Karukellapall Värska metsas
Lapsepõlve lemmikud, pisililled, lepiklilled. 
 Ronis puukuurist välja soojenema.
Julge tüüp.

Skulptuuridest ei ole hetkel veel värskeid pilte pakkuda, sest ikka veel pooleli. Katsuge siis kuninga asemel senikaua nahkhiirega leppida, kuni kõik ülearune saepuru on pakult eemaldatud.

reede, 17. aprill 2020

Minu nunnu!

Sain uue fotoka. Või noh, kelle jaoks uus, kelle jaoks vana. Pentax K-50. Õpime siin nüüd teinetest tundma.
 Tööd tegeva meesterahva vaatamine pidavat silmanägemist parandama. Mees on igatahes asjalik, kindad käes ja puha. Varsti saab kuur ehk ateljee, kus ilmaoludest sõltumatult kujusid saagida, valmis.
 Männipuu(r) kase otsas.
Terve talv on katkematult õied olnud, lõppu ei paista.
Kevad meelitab hortensiat. Ülemöödund suvel sain siniseõielise potilille, eelmisel suvel ta vindus, sel aastal on lootust jälle lille näha.
 Esimene pilt kassist. Nagu ikka. Lill (vt eelmist pilti) püsis palju paremini paigal.
 Mis mõtteid mõtleb ta väike kõva pea, et see keel niiiii pikalt limpasb?
Üks silm punnis.

neljapäev, 2. aprill 2020

Sarapuu

Leidsin metsas hulkudes sarapuupõõsast päris kobeda pahajuraka. Mõtlesin, mõtlesin ja otsustasin ning tõin ära. Kuigipalju saetööd, natuke rohkem lintlihvija abi ja käsitööd liivapaberiga ning korraks ka peitli abi (käpa voolimisel). 
 Sarapuupahk on üllatavalt valge puiduga, kasepahale sarnaseid helke leiab sellest vähe. Peale lakkimist on lausa veidi plastmassine mulje. Pildistamine on ka tänamatu töö, see on nii valge, et vorm ei taha välja paista. Sama raske, nagu musta kassi pildistada...
 Rääkimata sellest, et telefoniga tuleb küllalt lähedalt pildistada, muidu jääb liiga palju tausta. Aga lähedalt pildistades jäävad proportsioonid imelikud.
 Peale sarapuupaha on siin ka männioksake ja tammepuust käpake, et kauss ikka püsti püsiks ning kummuli ei veereks. Oksa lihvimine kausiga kokku sobivaks, et neid liimida annaks, oli üllatavalt raske ja närviajav töö. Käpa voolimine ja liimimine oli selle kõrval naljategu.

Selline pähklikauss, sarapuust.

Nüüd on hammas verel, uuristan toomingapahka. See on hoopis teisest puust tükk...

pühapäev, 29. märts 2020

Üks mõmm pihlakaga

Üks mees sai juubelikingituse. Mõmmi on umbes 120cm kõrge ja parjalt paks. Materjaliks lehis.





laupäev, 29. veebruar 2020

Hõlst

Tõin omale Hagelinist (Vaksali ärihoonest) kleiditäie pruuni puuvillatrikotaažist riiet. Mõõtsin, lõikasin, õmblesin. Tuli välja imelik pruun hõlst, mis meenutas kõige rohkem kerjusmunga rüüd ja natuke ka mosleminaise riietust. Meeski arvas, et linna ei maksaks selles riides vist minna. Seejärel võtsin ammu kuivatatud sõnajalgu, laotasin need kleidile ja pritsisin ACE-ga. Nüüd näeb hõlst välja nagu tähistaeva sõnajalapuhmasse kukkunud kerjusmunk. Ikka parem, kui enne :)


Selline kodukleit. Taskutega! Ma olen rikas :)

reede, 21. veebruar 2020

Nii vähe on õnneks vaja

Hooaeg peale pikka talve avatud (mis talv? kus see talv siin oli...?), uus saag ära proovitud, esimene soojendusharjutus tehtud!

reede, 14. veebruar 2020

Topsik

Tulin palgatöölt ära. Vaimu värskenduseks peale neid vintsutusi võtsin väikse nokitsemise ette. Tuhnisin mehe varude hulgas ja leidsin täpselt paraja kasepahakese. Koorisin, kujundasin, uuristasin. Mees aitas vahepeal freesiga kaasa, mina jätkasin puhta käsitsi, peitliga. Seest ongi tops täiesti peitlijoontega ja lihvimata.
Siis liimisin ülaserva tammelaua, millest sai servakõrgendus. Serva vahele jäi auk, mille täitsin türnpuu kiiluga. Ahh, milline imeline kollane puit! See ei ole värvitud, ongi niisugune kasvanud.
Seejärel lisasin topsikule jalakesed - ühe türnpuuoksakesest ja teise tammeklotsikese. Lihvisin ja lakkisin ja valmis ta ongi!

Pöidla jaoks sai servale tehtud väike lohk, et topsi ikka mugav kätte võtta oleks. Esialgne plaan on nikerdis suhkrutoosina kasutusele võtta.