reede, 3. juuli 2020

Väike laager

Kohe peale jaanipäeva pakkisin auto peale tööriistad, telgi, magamiskotid, tütre ja sõbranna ning läksime kolmeks päevaks laagerdama. Hallani juures olid väiksed kunstipäevad, kokku umbes 10 inimest. Saeti ja maaliti. Palavus tahtis hinge seest võtta, kuid midagi sai suure pingutusega siiski tehtud.
 Mariina maalis, 1,2x 2,4 pannoo "Suvenaine ehk Hallani aed"
 Seda tööd ma valmiskujul ei näinudki. Järgmine kord :)
Minu töö, kavala näoga tütarlaps ja veel kavalamad juuksed. Pärn.


Lagle tetraeedrid, mitte küll korrapärased.



Lagle oma kolmnurkade juures kivipaadis
 Mari ja pink
 Jüri lennutab saepuru ja hööveldab kõhupekki
 Hallani imeline ateljeemajake
Minu lemmik :)
 Võtmetega kukk

laupäev, 6. juuni 2020

Lõhnab ja õilmitseb

 Üks väike õnn
las olla igas päevas
Ei tea, kas ämblik ise ka teab, kui hästi ta heleroheline kere lillasse õiekobarasse sobib?
 Lauk. Ütlevad, et karu-. Ei tea küll, miks? On teine nii maadligi ja õrnakeste õitega.
 Kõigepealt hakkab koorepuru lendama ja siis saepuru.
 Kaks aastat tagasi ostetud SININE hortensia. Eelmisel aastal puhkas.
Roheline pallipõõsas muundub sujuvalt valgeks.

esmaspäev, 1. juuni 2020

Killuke ajalugu

Inimesed guugeldavad, kui neil igav on. Mina tuhnisin MuIS´i otsingus. Ja leidsin oma vanaisa fotoka! Ma ise viisin selle ERMi, olin veel üsna pettunud, et ma ei saanud sinna juurde natukenegi eseme ajaloost rääkida. Aga tühja sellest, asi on alles!

Olen mitmele inimesele rääkinud kastfotokast, millel ei ole klassikalist objektiivi, vaid töötab pinhole-kaamera põhimõttel. Kolm ava suurust on ja kõik. Mind ei ole tahetud hästi uskuda. Palun - siin ta on! Klaassilm ülemise nurga peal on 45 kraadi all olev peegel, mille abil sai kadreerida. Tagant käib ukseke lahti, sees on plekist alused klaasnegatiivide jaoks. Tagaotsas (peal) oleva nupu abil sai pildistatud negatiivi kasti põhja kukutada, et järgmine negatiiviklaas objektiivi augu suunas pildistamisvalmis oleks. Mul on siiani kõrvus pleki kukkumise heli - olen sellega lapsepõlves piisavalt mängida saanud :)

https://www.muis.ee/museaalview/519615


neljapäev, 28. mai 2020

Kuningas jõudis koju

   Kuningas Kuningamäel. Legendi järgi olla seal Põltsamaa külje all mäe otsas olnud Magnuse suveresidents. Nüüd on seal alates 1962. aastast kardirada.

Kuningas on saarepuust. Valmistamine võttis kõigi muude tegemiste kõrvalt ja vihmapilvedega võidu joostes üle kuu aja.

Mõni tööplatsi pilt kah :)


esmaspäev, 25. mai 2020

Kaua tehtud kaunikesed

Kuus aastat tagasi ma töötasin veel Tartumaa Tervisespordikeskuses. Siis ma alustasin oma esimeste sõrmkinnaste kudumist. Ühtlasi oli see esimene tõsine katsetus lapilist kudet kududa ja millimeetriseid vardaid kasutada. Vahepeal on palju aega merre voolanud, olen olnud veel kahes kohas tööl ja kudunud mõne kampsuni. Kindad aga ootasid ja ootasid...



Lõngad on suuremalt osalt värvitud kunagi 1993.aastal kui ma õigesti mäletan. Värvisin kuusekäbidega (pruun), kaselehtedega (oliiviroheline) ja must toon aniliinvärviga. Roosakad-beežikad toonid randmes on palju uuemad - midagi... 8 aastat tagasi? värvitud verkja vöödikuga.

Randmeosad ja natuke ka edasi jõudsin kududa esimesel kevadel. Kudusin kahte kinnast paralleelselt kõrvuti. Siis jäi toppama. Igal talveperioodil kudusin natukenegi, kasvõi ühe mustrikorra, aga ikka liiga vähe. Läinud sügiseks olin jõudnud labaosadega nii kaugele, et sõrmed olid juba jagatud ja esimene ka alustatud. Nüüd, kevadel võtsin ennast lõpuks kokku ja tegin kõik valmis. Varrastele oli loodud 144 silma (randme ümbermõõt), millelt toimusid edasi pöidlakiilu kasvatamised jne. Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et oleks võinud paar mustrikorda suuremad teha, või siis ei tohi mu käed paksemaks või paiste minna. Normaalolekus saan nad ilusti kätte panna.

Kirjad leidsin siit ja sealt. Labaosa kirja sain suvalisest ajakirjast, nüüd avastasin, et Hiiu kinnastel on ka sellist kasutatud. Pöidla (ja paari teise sõrme) kirja kombineerisin ise. Randmekirja mustal taustal võtsin Fair Isle mustrite raamatust.

Nüüd on mul ka viisipärased pulmakindad olemas. Hakka või mehele minema 😉

pühapäev, 10. mai 2020

Linnuke ja lilleke

 Linnuke sai valmis.
 Kunagi augustis tuleb Rakvere linnagaleriis näitus käsitööriistadest ja skulptuuridest. Panen siia õrritamiseks mõned kirve- ja kuvaldapildid - Hallani kollektsioneeritud raud ja tehtud varred, minu ja Lagle maalingud. Neid saab olema veel palju rohkem, osa on veel maalimata ja ega ma kõiki teile enne näitust ei näita ka :)




Tegime laupäeva puhul Mõraoja lähistel väikse matka. Leidsin raunjalga - see ei ole siinkandis sugugi liiga tavaline taim.
Põdral on vist olnud isu männivaiku nätsutada?
Kivisüdamlik.
Tärkavad ...jalad.
 Kui palju erinevaid kirikakraid võib ühes metsikus murus kasvada? Lihtõieline valge, roosa ja punane, pooltäidisõieline roosa, valge ja punane, täistäidis valge ja roosa. Ja ka lihtõieline roosade servadega, millel punased varred. Rohkem erinevaid seekord ei leidnud.
 Vaata mind!

Metttsikkkk!

kolmapäev, 29. aprill 2020

Paar pilti

 Karukellapall Värska metsas
Lapsepõlve lemmikud, pisililled, lepiklilled. 
 Ronis puukuurist välja soojenema.
Julge tüüp.

Skulptuuridest ei ole hetkel veel värskeid pilte pakkuda, sest ikka veel pooleli. Katsuge siis kuninga asemel senikaua nahkhiirega leppida, kuni kõik ülearune saepuru on pakult eemaldatud.

reede, 17. aprill 2020

Minu nunnu!

Sain uue fotoka. Või noh, kelle jaoks uus, kelle jaoks vana. Pentax K-50. Õpime siin nüüd teinetest tundma.
 Tööd tegeva meesterahva vaatamine pidavat silmanägemist parandama. Mees on igatahes asjalik, kindad käes ja puha. Varsti saab kuur ehk ateljee, kus ilmaoludest sõltumatult kujusid saagida, valmis.
 Männipuu(r) kase otsas.
Terve talv on katkematult õied olnud, lõppu ei paista.
Kevad meelitab hortensiat. Ülemöödund suvel sain siniseõielise potilille, eelmisel suvel ta vindus, sel aastal on lootust jälle lille näha.
 Esimene pilt kassist. Nagu ikka. Lill (vt eelmist pilti) püsis palju paremini paigal.
 Mis mõtteid mõtleb ta väike kõva pea, et see keel niiiii pikalt limpasb?
Üks silm punnis.