Murca tegi otsa lahti ja palus kirjutada oma jõulumälestustest. Aga miks ka mitte?
Minu varases lapsepõlves jõulumälestusi ei ole. Meil peeti ainult nääre. Ema küll rääkis midagi, et kui tema laps oli, siis olid jõulud ka, aga ega ma ikka aru ei saanud, mis vahet seal on - näär või jõul. Miks nii, ma täpselt ei teagi. Kas sellepärast, et ma ei ole kristlaste laps, isa oli tol ajal pigem materialist, või oli põhjuseks hirm - oli mu isa pere Siberitki lähedalt näinud ning mu emapoolne vanaisa 1944 viimase laevaga läände põgenenud. Igatahes - esimesed mälestused on nääridest ja näärivanast. Varaseim foto minu isast näärivanana on Aki blogis (ma ise ei viitsi oma albumeid uuesti läbi lapata, pildistada ja siia lisada, katsuge selle viitega leppida). Elasime tol ajal vanaonu saunas, ruumi oli vähe ning kuuseks oli seinale kinnitatud oks. Isal oli tehtud saarepuust lauake, millel sisse puuritud oksa jaoks auk ning taga naela otsa riputamiseks ka ava. Seda oksaalust oleme päris palju kasutanud.
Lasteaias käis näärivana, alati. Viie-kuueaastasena märkasin näärivana habemest kõrva taha minevat nööri. Ahah, mõtlesin. Ei mingit traagikat muinasjutu purunemisest, kõik muutus äkki selgeks ja loogiliseks. Hoidsin oma suu kinni ja imestasin, et teised rühmakaaslased seda nööri ei näinud.
Koduseid nääre hakkan paremini mäletama sellest ajast, kui saunakesest oma majja kolisime - olin siis viis saamas. Meil toodi pakid alati kuuse alla - ja just alati siis, kui me saunas olime. Mäletan, kuidas ma keeldusin sauna minemast, sest näärivana pidi just alati meie saunasoleku ajal tulema ja ei tahtnud sellest külastusest kuidagi ilma jääda. Tol korral läks ema hoopis välja, ütles, et peab läbi metsa töökaaslase juures käima. Ja kui tagasi tuli, olid kingid näpus - olla näärivana kraavi ääres kohanud, tol oli väga kiire olnud... Oi ma olin pettunud.
Koolilapsena meil näärivana enam ei käinud. Siis oli meil päkapikk, kelleks oli maja noorim elanik (mina muidugi). Jõululaud oli alati ilusti kaetud, kas punane või sinine laualina, valged linikuääred, küünlad, jaapani portselan, siga, kapsas, verivorstid, kartul, pasteet, piparkoogid, õunad, kõik nagu peab. Alati.
Jõul jõudis meie koju siis, kui jõule võis hakata avalikult pidama. Võis see olla äkki ´88 aasta paiku? Igatahes sellest hetkest peale hakkasime pidama kahte püha. Jõulu ajal oli laual punane või roheline lina, nääride ajal tumesinine. Muidu kõik sama. Kingituste jagamine nihkus nääriõhtult jõululaupäevale, muud vahet polnudki. Ainult aastavahestuse ärasaatmine ilutulestikku vaadates (mõnikord lasi isa ka pauku illegaalsest vindist - ikka kaks kärakat - vana ära saatmiseks ja uue vastu võtmiseks). Küünlad surnuaeda said mõlemal pühal. Enamasti pandi liha-vorstid ahju ning jalutati surnuaiale, tagasitulles oli söök valmis.
Umbes jõulu avalikuks saamise ajal ilmus minu jõuluaega jõululeib. Alustuseks tegime seda igal aastal kodundusringis, siis hakkasime emaga kodus ka küpsetama. Nüüd üle hulga aastate oli jälle jõululeiva-aasta. Pilti näete eelmises postituses ☺
Vanematekodus oli kõik alati sarnane - traditsoonid, lõhnad, meisterdamised. Alati midagi uutmoodi, eriti kaunistuste juures sai lõputult leiutada, aga jõulutunne siiski kindlasti sarnane. Kuni ma kolisin kodust ära, läksin mehele, sain lapsed. Ma ei tea, mis mälestused ja tunded on mu lastele jäänud, kuid minu enda jõulutunne suikus küll hulgaks aastateks. Eks me kaunistasime muidugi ikka, piparkooke sai tehtud, kingitused, kuidas siis muidu. Ja loomulikult ühine jalutuskäik surnuaiale küünlaid panema. Aga seda pidulikkust, mis minu lapsepõlvekodus oli, seda ei olnud. Polnud kohtagi, kuhu viisakalt lauda katta. Kuna ma ise ei tundnud ennast aastaid kõigis läbi käidud üürikorterites kodus, tekkis otse vastumeelsus.
Viimastel aastatel olen jõudnud järgmisse elujärku. Uus elukoht, mõnevõrra uued traditsioonid. Enam ei jalutata ainult Elva kalmistule, vaid sõidetakse läbi ka Kambja, Ropka-Tamme ja Võnnu kalmistud. Lisandunud on traditsiooniline jõulupidu hõimlaste juures, hulga laste ja pakijagamisega. Ja mis kõige tähtsam - pööriaeg minus endas on jälle ellu ärganud. Ei ole tuim ja tüdinud, vaid päris tore metsas kuuske valida, tulukesi riputada, kuusele heegeldatud helbekesi sättida ning jõululeiba küpsetada. Piparkookidest rääkimatagi.
Ühe pildi ma teile siia ikka panen - minu kõige armsamast kuusekaunistusest. See on Soome päkapikk, kelle kinkis kirjasõbrast Soome tädi Aino, kui ma olin neljane. Aino oli meie Tallinna tuttava kirjasõber. Kuidas ta meile kaarte hakkas saatma, ma ei teagi. Igatahes 1980 käis ta meil külas. Tuli turistina Tallinna ning sealne sõber "varastas" ta ära ning sõidutas Elvasse. Oli ju turistidel Tallinnast väljumine üldjuhul keelatud. Igatahes saime temalt hulk aastaid kauneid jõulukaarte (ja need margid!) ning sünnipäevadeks kassidega kaarte. Sain temalt ka nukukese (Hong-Kongi toodang), mida küll kahjuks enam alles ei ole. Küll aga on täie tervise juures päkapikk, kes on küll kindlasti igal aastal kas kuusel või oksal pööriaega valvamas olnud kõik 40 aastat.