kolmapäev, 30. november 2016

esmaspäev, 28. november 2016

Ei tea miks aeeeeeg kaoob käeeeest...?

Läinud nädal oli eriti tihe. Töökaaslane nikastas selja ära, käisin tal paaril päeval tööl abis, sest kummardada ta ei saanud. Kooris on lisaproovid, sest jõulukontserdid on tulemas. Ja kõigele lisaks sain raamatukokku väikse näituse üles, seegi võttis aega, raamidesse panin pildid kohapeal, sest seal oli rohkem valgust ja vaba lauapinda. Mõnda pildinäidet saab näha siin: https://www.flickr.com/photos/129484940@N06/sets/72157675685869770/
Teemaks meie kaunimad umbrohud.

Ega see veel kõik olnud, Muhedikupapat oli sünnipäeva puhul vaja aalujate ühiskingitusega üllatada ja minu teha jäi kingituse vormistamine. Õnneks on mul andekaid sõbrannasid, kes aitasid algidee välja mõelda ja siis läks lahti. Korjasin vähegi sobilikke taimi oma aiast ja lähedasest metsanurgast, kuivatasin raamatu vahel (ja lõpuks mõnda ikka triikisin ka), hankisin mustast kartongist albumi ja sobitasin albumisse seemneid, münte, taimi ja paberrahasid ning ühe kinkekaardigi nagu mu fantaasia lubas. Muinasjutt ka ikka sinna juurde. Endal meenus küll aeg-ajalt Buratino film, aga selle peletasin peast ja tegutsesin edasi. Oh oleks ainult aega rohkem olnud, oleks olnud aega peenemalt viimistleda, aga sai nagu sai. Paar stiilinäidet ka:
 Lusti oli igatahes kõvasti.



Laupäeval haarasin albumi kaenlasse ja läksin Lagle seltsis Muhedikumaale. Kohalikud aalujad olid enamuses kohal, aga üllatusena olid aalujate põhja-osariikide esindajad ka saabunud. Pidu oli põhjalik, kuni laimi-tšillitordini ja seltskonnamängudeni, nii et lõpuks lausa valus naerda oli.






Pühapäeva reserveerisin ühe ammu pooleli oleva töö lõpetamiseks. Aasta tagasi alustasin pükste õmblemist (vt lingitud postituse lõpuridu), nüüd siis sain lõpuks jupid kokku. Niidiotsad vaja veel sõlmida ja nööp on ka ette õmblemata, aga muidu valmis! Enam-vähem terve päev läks. Ja sai selgeks, et mul on kannatlikkusega ja keskendumisvõimega midagi nihu, vahepeal juba mõtlesin, et minust ei olegi enam millegi õmblejat. Aga küll ma õmblen, kui muud üle ei jää 😊 Ega ma pole kunagi olnud mingi meisterõmbleja, sest selle töö jaoks vajalikku kannatlikkust ja täpsust pole suutnud saavutada. Aga oma tarbeks suudan ikka üht-teist kokku käkerdada 😁 Aegade jooksul olen kümneid meetreid riiet õmmelnud kasutuskõlbmatuks, aga mõni riideese on siiski kantav ka!
Pildid küljetaskutest, mille välja mõtlemine ja nikerdamine vist üldse kõige rohkem aega võttis:
 Kas pole kaunis riie? Lilleline on kaltsuka-leid, mingi suurema lapse velvetkleit, millest sain seeliku ja jupikesi jäi üle ka. Põhikangas on aga Abakhanist paar aastat tagasi ostetud. Batika-lapiline velvet (foto on lambivalgel pildistamisest liiga kollane, tegelikult on värvid roosalillakas ja sinine). Tuleb välja, et velvet ei ole enam moes ja poest on väga raske leida ilusat velvetit. Valik järjest kahaneb ning uusi velvetkangaid juurde ei tooda... Hakka või nutma... Mul oleks vaja üks seelikutäis velvetit ka. Hakka või väljamaalt üle interneti tellima.

neljapäev, 10. november 2016

Eksistentsiaalseid küsimusi

Kas osta 30.- eest tikksaag või 20.- eest soe paks kapuutsiga hommikumantel? Elu on keeruline, ma ütlen. Karta võib, et esialgu jäävad mõlemad ostmata.

See-eest sain ma eile kätte oma kõige kallimalt ostetud riietuseseme. Turvapüksid. Ma küll just kohe praegu ei hakka nendes tööd tegema, loodetavasti ei pea lumes saagima ja saan rahulikult kevadet oodata, aga jah, vaja neid oli.
 Lagle tegi pilti ka. Ma olen nendega nagu tuletõrjuja :D

Ma olen jube pirtsakas. Ei tahtnud tavalisi Stihli või Husqvarna pükse, (nagu teistel), vaid ikka midagi omamoodi. Leidsin ka, tellisin Saksamaalt.

Kuna need püksid on nii röögatu kallid*, tuleb nendes väga pikalt tööd teha, et need ikka ära tasuksid. Ja kindlasti ei tohi ma paksemaks minna. See juba on stiimul!




















* See tähendab kallid minu jaoks. Põhimõtteliselt on saada ka poole odavamaid, aga ka palju-palju kallimaid veel. Kõik on suhteline.

laupäev, 5. november 2016

Noored tehnikud ja ilm

Sain täna jälle inspiratsiooni noortest tehnikutest. Nimelt olid termomeetril patareid tühjaks saanud. Mul on saatjaga termomeeter, õuetemperatuuri mõõdan puukuuris. Igaks juhuks vahetasin patareid nii toas asuval jubinal kui õue omal. Ja no ei näita õueanduri temperatuuri! Panin patareisid sisse korduvalt, aga ei midagi. Siis küsisin tütrelt kõige pisema ristpeaga kruvika (natuke oli ikka suur, aga kuidagi sain hakkama) ja kakkusin jubina lahti. No nagu uus! Mingit korrosiooni ega midagi ma ei näinud! Igaks juhuks käisin kontaktid hambaharjaga üle ja kruvisin anduri kokku tagasi. Ning patareisid tagasi toppides tuli valgustumine - ma olin enne patareid valepidi pannud. Mnjah. Ei ole kõige teravam pliiats, ei ole...

Väljas on ootamatult talv. Ma arvasin, et see lumi sulab kohe ära aga tutkit. No eks näis, vanarahval oli mardi- ja kadripäeva lumede ja külmade kohta üht-teist öelda. Mardipäevani on veel pisut aega, aga praeguse prognoosi järgi on vist ikka külm. Järelikult saab Kadri pissima.

 Minu töötee
 Traktor on üle taeva sõitnud. See on mingi puistaja-traktor, sellepärast ongi kõik valget jahu täis.
 Juhtmed majanurga ja õunapuu vahel.
 Juhtmed lähemalt.
 No mis sa vahid!
 Aga toas on soe... Minu lemmiktelekas.
 Toas on soe jah :D , perenaise voodisse on saabunud pehme keskküttega padi.
 Täna käisime Laglega väljas Elva ümbruses viimaseid päiksekiiri püüdmas.
 Udu tõuseb. Kui see just nurgataguse talu saunasuits ei ole :)
 Ei olegi seda lund praegu nii palju. Sadanud on rohkem, aga juba jõudnud ka sulatada.

 Isetekkelised pontšikud.
 Seal paremal pildiserval on üks hele kuubik - see on Elva Arbimäe otsas asuv veetorn. Elva on ikka nii augus, kui üldse olla saab. Kes hästi otsib, näeb pildil ka kitse ära.
 Viimane päiksekiir.
Viimane helendus. Loojunud päikse kohal on halo-post.

Põldude kohale tõusis järjest tihedam udu. Aga seda ma oma fotokaga enam püüdma ei hakanud, vaid sõitsime koju telekat ahju kütma.

Meie rahvapärimuse väga-väga oluline osa on ilmaennustamine. Kes oleks osanud arvata, et juba selle pimeda porise novembri asemel on helendav talv? Huvitav, kui suurel hulgal (protsendil) teistest rahvastest üle maailma on ilmaennustamine sama oluline? Oma osa meie ilmaennustamise-lembusel on kindlasti merelisel ja heitlikul kliimal, mandrilise kliimaga paikades ju enamasti sellist hüplemist ei ole. Linnastunud inimestel on ilmast järjest rohkem ükskõik, aga looduse ja maaga rütmis elavatel ja ilmast otseselt sõltuvatel inimestel (põllumehed, metsamehed jne) on see side vältimatult olemas. Põnev.

neljapäev, 3. november 2016

Noppeid

 Millalgi tuli siin vahepeal maha esimene lumi. Õunadki olid veel puus...


 Täpselt kahel esimese lume päeval sain teha väikse töö. Nimelt tuleb kohaliku raudteejaama juurde jalgrattahoidla ja see pidi olema ilmtingimata vana 130-aastase raudteejaamaga samas stiilis. Kes oskab paremini sarikaotsi välja saagida kui mina? Tuleb välja, et siin vist ei keegi. Nii et kui satute kunagi siiakanti ja raudteejaama juurde, siis rattahoidla sarika- ja talaotste juures on minu käsi (ja saag) mängus olnud.
 Läinud nädala sisse mahtus ka kohtumine kaugelt inglismannide maalt korraks koju käima tulnud AlGustiga, kellega koos külastasime värsket ERMi. No mis ma oskan öelda. Maja on suurejooneline, vaadata on seal sees küll ja veel. Ühe korraga kindlasti kõike ei jaksa. Hirmsasti tahaks tagasi minna, sest osad eksponaadid lihtsalt ei töötanud (kõrvaloleval pildil karu all on üks ekraanidest, kus pilti polnud) ja osad eksponaadid ei olnud veel valmis. Ja kui ma sinna järgmine kord lähen, võtan kindlasti taskulambi kaasa, sest osad kirjad (eriti Uurali Kaja saamide virmalistekoridoris) olid nii pimedas, et neid ka parema tahtmise juures ei olnud võimalik lugeda.
 Samas rõõmustavat oli sellegipoolest küll ja veel. Järgnevatel piltidel on saami kultuuri detaile.


Kõik asjad on irmus armsad, aga (põhjapõdra?) säärekondist sukavardatoos võitis täiesti konkurentsitult mu südame.
Esiplaanil on ülipunk käsitöökott.
 Mees on väga väsinud ja paistab, et naine ka.
 Selles nurgas sai kuulata mõmmi südamelööke või möiret.

Uurali kaja on ERMi üks sümpaatsemaid nurki, kui pimedas lugemise probleemid ja kohati mittetöötavad ekraanid välja arvata, ikkagi väga-väga armas. Aga miks, ma küsin, miks on meie hõimlastel näod nagu tulnukatel? Tume-metaljad ja esiletükkiva lõuaga, meelde tuli film "Predator" ehk eesti keeli "Kiskja"? Üldnäitusel olid näod palju inimlikumad ja ei häirinud niiviisi. Sellegipoolest, võtke taskulamp kaasa ja minge, see on seda väärt.
 Mõned pildid tegin üldnäitusel veel, aga palju ei jaksanud. Leidsin rinnalehed, millega olin juba varem tutvunud raamatus "Eesti muistsed aarded" ja mille järgi olen maalinud seeria märgi-maale. Siin, peale putukaid ja lilli, on nad näha.
 ERMist mul suurt rohkem pilte polegi, sest kogu aur läks vaatamisele ja orienteerumisele. Majast välja saades olime rampväsinud ja tulinäljased. Kuna AlGusti juures ootas meid varem valmis varutud söök, siis me ERMi toitlustusasutusi ei külastanud. Enne majast välja saamist tegime küll veel tiiru muuseumipoes, mis oli just täpselt nii kallis, nagu kriitikud juba rääkinud on. Aga. Ma teen ise ka käsitööd ja tean, kui palju see aega, oskusi ning tähelepanu nõuab. Minu hinnangu järgi ei olnud seal midagi ülehinnatud. Ja kui kusagil on koht, kus müüa ausat käsitööd õiglase hinnaga, siis on see koht just ERM. Kes aga tahab väiksemat odavamat meenet, siis paari euroga on seal väga armsaid rahvuslikke külmkapimagneteid ja helkureid küll.
 Paar päeva peale ERMi külastust tegime AlGustiga tiiru. Rahmeldajamaa sai läbi käidud, möödaminnes Vooremäel Raudallikas üles otsitud (pildil) ning Kaarnaproua tagatoas kõvasti laamendatud, nii et vana tapeedi ja papi tükid lendasid. Lõpuks hakkasid lausa naelad lendama.
Kodus olid selle aja peale hakanud õitsema katleia ja presidendikäpp `Nelly Isler`. Üks jõulukaktus avab oma kahvaturoosakaid õisi, kaks kuukinga punnitavad õievart. Ühe kuukinga õisi ma pole veel näinudki - päästsin ta hinge vaakumast ühes oma aastataguses juhutöökohas, nüüd on kosunud ja ma ootan elevusega, mis sealt siis tuleb. Veel loovad päid ludiisia ja dendrobium nobile. Helve käest saadud valge alpikann ka õitseb juba mitmendat kuud jutti nagu segane ja tups-rohtliilia teeb tillukesi õiesilmakesi juba pikemat aega. Ema juurest suvel toodud loorberivõsud (puu ise on vanaema-vanaisa pärandus) näitavad juurdumise märke. Paistab, et seoses hääbumisprotsessidega õuemail on toimunud elavnemine toamail.
Presidendikäpp
Pidime Laglega pühapäeval minema kiirele külaskäigule Meremäele, kus pidevalt aneemia veerekesel kõikuvat Laglet ootas ports Petserist toodud rauapreparaate, aga mind aeti ootamatult tööle :( . Terve päev läks raisku. Majas oli uksi vahetatud ning esmaspäevaks oli vaja ehitussodist kõik puhtaks teha. Minu territoorium oli puutumata, kuid teistel tööd üle mõistuse palju ning oli vaja appi minna, sain koju alles südaööks.
Järelikult tuli sõita esmaspäeval peale lõunat.
Siin Elvas oli natuke lumesarnast ollust sibistanud, see kõik ära sulanud, aga alates Otepääst läksid vaated väga nauditavateks. Tegime paar pildipeatust maantee ääres.

Siin Elvas oli maa ikka must, kuni eile hommikul äratas meid suur valge. Katab ja matab veel rohelist, mis pole päriselt surra jõudnud.

Mõned kõrgemad õied on veel näha, madalamad jäid täiesti teki alla.
Töömaa jääb vist kevadet ootama...


Mandžuuria elulõng on jätkuvalt põnev.


















Pealsete lõikamisega ma pole ka kiirustanud, nagu näha. Siilkübar on ka sedamoodi täitsa põnev.

















 Mäletate, õunad on ikka veel puus?

Aga mitte kauaks. Täna lõuna ajal kostis õuest ebamaist muusikat, sidinat, vidinat, vulinat...
 Siidisabad on siit leidnud rikkalikult kaetud söögilaua.

Kahjuks ei ole fotokal lindude pildistamiseks õiget objektiivi, aga noh, vähemalt on dokumenteeritud.