Olen jõudumööda saaginud, istutanud, puupäevadeks valmistunud ja matkanud. Isegi magamiseks on kuigipalju aega jäänud.
 |
| Detail Tartu Botaanikaaia samblakollektsioonist |
Kõigepealt reklaam: algaval nädalal, 24. - 27.sept (neljapäevast pühapäevani) on Elvas, Tartumaa Tervisespordikeskuses (vanasti nimetati seda kohta lasketiiruks) puukujude tegemise talgud. Üritus on avalik ja kõik huvilised on oodatud vaatama. Kokku on tegijaid umbes 12.
Läbiv teema läinud nädala (ja arvatavasti kogu tulevase elu jooksul) on aga aed. Lõppeval nädalal arvati mind Aalujate hulka, mille üle on mu eriti hea meel, suurepärasemat sõpruskonda pole vist olemaski. Selle mälestusväärse sündmuse tähistamiseks võiks üles kirjutada oma aia-ajaloo. Minu aialugu algab sellest, et esimese vabariigi ajal oli mu vanaisa juba vägagi asjalik aednik, igasuguseid imelisi taimi kasvas tema aias. Pere oli küll tavaline vaesemapoolne talupere, kus jalanõudeks hilissügiseni pastlad ja seljas ainult vanaema kootud rõivad, poest toodi ainult neid kaupu, mida ise toota ei saanud. Esimesed päris kingad sai mu isa alles peale sõda. Aga sellegipoolest oli aed rikkalik, haruldasi sorte õunu, marju, kõikvõimalikke kirsse, ploome, pirne... Ja loomulikult iluaed ka. Mammi-papi olid ka Siberis, isa jäi maha. Ja kui vanaisa siis sealt kirjaga miskeid seemneid saatis, pani isa need maha. Kirju muidugi ei säilitanud ja neid kevadisi üllatusi, et mis imeloom nüüd siit maast kasvab, oli küll ja veel. Mina mäletan sellest aiast ainult killukesi, sest olin 6-aastane, kui mammi-papi sealt Elvasse meie juurde kolisid. Aga muinasjutulisi hetki on meeles küll. Kasvõi seegi, kui varakevadel istusime kuldsete rippuvate vanikute all, selja taga tume elupuuhekk ja ema ütles, et meie pea kohal on kuldvihm... Või siis keset lilleaeda seisev sammas sidrunväändikuga, mille ümber väike ringtee ja selle ääres erinevate roosade õitega imeliselt lõhnavate polüantrooside rida. Ja iirised, mida ma mäletan öeldi olevat 24 sorti, mis oli tolle aja kohta üsna ebaharilik. Sellest imelisest aiast koliti Elvasse, sest vanakeste tervis hakkas viletsaks jääma ja majagi lagunes. Kaasa toodi ainult mõned taimed, sest linnaaias ju nii palju ruumi pole ja küllap ei peetud seda nii tähtsaks. Maja sai minu mäletamist mööda 300 rubla eest ühele noorele perele, kes aiast suurt pidada ei osanud, praeguseks on seal säilinud aimult mõned suured puud ja ka sidrunväändiku-sammas, lillepeenarde ja kirsiaedade asemel on muruplatsid.
Aeg läks, aga mälestused ja tunne, kuidas on istuda kevadel muinasjutulise kuldvihma all, pole kuhugi kadunud. Olen kolinud, kolinud, veel kolinud, hetkel elan vist umbes kümnendas üürikas. Olen ikka unistanud oma aiast, eelkõige parkaiast. Siin on küll minu kasutada aianurk, aga see pole ju päris oma. Ja teiseks oli mul siin naaber, kellega mul head klappi polnud - kui ta siin krundil oli (magamas käis ta korteris), ei tahtnud ma välja minnagi. Rääkimata aias toimetamisest. Kuni papi pani kõrvad pea alla. Ja mulle tekkis äkki aed! Enam ei surnud salapärasel viisil temapoolsest aia äärest mu istutatud taimed välja, keegi ei mögisenud ega rögisenud kuuldeulatuses! Ja ma hakkasin tasapisi oma tahtmise järgi siin kujundama. Minu korteris on enne mind ka elanud aiahuvilised, neist on üht-teist ka säilinud ja ma olen püüdnud neid taimi säilitada (paar tükki olen siiski ära kaotanud). Seitset sorti pojengid, hiigel-roniroos Flammentanz, mõned liiliad, päevaliiliad, mandžuuria elulõng, tulpe, nartsisse... Perenaise jutu järgi tean, et palju on ka kaduma käinud nende aastatega, kui siin vahepeal keegi ei elanud.
Kuna koht pole päris oma, olen olnud esialgu tagasihoidlik, pole julgenud väga suuri ümberkorraldusi teha ega ka suuremal hulgal taimi istutada - kes teab, millal ära kolima pean ja kallist varandust oleks ju kahju maha jätta. Aegamööda olen läinud julgemaks, tarinud siia teiste inimeste peenarde rohimise jääke, mõne taime koguni ostnud. Kodunemine on olnud aeglane. Kuni praeguseks olen jõudnud arusaamisele, et see aed on väärt, et siin edasi elada. Perenaisel on plaan see majapool müüki panna, fotodki on tehtud, aga kuulutust veel üleval pole. Nüüd ma siis otsin võimalust seda osta.
Käisin eile Paganamaal ja Apes ekskursioonil kohaliku looduskaitseseltsiga. Bussi pinginaabriks sain Valguta päritolu proua, kes muuhulgas rääkis oma mälestusi minu vanaisast ja aiast. Meenutas, et vanaisa heinamaal olla kasvanud muu tavalise heina hulgas suured kipslille-pallid, nagu valkjas-hõbedased ufod. Rääkis, et nende tiigis on papi juurest toodud eestiaegsed roosad vesiroosid, ta lubas mullegi jagada, kui ma ainult tahan. Muidugi tahan! Ainult, et nüüd oleks tiigikest vaja... Aga enne oleks vist ikka mõistlik, kui tiik oleks oma isikliku maa peal, nii et ikka jõuan samasse punkti välja - kusagilt on vaja välja kaevata 25000.-. Ideid?
 |
| Euroopa jämedaim paju. Hõbedane. Ape lähistel. |
 |
| Nõiakalju Apes |
 |
| Istutasin kukeharja ümber. Ma saan aru küll, et praegu pole õige aeg, aga vaadake, millise vaasitäie lilli sain! |
 |
| Tiivad raskest tööst kulunud... |
Eelmistelt elanikelt päranduseks saadud kahte sorti kolhikumid, ühed on roosakad ja lopsakad, aga teised sinakad ja eriti ilusate tolmukatega :)
 |
| Minu roomav Talvenauding :) |
Küsisin Muhedikult Matti Hesperia silma, sain ka. Kuidas silmamine läks, pole veel päris kindel, pusisime emaga kahekesi mitu silma mitmele alusele panna, aga see roos ei sobi hästi silmamiseks - liiga peenikesed oksad. Pistsin üle jäänud oksatipu mulda ja näe - ta on uued lehed külge kasvatanud! Järelikult on lootust. Eks kevadel näeme, mis sest tegelikult sai.
See neiuke on enam-vähem valmis (pole välistatud, et ma juukseid veel pisut karvasemaks-triibulisemaks ei sae).
 |
| Tiivad ja lokid |
Olen tirinud omale viimase nädala jooksul koju põõsasmarana,
väätiva kuslapuu ja
punaseõieõielise maasika.
Karukella tõin ka, aga sellest pole praegu mõtet pilti teha. Ah jaa, nõianõges tuli ka siia elama.
Mõniste muuseumi juures kasvas kaunis vanikkuljus, see võiks siin järgmisel suvel ronida :)
Nüüd oleks vaja veel Koehne pihlakat, kuhugi tuleks toppida mõni elupuu, püramiidtamm, kuldvihm on täitsa puudu ja ma olen alati unistanud pähklipuust. Aga jah, enne kui ma siia midagi suuremat tooma hakkan, oleks vaja see maa endale saada. Ah, kui hea meelega hoopis kaevaks ja istutaks, kärbiks ja tuhniks, sobitaks ja vaataks vaikides puude kasvamist, aga ei, selle asemel on kõigepealt vaja rohkem rahale keskenduda ja loota, et see aeg ka ükskord saabub, millal saab kuldvihma all istuda :)
