Esmaspäev, 28. september 2015

Väike kiire tagasivaade

Puupäevad olid. Ööbisin ise ka viimastel päevadel koha peal, ei võtnud arvutitki segajaks kaasa. Pilte saab järgmises postituses rohkem näha, mul polnud aega saagimise ja ringisahmimise kõrvalt eriti pildistada.

Üsna keerulised puupäevad olid, ootamatusi ja üllatusi tuli päris palju. Mõned nendest on veel lahendamata. Ootamatult saabunud ja lõplikku lahendamist vajav on veel ka minu väike viirushaigus, mis tabas mind just esimesel talgupäeval. Algul oli isegi väike palavik, millest sain õnneks ruttu jagu. Köha ja nohu aga ei taha veel taanduda... Vaatamata viletsale tervisele sain siiski midagi tehtud. Paraku mitte kõike planeeritut, nii et saan seal veel mõne päeva järeltöid tegemas käia.

Oma esimese kujuga ma eriti rahul pole, aga mis sa haigest inimesest ikka tahad. Pealegi on see ainuke asi, mis ei jää sinna sellesse kompleksi, vaid on kuhugi kõveraid teid pidi heateo eest tasuks välja nõutud. Nii et lebavat näkki "Tere tulemast Peedule" saavad nägema eelkõige kanuutajad.

Häid asju oli ikka ka, eriti armas oli see, et kaarnaproua oli lahkesti nõus kõigi oma ühemehebändidega vabatahtlikult meile seltsi tulema. Algul pilli mängima, aga pärast koguni saagima, nii armas :) Õhtused sauna juures trummi-kitarri-suupilli-kääksutamised on ikka ja alati puupäevade parim osa. Seekord sai omale isikliku laulu Bosse, koer, kes on olnud siin Raivoga kaasas kõigil puupäevadel.
Saag veel ei mürise

Paljutõotav noor kunstnik Kaarnaproua

Sööb labida ?! Endel Konsa koduloom :)

Hallan Kivisaare saetud naine, Liisa Vahtra teeb "kosmeetikat"


Jubekülm uduhommik

Lihvitud ja õlitatud saarepuu, kas pole kaunis?


Ulpiv näkk

Näkk-pink

Ja nii nad mustaks lähevad. 
Algul oli neiuke nii tuima näoga, et jube. Siis sain ta vähe elavamaks, natuke nagu jaapanipäraseks. Aga kui õli sai selga, muutus pilt hoopis teiseks.... Kahju, et meile seekord heledat õli ei toodud :(

----

Lisan: korralik ülevaade üritusest pealtvaataja silmade läbi on siin: http://muhedikumaailm.blogspot.com.ee/

Pühapäev, 20. september 2015

Aia-lugu

Olen jõudumööda saaginud, istutanud, puupäevadeks valmistunud ja matkanud. Isegi magamiseks on kuigipalju aega jäänud.
Detail Tartu Botaanikaaia samblakollektsioonist
Kõigepealt reklaam: algaval nädalal, 24. - 27.sept (neljapäevast pühapäevani) on Elvas, Tartumaa Tervisespordikeskuses (vanasti nimetati seda kohta lasketiiruks) puukujude tegemise talgud. Üritus on avalik ja kõik huvilised on oodatud vaatama. Kokku on tegijaid umbes 12.

Läbiv teema läinud nädala (ja arvatavasti kogu tulevase elu jooksul) on aga aed. Lõppeval nädalal arvati mind Aalujate hulka, mille üle on mu eriti hea meel, suurepärasemat sõpruskonda pole vist olemaski. Selle mälestusväärse sündmuse tähistamiseks võiks üles kirjutada oma aia-ajaloo. Minu aialugu algab sellest, et esimese vabariigi ajal oli mu vanaisa juba vägagi asjalik aednik, igasuguseid imelisi taimi kasvas tema aias. Pere oli küll tavaline vaesemapoolne talupere, kus jalanõudeks hilissügiseni pastlad ja seljas ainult vanaema kootud rõivad, poest toodi ainult neid kaupu, mida ise toota ei saanud. Esimesed päris kingad sai mu isa alles peale sõda. Aga sellegipoolest oli aed rikkalik, haruldasi sorte õunu, marju, kõikvõimalikke kirsse, ploome, pirne... Ja loomulikult iluaed ka. Mammi-papi olid ka Siberis, isa jäi maha. Ja kui vanaisa siis sealt kirjaga miskeid seemneid saatis, pani isa need maha. Kirju muidugi ei säilitanud ja neid kevadisi üllatusi, et mis imeloom nüüd siit maast kasvab, oli küll ja veel. Mina mäletan sellest aiast ainult killukesi, sest olin 6-aastane, kui mammi-papi sealt Elvasse meie juurde kolisid. Aga muinasjutulisi hetki on meeles küll. Kasvõi seegi, kui varakevadel istusime kuldsete rippuvate vanikute all, selja taga tume elupuuhekk ja ema ütles, et meie pea kohal on kuldvihm... Või siis keset lilleaeda seisev sammas sidrunväändikuga, mille ümber väike ringtee ja selle ääres erinevate roosade õitega imeliselt lõhnavate polüantrooside rida. Ja iirised, mida ma mäletan öeldi olevat 24 sorti, mis oli tolle aja kohta üsna ebaharilik. Sellest imelisest aiast koliti Elvasse, sest vanakeste tervis hakkas viletsaks jääma ja majagi lagunes. Kaasa toodi ainult mõned taimed, sest linnaaias ju nii palju ruumi pole ja küllap ei peetud seda nii tähtsaks. Maja sai minu mäletamist mööda 300 rubla eest ühele noorele perele, kes aiast suurt pidada ei osanud, praeguseks on seal säilinud aimult mõned suured puud ja ka sidrunväändiku-sammas, lillepeenarde ja kirsiaedade asemel on muruplatsid.

Aeg läks, aga mälestused ja tunne, kuidas on istuda kevadel muinasjutulise kuldvihma all, pole kuhugi kadunud. Olen kolinud, kolinud, veel kolinud, hetkel elan vist umbes kümnendas üürikas. Olen ikka unistanud oma aiast, eelkõige parkaiast. Siin on küll minu kasutada aianurk, aga see pole ju päris oma. Ja teiseks oli mul siin naaber, kellega mul head klappi polnud - kui ta siin krundil oli (magamas käis ta korteris), ei tahtnud ma välja minnagi. Rääkimata aias toimetamisest. Kuni papi pani kõrvad pea alla. Ja mulle tekkis äkki aed! Enam ei surnud salapärasel viisil temapoolsest aia äärest mu istutatud taimed välja, keegi ei mögisenud ega rögisenud kuuldeulatuses! Ja ma hakkasin tasapisi oma tahtmise järgi siin kujundama. Minu korteris on enne mind ka elanud aiahuvilised, neist on üht-teist ka säilinud ja ma olen püüdnud neid taimi säilitada (paar tükki olen siiski ära kaotanud). Seitset sorti pojengid, hiigel-roniroos Flammentanz, mõned liiliad, päevaliiliad, mandžuuria elulõng, tulpe, nartsisse... Perenaise jutu järgi tean, et palju on ka kaduma käinud nende aastatega, kui siin vahepeal keegi ei elanud.

Kuna koht pole päris oma, olen olnud esialgu tagasihoidlik, pole julgenud väga suuri ümberkorraldusi teha ega ka suuremal hulgal taimi istutada - kes teab, millal ära kolima pean ja kallist varandust oleks ju kahju maha jätta. Aegamööda olen läinud julgemaks, tarinud siia teiste inimeste peenarde rohimise jääke, mõne taime koguni ostnud. Kodunemine on olnud aeglane. Kuni praeguseks olen jõudnud arusaamisele, et see aed on väärt, et siin edasi elada. Perenaisel on plaan see majapool müüki panna, fotodki on tehtud, aga kuulutust veel üleval pole. Nüüd ma siis otsin võimalust seda osta.

Käisin eile Paganamaal ja Apes ekskursioonil kohaliku looduskaitseseltsiga. Bussi pinginaabriks sain Valguta päritolu proua, kes muuhulgas rääkis oma mälestusi minu vanaisast ja aiast. Meenutas, et vanaisa heinamaal olla kasvanud muu tavalise heina hulgas suured kipslille-pallid, nagu valkjas-hõbedased ufod. Rääkis, et nende tiigis on papi juurest toodud eestiaegsed roosad vesiroosid, ta lubas mullegi jagada, kui ma ainult tahan. Muidugi tahan! Ainult, et nüüd oleks tiigikest vaja... Aga enne oleks vist ikka mõistlik, kui tiik oleks oma isikliku maa peal, nii et ikka jõuan samasse punkti välja - kusagilt on vaja välja kaevata 25000.-. Ideid?
Euroopa jämedaim paju. Hõbedane. Ape lähistel.
Nõiakalju Apes

Istutasin kukeharja ümber. Ma saan aru küll, et praegu pole õige aeg, aga vaadake, millise vaasitäie lilli sain!

Tiivad raskest tööst kulunud...
Eelmistelt elanikelt päranduseks saadud kahte sorti kolhikumid, ühed on roosakad ja lopsakad, aga teised sinakad ja eriti ilusate tolmukatega :)

Minu roomav Talvenauding :)
 Küsisin Muhedikult Matti Hesperia silma, sain ka. Kuidas silmamine läks, pole veel päris kindel, pusisime emaga kahekesi mitu silma mitmele alusele panna, aga see roos ei sobi hästi silmamiseks - liiga peenikesed oksad. Pistsin üle jäänud oksatipu mulda ja näe - ta on uued lehed külge kasvatanud! Järelikult on lootust. Eks kevadel näeme, mis sest tegelikult sai.

See neiuke on enam-vähem valmis (pole välistatud, et ma juukseid veel pisut karvasemaks-triibulisemaks ei sae).

Tiivad ja lokid



Olen tirinud omale viimase nädala jooksul koju põõsasmarana, 
 väätiva kuslapuu ja
 punaseõieõielise maasika.
Karukella tõin ka, aga sellest pole praegu mõtet pilti teha. Ah jaa, nõianõges tuli ka siia elama. 
Mõniste muuseumi juures kasvas kaunis vanikkuljus, see võiks siin järgmisel suvel ronida :)
Nüüd oleks vaja veel Koehne pihlakat, kuhugi tuleks toppida mõni elupuu, püramiidtamm, kuldvihm on täitsa puudu ja ma olen alati unistanud pähklipuust. Aga jah, enne kui ma siia midagi suuremat tooma hakkan, oleks vaja see maa endale saada. Ah, kui hea meelega hoopis kaevaks ja istutaks, kärbiks ja tuhniks, sobitaks ja vaataks vaikides puude kasvamist, aga ei, selle asemel on kõigepealt vaja rohkem rahale keskenduda ja loota, et see aeg ka ükskord saabub, millal saab kuldvihma all istuda :)

Esmaspäev, 14. september 2015

Hüpetega ehk üks õige naine

Kasutan kuivi päikselisi ilmu, saen kahte kuju korraga. Neiukene, mida teen omal õuel, on peaaegu valmis, ainult pisut-pisut lihvimist veel. Ernst Enno mälestuspingiga läheb veel natuke aega. Täna hommikul tolmutasin kodus (neiukest lihvisin), siis kimasin Valgutasse rohutirtsu tegema. Enne kaheksat oli juba pisut liiga hämar, istusin autosse ja - kodu poole. No ja keegi oli mu tee peale pannud kivi. Sellise nurgelise. Poole tellise suuruse. Ja mina muidugi sellele kasvavas hämaruses otsa! Põmaki! Pspspspspsps tegi ratas... Igal õigel naisterahval* on autos olemas tagavararatas, veljevõti, tõkiskingad, tungraud ja pump. Ja loomulikult kirves. Kaevasin tarvilised riistad järjest kasvavas hämaruses välja, urgitsesin auto kallal ja mõtisklesin, kas möödasõitjad (neid ikka jagus) tuleksid ise, omaenda intelligentsist, ratast vahetavale naisterahvale appi. Etteruttavalt võin öelda, et ei tulnud. Ainult mingid suured, vist lihaveised vaatasid mind nõutu näoga mäletsedes üle elektritara. Sinnamaani läks päris kenasti, kuni pidin hakkama polte lahti keerama. Oijah. Tagusin küll jalaga seda veljevõtit, aga 2 polti olid ikka nii kõvasti KINNI, et puhta viha pärast oleksin peaaegu nutma hakanud. Sain säärele kaks kena sinikat, kui jalg võtmel libises. Peaaegu oleksin juba telefoni võtnud ja abi kutsunud. Aga! Mul oli ju autos kirves! Kopsasin kirvesilmaga paar korda veljevõtme pihta ja ime sündis! Igatahes sain ilma igasuguse kõrvalise abita koju. Homme hommikul tuleb kummiboksi minna ja kui veab, jõuan veel Valgutasse töökoja juurde saagimagi. Mehed ootavad mind seal... Lubasid aidata pingile-rohutirtsule jalad alla panna...

Ja nüüd tööle. Oi, kuidas ma ei ole harjunud, et õhtul kell 10 tuleb veel tööle minna!

* Käisime Kaarnaprouaga Paganamaal. Rõuges bentsukas ilmnes tungiv vajadus lisaaku ja juhtmete järele. Ja nagu õigele naisterahvale kohane, olid Kaarnaproual need olemas. Mida kõike peab sisaldama ühe õige naise** käekott, pagasnik ja kindalaegas...

** Mu ema armastab ikka öelda, et üks õige daam oskab teha mittemillestki salati, kübara ja tragöödia. Niisiis on õige naine see, kellel on kõik olemas, aga õige daam on sellest kraadi võrra kangem - ei vaja tulemuslikuks tegutsemiseks mitte midagi. Karta on, et sellise tasemeni ma vist käesoleva elu jooksul ei jõua.
Mina Konguta vahel oma vanal Golfil ratast vahetamas. Või siis mitte.

Kolmapäev, 9. september 2015

Kitsetalleke

Mis on parim vahend ligitikkuva masenduse peletamiseks? No neid on mitmeid. Delfi naistekas oskab kindlasti öelda vähemalt 10. Tüüpiliste soovituste hulka kuulub soengu vahetamine, väljas pidutsemine ja šoppamine. Soenguga olen hetkel rahul, väljas pidutsemise alla läheb see, kui ma käin vabas õhus Ernst Enno mälestuspinki saagimas, järelikult tuli ette võtta poodlemine. Tegin pisut eeltööd* ja tõin täna koju kaua oodatud ja igatsetud kallikese - Sihl MS 150 C-E! Vaadake, kas pole nunnu, nii pisike ja armas, nagu kitsetall!
Kahjuks ei antud meest kaasa
See on üks väiksemaid ja kergemaid saemudeleid. Metsategemiseks hästi ei sobi, aga peenemaks nikerdustööks (ripsmepikenduste eemaldamine ja geelküünte korrigeerimine) on see ideaalne.

Kui te nüüd mõtlete, et ma sain ootamatult rikkaks, siis paraku veel mitte. Võtsin masina laenu peale teadmisega, et sellesügiseste saagimiste tasu läheb kullakese kinni maksmiseks. Oleks ju võinud oodata, kuni raha käes, aga kitsetallekesega on neidsamu tellimusi ikka palju ladusam teha. Nii et.

*S.t. leidsin võimaluse hinda alla kaubelda

Ps. Ma ei saa praegu veel oma armsakesest pilti teha, sest fotokas rändas Laglega Muhumaale. Nad läksid kursusega kolmeks päevaks välitöödele. See vihjab järgmisele ostule - uut fotokat oleks ka vaja...

Kolmapäev, 2. september 2015

Retoorilisi küsimusi

Kas homme on kuivem ilm ja ma saan saagima minna?

Kas mu kahest uuest taimelambist piisab, et lillekesed siin pimedas urkas eluga üle talve saavad?

Kassid on õudselt õgima hakanud, kas nüüd läheb päriselt külmaks?

Millal lõpeb minu koristusalas remont, mille valmimistähtaeg oli 1. august, kas järgmisel aasta 1. augustil?

Millal ma saan oma võlad makstud?

Kas sel aastal veel seenele saab?

Kui kaua võtab aega, et kurbus üle läheks?

Ühtlasi tänan kõiki, kelle seltsis olen unustanud korrakski tuleva talve, töö, võlad ja mured. Aitäh teile ja kohtumiseni!