Laupäev, 24. jaanuar 2009

Uudiseid pole

Vahepeal olen terveks saanud, elu on loksunud vanadesse rööbastesse tagasi. Uut soengut pole, tööd vahetanud pole, suhtemaastikud on üsna muutumatud. Seega - kõik on nagu ennegi. Mingeid uusi ja haaravaid ideid ka pole tekkinud. Elan vaikselt olen õnnelik, sellest pole midagi kirjutada.

Järgmise postituse panen siia siis, kui mul on midagi kirjutada.

Kolmapäev, 14. jaanuar 2009

Köhh

Palun luba viriseda. Kes virinat ei kannata, ärgu lugegu.

Uus aasta tuli mulle toredasti, ärkasin 1. jaanuari hommikul keset voodit, milles oli hangetäis täisnuusatud majapidamispaberit. Öösel kell 3 magama minnes polnud seda kuidagi ette aimata, talv tuli, nagu alati, ootamatult. Palavikuga. Olgu, mõtlesin, 3 päeva ja olen terve. 3 päevaga palavik kaduski, nohu vaevas järjest vähem. Aga see-eest tuli imekaunis köha ja hääl läks lõunamaale. Siiamaani suvitab seal. Vahepeal käisin kahes kooriproovis pealt kuulamas, et pärast kuidagigi õigele häälele pihta saaks, kui piiks juba välja tuleb. Aga - oh õnnetust - esmaspäeva õhtul tuli jälle jäle vappekülm ja üle 38 palavikku. See ei ole enam ilus. Mina nii ei mängi. Täna käisin arstil, röntgenis ja veene ka torgiti (aadrit lasti, ma arvan). Köha tahab hinge seest võtta. Arst kirjutas välja mingi toreda rohu, mis ravib kõike alates kopsupõletikust ja lõpetades klamüdioosi ja difteeriaga. Kui ma selle kuuri üle elan, peaksin veel 100 aastat terve olema.

Eraldi tore teema on kõrvaltoimed, väike väljavõte: kõhulahtisus, iiveldus, keelepõletik, peavalu, mööduvad maitsmishäired, pearinglus, segasus, hirmutunne, unetus, luupainajad. Väga harva on oodata kollatõbe. Ootan huviga, mis sellest vahvast loetelust siis minu üksildasse haige-ellu tuleb. Nagu loteriid mängiks. Maitsmishäired just nagu juba oleks natuke...

Kui see eelpoolkirjeldatu kõrvale jätta, on elu jätkuvalt ilus.

Ps. Mis mul täpselt viga on, ei raatsinud arst öelda. Kutsus esmaspäevaks tagasi, ehk on ta selle aja peale otsusele jõudnud...

Reede, 9. jaanuar 2009

Tavaline talv

Nohune-köhane-tatine. Palavik tuleb, palavik läheb. Pea käib hooti ringi. Söögiisu on meeldivalt väike, isegi emotsioonid ei küsi enam süüa. Sel hetkel, kui ma arvan, et olen terve, hakkab pea jälle ringi käima.

Ja ega väljas parem ole - ärkan hommikul ja külma on 22 kraadi. Ärkan järgmisel hommikul ja välja kemmergusse võiks ujuda, sooja on 2 kraadi ja sajab vihma.

Kuidas mina vaene hing saan olla oma tervislikus seisundis kindel, kui ilm väljas ka ei tea, mida järgmisel hetkel teha, tõsta või langetada temperatuuri 20 kraadi?

Aga muidu on kõik hästi. Igor Mang ütles. Pühvliga mul suurt miskit asja pole, tema püherdab maas ja mina lendan. (Kui ma just ei köhi.) Sihuke natuke anarhiline Draakon.

Ja Veevalaja ei lase ka ennast millestki segada, aina EDASI! "Just Veevalajat ootab ees kõige suurem muudatuste aasta. 5. jaanuaril liigub Jupiter Veevalaja märki ja kuulutab neile 6- või koguni 12aastase uue elutsükli algust." Ja mis seal veel oli... hulgaliselt suhtlemist meestega, eriti mai teises pooles (siis on meil puupäevad, kust Mang seda küll teab?), töökas ja lennukas suvi, olulised otsustused augustis ja võibolla tuleb peale seda kohtusse minna vana partneriga. Tõenäoline. Ma ikka mõlgutan mõtteid elatise tõstmisest. "Noortel naistel on armastuses jälle uus algus. Pea käib ringi ja tundub, et kõik on kui unenäos, sest Neptun liigub ikka veel Veevalajas." Sellega tekib mul kohe küsimus, kas ma olen ikka veel noor või mitte nii väga enam? Millisest vanusest lõpeb "noor"? Minul käib pea küll ringi. Mitte küll kogu aeg armunud olemisest, vahepeal on ikka palavikust ka...

Laupäev, 3. jaanuar 2009

Nii kiiresti

Mind paneb jätkuvalt imestama, kui muutlikud on meel, mälu ja tunded.

Oli mul siin aasta tagasi KaruMati. Ja ma tõesti arvasin, et ma saan temast aru. Et me räägime enam-vähemgi ühes keeles. Nüüd oleme paar harva korda suhelnud msn-i teel, mitte midagi ei saa enam aru. Kas minu mõistmisvõime on kahanenud või on tema hakanud soome keeles mõtlema või ongi tema mõte nii hüplik ja segane, ei tea. Võibolla see oligi üldse illusioon, et ma temast aru sain? Äkki on see ka illusioon, et ma arvan mõistvat praegu mõnda hääd sõpra?

Ja kummaline on see, kui kiiresti tunded haihtuvad. Leidsin riiulist ühe kirjadeta plaadi, panin arvutisse ja sellel oli hulk aastataguseid fotosid, Mati pildistatud, tema sugulastest ja tööst, tollel hetkel maailma suurimast kruiisilaevast Independence Of The Seas, kus ta torutöid tegi. Vaatasin neid ja ainus tunne, mis tekkis, oli kerge iiveldus. Mõne pildi peal olin ka ise, ei tahtnud neidki oma arvutisse kopeerida. Mis läind see läind. Millegipärast tekitab sellele perioodile mõtlemine üldse ebamugavuse. 

Tagantjärele tundub, et mina pingutasin (endale sellest aru andmata) ikka päris kõvasti, et mõista, luua midagi ilusat. Ja kui selgus, et sel pingutusel sel kombel tulemust pole, nagu mina eeldasin, jäi nii tühi tunne. Nagu oleks tühja rabelnud. Vastik. Ja ma ei taha sellest mäletada enam midagi. 

On inimesi, kellega saan hästi suhelda aastaid, vahepeal pikalt pausi pidada ja siis kohtudes läheb kõik edasi, nagu polekski vahet olnud. Ja rohkem on neid, kellega olen ainult korraks ühel lainel, järgmisel hetkel vaatame teineteist nagu võhivõõraid. Mõnikord ajab see segadusse. Mõnikord on see isegi natuke valus. Aga eriti kummalised on need suhted, kus tundub olevat hoolimine, ühtehoidmine, mõistmine. Ja siis äkki seda enam pole. Jääb järgi tühi auk, võibolla koguni viha. 

Kummaline, kuidas isegi head hetked, millest olen arvanud, et need jäävad alati kuldsena mu mälestustesse, muutuvad tuhmiks, isegi poriseks. Ja sugugi mitte alati. Nii mõnedki armsad, kellesse olen ka armunud olnud, ei ole muutunud võõraks, ilusaid hetki nende seltsis on ikka hea meenutada. 

Kummaline muutlik maailm. Kas see, mis minu elus praegu ilus on, jääb selleks ka aasta, viie, kümne pärast? Kas mul on üldse võimalik oma mälestusi ise sorteerida või teeb seda aeg ilma minu nõusolekuta?