Maaklerid käisid ära, kooserdasid terve maja läbi, pildistasid, küsitlesid...
Minul aga on imelik rahu tulnud. Ma tean, et hoolimata sellest, kas ma paanitsen või mitte, läheb elu ikka edasi. On ju varemgi läinud. Pole kordagi ka katuseta jäänud.
Saime korra kokku pr. Kudzuga ja ennustasime minu kätte sattunud oraakli-raamatu abil ilma. Küsimus oli, kas lähema paari nädala jooksul on lörtsi oodata (sooviga siis, et ei tuleks lörtsi). Ja vastus oli, et võime oma eesmärgi saavutada veenmisjõul. Väga lootusrikas vastus! Tuleb välja, et inimlike võimaluste piirid on palju laiemad, kui siiani arvanud oleme!
Teine tore avastus oli seoses meeleolukõikumistega ning sooviga meeleolu parandada ja stabiliseerida. Küsisin ja vastati: Jah, kui te endast hommikuti lugu peate! No ja nii ma siis nüüd käingi hommikuti endast lugu pidamas, linnulaulu kuulamas ja järvevee temperatuuri testimas.
Ajatajuga on mul juba mitu nädalat midagi lahti. Eile õhtuks olin ma omadega hüpanud 6.maisse... Tekitasin paar pisikest paanikat jne. Nojah. Hommikul siis selgus, et ei ole ikka veel maikuu midagi... Minu väike armas hälbeline reaalsus, kus annab ilma muuta läbirääkimiste teel, kus märtsis algab mai, kus suplushooaeg on juba alanud (jääd ju järvel enam pole!) ja hariliku argipäeva osa on korterite otsimine ja üle vaatamine. Lihtsalt.
---
Tööl. Istun viisakalt laua taga, vihma pähe ei saja, tööd on, aga hingetõmbeaega jagub ikka vahel natuke ka. Ja juba tahaks puhata! Vaevalt veerand (t)ööpäevast istutud ja juba tahaks puhata ja võibolla varsti ka mängida! Kuidas küll Võhandu-maratooneritel läheb? Ma parem väga sügavalt ei juurdle selle üle. Mul on ju elu nagu lill, mis sest, et pisut närtsinud!
Hommikul, kui lõpetan, jõuan kiiruga kodust läbi käia, siis kohe koorilaagrisse, kus tuleb kõva harjutuspäev Viimsi festivali tarbeks. Ja kui hästi läheb, jõuan homme õhtul veel ühte korterit vaatama. Siis olen kindlasti niisuguses vaimses vormis, et ma tunnen korteri omanikule juba ette kaasa.
Huvitav, kas ma homme hommikul endast lugu jõuan pidada?
laupäev, 30. aprill 2011
kolmapäev, 27. aprill 2011
Nutt ja hala
Perenaine helistas ja küsis, kas ma olen reedel kodus, siis tulevat poeg Tallinnast, võtvat kusagilt hindaja-maakleri ja tulevat maja pildistama seest ja väljast...
Ma ei ole sellesse majasse armunud, aga ta on mulle siiski katust pakkunud viimased 7 aastat. Ja ma ei salli silmaotsaski kolimist... Mida mul vist tuleb elu jooksul veel mõned kümned korrad teha.
Miks ma jõuan ikka ja jälle sinna punkti välja, et mina olengi see inimene, kellel ei ole kodu ja ei saa seda ka iial olema? Reaalselt on mul ju veel katus pea kohal, konkreetne korter ei pruugi omanikku veel niipea vahetada... Aga see on juba kolmas korter, mis läheb käest müügi tõttu. Ja eelmistega toimusid tehingud hämmastavalt ruttu. Ma mäletan väga hästi, kuidas sai palehigis kortereid otsitud... Kuidas ühes kohas üürilepingut mulle teadmata põhjustel ei pikendatud (kuigi kuu varem oli juttu olnud, et meid lubatakse edasi jääda)... Kaur oli üle aasta vana, Lagle sünnini peaaegu kuu, kärutasin meeleheitlikult mööda leitsakus linna ja otsisin korterit... Aega oli tervelt nädal, siis pidi plats puhas olema. Ma mäletan sündmusi, aga mitte seda tunnet... Võibolla on parem, et ma seda ei mäleta, võibolla olen selle meelega ära unustanud. Aga kuhugi on midagi ikka ladestunud, need tundekihid sulavad tasapisi unustusest lahti ja õudus võtab maad.
Lõpuks on jamad ikka kuidagi lahenenud, olgu siis mõnda aega mõnes erilises peldikus olles ja siis sealt ikkagi edasi paremasse kohta saades... Aga ma ei taha enam kolida. Eriti kuhugi veel ajutisemasse kohta, kust siis jälle kohe edasi järgmisse sobivamasse, kus ometigi on kogu aeg minuga kaasas teadmine, et kusagil ei lasta mul olla nii kaua, et ma võiksin kohta hakata oma koduks pidama... Et ühel hetkel ei ole mul enam õigust selle katuse all olla ja kõik algab otsast peale...
Lootus ei ole veel päriselt surnud, et see sündmus kuidagi positiivseks pöörab ja kokkuvõttes kasuks on. Sellegipoolest ei tahaks üldse täna siin tööl olla, vaid hoopis sügaval metsas mõne puu all päiksepaistes istuda ja lihtsalt nutta.
Ma ei ole sellesse majasse armunud, aga ta on mulle siiski katust pakkunud viimased 7 aastat. Ja ma ei salli silmaotsaski kolimist... Mida mul vist tuleb elu jooksul veel mõned kümned korrad teha.
Miks ma jõuan ikka ja jälle sinna punkti välja, et mina olengi see inimene, kellel ei ole kodu ja ei saa seda ka iial olema? Reaalselt on mul ju veel katus pea kohal, konkreetne korter ei pruugi omanikku veel niipea vahetada... Aga see on juba kolmas korter, mis läheb käest müügi tõttu. Ja eelmistega toimusid tehingud hämmastavalt ruttu. Ma mäletan väga hästi, kuidas sai palehigis kortereid otsitud... Kuidas ühes kohas üürilepingut mulle teadmata põhjustel ei pikendatud (kuigi kuu varem oli juttu olnud, et meid lubatakse edasi jääda)... Kaur oli üle aasta vana, Lagle sünnini peaaegu kuu, kärutasin meeleheitlikult mööda leitsakus linna ja otsisin korterit... Aega oli tervelt nädal, siis pidi plats puhas olema. Ma mäletan sündmusi, aga mitte seda tunnet... Võibolla on parem, et ma seda ei mäleta, võibolla olen selle meelega ära unustanud. Aga kuhugi on midagi ikka ladestunud, need tundekihid sulavad tasapisi unustusest lahti ja õudus võtab maad.
Lõpuks on jamad ikka kuidagi lahenenud, olgu siis mõnda aega mõnes erilises peldikus olles ja siis sealt ikkagi edasi paremasse kohta saades... Aga ma ei taha enam kolida. Eriti kuhugi veel ajutisemasse kohta, kust siis jälle kohe edasi järgmisse sobivamasse, kus ometigi on kogu aeg minuga kaasas teadmine, et kusagil ei lasta mul olla nii kaua, et ma võiksin kohta hakata oma koduks pidama... Et ühel hetkel ei ole mul enam õigust selle katuse all olla ja kõik algab otsast peale...
Lootus ei ole veel päriselt surnud, et see sündmus kuidagi positiivseks pöörab ja kokkuvõttes kasuks on. Sellegipoolest ei tahaks üldse täna siin tööl olla, vaid hoopis sügaval metsas mõne puu all päiksepaistes istuda ja lihtsalt nutta.
teisipäev, 26. aprill 2011
Varaseim
Täna oli selle aasta esimene järveskäik. Vat aprillis pole siiani veel ühelgi varasemal aastal ujuma saanud. Noh, mis ujuma, ega ma ikka redelist lahti ei lasknud. Aga hea oli! Homme jälle! Jää on kah juba järvelt (peaaegu) läinud, pole nii külm ega midagi.
pühapäev, 24. aprill 2011
Soe
Sai metsas suure tamme all istutud. Ja siis veel männi all. Ja linnulaulu kuulatud. Ja üks puuk tapetud. Lepatriinusid nähtud. Sinililli korjatud. Paiselehti imetletud. Pakse riideid seljast võetud. Kolme sorti konnalaulu kuulatud. Triitoneid leitud ja vahitud. Ja hommikul järve ääres ennast külma veega üle valatud. Sauna tehtud. Mune keedetud ja värvitud ja kingitud ja söödud. Päikse käes oldud. Kaevatud. Ja (ümber) istutatud. Lõigatud. Saetud. Nutetud. Naerdud. Kriipida saadud. Igatsetud. Lootust kaotatud. Ja siis jälle uuesti leitud.
Pikad pühad, paistab, olid.
---
Sa kas usud, et oled edukas või ei usu - mõlemal juhul on sul õigus, olla mr. Ford öelnud. Me näeme maailma läbi oma kogemuste ja uskumuste prillide. Peale kõige muude toredate tegevuste tegelesin paralleelselt ka endas kaevandamisega - seda teen ma niikuinii regulaarselt. Ja jõudsin mõne täiesti vastuvõetamatu ja kahjuliku uskumuseni, mille järgi ma elan. Hoolimata sellest, et ma tean, et need uskumused võiks lihtsalt metsa visata. Aga need on nagu umbrohi, nagu naat minu aias, mida võib lõpmatuseni välja kitkuda ja ikka ta tuleb jälle, jälle, jälle... Kes mind lähemalt tunnevad, võivad aimata, mis need programmid on, mis ei taha lasta ennast ära kustutada. Oskab keegi nõu anda, kuidas vabaneda kasututest, lausa kahjulikest programmidest? Segastest aegadest pärinevast kangekaelselt tagasi tulevast arvamusest, et mulle ei ole elus ette nähtud võimalust oma kodus elada? Et mul ei saa iial oma kodu olema? Et minu maailma ei kuulu regulaarne ja äraelamiseks piisav sissetulek? Neid uskumusi on veel. Enamasti kuhugi alaväärsuse ümber koondunud... Ja mul ei ole neid vaja! Need segavad mind tõsiselt, ajavad jätkuvalt segadusse, kustutavad enesesse lugupidamise... Niisiis, kui keegi oskab anda mõnda viidet, kust leida juhiseid rämpsprogrammide kustutamiseks, on need teretulnud! Aitäh!
Pikad pühad, paistab, olid.
---
Sa kas usud, et oled edukas või ei usu - mõlemal juhul on sul õigus, olla mr. Ford öelnud. Me näeme maailma läbi oma kogemuste ja uskumuste prillide. Peale kõige muude toredate tegevuste tegelesin paralleelselt ka endas kaevandamisega - seda teen ma niikuinii regulaarselt. Ja jõudsin mõne täiesti vastuvõetamatu ja kahjuliku uskumuseni, mille järgi ma elan. Hoolimata sellest, et ma tean, et need uskumused võiks lihtsalt metsa visata. Aga need on nagu umbrohi, nagu naat minu aias, mida võib lõpmatuseni välja kitkuda ja ikka ta tuleb jälle, jälle, jälle... Kes mind lähemalt tunnevad, võivad aimata, mis need programmid on, mis ei taha lasta ennast ära kustutada. Oskab keegi nõu anda, kuidas vabaneda kasututest, lausa kahjulikest programmidest? Segastest aegadest pärinevast kangekaelselt tagasi tulevast arvamusest, et mulle ei ole elus ette nähtud võimalust oma kodus elada? Et mul ei saa iial oma kodu olema? Et minu maailma ei kuulu regulaarne ja äraelamiseks piisav sissetulek? Neid uskumusi on veel. Enamasti kuhugi alaväärsuse ümber koondunud... Ja mul ei ole neid vaja! Need segavad mind tõsiselt, ajavad jätkuvalt segadusse, kustutavad enesesse lugupidamise... Niisiis, kui keegi oskab anda mõnda viidet, kust leida juhiseid rämpsprogrammide kustutamiseks, on need teretulnud! Aitäh!
reede, 22. aprill 2011
neljapäev, 21. aprill 2011
"Lind," mõtles Lind
Arstil käidud. Kõvasti kaalutud, kas medikamentoosset abi vastu võtta või mitte. Lappasin ka netiotsinguis, näppu jäi ühte foorumisse postitatud lõiguke:
Peeter Sauter on päris tore antidepressant.
näiteks jutuke Tähekesest:
Karu mõte
"Karu," mõtles karu. See oli nii ilus mõte, et ta mõtles kohe tükk aega: "Karu, karu..."
Ampsas siis jahtunud tatraputru ja mõtles, millest veel mõelda. Midagi paremat ei tulnud pähe. Ja karu mõtles uuesti: "Karu!"
Oh, see oli ilus mõte. Nii ilus, et karu mõtles veel: "Ilus karu."
Karu ohkas. See oli nii ilus, et mingeid muid mõtteid polnud vaja. Karu silmad läksid vidusse ja suu naerule. Ja tatrapuder läks meelest.
"Lind," mõtles Lind...
Oleks see ainult nii lihtne...
Peeter Sauter on päris tore antidepressant.
näiteks jutuke Tähekesest:
Karu mõte
"Karu," mõtles karu. See oli nii ilus mõte, et ta mõtles kohe tükk aega: "Karu, karu..."
Ampsas siis jahtunud tatraputru ja mõtles, millest veel mõelda. Midagi paremat ei tulnud pähe. Ja karu mõtles uuesti: "Karu!"
Oh, see oli ilus mõte. Nii ilus, et karu mõtles veel: "Ilus karu."
Karu ohkas. See oli nii ilus, et mingeid muid mõtteid polnud vaja. Karu silmad läksid vidusse ja suu naerule. Ja tatrapuder läks meelest.
"Lind," mõtles Lind...
Oleks see ainult nii lihtne...
kolmapäev, 13. aprill 2011
Igasugust saasta sulab lume alt välja
Olen elus. Suuremalt osalt pealtnäha suhteliselt kergelt, aga vahetevahel hädavaevu. Esmaspäeval lähen arsti juurde. Olen kuhugi maailmade vahele (nagu unenägudesse...) lõksu jäänud. Inimväärse maailma tajumine enda ümber on järjest rohkem liiga suur pingutus. Kurbust on tonnide viisi (igal pool, ka seal, kust seda ei oska oodatagi) ja see käib varjuna minuga kaasas. Kõikjal. Ka siis, kui ma naeran. Vahel ei suuda ma enam seda kurbust ohjeldada ja see läheb nii kõikehõlmavaks, nii sügavaks, nagu ma ei oleks iial uskunud seda võimalik olevat.
Eile ütles kallim, et ta ei saa enam minust aru, et ta ei suuda jälgida mu mõttekäike, sest need on nii segased ja hüplikud. Ma ise ka ei saa enam endast aru. Aga päike on väljas ja lumi sulab ja lootus pääseda sellest segaduse ja lõksusolemise tundest on siiski alles.
Oskab keegi juhatada, kus põõsa all või metsaveeres võiks kasvada harilik ükskõiksus (mitte hoolimatus, paluks mitte segi ajada)? Ma korjaks natuke hea meelega - see on väga hea liigse dramaatilisuse vähendamiseks isiklikus elus. Ja samamoodi vajavad lootuse, kindlusetunde ja optimismi varud täiendamist. Vihjed ja leiukohtade kaardid on teretulnud!
Eile ütles kallim, et ta ei saa enam minust aru, et ta ei suuda jälgida mu mõttekäike, sest need on nii segased ja hüplikud. Ma ise ka ei saa enam endast aru. Aga päike on väljas ja lumi sulab ja lootus pääseda sellest segaduse ja lõksusolemise tundest on siiski alles.
Oskab keegi juhatada, kus põõsa all või metsaveeres võiks kasvada harilik ükskõiksus (mitte hoolimatus, paluks mitte segi ajada)? Ma korjaks natuke hea meelega - see on väga hea liigse dramaatilisuse vähendamiseks isiklikus elus. Ja samamoodi vajavad lootuse, kindlusetunde ja optimismi varud täiendamist. Vihjed ja leiukohtade kaardid on teretulnud!
teisipäev, 5. aprill 2011
Avalik ja salajane elu
Mõtlen ja mõtlen, milleks mulle blogi? Põhiliselt suhtlemiseks inimestega, kellega muidu harva kohtun. Mõte aga hargneb edasi ja jõudsin tõdemuseni, et ma ikkagi järjest rohkem valin, mida ja kellele ma üldse räägin. Isegi seda, milliseid raamatuid ma loen ja mida neist arvan, ei taha väga avaldada. Valin, kellele ma mida räägin - kirjutan. Aga kuna blogi on justkui kiri, mis on adresseeritud niivõrd erinevatele sõpradele-tuttavatele, siis tsensuur on küllalt kõva ja läbi pääseb üsna vähe infot.
Tsensuur? Milleks? Aga selleks, et ma ei peaks ennast kaitsma ega õigustama, miks ma loen erinevat esoteerilist ja psühholoogilist kirjandust, miks mu lastel on tunnistustel kolmed, miks poiss muusikakoolist ära tuli, miks mul ei ole ühiskondlikult aktsepteeritud lähisuhe, vaid ... "teistsugune"... Maailmavaatelisi küsimusi ka ei taha väga arutada. Ma tunnen ennast laste eest võitlevate korralike emade kõrval jõuetu ja mannetuna, ma tunnen, et mul ei jagu sõnu ja võhma selgitamaks, miks ma mõnikord rämpsu loen ja kuidas ma sellest siiski mõnikord mulle vägagi vajalikke terakesi leian. Ma tunnen ennast korralike abielunaiste kõrval litsina. Ma tunnen ennast kõigi korda armastavate inimeste kõrval sodikollina. Ja ma parem ei räägi, kui kahtlen, kuidas kuulaja võiks minu poolt öeldusse suhtuda, sest ma ei taha ja ei jaksa ennast kaitsta. Ma olen väsinud selgitamast, miks ma ei sae ega maali enam hetkel, miks kitarr mu seinal seisab ja tolmub. Ja ammugi ei räägi ma sellest, kui eluisu vahel otsa saab, sest siis pean ma lisaks kehvale enesetundele hakkama ennast kaitsma "heasoovijate" pealetungi eest, kes kõik palju paremini teavad, mida mul vaja peaks olema. Milliseid rohtusid sööma, milliseid suhteid katkestama jne.
Minagi olen kasvav ja arenev inimene, järjest rohkem on ükskõik, mida teised arvata võivad. Ma ei arvagi, et minu elu pisiasjad oleksid nii olulised, et need jumalavõõrastele korda peaks minema - igaühel ongi oma elu ja omad mured. Aga ma olen kogenud piisavalt kontrolli minu elu üle ja hingematvat vägisi õpetamist, et hoida oma suu kinni. Vanade aegade pärandus - hirm. Nüüdki olen mõnikord öelnud paar sõna liiga palju (mitte blogis) ja kahetsenud. Hoia oma suu kinni...
Samas ei taha üksildaseks ka jääda, mul on üsna suur lähedusvajadus. Vajan seda, et saan usaldada, et ei peaks iga sõna kontrollima, et saaksin kellegagi rääkida ja selle läbi ka oma sisemaailma korrastada. Ma olen sotsiaalne olend. Ma olen inimene. Siinkandis on paar inimest, keda ma usaldan. Aga ülejäänud...
Ja nii ma tihti ei teagi, mida kirjutada, mida mitte.
Kinni ma seda kohta siin ei pane, eks neid asju on ka, mida ikka levitada tasub (kontserdikuulutused, näitusekutsed, looduspiltide kirjeldused, naljakad juhtumused elust jne). Mõnikord jälle on vaja laialt ringilt midagi küsida. Ja kui ma olen ennast piisavalt kokku lappinud, võibolla hakkan ka muudest asjadest kirjutama, kui ma ennast enam niivõrd haavatavana ei tunne.
Eks aeg näitab.
Tsensuur? Milleks? Aga selleks, et ma ei peaks ennast kaitsma ega õigustama, miks ma loen erinevat esoteerilist ja psühholoogilist kirjandust, miks mu lastel on tunnistustel kolmed, miks poiss muusikakoolist ära tuli, miks mul ei ole ühiskondlikult aktsepteeritud lähisuhe, vaid ... "teistsugune"... Maailmavaatelisi küsimusi ka ei taha väga arutada. Ma tunnen ennast laste eest võitlevate korralike emade kõrval jõuetu ja mannetuna, ma tunnen, et mul ei jagu sõnu ja võhma selgitamaks, miks ma mõnikord rämpsu loen ja kuidas ma sellest siiski mõnikord mulle vägagi vajalikke terakesi leian. Ma tunnen ennast korralike abielunaiste kõrval litsina. Ma tunnen ennast kõigi korda armastavate inimeste kõrval sodikollina. Ja ma parem ei räägi, kui kahtlen, kuidas kuulaja võiks minu poolt öeldusse suhtuda, sest ma ei taha ja ei jaksa ennast kaitsta. Ma olen väsinud selgitamast, miks ma ei sae ega maali enam hetkel, miks kitarr mu seinal seisab ja tolmub. Ja ammugi ei räägi ma sellest, kui eluisu vahel otsa saab, sest siis pean ma lisaks kehvale enesetundele hakkama ennast kaitsma "heasoovijate" pealetungi eest, kes kõik palju paremini teavad, mida mul vaja peaks olema. Milliseid rohtusid sööma, milliseid suhteid katkestama jne.
Minagi olen kasvav ja arenev inimene, järjest rohkem on ükskõik, mida teised arvata võivad. Ma ei arvagi, et minu elu pisiasjad oleksid nii olulised, et need jumalavõõrastele korda peaks minema - igaühel ongi oma elu ja omad mured. Aga ma olen kogenud piisavalt kontrolli minu elu üle ja hingematvat vägisi õpetamist, et hoida oma suu kinni. Vanade aegade pärandus - hirm. Nüüdki olen mõnikord öelnud paar sõna liiga palju (mitte blogis) ja kahetsenud. Hoia oma suu kinni...
Samas ei taha üksildaseks ka jääda, mul on üsna suur lähedusvajadus. Vajan seda, et saan usaldada, et ei peaks iga sõna kontrollima, et saaksin kellegagi rääkida ja selle läbi ka oma sisemaailma korrastada. Ma olen sotsiaalne olend. Ma olen inimene. Siinkandis on paar inimest, keda ma usaldan. Aga ülejäänud...
Ja nii ma tihti ei teagi, mida kirjutada, mida mitte.
Kinni ma seda kohta siin ei pane, eks neid asju on ka, mida ikka levitada tasub (kontserdikuulutused, näitusekutsed, looduspiltide kirjeldused, naljakad juhtumused elust jne). Mõnikord jälle on vaja laialt ringilt midagi küsida. Ja kui ma olen ennast piisavalt kokku lappinud, võibolla hakkan ka muudest asjadest kirjutama, kui ma ennast enam niivõrd haavatavana ei tunne.
Eks aeg näitab.
reede, 1. aprill 2011
Kahevahel
Kooliajast juba mäletan soovi olla tähelepandamatu ja kindlasti vaikne - jalanõud ei tohtinud koliseda ega kõpsuda jne. Samas on ikka ja jälle soov tekitada helisid, rütme. Eriti veider oli esimesi kordi trummitunnis olles - trummi on väga raske sosinal mängida. Nüüd olen suutnud oma vaikusetaotluse ja rütmivajaduse ajas ära jagada, mõlemat on vaja, kordamööda. Trummide taga ma ennast enam tagasi ei hoia, aga metsarajal on vaikus suurepärane.
Samasugune tunne on siin kirjutamisega - ühest küljest nagu tahaks kirjutada, aga samas ei taha ka - ma ei taha erinevatel põhjustel oma elust väga põhjalikult kirjutada. Aga vait ka olla ei saa...
Rääkimisega on samuti. Vahel, tuleb välja, räägin liiga vähe, aga vahel liiga palju.
Nii ma siis olengi, kummitaldadega vaiksed saapad jalas, trummipulgad käes, enamasti kõva lärmi ei tee, aga vait ka olla ei saa...
Elu koosnebki tasakaalu otsimisest. Tasakaal liikumise, avastusretkede, uute asjade kogemise ja tagasihoidlikkuse, pesapunumise, turvalisuse taotluse vahel. Tasakaal endassetõmbumise ja avalikkuse vahel. Tasakaal üksiolemise ja seltskonnas viibimise vahel. Tasakaal öö ja päeva vahel. Tasakaal töö ja puhkuse vahel. Tasakaal füüsilise ja vaimse vahel. Tasakaal intuitiivse ja intellektuaalse vahel.
Suurem osa mu jutte koosnevad metafooridest ja ümberütlemistest, mis vist on tänapäevane tõrjemaagia (või kaitsemaagia) - hundi nimetamine võsavillemiks jne. Seegi on omamoodi vaikusetaotlus jutu sees - justkui oleks midagi öeldud, aga tegelikult ei ole ka. Kirjutada tahaks ju ikka sellest, mis hinge liigutab, aga kui see on väga intiimne? Kuidas öelda ütlemata? Või kui see puudutab teisi inimesi, töökohta jne? Kui palju mul on õigust avaldada infot oma asutusest? Töötajatest, nende iseloomudest, meie asutuse rõõmudest ja muredest? Sellest, kui palju ma palka saan ja kas sellest piisab või mitte? Igapäevane tavaline elu... Olen arvanud, et see on ainult minu asi, mida ma kirjutan, et siin käivad lugemas mu sõbrad tuttavad blogardid ja võibolla mõni juhuslik surfaja. Ja ma olen olnud tõsiselt jahmunud, kui mõni inimene, kellega ma sugugi lähedaselt suhelda ei taha, on mu blogi leidnud ja mulle öelnud. Sel põhjusel ei ole ma kirjutanud ka oma lastest. Olen mitu korda tõsiselt mõelnud blogi parooli alla panna, et juhuslikke(?) ebameeldivaid külalisi eemal hoida. Siiani olen sellest ikka loobunud ja piirdunud lihtsalt hämamisega.
Kes mõistab, see mõistab, kes mitte, sellel pole vajagi.
Samasugune tunne on siin kirjutamisega - ühest küljest nagu tahaks kirjutada, aga samas ei taha ka - ma ei taha erinevatel põhjustel oma elust väga põhjalikult kirjutada. Aga vait ka olla ei saa...
Rääkimisega on samuti. Vahel, tuleb välja, räägin liiga vähe, aga vahel liiga palju.
Nii ma siis olengi, kummitaldadega vaiksed saapad jalas, trummipulgad käes, enamasti kõva lärmi ei tee, aga vait ka olla ei saa...
Elu koosnebki tasakaalu otsimisest. Tasakaal liikumise, avastusretkede, uute asjade kogemise ja tagasihoidlikkuse, pesapunumise, turvalisuse taotluse vahel. Tasakaal endassetõmbumise ja avalikkuse vahel. Tasakaal üksiolemise ja seltskonnas viibimise vahel. Tasakaal öö ja päeva vahel. Tasakaal töö ja puhkuse vahel. Tasakaal füüsilise ja vaimse vahel. Tasakaal intuitiivse ja intellektuaalse vahel.
Suurem osa mu jutte koosnevad metafooridest ja ümberütlemistest, mis vist on tänapäevane tõrjemaagia (või kaitsemaagia) - hundi nimetamine võsavillemiks jne. Seegi on omamoodi vaikusetaotlus jutu sees - justkui oleks midagi öeldud, aga tegelikult ei ole ka. Kirjutada tahaks ju ikka sellest, mis hinge liigutab, aga kui see on väga intiimne? Kuidas öelda ütlemata? Või kui see puudutab teisi inimesi, töökohta jne? Kui palju mul on õigust avaldada infot oma asutusest? Töötajatest, nende iseloomudest, meie asutuse rõõmudest ja muredest? Sellest, kui palju ma palka saan ja kas sellest piisab või mitte? Igapäevane tavaline elu... Olen arvanud, et see on ainult minu asi, mida ma kirjutan, et siin käivad lugemas mu sõbrad tuttavad blogardid ja võibolla mõni juhuslik surfaja. Ja ma olen olnud tõsiselt jahmunud, kui mõni inimene, kellega ma sugugi lähedaselt suhelda ei taha, on mu blogi leidnud ja mulle öelnud. Sel põhjusel ei ole ma kirjutanud ka oma lastest. Olen mitu korda tõsiselt mõelnud blogi parooli alla panna, et juhuslikke(?) ebameeldivaid külalisi eemal hoida. Siiani olen sellest ikka loobunud ja piirdunud lihtsalt hämamisega.
Kes mõistab, see mõistab, kes mitte, sellel pole vajagi.
Tellimine:
Postitused (Atom)