Teisipäev, 28. jaanuar 2014

Sissepoole

Tõmbaks ennast vanade sokkide peal hea meelega kerra, keeraks maailmale natukesekski selja ja magaks.
 Või roniks sülle...
 Et jaksaks pärast soojast sülest maha ronimist jääseinas pragu otsida, elusa tule, valguse ja soojuse poole.

Aitasin eile Maril tema kirjatükki arvutisse saada ja riputan selle ka siia üles:

Arvamuslugu Väikese Väeraja laiendusest

Inimesi on jahmatanud eelmisel nädalal Väikesel Väerajal toimepandud raja laiendustööd ja puude mahavõtmine linnalähedase suusaraja kasuks. On ootuspärane, et raja loojad selle kohta sõna võtavad.

Olen püüdnud sellest mõelda nii ja teisiti ja ikka jõudnud järeldusele, et juhtunud on rumal õnnetus.
Väike Väerada on olnud omas võtmes täiuslikult töötav mehhanism. Hästi töötavat mehhanismi on hakatud parandama. See ei ole targa inimese tegu.

Mul ei ole midagi suusatajate vastu. Aga suusaraja vägivaldne pookimine Väikesele Väerajale on rikkunud visuaalse pildi väga maalilisest looduskaunist kohast. Looduse ilu on väga tähtis. Sellepärast on rajale paigutatud puuskulptuurid tegelastega eesti tuntumatest muinasjuttudest. Ennemuistsed juhtumised toimusid kindlasti lookleva rajaga paksus kuusikus, mitte lageda sirge peal.

Väeraja on maha märkinud karismaatiline teadlane PhD Reet Priiman. Ta on teaduslikult lahti seletanud looduse poolt rajal toimivad füüsikalised-keemilised protsessid ja kui hästi või halvasti need inimese kehale mõjuvad. Tänu Reet Priimanile ei pea me pimedalt uskuma ravivasse pinki või hädasid leevendavasse puusse, vaid omandama uusi teadmisi peenmateeriast meie ümber ning lihtsalt lubama sellel kõigel endasse toimida. Reet Priimani tõsiteaduslik vaatenurk on see, mis muudab Väikese Väeraja fenomenaalseks ja eristuvaks teiste puukujudega kaunistatud loodusradade seas.

Kõigile ootamatult on harvester möllanud paigas, kus tavaliselt seletatakse inimestele ökoloogiliste näidete abil klastrite ja nano-osakeste toimimist, kus on toimunud Elva metsapealinna parimad üritused, kus on endale pesa teinud muinasjutud ja inimesed jätavad kujudele andideks raha, linte, maiustusi ja küünlaid.

Kohalikus ajalehes vabandab Tartumaa Tervisespordikeskuse esindaja ehmatuse pärast, teatab, et meie ei ole siin veel üldse suusatada saanud ja elu läheb nüüd kohe palju toredamaks.
Seda on tõesti liiga vähe. Väärt kodanikud ja tublid maksumaksjad on väärt paremat esitust.

Väikese Väeraja kultuuriline kontekst muudab ta kogu rahva ühisomandiks olenemata sellest, millise valla maadel ta asub. Rahvas on väärt varast teavitamist, diskussiooni kaasamist, arvamuse avaldamist, osalusdemokraatiat ja heade tavade järgimist. Suusaraja tellijad on kõik need protseduurid vahele jätnud, nad on süüdimatult võtnud endale volitused rahva eest otsustada ja jõuliste paaristõugetega ületanud pädevuse finišijoone. Ka Väikese Väeraja loojad ei ole oma tehtud tööga välja teeninud pisutki erikohtlemist: neid pole suusaraja asjus teavitatud, kutsutud koostööle ega küsitud nõu. Kogu pahameel on õigustatud.

Väike Väerada kätkeb endas palju pehmeid väärtusi, nagu kunst, kultuur, folkloor, teadus, ilu, sammal, pöialpoisitihased, vaikus... Õõva tekitab tõsiasi, et kõik need pehmed väärtused pole ka koos andnud välja piisavalt tugevat kvintessentsi, et hoida Väikest Väerada eluõiguslikuna sellisena, nagu ta algselt loodi. Kas ühiskondlikud kokkulepped väärtushinnangute osas ikka kehtivad või on pehmed väärtused devalveerunud?

Mul on väga kahju Elva kandi elanikest, sest sündinud häda ei ole ju tuulest tulnud. Õnnetuse jälgi ajades jõutakse tõenäoliselt välja kohalike tegematajätmisteni. Usun, et õnnetuse puhul on väga tähtis, et inimesed ei tunneks ennast abitutena. Tuleb asjade käik välja selgitada, näod meelde jätta ja kätte maksta. Teha seda aeglaselt, nagu kasvavad puud. Iga päev januneda kultuuri ja hariduse, nagu valguse ja vee järgi. Kasvatada kodanikuühiskonda nagu oksi ja võrseid, sest ainult tugevates kogukondades on pehmetel väärtustel eluõigus. Ja ärge peljake iga nelja aasta tagant maha võtmast latvu, mis heidavad soovimatut varju teie eluolule.


Mariina Tiidor, Väikese Väeraja üks loojatest.

Väsinud

Aasta on alanud ebameeldivalt. Kõigepealt töö juures ja siis peale selle töö juures. Viimase nädala jooksul lisandus segastele tööasjadele Väikse Väeraja ümber kujundamine, millest ma sain teada siis, kui tegu juba tehtud. Ausalt, ma olen solvunud. Peale selle, et ma ei tea oma töö- ega vaba aega ette (ja ma hakkan vist vanaks jääma, ei jaksa enam iga mõne päeva tagant töögraafiku juhuslike muutustega kohaneda), rikutakse siinse kandi üks kõige ilusamaid metsaradu. Ja siis küsivad šokeeritud rajakasutajad minult, et mis toimub, sa ju töötad seal majas, mis neid töid organiseerib, sa ju ikka tead? Mida? küsin mina, millest sa räägid...? Ei, ma ei tea midagi... Ja endal on nii loll tunne.

Kohalikus lehes ilmus nupuke, Tartu Postimehes ka, eile panime ajakirjanduse poole teele Mari kirjutatud arvamuse. Ega tegu enam olematuks ei tee, aga vähemalt arvamuse avaldamise õigus on inimesel ju ikka? On ju?

Ma olen väsinud.

Kirjutasin eile öösel üles, mida parasjagu mõtlesin. On öeldud, et öiseid kirjatükke ei tasu avaldada, need on liiga emotsionaalsed. Jah, võibolla ongi. Aga mis siis. Siin see on:



Üks ilge käkk on kokku keeratud, parimate kavatsustega jälle, nagu ikka.

9 aastat tagasi tutvustasin Marile selle kandi metsi ja tasapisi hakkas idanema idee tähistada üks parimatest ja ilusamatest radadest kujude ning pinkidega. Käisime kümneid kordi rajal, otsisime parimaid kohti skulptuuridele, tegime kaardi, joonistasime kujude ja pinkide kavandid, rääkisime linnavalisuse esindajatega ja ka võimalike saagijatega, aga paraku jäi projekt siis vinduma.

Möödus 4 tegusat aastat, mille jooksul toimusid juba kahed puupäevad Elvas ja siis lõpuks oli aeg küps matkaraja tähistamise plaan uuesti ette võtta. Vaatasime vana idee värske pilguga üle, käisime jälle kümneid ja kümneid kordi rajal, esimesed korrad Reet Priimaniga, kelle juhatusel said paigutatud pingid ja kes üksipulgi lahti seletas erinevate paikade mõju tervisele. Kevadel said puupäevade jooksul Eesti muinasjututegelased puusse lõigatud, sügiseks raja äärde paigutatud. Talvel vanale aastale tagasi vaadates leiti, et see rada on väärt tiitlit Elva Aasta Tegu 2008.

Rada, mis oli mõnede metsalembeste kohalike lemmik juba varemgi, leidis nüüd uusi fänne lastega perede ja ka vanemate inimeste näol. Hakati korraldama giidiga ekskursioone eestlastele lähemalt ja kaugemalt ja ka naaberrahvad leidsid tee siia. Tänuks tervisliku jalutuskäigu eest hakati kujude juurde annetama münte, komme, pähkleid, küünlaid jne.

Möödunud on 5 aastat, just paras aeg, et üks selline objekt saaks rahvale omaseks.

Ja nüüd, ette hoiatamata, laastati raja üks kaunimaid muinasjutulise metsaga lõike eesmärgiga teha sinna suurem suusarada. Kõik kurvid sirgeks, 4 meetri laiune trass, kuused trassi kõrvalt maha. Lage ja sirge ja jube. Kujud jäeti alles ja väideti, et sellega on kõik korras, hädaldamiseks ei ole põhjust.

Ma ei ole siiani päriselt aru saanud, kes on töö tellija, kes praegune teostaja, nii et kirjutan umbisikuliselt.

Ma ei mõista päris mitut asja. Kõigepealt - mispärast ma sain sellest uuest projektist teada alles siis, kui kahju oli juba tekitatud? Kas mul ei ole õigust öelda välja oma arvamust enne, kavandamise käigus? Miks on tunne, nagu oleks otsuseid vastu võetud salaja? Kas tegijail on midagi varjata? Väike Väerada on selle kandi inimeste ühisvara. See ei ole enam ammu objekt, mille üle tohiks keegi üksi otsustada.
Teiseks - see oli jalutamise ja looduse ilu nautimise ning vaimu tervendamise paik. Nüüd on muutunud see laiaks lagedaks kiirteeks. Jah, sportlased rõõmustavad. Aga lapsekäruga inimesel ja aeglasevõitu pensionäril ning looduse rahu üle mediteerijal ei ole sinna enam asja. Kõndijal pole sinna asja ka seetõttu, et suusarajal ei käida - see lõhub suusajälje. Jalutaja jaoks on aga väga ebameeldiv olla kihutavate ja keppidega vehkivate suusatajate või suvel ratturite teel. Kas selline sihtgrupi muutus on arukas?
Kolmandaks - argumendiks on toodud, et juba olemasolevat metsarada suusatrassiks tehes kahjustatakse kõige vähem loodust. Kas tõesti ei leidunud lähikonnas ühtegi teist rada, mille samaväärsete raietöödega oleks kõlblikuks saanud teha? Päriselt?
Neljandaks. Üldiselt ei peeta ilu eriliseks argumendiks. Ometi käiakse ikka kaunites kohtades, keegi ei lähe koledasse paika. See oli raja üks kaunimaid lõike, nüüd on see parimal juhul lihtsalt tavaline. Miks peaks keegi sinna enam minema, tavalist on ju igal pool mujalgi?

Selle taustal on mõistetav kohalike ärritus ja jahmatus - nad on Väikest Väerada ja eriti just kõnealust rajalõiku Paisjärve taga pühaks pidanud.

Ma ei mõista. Andke andeks, aga ma tõesti ei mõista. Mul on tunne, nagu mu töö selle raja kujundamisel oleks olnud mõttetu. Iga viimset kui liigutust sai läbi kaalutud, et ükski puu viga ei saaks, et loodus jääks kujude ja pinkide paigaldamisel võimalikult puutumata, sest see paik oli kõige väärtuslikum just sellisena, nagu ta loomulikult oli kasvanud, isegi inimeste jalgade tekitatud kõverad rajad olid selle loomulik osa. Ja nüüd...? Maantee.

Kes ei mõista, et Väikese Väerajaga on juhtunud hirmus õnnetus, peab olema kas pime, poolemeelne või sportlane.

Pühapäev, 26. jaanuar 2014

Eile

Mööda muinasjututeed, läbi muinasjutumetsast, käisin lossi ehitamas.




  


Võlumaa ja võluilm. Vastseliina.


Neljapäev, 23. jaanuar 2014

Valgust

Novaator räägib, et valguse kõrva kaudu manustamine pidi hea olema. Käisin seansil, oli väärt käik. Kui saan, lähen homme jälle.

Illi






Mul oli kaasas kaaspäevitaja (ema), tema ei soostunud kõrvu mütsi alt välja sirutama, manustas valgust tavapärasel viisil silmade kaudu.

Kolmapäev, 15. jaanuar 2014

Hajevil

Rahulik mõnus õhtupoolik. Võtan raamatu kätte. Loen kaks lauset, panen raamatu käest, kargan püsti, panen teevee keema. Istun tagasi, võtan raamatu, loen kolm sõna. Kargan jälle püsti, panen küünla põlema (see tekitab meeldiva hubase õhustiku). Võtan jälle raamatu. Loen ehk lausa terve lõigu. Ja siis märkan, et mõtlen, kuhu poole kudumisega kinnas on saanud - seda oleks ju vaja edasi kududa! Vaatan kõrvale toolile - seal ongi vardakott. Panen raamatu käest (juba mitmendat korda järjehoidjat hoolikalt vahele pannes, et järg ei kaoks) ja võtan kudumise kotist välja. Jah, kõik on olemas, vardad, lõngad, nagu peab. Assa pagan! Teevesi on ammu keema läinud, torman kööki, teen teed, võtan tassi tuppa, suskan poolelioleva kudumise kotti tagasi (homme ehk...?) ja võtan raamatu. Hakkan lugema. Midagi ei saa aru. Ah, ma olen seda lõiku juba kolm korda lugenud, nii et ei saanud isegi aru... Kus mu mõtted küll on...? Lähen kööki tee kõrvale võileiba tegema. Võitlen vahepeal kassiga, kes tahab mu käest võid ja juustu ära süüa. Tulen tuppa, istun, sätin tee ja võileiva mugavalt käeulatusse, avan raamatu. Raamat on huvitav, ei saa salata. Aga miks ma lugeda ei suuda, mitte ei mõista. Peale paaritunnist tõmblemist teekannu, külmkapi, küdeva ahju ja tuppa-õue-tuppa tahtva kassi vahel panen raamatu kõrvale. Lugeda enam ei jaksa. Kududa ka mitte. Ainult magada.

Mis see on, ma ei mõista. Juba mõnda aega ei saa ma enam millelegi korralikult keskenduda, meel hüpleb nagu budistlik ahv ringi. Ei suuda üle 5 minuti järjest ei kududa, ei lugeda, midagi ei suuda. Võtan kitarri kätte, tõmban paar akordi ja sinna see jääb... Võtan trummi, paariks minutiks suudan sellele keskenduda ja juba haarab mõte millegi muu järele. Mina, kes ma olen olnud pisikesest peale keskendumise meister?!* Ja nüüd... Ohh.

Kõige lähem paralleel on söömisega - ma ei oska juba ammu enam korralikult süüa. Pisikesena oli pidevalt see jama, et ma olin nii lasteaiarühmas kui algkoolis kõige aeglasem sööja ja sain selle pärast pidevalt õiendada. Ja nii ma õppisin kugistama. Aga korraliku mälumise oskuse olen kaotanud. Ahmin kiiruga söögi suurte tükkidena sisse, sest kohe-kohe on ju vaja kuhugi edasi joosta ja kui ma jään maha, siis saan sõimata. Või tegelikult... ei saa ju enam? Ma ei käi ju enam lasteaias. Aga kuhu ma siis kiirustan?

See töö ka ei soodusta keskendumist. Alati pean olema valmis, et keegi kargab uksest sisse ja tuleb minult midagi nõudma - on see siis saunapilet, tass kohvi või hinnakirja lahtiseletamine. Vahel on pikemad vahed, keegi ei taha mult midagi, aga alati tuleb valmis olla. Alati. Süvenemine, nii et kõrvalisi asju ei märka, pole lubatud. Nagu titega - kõrv ööpäevaringselt kikkis, millal piuksatab, kas tahab süüa, ega tulist ahjuust näppima ei läinud? Aga mul ei ole ju titte. Ja tööl ma ka päris kogu aeg ikkagi pole - päris mitu päeva olid vahepeal vabad.

Mis see on?** Miks? Ma olen juba täitsa väsinud sellest hajevilolekust.

*Üks eredamaid mälestusi on lasteaiast kõrvaarstil käimine - kasvatajad arvasid, et ma ei kuule, kui nad mind kutsuvad, sest kõrvadel on midagi viga. Tegelikult on mu siiani väga hea kuulmine. Ma lihtsalt ei märganud kõrvalisi helisid, kui olin keskendunud - joonistamisele, mängule vms.

** Ei, ma ei ole armunud, vähemalt mitte rohkem kui tavaliselt. Ei, ma ei ole ka maha jäetud. Ei, ühegi sõbraga tülis ka pole. Ei, ma ei ole märganud, et oleksin haigeks jäänud. Jah, süüa olen piisavalt saanud. Magada viimasel ajal ka. Veel pakkumisi?

Kolmapäev, 8. jaanuar 2014

Silmist

Silmadega juba ammu häda, küll punetasid, küll sügelesid, vahel ajasid natuke rähma. Läksin arstile, põletikurohtu saama. Arst vaatas otsa, käsutas tooli istuma, käskis erinevatest augukestest erinevatesse suundadesse vaadata, lasi valgust silma, lasi vastasseinal olevat tabelit lugeda ja tegi igasugu trikka. Kohtuotsus oli lõpuks selline: prillid. Rohtu välja ei kirjutanud, kuna kogu jama tuleneb silmade üleväsimusest.

Ma arvasin siiani, et mul on kotkapilk, aga tuleb välja, et ainult kulli...

Nädala pärast saan teise silmapaari kätte.

Siin väike aastatagune meenutus õhtust, kui ma olin sunnitud prillikandmist harjutama:
Itimees Toivo
Nagu näete, ei tahtnud ma läbi nende raamide midagi vaadata. Aga küll ma harjun. Pealegi on mul täitsa uued raamid. Punased.

Pühapäev, 5. jaanuar 2014

Unenägu

Käisime täna Estaga Mustjärve ääres. Õrn-õrn unenäoline tuul, magav järv ja magav mets. Nagu unenägu. Kas see oli järve, metsa, minu või Esta uni, pole siiani selge. Aga ega sellel pole ka mingit tähtsust. Nägin silmanurgast ka mõnda pisikest linnukest, tundusid pöialpoisid olevat, aga pole kindel - liiga vilkad ja liiga kartlikud olid. Hakkas ka juba hämarduma. Hääled olid neil nii vaiksed, et Esta neid ei kuulnudki, minulgi olid siutsud kuulmispiiril. Unenäolinnud.

Valasin lõpiks täna ka tina, tuli välja midagi maosarnast. Laglel on istuv buddha ja Kauril püssikuul, (turbulents)saba taga. Tõlgendamisvõimalusi on muidugi veel ja veel, lõpmatult.

Homme olen jälle tööl. Millise töögraafikuga ülejäänud nädal möödub, ei tea veel. Eks homme selgub.

Paranemist haigetele, teravat nuppu ja vastutustunnet uutele võimalikele kolleegidele ja kannatlikkust kõigile teistele (k.a. mulle). Ja siis natuke vaba aega ka, et jõuaks välja puhata ja natuke maalida, nikerdada ja lugeda. Muud ei tahagi praegu. Ah jaa, üks asi on veel, mida igatsen, aga seda ma teile ei ütle.

Laupäev, 4. jaanuar 2014

Põnev

Ma võin ju arvata, et päev on vaba, saan magada nii kaua kui tahan, aga kuidas see oligi - kui inimene teeb plaane, siis jumal naerab.

Varahommikuse magusa une lõhkus telefonihelin. Meie kõige uuem kolleeg helistas, et temal jama, pereprobleemid, kas ma ei saaks tema asemel tööle minna? Lisas veel juurde, et ta vist ei tule üldse enam, ainult avaldust kirjutama... Mis kell on? küsisin. Pool üheksa, vastas. Mis mul siis üle jäi, üheksaks vedasin ennast tööle. Tulevast nädalast läheb vanim kolleeg puhkusele ja reisile. Ja pisut peale tööpaika jõudmist helistas kolmas kolleeg ja ütles, et tal on eile õhtust alates kõrge palavik, ei ole kindel, et ta esmaspäeval tööle jõuab...

Praeguse seisuga (õigemini alates esmaspäevast - siis algab teisel puhkus) olen mina ainuke töövõimeline isik omal ametikohal. Uskumatu. Mingi taud või...?

Mis moodi hakkab saabuv nädal välja nägema, õrna aimugi ei ole. Töö- ja puhkeaja seadusele pole vist mõtet eriti keskenduda. No jah, arvata on, et kõige rohkem vatti hakkavad ülemused saama - mõningaid auke klienditeenindajate graafikus täitma ja kiirendatud korras uusi inimesi otsima... Peale selle on nende õlul üleminek uude alluvusse, sellega seoses varade ülekandmine, lepingute uuendamine uue firma nime all ja tuhat muud tegemist, millest mul pole tegelikult aimugi.

Põnev. Isegi liiga.

Neljapäev, 2. jaanuar 2014

Eesmärk





Eile kirjutasin, et eesmärke uueks aastaks ei sea. Jään endale truuks, aastakaupa pole mõtet eesmärkidega jahmerdada. Kui juba mõni eesmärk ette võtta, siis suurelt. Need imetillukesed vidinad (ja palju-palju muudki veel) on nikerdanud üks tubli naine, Janel Jacobson. Minu eesmärk on olla samamoodi tubli naine ja tegelda ikka rohkem ja rohkem sellega, mis põnev ja hästi välja tuleb. Näiteks puunikerdamine*. Inspiratsiooniallikatest puudust pole, materjali on ka juba kuigipalju kogunenud, tööriistugi pisut on (aga neid võiks muidugi rohkem olla). Tegudele!

---

Just praegu toodi mulle väike kastitäis metsakuiva kadakapuud...

* Nikerdamine ei ole ainuke. Igaks juhuks ütlen.

Kolmapäev, 1. jaanuar 2014

Pühendustega

Kaarnale, meie toreda lauluõhtu mälestuseks. Ja muidugi Morgiele, Viidikule ja Kudzule ning perekond Täpsile! Meie harmooniad ja koostöövõime ei jäänud sellele siin üldse alla! Eks ju?*



Ja Kaarna uuele pillile, millega ma midagi teha ei osanud:



* Mu laps nägi kurja vaeva, et meie laulmist ignoreerida, see olla olnud niivõrd... enneolematu. Aga ta on noor, kogenematu ja eksib. Kuigi me laulsime vahepeal igaüks erinevas helistikus, erineva tempoga ja ka erinevat laulu, on ka koledamaid asju kuuldud. Palju-palju koledamaid. Ja mis põhiline - lauljad ise nautusid kogu protsessi südamest! Mitu tundi! Mina olen nõus kordama, iga kell!

Kes vana asja meelde tuletab...

...sellel oli eile lihtsalt kiire.

Aasta kokkuvõte tegemata. Mitte et nüüd üleöö midagi äkiliselt teistmoodi oleks peale aastanumbri, vabalt võib täna läinud perioodi peale tagasi vaadata. Ja siis edasi muidugi ka.

Mida tegin (nägin, kogesin jne) läinud aastal esimest korda või mis väärib märkimist?

Võtsin massaaži tõsisemalt käsile. Käisin veel ühtedel kursustel, ostsin varustuse ja teen sel alal juba natuke töödki - täitsa ametlikult.

Võtsin musta kassi.

Õppisin võrkpatenti kuduma. Ja valelapilist kudet. Ja kindaid roosima. Ja mitut sorti silmade loomist.

Tutvusin kirglikult, sügavalt ja veel sügavamalt meie maa- ja merekivide hingeeluga. Protsess kestab.

Nikerdasin oma elu esimesed puitreljeefid.

...

Ei tule rohkem meelde...

...mälu läks veel halvemaks sel aastal.

Ja uuel aastal? Ma ei ole ühelgi aastal mingeid erilisi lubadusi andnud. Ei kavatse traditsiooni rikkuda ka. Ootan nii mõndagi, aga kuna kõik oodatavad sündmused ja protsessid on alles ainult mõtetes, ootustes, lootustes ja õhus, siis ei ole õige neid enneaegu kõigile lugeda laotada. Lühidalt - kõik, mille nimel ma olen tegutsenud, hakkab vähehaaval avalduma, kas positiivselt või negatiivselt, eks näis. Ise tehtud, hästi tehtud?

Uus ja ... hullem?

Uus aasta tuli Kudzumajas, kõik oli nii nagu peab ja pareminigi. Kella neljaks öösel olin kodus tagasi, magasin mõne tunni ja - tööle! Jäin uimase peaga 10 min. hiljaks. Esimest korda selles majas hilinesin. Ja kujutate ette! Kolm tüüpi tolgendasid juba siin, tüütasid juba pikemat aega kütjat ja nõudsid tuba ja sauna! Allahindlusega ja sõbra poolest jne jne. Mida peaks see uue (töö)aasta kohta ütlema?

Tegelikult pole muidugi hullu midagi. Lihtsalt pisut ootamatu esimese jaanuari hommik - ma tõesti ei uskunud, et keegi siia nii vara tuleb ja jalad harki kõike nõudma hakkab.

Päev on alles noor.