esmaspäev, 22. juuli 2013

Vaheaeg

Lõpetasin täna hommikul oma tööpäeva ja läksin jälle natukeseks (umbes augusti keskpaigani on seda rõõmu) puhkusele. Homme Saaremaale sugulastele-sõpradele külla, nädala lõpuks tagasi.

Kuulmiseni-nägemiseni-kirjutamiseni!

pühapäev, 21. juuli 2013

Kikudest

Viimaste päevade rõske ilm on kohale kutsunud ootamatu külalise - hambapõletiku. Mitu aastat pole seda janti olnud ja siis nüüd äkki... Algas ilusti reede õhtul, et ma saaksin terve nädalavahetuse piinelda, enne, kui üldse arstile oleks võimalik saada. Täna öösel kruttis ja kruttis, võtsin ikka tasapisi järjepidevalt oma lahjasid valuvaigisteid (kangeid majas pole, pole enamasti vaja). Tegin ema õpetatud hingamisharjutusi, jõudsin juba otsaga Viilma praktikateni (mida sa ikka hädaga teed). Ja siis äkki pool kuus hommikul jättis minu vaevamise nagu lõigatult järele!

Ülehomme sõidan Saaremaale. Katsugu ta siis veel valutada!

---

Tänase õhtu kild - leian letist laualambi jala alt pisikese rohelise paberilipaku, kuhu on salakeeles kirjutatud: "piat null piat sõtõre null null zest". Lausa mitu sekundit kulus, enne kui mõistsin, et see on meie noore vene keelt mitte kõneleva ase-administraatori spikker majandusjuhataja tel. nr-ga. Igaüks aitab ennast, nagu oskab. Ma ei tea, mida ta teeb, kui telefonile helistab mõni lätlane, leedukas või venelane. Ma ei kujuta ette, kas näost näkku on lihtsam - käte-jalgadega saab ehk rääkimisega hakkama? Ta ei oska sõnagi vene keelt. Karm värk.

neljapäev, 18. juuli 2013

Uus loom majapidamises

Leidsin Arbimäelt (sihuke linnaosa on Elvas, sisaldab paari suurt ja peotäit väikseid tänavaid, korterelamuid ja näpuotsaga ka individuaale) siili. Oli just suurt teed ületamas, siis jäi ühele muruplatsile tosserdama. Sõbranna Urve karjatas: "Siin on nii palju suuri teid, autosid, ta saab siin hukka! Sa pead ta enda poole viima!". Mõte sobis. Krabasime loomakese kinni ja pistsin pagasnikusse ning - koju. Siin sai siil vabaks lastud ning tegelane läks kohe asjakohaselt toimetama - tigusid sööma. Ikka šahh-šahh-šahh põõsastes edasi, krõmps-krõmps teokoda puruks ja mats-mats maitsev ökoloogiline e-ainetevaba teoliha makku. Šahh-šahh-šahh krõmps-krõmps mats-mats, šahh-šahh-šahh krõmps-krõmps mats-mats jne. Tubli loom!

Rääkisin ka kallimale uuest loomast, ta seepeale küsis, et kas loom on kodunenud, kui tihti ma teda toidan, joodan, karjamaal edasi tõstan ja lüpsan? Mõtle, kui tore on ennast töölt pausile küsida, et siilil lüpsiaeg! Jah. Seda ma hakkan tegema.

neljapäev, 11. juuli 2013

Kuldsed sõnad

Peale kolme päeva letis jälle. Tuleb siin ööbiv soomlane - üheks ööks tuli, nüüd pikendab juba nädal aega iga päev oma siinviibimist üheks ööks uuesti - küsib 2 õlut, annan, siis vaatab oma pisikeste purjus silmadega mulle otsa, hõõrub neid kordamööda ja ütleb kange soome aktsendiga: you work too much...

Ma ei saa enam aru. Kogu aeg nagu rabeleks, kui vahepeal on mõni päev, kui midagi tegema ei pea, siis magan selle nii maha, et ei mäleta sellest enam pärast midagi, aga raha nagu ka õieti pole... Ikka tuleb käia allah. kaupu sorteerimas. Miks küll?

Miks on see nii, et uuendused, mis peaksid tegema elu lihtsamaks, teevad elu hoopis hulga keerulisemaks? Ja neid uuendusi tuleb järjest ja järjest juurde...

pühapäev, 7. juuli 2013

Pildikesi päevast ja ööst

Narva pataljoni kokkutulek. Tuleb üks vanem hiiglasuure kuldkõrvarõngaga mees leti taha ja vaatab kelmika muigega otsa. Siis ütleb. Te olete julge naine. Mis? mõtlen mina. Need pildid seal saalis, ilus jah... ütleb mees. Kas need tühjad kiirgavad taustad ongi nii mõeldud? küsib. Ma ei tea, ma olin ainult modell...

Meil on nimelt saalis väike näitus Mari maalidest, 8 pilti, mina olen kolmel, ühel neist üsna äratuntav.

---

Hommik. Tatsab ringi vara ärganud taat, organiseerib helirünnakut. Eelmisel aastal terroriseeris ta mind pikalt  mingite iidvanade õekeste omaloodud laulude kogumikuga. Ühendas oma aparaadid ja kassetid-või-plaadid telekaga ja käis seda süsteemi regulaarselt taaskäivitamas ja heli järjest kõvemaks keeramas, kui ring jälle peale sai. Nüüd ma juba lootsin - uus telekas, ta ei saanud ise asju kokku ühendatud, aga siis tuli keegi noorem appi ja terror juba käib. Õnneks on tal seekord vist rohkem erinevat materjali, ehk ei lähe vähemalt kordamisele... Hetkel on vanad sõjalaulud, neil pole väga vigagi. Nii pikk, nii pikk on võitlejal... kui pikk? :P

---

Vanad sõjamehed ja nende sugulased ning sõbrad. Enamasti kuidagi militaarse olekuga. Mulle selgitati, et klubisse ei võeta vastu mitte iga juhuslikku tolgust. Vaatasin siis põhjalikumalt - peaaegu kõigil noorematel klubiliikmetel on tätoveeringud. Kas see on eeltingimus klubisse pääsemiseks :) ? Igatahes ilusad ja peened tätoveeringud, stiililiselt ka sarnased. Või tehakse need klubisse vastu võtmisel? Ahh, kui põnev! Mu tädimees oli ka Narva pataljoni liige, kas minul oleks eelis sisse astumisel? Ei, tegelikult see mind päriselt ei huvita. Kõrvalt võib ju natuke piiluda, aga süvendatult - tänan, ei. Sellegipoolest, mõtle, kui põnev, justkui salaselts. Keda see sõda ikka nii väga huvitada saab (mind näiteks küll ei huvita), kes teab, mille jaoks nad tegelikult siin kahekümne esimest korda siin kogunesid? Põnev-põnev. Sellest saaks romaani kirjutada, võibolla kriminaalromaani, võibolla midagi muud. Midagi stiilis "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus". Soovitan, täitsa muhe lugemine oli. Oih, meelde tuli, ma olen seda siin juba kunagi soovitanud.

---

Kuldse kõrvarõngaga mees - selgus, et mootorrattur - kutsus sõitma, reklaamis välja teispäevase Kihnu reisi ja tundis lõpuks huvi ka perekonnaseisu kohta. Vastasin, et vaskne abielu ja näitasin vasest sõrmust sõrmes. Kutt mõtles viis sekundit, siis hakkas kõva häälega naerma. Et nagu on ja nagu ei ole ka? Jah, kuidas võtta, kustpoolt vaadata, vastasin. Et süda on kinni. Aga kõik muu on vaba või, küsis. Südametunnistuse järgi, vastasin. Mees muigas ja läks ära.

---

Otsin nagu lollakas täna algava laagri varasemaid kirju, avastasin õudusega, et kõik kirjad, mis on vanemad kui 1,5 kuud, on  arvatavasti seoses arvuti vahetusega postkastist kadunud. Milles me õieti kokku leppisimegi? Läbirääkimised on ju pool aastat käinud...?

---

Laager on sees. Sahmivad hullunult ringi, viimased ettevalmistused, kohe on söögiaeg tulemas. Omamoodi laager, lastele ei ole lubatud midagi letist müüa ja ka wifi parooli mitte anda. Õigupoolest pidid nad siia tulles kõik tehnika maha jätma (ei tea, kas telefon ikka oli lubatud kaasa võtta?). Söövad ajurveda toitu, teevad joogat, mätsivad savi jne. Eks näis, kuidas neil asjad kulgevad, ma saan neid veel näha - terve nädala on nad siin.

Vahetuse lõpuni on veel üle 6 tunni, juba tahaks minema. Olen eile õhtust siin. Meil on küll nüüd ametlikult 12-tunnised vahetused, aga mul oli vaja ümber vahetada ja muudmoodi ei saanud, seekord siis õhtust õhtuni 24.

Militaristlik nostalgiline muusika on asendunud 50 lapse sädinaga, enamasti venekeelse heliga. Tahan koju magama.

---

Mulle anti laagritoitu - makarone sojakastme ja salatiga. Pole väga viga, kõlbab süüa küll, vastu ei aja ja hamba alt minema ei jookse. Soja on pisut harjumatu maitsega (või on see kurkum või veel midagi, mida maitsestamiseks on kasutatud). Lapsed müdistavad üleval saalis. All on peaagu vaikus. Õndsus! Koju magama tahan ikka.

---

Täna on õige kõvasti lööki olnud. Nüüd käis siin meie kriminaal, kes ÜKT tunde teeb, tuli õhtul siia, liimerdas mööda letiäärt, ajas alkoholiaure, ütles, et keelt kõrva ei aja, aga hirmsasti tahaks mulle midagi välja teha ja et mul on ennekuulmatult ilusad silmad ja et kas mul juba on keegi? Jah. On küll.

Uskumatu päev.

laupäev, 6. juuli 2013

Otsinguid

oh+jah+muidugi


segasaun


alasti ilusad naised


alasti naised rannas


alasti rannad


kahevahel


kaltsukad peipsi ääres


paliad naised ujmas


pikad aluspüksid perekool


sexy upsakad


Vot selliseid asju otsitakse. Suveaeg. Klassika. Isegi kirjavead on täitsa nunnud. Aga vot pikki aluspükse perekooliga ühenduses ei ole küll varem otsitud. Veel on viimase paari nädala jooksul otsitud: 
ujumispükstel korgi
alasti mees täiskasvanud
alasti kodus.

Veel on otsinguid olnud vanade paljaste naiste ja ka teismeliste kohta.

Ei oska kommenteerida. Ma ei usu, et otsijad siit midagi asjalikku leidsid. Otsige mujalt! Ausalt, siin te raiskate ainult oma aega. Ma siin niisama vaikselt omaette kirjutan, pornoga ja muidu erootikaga ning narkootikumide ja salasuitsude vahendamisega ei tegele.

kolmapäev, 3. juuli 2013

Paluks midagi normaalsemat

Ma läksin siit puhkusele õudusega ja tagasi ei olnud lihtsam tulla - jube hunnik segadust ootas ees. Puhkuste andja on ka üsna koba (veel?) (ikka veel?) ja me saime koos läbi närida valesti sisestatud arvete rägastiku, mulle tundub, et lõpuks saime vist peaaegu õigeks. Ja tema sai lõpuks kodu poole teele. Aga ma tean, et see ei jää korda, et see jama hakkab korduma iga vahetus uuesti, ikka ja jälle. Nüüd tuli siia tööle veel üks uus - ma sain aru, et abiliseks, kui on rasked päevad jne. Oeh, täna oli esimest päeva letis ja ma püüdsin teda õpetada. 4 tunni pärast oli tal juhe lõplikult koos ja ta läks ära, homme pidi tagasi õppima tulema. Mina aga sain selle käigus süvendatult aru, kui jabur see kõik on, mida ma siin tegema pean...

Kusagil kunagi kirjutasin sellest tööst, et inimesed on toredad. Jah, siiamaani on, aga kuna meil on õnnestunud suurendada klientide voolu, siis napate hulk on samamoodi proportsionaalselt kasvanud.

Töökaaslaste hulgas on ka järjest rohkem närvidele käivat - mõni uus isik, mõni vana kolleegi harjumus (mis töökoormuse suurenedes lausa tööd segab) jne jne. Parimad kolleegid on siit sabad seljas jalga lasknud, kahjuks sama häid asemikke pole leidunud. Nüüd rabati meid uue arvutiga, mis on küll kiire, enam ei sure ja ei viska pilti suvalisel ajal tasku, aga see-eest on see jäledate uute programmidega, kõik uue väljanägemisega ikoonid, valedel kohtadel. Tänane päev tipnes sellega, et ma ei osanud kirjas saadetud exeli tabelit mitte kuidagi välja printida - seda kohta lihtsalt ei ole! Siis tuli ülemus ja aitas majutusplaani lõpuks paberile saada, aga ma siiski ei mõista, miks peab kõik iga natukese aja tagant täiesti ümber muutma, nagu peaks iga paari kuu tagant uue keele ära õppima ja selles kohe rääkima hakkama! Andke armu... Ja nüüd on siis selge, et kui me uuest aastast Tehvandi alla läheme, tuleb jälle uus broneerimis- ja raamatupidamisprogramm. Õudus ei lõpe.

Kuna talvel olime osalise koormusega, on puhkuserahad ka praktiliselt olematud. Viimase 2 nädala eest sain 127.-. Nuta või naera. Jah, kui arvutuskäiku vaadata, on kõik õige, pealegi olin sel kuul juba palka ka saanud ja puhkuserahast läks tulumaks täiega maha, aga ikkagi väga hale lugu.

Ma tulin siia tööle ja see oli siis omamoodi armas koht, küll omade probleemidega, aga siiski õhkkonna poolest soe ja inimlik. See soojus ja inimlikkus on siit viimasel aastal jubeda kiirusega haihtunud. Me oleme nüüd "euro" või vähemalt püüame sinnapoole. Läikiv pealispind ja tühi sisu ning lõputus koguses mõttetusi.

Kõigi nende "uuenduste" ja muude mõttetuste ning napakate klientide kogusumma on igatahes selline, et mul tuleb hirm, kui mõtlen, et pean jälle tööle minema. Ja mul tuleb hirm, kui ma vaatan kalendrist, millised tööpäevad graafikus ees on ootamas. Mul tuleb hirm, kui ma pean kirjadele vastama, sest ma ei tea enam, mida vastata. Ma ei tea isegi enam, kelle käest abi küsida. Ja kogu aeg on midagi valesti tehtud, kogu aeg on mingi jube infotõke, ülebroneerimised, erisoovid ja nende soovide pidevad ümbermuutmised, nii et ma ei saa enam ööd ega mütsi aru, mis mu ümber toimub ja mis minult veel saada tahetakse.

Paluks midagi normaalsemat. Ma ei taha enam.

---

Vaatan, et ma ei ole viimasel ajal peale töö üle vigisemise siia midagi muud kirjutanudki. Ikka vahel mõtlen, et äkki on asi minus? Aga kui viimase aasta jooksul on kolm kolleegi lahkunud (ja üks andis küll lahkumisavalduse sisse, aga siis ikka loobus ja nüüd kahetseb ja teine loodab veel viimased 2 aastat pensionini venitada ning mõlemad töömehed plaanivad sügisel korralisele pensionile jääda, kohe kui sünnipäev möödas), siis ei ole vist ikka ainult minu üksildane ving.

Vastseliinas pehmest pärnapuust nägu urgitsedes sain aru, kui väga olen seda sorti eneseväljendusest puudust tundnud, kuivõrd vale on istuda mingil töökohal ainult sellepärast, et "peab". Sobituma mingitesse ettekirjutatud mallidesse, rabeleda nii et nina verel ja kõrvadest ajab tossu välja, pingutada ennast euronormidesse, olla väike mõttetu mutrike mõttetus masinavärgis. Ja ma ei ole ju seda mõõtu mutter isegi mitte. Treilaastud lendavad, aga ma ei taha ikka sobida. Annaks päevapealt avalduse sisse, aga millest ma üüri maksma hakkan...? Ja süüa ja lapsi kasvatada ja talvekütet... Orja elu.

teisipäev, 2. juuli 2013

Vastseliinast


Rajaleidja

See aasta oli mul kümnes kord Vastseliina puupäevadel. Alustasin seal kunagi ainult peitlitega. Sel korral otsustasin vanu aegu meelde tuletada ja jälle käsitsi urgitsemisele keskenduda.

On see needuseks või õnnistuseks, aga ikka ja alati teen enda nägu kujusid (ja pilte ikka ka). Rajaleidja on küll pisut-pisut teiste proportsioonidega ja pigem mehe nägu, aga nagu sõbrad näevad - äraeksimatult minu tegu ja nägu. Midagi on ta märganud ja sinnapoole teel, saba rõngas. Loodan, et ta ka mulle oma sihtmärki näitab.

Homme lähen tööle, puhkust on õnnestunud isegi pisut pikemaks venitada (tänu graafikule).