reede, 30. detsember 2016

Number vahetub

Aastanumber vahetub. Täiesti suvalisel ajahetkel ja kokkuleppeline on see meie aastavahetus ja aastate nummerdamine. Ühe teise süsteemi järgi võinuks me hoopis maabuda aastasse 10230. Ja seda juba alates 25. jõulukuu päevast, mil algas maausuliste uus aasta. Aga olgu, kuna ma olen oma lühikese elu jooksul ikka aastavahetust detsembri ja jaanuari puutepunktis tähistanud, las siis olla ka seekord nii. Milline ta siis oli, aasta 2016?

Hüplik ja keeruline. Keeruline ses mõttes, et ma arvasin, et väga palju muutub, aga ei muutunudki nii palju. Uut on muidugi ka, aga esialgu veel ideede ja otsuste tasandil, suuremate tegudeni jõuan siis, kui päev juba kõvasti pikem on. Eelkõige on olnud ärev olukord kodu suhtes, küll ma pidin selle korteri ära ostma, siis plaanid ja asjaolud muutusid ning hetkel olen ikka siinsamas ja maksan üüri. Aga kuna kõrvalkorterist koliti välja, läheb kevadest terve maja müüki ja ma ikka ei tea, kui kiiresti müük toimub ja kui kiiresti ma pean omale uue pesa punuma. Eks ma püüan seda võimalikult ruttu teha. Sellega seoses kerkib üles töökoha küsimus, sest uuest pesast ma vanasse kohta tööle küll enam käia ei jaksa, pisut kaugele jääb. Noh, ei saanud veel vana aasta kokkuvõtetki tehtud, juba vaatan uude aastasse... aga need teemad on omavahel seotud, mis teha.

Kunstiaasta on olnud küllaltki tubli, skulptuure sai päris mitu tehtud ja üle mitme aasta ka Varbolas käidud. Natuke joonistatud ja tsipake maalitud ka. ☺ Need tegemised on siin blogis üldiselt dokumenteeritud.

Aia-aasta on imelikuks kiskunud. Kevadel läksin suure hooga peale, külvasin, istutasin, pookisin ja kavandasin, aga seoses ettearvamatute arengutega kodu-rindel olen suurema osa oma olulisematest taimedest juba ära kolinud ja osa ära kinkinud. Oeh.

Nii, mis veel...? Oluline verstapost on näiteks laste kasvamine. Sujuvalt, aga järjekindlalt saavad nad järjest suuremaks (täitsa üllatav, eksole?) ja ei olegi enam nii väga lapsed. Kauril on juba juhiload ja puha, elab ühikas ja ei jõua kojugi igal nädalavahetusel.

Mida ma tegin esimest korda sel aastal? Panen nii, nagu meelde tuleb, suvalises järjekorras.
Ostsin oma esimesed turvapüksid saagimise tarbeks (minu kõige kallim riietusese!).
Joonistasin paar joonist päris raamatusse.
Austriast olen kunagi ammu läbi sõitnud, aga Badenit, Saltzburgi ja Wolfgangi külastasin esimest korda. Sealhulgas ujusin esimest korda elus mägijärves (Wolfgang) ja suplesin väävlivees (Baden).
Esimest korda vedasin Varbola puupäevadele oma tütre. Ma olin seal varem ka käinud, aga mitte koos lapsega. Ühtlasi osalesin Varbolas esimest korda saevõistlustel.
Pookisin esimest korda. Läätspuud läksid ilusti kasvama 😊. Silmanud olen ma varem ka (roose).
Lugesin hulga enda jaoks uusi raamatuid, aga ma ei ole statistikat teinud, nii et las ta olla.
Kinos ei käinud. Teatris ka ei mäleta, et oleksin käinud. Mõnel kontserdil ikka käisin.

Uue aasta plaanid on esialgu segased. Ehk siis kuidas leida raha kõige selle jaoks, mis raha vajab või siis kuidas teha ära need asjad, mis raha nõuavad, ilma rahata? Rääkimata sellest, et ma ei oska ja ei julge ja üldse. Aga see ei ole argument. Siis tuleb õppida ja hakata julgema, sest muid valikuid lihtsalt ei ole olemas.

Siia juurde illustratsiooniks üks lugu sellest ajast, kui ma veel diskodel käisin (see oli ammu 😃)



(Millised punased kingad musta ülikonna juurde! Milline naishääl! Džunglivärvides nahkhiire-dressikas! Milline nostalgia, eriti alguskaadrid! Teismelise ajudesse keevitatu jääb sinna kuni surmani. Nii on.)

Pauerit ehk siis maakeeli jõudu ja särtsu on jätkuvalt hädasti vaja. Võibolla rohkem, kui kunagi varem.

neljapäev, 22. detsember 2016

Jõnkadi-jõnkadi, nigadi-nägadi

Laupäevaselt kontserdilt jäi paar laulu kõrva kõlisema. Kõigepealt 16. sajandi klassikat:

Meie küll ei kuulnud meeshääli, vaid Tallinna Tehnikaülikooli vilistlaste naiskoori. Ilus oli.

Nendepoolse kontserdi viimane laul oli Tormiselt. Oh, kuidas ma Tormist armastan, nii nagu ka Ehalat. Tormisel on fantastilisi tsükleid. Unustatud rahvad, meestelaulud, pulmalaulud, hällilaulud... Jällegi meeshäälte esitlus, armsasti aktsendiga :D


Jäin juutuubi kolama, jõudsin juba omadega jaanilauludesse...

Järgmine ei ole jaanilaul. Käsikivilaulust saavad need aru, kes on ise korragi käsikivi ringi ajada saanud. ERMi vanas majas oli see võimalus olemas. Kas uues on, ei oska hetkel öelda.

Lõpetuseks üks armas tantsulaul veel Tormise meestelaulude tsüklist (kui selle tsükli plaadi ainult saaks...):


Kaunist saabuvat pühadeaega teile! Jõnkadi-jõnkadi jõulud tulevad, nigadi-nägadi näärid tulevad!

kolmapäev, 21. detsember 2016

Vapustav nädal

Nädal tagasi kolmapäeval oli vaja sõita Tartusse. Poisil oli viimane võimalus harjutada sõitu enne järgmisel päeval toimuvat eksamit. Tiirutasime uhkesti mööda linna, siis viisin lapse Annelinnas elava vanaema juurde üüriliseks. Jutustasime veel eks-ämmaga tunnikese, siis asutasin kodu poole teele. Kell oli juba päris palju. Ise veel mõtlesin, et kas minna kesklinna kaudu või üle uue silla. Mulle uus sild meeldib, suundusin Kalda teele. Ja ega ma kaugele jõudnud. Annelinna ja Ihaste vahel vehklesid hiilgavate tokkidega seadusesilmad ja mind korjati rajalt maha. Puhumine tuli ilusti välja, siis võeti ID-kaart ja mindi seda teise masinasse kontrollima. Noormees tuli tagasi ja ütles: "Teie juhiluba on kaks päeva aegunud". "Oh kurat", ega mul muud öelda olnudki. Siis täideti tund aega protokolli, siis helistasin õetütrele, kes ajas teiseks autojuhiks üles mu õe ja millegipärast reisis nendega kaasa veel ka õemees. Oeh. Igatahes ma ei pidanud keset ööd jalgsi Elvasse astuma, mul oli ju vaja veel tööle ka minna! Ja auto sai ka koduvärava taha. Trahvisummat veel ei tea. Koju jõudnuna ja ennast maapõhja kirununa vaatasin enne tööleminekut korraks arvutisse ja selgus, et ma olin sel õhtul lotoga võitnud! 7.60! Karta võib, et trahv tuleb suurem. Aga ikkagi.

Kaur sai neljapäeval eksami tehtud ja on täieõiguslik autojuht.

Hommikul peale ärevat ööd kimasin perearsti juurest läbi (tervisetõend) ja tegin üle neti lubade taotluse. Õhtuks olid load tükitud ja teele pandud, ülejärgmiseks hommikuks olid load aktiveeritud, sellest edasi järgmisel tööpäeval postkastis. Oeh. Esmaspäeval saatsin teele kahetsuskirja, loodetavasti nad arvestavad trahvi määramisel seda. Ma tõesti kahetsen, et ma selline udupea olen. Päriselt.

Laupäeval käisime Tallinnas kooriga kontserti andmas. Kahetsusväärsel kombel selgus viimasel nädalal enne esinemist, et 4 meest ei tule, 2 neist teatasid sellest alles viimasel hommikul. Paanika. Jõudsime Kalju kirikusse kohale, seal kohtusime dirigendi endise õpetajaga, kelle kooriga meil pidigi tulema ühine kontsert. Otsekohe oli A.H. meie koori värvatud selleks esinemiseks, pooli lugusid oli ta isegi enne näinud. Aga ära laulis loomulikult kõik, otse noodist. Kokkuvõttes oli koori kõla üllatavalt hea.

Mis siis veel? Aalujate grupis on hapukurgihooaeg, aias ei toimu ju suurt midagi. Elavdamiseks hüüti välja mõte, et võiks ühise muinasjutu kirjutada, ühe lause kaupa. Oi, see tuli äge! Kohe oli näha, et veri läks käima. Järgmisel päeval võeti ette naistekas, see oli juba kobedam tükk (kuigi ka ikka eklektiline), nalja sai nii, et piss püksis. Laupäevaks jõudsime järgmise kirjatükini ja hakkasime kirjutama krimkat. Olin laupäeval Tallinnas, koju sain alles südaööks. Arvasin, et krimka valmis, aga kus sa sellega! Lõpetasime selle alles täna lõunaks. Selline hasart tekkis, et ei saanud õieti midagi muud teha. Iga kolme minuti tagant oli vaja arvutisse vaadata, kas ometi järge pole? Kui vahe väga pikaks läks, püüdsin ikka ise ka järgi aidata. Loodetavasti suudab keegi selle ära toimetada  (ühtlustada?) ja ehk saab isegi avalikult lugeda lasta. Eks näis.

Ja lõpetuseks ka vapustavaid muusikaelamusi. Fb-s jagas sõber Portsmouth Sinfoniat, üks näide on siin:


ja paar klõpsu edasi jõudsin selleni:


Hoiatan! Seda ei või üle ühe korra vaadata, hakkab kummitama! Portsmouthi sümfooniaorkestrit võib küll rohkem kuulata, see on tegelikult väga hea. Näitab, et ilma igasuguse muusikalise hariduseta või absoluutselt võõral pillil mängides võib paeluvaid tulemusi saada. Vähem põdemist ja rohkem lusti!

neljapäev, 8. detsember 2016

Katsetusi

Ilm katsetab, kui libedaks üldse on võimalik minna. Iga sulatamise ja külmetamise ja järgmise vihmasaju peale saavutatakse järgmine tase.

Mina katsetan oma töövõime piire. Muidu pole vigagi, aga mingi nõrkus on kallal, ju vist pole päris terve või vähemalt parimas vormis. Käesoleval nädalal asendan lisaks oma tööle veel üht kolleegi, nii et tööpäevad kipuvad lõppema mõnikord kell 2 öösel. Ma ju ei saa päeviti sinna ligi, ikka õhtupoole... Ja siis oli mõni tohlakas visanud mu asenduspinna aknale toore muna puruks, aga väljas oli siis veel täitsa külm, sulata siis seal seda jama. Oeh. Õnneks on Lagle mul mõnel päeval natuke abis käinud, muidu ma poleks ka kell 2 koju saanud.

Oma osa töö öösse nihkumisel on ka rahvakultuuril ehk siis koorilaulul. Esmaspäeval oli vaja kooriproovis käia (koju sain sealt kell 9 ja siis alles tööle...) ja kolmapäeval ehk eile oli meil Jõeõdedega koos kontsert Nõo kirikus. Jällegi nihkus töö õhtune osa päris öösse...

Kõigele lisaks olen viimasel nädalal maalinud vanasse töökohta silte ja suunaviitasid, homme hommikul lubasin need üle anda. Kui ma kunagi suudan üldse enam üles ärgata.

Lisatöö on teretulnud, sest nagu nüüd selgus, ei anta akadeemilisel puhkusel olijale (Laglele) lastetoetust. Sõidutoetust ta ka enam ei saa ja eritoetust ka mitte. Kuigi ta käib koolis edasi, lihtsalt tervislik seisukord nõudis koormuse vähendamist. Oeh.

Aga noh. Need tormamised saavad selle nädalaga läbi, ehk siis antakse ka mõni päev rahulikumat aega? Või ei? Aga äkki ikka?

Väike näide. Kokku on praeguseks tehtud 22 suurt silti ja 6 pisikest märgipilti. 5 suurt on veel ootamas, kui tellijad suudavad ükskord ometi ära otsustada, mis nendele kirjutama peaks.