Teisipäev, 28. september 2010

Usalduseni

Kudzu algatas teema. Lahti läks huvitav madin, mille osaks ma ootamatult olin sattunud... Ja ma jätkan siin oma mõttekäike.

Minu kogemuses on mul üldiselt olnud meestega suhelda lihtsam, kui naistega. Meeste eest ei ole ma iial pidanud ennast nii kaitsma (isegi arvestades abielulahutust ja sellega kaasnevat). Selliseid mehi, nagu ex, pole mu teele enam pärast sattunud. Ja kui ma Kudzu juures väitsin, et meestel on üldiselt suurem autunne, kui naistel, siis... naised ja mehed on paraku erinevad. Nende aumõiste erineb meie omast. Aga kuidagi ei saa väita, et see, mida mehed auks nimetavad, ei ole seda, sest minu kui naise jaoks on au kui selline midagi muud.

Jah, loomulikult olen kohanud igasuguse autundeta mehi. Ja vägagi tõsiseltvõetavaid ja usaldusväärseid naisi.

Ja sellegipoolest on neid naisi olnud väga vähe, keda olen lähemasse ringi lubanud - millegipärast vähem, kui mehi.

Olen püüdnud suhtuda meestesse ja naistesse kui inimestesse, mitte lahterdada neid sugude või millegi muu põhjal. Küllap on see tulnud sellest, et omaenda naiselikkust on olnud raske tunnistada. Ma olen ennast ikka ja ainult inimesena tundnud... Aja jooksul olen lõpuks leidnud ka endas naise. Aga kuna ma ennast eriti ei usalda, ja mina olen ometigi naine, siis kipub usaldamatus laienema naissoo peale üldiselt?

Mu viimase aja halinad ongi võrsunud sellestsinatsest usaldamatusest. Ma ei usalda oma valikuid, oma otsuseid, oma jõudu, oma oskusi... Ja kohutavalt hõre ja üksildane on olla. Sest keda peaks huvitama mingisugune lõpmatus alaväärsuskompleksis siplev mina? Igaühel on oma elu elada, kerge pole kellelgi. Ja muud ei jäägi üle, kui iseendaga kuidagi hakkama saada. Aga kui ma iseennastki ei usalda?

Millest, oh millest tuleb alaväärsus? Ma ei leia otsa kätte.

Nagu puder ja kapsad...

4 kommentaari:

kaaren ütles ...

See on 1 depressiooni-qrivaimu 1000-st näost. Samas on siililegi selge, et ebastaiilses olukorras inimene ocib turvatunnet kõikehõlmavamalt, väga tähtis on selle fyysilised avaldused. Niiet - mees on parem, sest ta on suurem & tugevam. Ei, ma ei ironiseeri, vaid olen seda seisukohta palju qlma trehvanud. Vt ka primitiivsemates yhiskondades, st arengumaades ning totalitaarsetes riikides tomuvat. Kaldun arvama, et soo järgi osa inimkonnast esiletõstmine on qnstliq eelise loomine, mida vajavad harimatud, ebakindlad isixused.
Mulle sympatiseerib see, et sa ennast & teisi kõigepealt inimestena näed - enamus omadusi on yldinimliqd, mitte yxki ei ole soo-omane. Mees/naine-värk puudutab siiski vaid jjäreltulijaid ning rasket fyysilist tööd (millega siiski ka paljud mehed hakkama ei saa) aga igapäevaselt tähcustataxe sugus9id yle.

Lendav ütles ...

Ehh... selleks, et antud teema ei jääks päris poolikuks, ei saa mainimata jätta, et osaliselt hoian ma meeste poole sellepärast, et ma olen ikkagi naine - täiesti tavaline sugudevaheline tõmme. Ma ei saa sinna midagi parata, mehed lihtsalt meeldivad mulle. Mõned kohe eriti.

Iseloomuomadused aga... on igaühel individuaalsed ja tegelikult on üldised sugudevahelised erinevused palju-palju väiksemad, kui indiviididevahelised erinevused.

Mina ei tegelegi üldistamisega, ja kui tegelengi, siis ainult omaenese kogemuse lõikes.

kaaren ütles ...

Jah, su seisukoht on täiesti arusaadav ning meeldivalt positiivne.
Yxkõik, qi inimliqd me ka polex, isikliqs elus ocustades me toetume oma soolisuse kogemusele. Antud vaidlus tekkis lihcalt sellepärast, et me tiqme sageli vaidlema mitte teise inimesega, vaid omaenda peegelpildiga, mida me oponendis näeme. Ka mina, võsavilossoohv.

Skarabeus ütles ...

http://holistika.ee/uksilduse-kummalised-teed/