neljapäev, 28. oktoober 2010

Vanainimene

Terve tänane päev olen tundnud ennast nagu keskmiselt kehva tervisega pensionär - uimane, aeglane, külmetav, kondid kanged... Koolitusel näidati broneerimisprogrammi, ma jäin 15 min hiljaks ja ei saanud õhkagi aru, pea hakkas natuke valutama...

Magada tahaks. Magada-magada-magada. Ja ilma nende lollakate unedeta. Täna öösel magasin unes kusagil maantee ääres, alasti, ainult teki all... ja teise unekillus sõitsin paari naisterahvaga Narva. Läbi Valga pidime minema, aga siis otsustasime sõita läbi Tallinna, pidi paremini tee üles leidma... Ma olin ärgates lausa väsinud.

kolmapäev, 27. oktoober 2010

Täna

Hädakisa sellel puhul, et ei saanud lapsi maale saata, oli pisut enneaegne. Lagle haigus möödus õige kiiresti ja - hurraa, lapsed läksid just maale. Vanaema on ka sinisel lehel, seega kodus ja lapsed pole päris omapead (või veel hullem - kasuvanaisaga).

Peale selle õnnestus mul täna Elva raamatukokku riputada üles näitus "Iidsed", mis valmis rekordilise ajaga ja on õnneks väga lühikest aega üleval. Nii ülejala pole ma veel ühtki näitust teinud. Kummalisel kombel on siiski jõudnud minuni juba positiivset tagasisidet, millest ma nende käkerduste puhul ei osanud undki näha. Võibolla on asi selles, et sellises tehnikas pole siin varem pilte nähtud ja kuna pole millegagi võrrelda, on see lihtsalt parim... Nojah, kõik sõltub sellest, kustpoolt vaadata - teiselt poolt vaadates on see ühtlasi ka viletsaim.

Tehnika ise on lihtne, põhineb nahatöö vooli tehnikal. Papp, millele on kleebitud nöörist joonistus, kaetud tapeediliimis leotatud ajalehega, värvitud valge värviga üle ja kergelt sangviiniga toonitud. Reljeefsed portreed esivanematest. Sihukesed küündimatud ja kõverad, papp laines... Aga mine tea, võibolla on loppi kuivanud aluspapiski oma võlu.

Peale selle hoidsin mitusada puuduvat krooni kokku ja kallima abiga said autol suvesussid asendatud talvesaabastega.

Uued kummid all, kihutasin trummitundi, mis juba 3. korda ära jäi... Esimene kord ei saanud mina minna, teine kord õpetaja, nüüd olime mõlemad kohal, aga trummitoa võti oli kantseleis luku taga... Noh, iga asi omal ajal või natuke hiljem. Ükskord jõuab ka see päev, millal ma oma kinnimakstud trummitundi (sel hooajal esimesse) jõuan, nii et tund ka toimub.

Peale selle juhtus veel nii mõndagi... Kuidagi natuke nagu hullumeelseks kiskus see päev.

Nüüd olen kõige pisema lapsega kahekesi kodus. Poeb ja norib pai.

pühapäev, 24. oktoober 2010

Ohhh

Mitte et mul oma laste vastu midagi oleks, aga... nad ei lähegi vaheajal maale... Homme pidi härra H. neile järele tulema, täna tõusis Laglel kobe palavik... :(

Puhkus missugune, vaheaeg või asi. Ja minu hea plaan vahepeal vaikust kuulata on suure kolinaga kokku kukkunud. Vaikust ei ole minu jaoks ette nähtud. Kui vaadata eelmisi aastaid, siis mitte enne suvevaheaega... Tee, mis tahad, aga lapsed on naise mure. Teoreetiliselt on meil laste isaga võrdsed lastekasvatusõigused ja -kohustused, aga niipea, kui on midagi häda, on see ainult minu mure. Eks ma ju võiksin kisa teha ja neid ikkagi maale saata, aga ma tean, et seal on maja üsna külm, H. ise palju tööl ja majapidamises H. kasuisa, kes mu lapsi just kõige kallimateks ei pea... Nii hull ema ma ka ometi pole, et haiget last kiusama hakkan.

Nojah. Viriseda pole ka midagi. Ise olen selle endale kaela võtnud - juba alates sellest, kui ma tiba rohkem kui kolmteist aastat tagasi rasedaks jäin.

Unistus õndsast paaripäevasest vaikusest ei ole siiski veel surnud.

neljapäev, 21. oktoober 2010

Õpilane Kiir

Astusin täiskasvanud õppurite auväärsesse ritta. Hakkasin käima kursusel "Majutusasutuse administraatori täiendkoolitus". Põnev, eksole? Väärib kadestamist. Esimene päev möödus edukalt, ellu jäin.

Peale selle leidsin paar päeva tagasi konstruktiivse viisi oma emotsioonide ja mälestuste töötlemiseks, et need ei sunniks mind enam käituma nagu robot. Mõistsin, et minu kõige suurem hirm on üksijäämine, hülgamine, mille külge siis kinnituvad rõõmsasti kõik teised kompleksid (alaväärsus jne). Ma olen neid asju harutanud mitmeid aastaid, pusa on tundunud väga väsitav, vahel lausa lootusetu. Ja nüüd - paar tundi tööd ja - klõks - see hakkas hargnema, nagu värskelt kootud sokk.

Uus hingamine. Vähemalt selleks korraks. Heh, sokisahtel on suur, see oli alles esimene sokk... ja kui mul lõpuks kõik ära õnnestub harutada, mida ma siis jalga panen?!

kolmapäev, 20. oktoober 2010

*

Tibatillukesed imelised asjad juhtuvad. Kui ainult oskan tähele panna.

:)

reede, 15. oktoober 2010

Ilma ilmata

Mingit jama ajab alla.

neljapäev, 14. oktoober 2010

Segane

Ma olen siin jõudnud hüüda välja, et tööleping lõpeb. Valetasin. Vist. Mis ei tähenda, et asutusel igasugust abi vaja poleks... Igatahes minu röögatused töökoha teemadel on leidnud äärmiselt elavat vastukaja - tänan teid, Ilona ja Janek, teie ajurünnak oli ootamatu ja loodetavasti viljakas, eeldatavasti jätkuv!

Ajad on jätkuvalt segased, mitte milleski ei või kindel olla. Isegi minu kirjutatus mitte. Eriti mitte minu kirjutatus.

Ma ise julgen kindel olla ainult ühes asjas. Nimelt selles, et hoolimata sellest, et ma vastutan oma valikute ja otsuste eest ise, ainult ise, et ma olengi üksi, ei ole ma tegelikult ikkagi üksi. Lihtne ja selge nagu kakskordkaks.

See jutt näeb siin selline välja, nagu ma hakkaksin varsti UMBLUU! karjuma ja verist vahtu välja ajama.
Pildil paar illustreerivat umbluud, viisakuse pärast verise vahuta ja kenade nikerdustega.

teisipäev, 12. oktoober 2010

78%

Lõbustasin ennast ökojalajälje kalkulaatoriga. Sain vastuseks 1,56 globaalset hektarit, soovituslik oli max 2,1 gha/in; Eesti elaniku keskmine jalajälg on aga 6,5 gha/in. Kui inimesed elaksid nii, nagu mina, jääks ligi viiendik Maast koguni puutumata.

Õigluse huvides ei saa märkimata jätta, et väiksed numbrid tulevad üsna otse väiksest palganumbrist. Ja sellest, et kaevus on nii väike surve, eriti kuumal veel, et seda on hullult raske kümnete kantmeetrite kaupa sealt välja vändata. Kuum vesi ei taha kohe üldse tulla, meelita kuidas tahad. Ja kui mul oleks, mille eest, käiksin ujumas küll. Ja massaažis. Ja teatris. Ja kontsertidel. Ja reisimas. Ja ma töötaksin ennast seaks, raviks ennast kallite rohtudega, poleks tõenäoliselt eriti õnnelikum ja - maakera ägiseks iga mu jalaastumise all. Hektaritest saaksid ruutvalgusaastad. Niipalju ma ennast tunnen küll.

Elagu vaesus... või on sellel kalkulaatoril midagi viga või puudu. Või siis minul. Millest see tuleb, et inimene tahab järjest rohkem ja rohkem? Pärand kaugetest koopaaegadest, kui iga killuke toitu oli ellujäämiseks hädavajalik ja tööriistale sarnanev ese oli luksus?

Pealegi on erinevates kliimavööndites niikuinii erinevad kulud. Eestit ja Kanaari saari ei annagi võrrelda. Küttekulud on aga päris suur osa sellest jalajäljest... Minu kuludest kõige suurema osa võttis siiski söök. Elan suhteliselt väikses korteris, mille küttekulud on väiksed. Mugavused on nagu sada aastat tagasi, ainult elektripirn on lakke juurde tulnud. Ja külmkapp kööki. Ja auto, mis on suhteliselt väike kuluallikas, andis ootamatult suure protsendi juurde... Tuleks hakata kas jalgrattaga sõitma, või veel parem, võtan hobuse! Ei, parem eesli! Ja talveks kelgukoerad, hea üle väljade Palupera poole kihutada! Ohh, tegelikult olen ma juba rikutud tänapäeva mugavustega...

Jah, tõesti, isegi see pagana kalkulaator ei võtnud minult isu veevärgi ja automaatpesumasina järele...

Vaikus

Vaikus. Tööd ja tegemised hääbuvad, jäävad järjest hõredamaks... Joonistada ei taha. Maalida ei taha. Saagida ammugi mitte. Raamatute lugeminegi on hõredaks jäänud. Majapidamistöödest ärme üldse räägimegi...

Otsin, ootan, kuulan ja vaatan... Vaatan ikka endasse, ikka sügavamale. Kes ma olen, kui ma lahutan enda olemusest kõik selle, mille olen arvanud enda osa olevat ja mis ometi haihtub tasahaaval? Mis jääb järgi? Mis on see, mida ei anna enam ära lahutada?

Kummaline tunne on. Justkui oleks vastus siinsamas, kohe nurga taga. Aga ei näe. Selline tunne, nagu ajud sügeleksid...

Varsti on koolivaheaeg, siis saan ehk lapsed paariks päevaks maale isa juurde saata. Ehk isegi sellisel ajal, kui ise kuhugi minema ei pea. Magaksin põhjalikult välja, poleks muud muret, kui ainult enda söök ja soe (noh, kassi söök ka). Ehk hakkan lõpuks ka aru saama, mida ma siis tegelikult tahan, eriti arvestades kõiki neid segaseid tööasju... Enne, kui hakkan lisasissetulekuid otsima, tuleb korralikult välja magada.

Vaikuses.

Kaarna arvatav väide, et see võib olla üks depressioonilohe 1000 näost, võib ju olla ka tõsi. Eelistan siiski arvata, et see on elu loomulik käik - vahepeal välja elada ja siis jälle sissepoole tõmbuda. Minu kogemustes on depressioon hoopis teistsuguste, eelkõige lootusetute ja masenduses nägudega. Masendust seekord pole. Kõigest soov kuulata vaikust.

pühapäev, 10. oktoober 2010

KohviPaks

Koosviibimine möödus edukalt. Keegi teed otsides metsa kaduma ei läinud (või kui läks, siis me lihtsalt ei tea seda veel). Seevastu majaperemees, keda me oodatagi ei osanud, üllatas meid ja jõudis läbi paksu pimeda metsa koju. Sõime ohjeldamatult moori hõrgutisi ja ennustasime sama ohjeldamatult.

Mul on oodata perioodi täis raha ja armastust. Kõrvaltõlgendajad lisasid sinna veel ka peatse kolimise*. Kaktuste raamat kinnitas, et olen raskestikasvatatav, kodustamisele halvasti alluv tünjas ribiline olend, kes õitseb terve öö. Ilus valge õis.

Olulisematest ennustustest veel Kudzu küsimus, kas tuleb tuhande aasta külmim talv, millele I-Ching vastas: "Teil on tunne, nagu võtaks külm kohe ära teie istutatud tärkava viljataime. Ärge lootke liialt ainult enda peale ning ärge kartke teistelt nõu ja abi paluda." - Seega on oodata üle mõistuse külma talve ja abi küttepuude näol on vägagi teretulnud!

Ühtlasi saime teada, et Kudzu igavese arengu periood on lõppenud! Hurraa!

*Lisaks õhtusele ennustusele nägin täna öösel peale padjaklubist tulekut unes, et leidsin ideaalse korteri. Kusagi ääremaal, korteri müüjad olid venelannadest õpetajad. Mis korter maksis, jäi küsimata, aga naised kinnitasid, et kiiret pole - aega on kuni novembri lõpuni. Üks andis mulle veel imeilusa sügavpunase kahe kõrvaga kruusi.
Siis ärkasin korraks, uuesti uinudes kohtasin oma koorikaaslasi, kes õnnitlesid mind kodu leidmise puhul. Kirjalikult.

neljapäev, 7. oktoober 2010

Tööööl

Tööl, väsinud, tüdinud. Kohustuslikud tööd on tehtud, arvutis enam ei jaksa olla. Juturaamatu unustasin koju... Käsitöö samamoodi... Hommikul kell 9 saan alles siit minema, seniks tuleb mingi tegevus leida. Ehk õnnestub isegi tukastada... ja mõni jalustrabav uni näha - tööl on need parimad uned!*

Hirmus igatsus on. Kõigepealt tahaks kallima kaissu. Sellele järgneb täiesti vastupandamatu igatsus armsa padjaklubi ja KohviPaksu järele!

Aga - ma tean, KohviPaks ootab mind juba ülehomme, armsa Moorikese pool (kuhu padjaklubi sai selleks korraks suunatud).

Iga asi omal ajal (või natuke hiljem).

*Uned on siin erilised. Öösiti on enamasti rahulik ja väike tukastus on lausa soovitatav, et hommikul kuidagigi adekvaatselt vahetus üle anda. Aga - sellegipoolest olen tööl ja valves, üks kõrv on kõik aeg lahti, kuulen iga krõpsu. Välja ikkagi korralikult ei puhka, järgmisel päeval olen sooda... Enamasti on uned siin luupainajad, näen, et keegi tuleb ja ma pean uksele vastu minema... aga keha ei liigu, hirm ja õudus, et olen tööl magama jäänud ja ei suuda oma töökohuseid täita.
Ühe tavapärasest veidi erineva armsa luupainajaga une nägin mõni nädal tagasi. Nüüd on uni - hämmastava kiirusega - hakanud täituma. Tookord nägin, et olin siin tööl. Öösel, hall hämarus üle kõige. Millegipärast ei põlenud ükski lamp. Algul soovis üks mees siit linna minna, aga väljas oli suuuuuur marutuul. Saabus politseitraktor, mis läks linna poole tagasi ja viis ka selle mehe läbi tormi linna. Tulin leti taha tagasi, siin oli kušett, kuhu viskasin küliti ja uinusin. Mind äratas koristaja Lea, kes midagi kobises, mina häbenesin, et olin leti taha magama jäänud ja tänasin teda, et ta mind üles ajas. Lea võttis seina najalt reha. Mina aga ei saanud enam aru, kas see ikka on meie koristaja? Küsisin, kes ta on, kas on Lea, mida siin öösel teeb jne. Ta ei vastanud. Minul tuli hirm, halvav hirm, järjest vähem suutsin ennast liigutada, häält teha... Lea läks välja ja tuli reha ning käruga tagasi. Minust ei teinud väljagi, suundus ülemuste kabinettide poole. Sel hetkel, kui painaja kõige hullem oli, sain väikse isikliku valgustuse, mis nüüd unevälisel ajal ka mu elu kujundab. Aga tööl... täna kuulsin, et meie haldusjuht oli koondatud, homme on ta viimane tööpäev. Seda see Lea sinna reha ja käruga läks. Mina aga vist jään - vähemalt esialgu. Minust ei teinud ta ju väljagi. Pealegi on mul niikuinii ainult poole kohaga ja tähtajaline leping.

Töö-öö

---

Hommikul kuulsin veel uudiseid. Ka majandusjuhataja koondatakse ja kahe koristajakoha asemel jääb 0,5. Letitöötajad (administraatorid) veel esialgu jäävad, sest nende palgad on väiksemad, nende koondamisega palju kokku ei hoia ja putka tuleb ikkagi viimase võimaluseni lahti hoida - kui kedagi enam majas pole, on kaputt.

Unenägudeni!

pühapäev, 3. oktoober 2010

Padjakas




KohviPaks kuulutab välja järjekordse koosviibimise!
Oodatud on kõik vanad ja uued liikmed (liigesed, lihased ja siseelundid, isegi proteese võtame vastu)!

Ennustusviiside valik on piiramatu.

Sündmus saab toimuma laupäeval, 09.10.10. ja eelkõige leiab aset ettevalmistus järgnevaks maagiliseks enneolematuks kuupäevaks. Toimumispaik - Elva, minu laut /häid lambaid mahub palju ühte lauta/*. Katastriüksuse tunnus on 17006:001:0054.

Kellaaja peaks vist ka märkima... aga ma teen sohki ja märgin selle siis, kui te olete kohale jõudnud! Juuresolev pilt** aga illustreerib KohviPaksu mitmekülgseid ja harivaid kasutusvõimalusi! Ühtlasi kuulutan välja ka sauna kasutamise võimaluse soovijatele!




Ps. Kui kohvi suhtes on vastumeelsus, on täiesti aktsepteeritav alternatiiv TeePaks. Meil ei toimu mingit orientatsioonist lähtuvat diskrimineerimist - olgu lemmikuks siis Kohv, Tee või Piim!

*Meenub armas lugu Meremäelt, kus ühes hurtsikus kunagi suvitasin ja pr. Soli külla kutsusin. Sol kõhkles, kas me sinna ikka kõik ära mahume, mina rahustasin: häid lambaid mahub palju ühte lauta. Sol käratas: seda LAUTA ma mõtlesingi!

**Pilt on illustreeriva tähendusega ja toote tegelik suurus, kuju ning värvus võivad erineda pildil olevast. Pildil ei ole mina. Pildil ei ole ka ükski padjaklubilistest. Mul pole õrna aimugi, kes see põrguline olla võiks. Küsimuste või kõrvaltoimete tekkimise korral konsulteerida arsti või apteekriga.