reede, 31. märts 2017

Uus ehk unustatud vana

Toiduteema on kuidagi popiks muutunud. See tuleb vist tähtede seisust. Igatahes esimesel päeval peale kuuloomist saabus mu väiksesse majapidamisse üllatuslikult krokkpott (suur tänu, Muhedik ja Elfriide Tramm!). Kohe esimesel päeval polnud aega selle iseärasustesse süveneda, aga täna sain lõpuks potikese podisema. Esimeseks tegin seal oma ürgvana retsepti järgi hapukoore-kakaokooki. See tuli täpselt samasugune, nagu vanasti tšuudo-pannis! Oi, ma olin seda igatsenud. Mul on uus tšuudo ka, aga see on liiga käre ja ei saa üldse nii hea kook, servast kõrbeb ja keskelt ikka tainas. Aga see krokkpott, see küpsetab kooki nagu peab, nagu vanasti 😃

Nüüd panin potti ühte ja teist, näputäie kolmandatki ja kavatsen magama minna ning hommikul on tõehetk. Nimelt lähen Põlvasse võistlustele ja hommikul enne seda tahaks kodus süüa. (Pärast tahaks ka süüa, siis tuleb hommikus järele jäänud möginat küll soojendada, aga vähemalt keetmise peale ei pea enam aega kulutama.) Ma olen üldse laisk toiduvalmistaja, no ei ole seda geeni. Nälga ei jää, aga kui midagi on võimalik põhja kõrvetada, siis see minu käes ka põhja kõrbeb. Krokkpotiga on see üsna keeruline, sest selle temperatuurid üldjuhul minuteada 100-ni ei küünigi. Täpselt minu jaoks on see leiutatud, kuidas ma üldse siiani ilma krokkpotita olen elanud?!

Mulle on alati meeldinud ahjutoidud, sest nendega on nii vähe vaeva ja teiseks on nad ka alati paremad, kui pliidiplaadil valminu. Pealegi saab nad pista ahju pikemaks ajaks, 2-3 tundi haudumist on täitsa normaalne. Sünnitusmajast tulnuna olid ahjutoidud ainukesed, mida teha suutsin, sest kogu aeg kas tegelesin imikuga või magasin, pliidi kõrval pikalt seista ei oleks kuidagi jaksanud. Nüüd on mul siis väike ahjusarnane köögiabiline, mida ei pea enne isegi kütma mitte (eriti suvel on see oluline). Nii armas 😃

Vot selline näeb välja:


Tänan veelkord lahkeid üllatajaid!

laupäev, 25. märts 2017

Viska juurikas käest ja...!

Kevad algas juba mitu päeva tagasi, algas kiirelt ja külmalt. 4 tundi vibulaskmist, 40 laagrilast juhendada ja üsna pidev lörtsisadu. Ellu jäin.

Kevade alguse jalutuskäik lükkus mõned päevad edasi, kolmapäeval käisime Laglega Puhja turbaväljadel juurikajahil. Autoga ei julgenud territooriumile sõita, nii et matkasime jala umbes poolteist kilomeetrit, enne kui vanade juurikate surnuaia leidsime. Rabasin sealt sületäie mumifitseerunud ja veel kõdunemata krõnkse ning loojuva päikese kiirtes, kurgede ja hanede tuleku saatel tatsasime autosse tagasi. Kevad!

Milleks juurikaid? Akvaariumisse ikka. Hetkel pilti veel ei näita, minu akvasse sobiv juurikas alles vettib ja liguneb sauna juures vannis. Pilti saab kunagi hiljem, kui kõik juba omal kohal.

No ja vaiguga on saanud ikka tasahaaval mässata. Lõpuks ometi on saanud valmis esimesed ehted - kaks paari väikseid kõrvarõngaid. Kõik muud jubinad tahavad ikka veel kas lihvimist-lakkimist, konkse, nööri taha või muud viimistlust. Aga küll jõuab.

 Hortensia (Hydrangea paniculata) õieleht ja selle taga naturaalne pähklispoon (Juglans).


 Hambulise kobarpea Ligularia dentata seemnetutt. Ikka pähklipuu taustal.

 Korpsamblik ja oletatav kollane lõhnasamblik Evernia prunastri.
 Naistepäevaaegsed tulbi (Tulipa) õielehed.


 Jälle minu lemmik korpsamblik Xanthoria. Tegelikult on muidugi kõik mu lemmikud 😁
 Seekord ei ole vaiguga reageerimisel tulnud välja punane värv, ainult kollane.
 Üks habesamblik. Võib olla oksa-tuustsamblik Alectoria sarmentosa.
 Lehviksammal Ptilium crista-castrensis raami sees. Esimene sellelaadne katsetus. Ei ole üldse nii lihtne tehnika, kui ma alguses arvasin.
Harlik palusammal Pleurozium schreberi.

reede, 17. märts 2017

Meteopaat

Miks eile õhtul nii kehv oli olla? Sest hommikuks oli ilm teise näoga.

http://tervis.postimees.ee/3099825/kui-ilmamuutused-teevad-liiga

http://elu24.postimees.ee/3762095/meeleolu-muutub-vastavalt-ilmale-jaerelikult-oled-meteopaat

Mäletan juhust, mil matkasime imeilusa päikselise ilmaga Meremäele. Jõudsime kohale ja äkki tuli silmipimestav ja kõrvulikustav uni. Mina, Mari, lapsed ja Kunnus, kõik keerasime keset päeva tarre külili ja - ärkasime vihma krabina peale.

Aga kuidas nii tööl saab käia, ma küll ei tea. Ma oleks eile mopi taga hinge tahtnud heita.

neljapäev, 16. märts 2017

Muhediku samblamaa

Muhedikumaal on kõike palju. Puid on palju ja uskumatult erinevaid. Rohttaimi ja lilli on palju, jällegi väga laias valikus. Aga seekord võtsin kaasa fotoka koos makrorõngaga ja suured puud pildile ei mahtunud. Lilled on alles tulemas, enamus veel tukub emakese maa süles, nii et jäi üle pildistada neid aiaasukaid, kellele tavaliselt lähemalt pilku ei heideta.
 Alustuseks ikka paar lumikellukest ka.

 Samblik ei tea talvest ei kevadest, ikka on ilus.


















Isegi Muhediku trepiserv särab. Harilik korpsamblik.










kolmapäev, 15. märts 2017

Kiire kokkuvõte

Mis siis vahepeal juhtunud on?

Nädalavahetusel käisin koorilaagris Tõstamaal, Audru kooril külas. Tõstamaa mõisas oli väike kontsert, pärast rahvamajas koosviibimine teemal "Nõukogude naine". Audru koor oli väga korraliku ettevalmistuse teinud, puha ajalooliselt hariv temaatiline viktoriin ja lauluvõistlus ja. Äge! Ja millised kostüümid meil olid! Ahh! Ammu pole nii ohjeldamatult naerda saanud 😄 Teised tantsisid hommikuni, aga minul oli järgmisks päevaks vaja võhma hoida ja ma nii hullusti ei hüpanud, see-eest naermisega tagasi ei hoidnud.

Pühapäeval hakkasime kodu poole tagasi matkama, mina astusin Pärnus bussist välja, teised reisisid kodu poole edasi. Mind korjas peale Elva laskjate grupp, läksime Haapsallu võistlustele. Ja - ma ei jäänudki viimaseks! Naiste õhupüstoli arvestuses sain 13. koha, võistlejaid oli 17. Esimese võistluse kohta päris hea, ma arvan. Mul on kohe laksust õnnestunud hüpata üle kolmanda järgu, esimese raksuga sain teise järgu. Mina olen rahul. Kes protokolli viitsib vaadata, siis see on siin.

Aga nüüd ma lippan Muhedikemaale, sest minu aias veel lumikellukesed ei õitse. Ja sõpru on alati hea näha 😊

teisipäev, 7. märts 2017

Tite- ja näputööuudiseid

Üleeile avastasin akvariumis uued elud. Põhjakoristaja oli paljunenud. Maimukesed olid peiduurkaks pandud topsis peidus ja papa kaitses neid raevukalt kollase (apla) koletise eest.

Aga kollane koletis. Temale ma leidsin ka üleeile soovija ja eile sai ta uude koju. Antsu-papal on nüüd elu kergem ja pojakestel rahulikum kasvada. Seda, mis ma teen seljatäie kasvavate lapsukestega, ma veel ei mõtle. Las kosuvad. Küll neile ka kodud leiab.

No ja kui juba akvaariumis rahulikum elukeskkond, siis vaja sinna ju uusi elanikke 😃
Olen tahtnud aretada siin rohkem taimset akvaariumi, aga ootamatult ei ole taimekesed peale akvaariumi kolimist (ja põhjakruusa vahetust) üldse kasvanud. Lausa hävima on hakanud, isegi tavaline Hygrophila, mis muidu kasvas nagu hull kapsas ja vajas pidevat rohimist. Nüüd sain vist probleemile jaole - uus põhjakruus oli millestki marmorilaadsest, see aga teeb vee liiga karedaks ja seda taimed ei taha. Niisiis kühveldasin akva põhjast eile vale kruusa välja ja graniitkruusa sisse ning vanad taimejäänused istutasin tagasi. Ja paar uut ikka ka (Echinodorus ja Hygrophila difformis) 😄 ja värskendatud akvasse said veel paar pärlguraami ning väike peotäis neoone. Õige jah, kaks õunatigu ka. Küllap aja jooksul saan veel taimi juurde, kalu esialgu juurde ei võta. Aga enne on vaja veenduda, et vee kareduse tasakaal korda saab ja taimed siin ikka kasvama soostuvad. Esialgu on pilt lootusrikas. Hirmsasti tahaks siin kasvatada samblaid ja sõnajalgu (ka vee all on nendesarnased liigid olemas, jah), aga need kipuvad olema natuke nõudlikumad, kui see vana kapsas, mis mul just hinge vaakus. Kujutate ette, veealune samblaaed? Mina kujutan 😃, aga kust ma need taimed saan (ei ole siin kohalikus kaubanduses väga levinud) ja kas ma nende kasvatamisega (kui ma olen nad suutnud hankida) hakkama ka saan, eks näis.

Kollasest koletisest kusjuures ei olegi väga kahju. Mul on selle asemel nüüd õunateod, kes on ülivahvad kroomkollased tegelased, pikkkkkkade lehvivate tundlatega. Teod on väiksed veel, aga kui nad täisealised on, siis talla pikkus võib olla isegi üle 10cm ja koda nagu väike õun. Ja nii nad lehvivad kuldselt läbi akvaariumi, nagu mõned haldjad. Tondu muidu armastas läbi klaasi kollast kala püüda, aga ega temal vahet pole. Nüüd ta püüab neoone ja pärlguraame ja vahel põhjakat ka. Elu on ilus, kassitelekas töötab 😄. Põrr küll ei pea ennast kassiks, vaid rohkem inimeseks ja läbi klaasi kalu ei püüa, see lõbu on rohkem "totude" jaoks.
 Vesi veel põhjavahetusest sogane. Tigu avastab uut maailma.
 Ka klaas on täiesti roomatav.
 Mingem üüüles määgedeeellleee!
 Esialgu on üldvaade veel üsna lage. Taimed noored (ja juurdumata), kalad alles lapsed. Aga juba on, mida vaadata, Tondugi vaatab. Taga nurgas ümmargusse potsikusse ronib laste juurde Antsu-papa. Pärlguraamid on nagu viirastused, nendele oleks tumedat tagatausta vaja. Küll ma jõuan 😊 Neoonid on sellel fotol õige aimatavad elektrisinised triibukesed. Neid on parem oma silmaga vaadata.





Tondu vaatab kohe lähemalt, kas ikka annab käpaga pihta anda? Või siis hambaga? Kuidagi peab ju saama! Seda väikest sinistki!


Mis siis veel...? Korteri omanikuga sain kokku, ja ta andis teada, et saab olema mõni aeg Eestist eemal (lapselapsi hoidmas), nii et enne augustit ta korterit uuesti müüki panna ei saa. Natuke hoovõtuaega mulle kulub ära. Vähemalt ma tean nüüd, et saan oma suvised saagimised siin ära teha.

Ja vaiku on valatud, viimane kord käis Anne ka seltsiks.
Seeria viimasel pildil on meiel väike segane söögilaud, mis on siin majas parim töölaud hetkel. Laua peal samblakotis (punane kilekott) istub Tondu, kelle kohta tahaks küll vahel vägisi Totu öelda...