neljapäev, 28. juuni 2012

Puhkuse saba

Varsti kiman lastega Vastseliina poole, puupäevad on algamas:) Tagasi jõuan pühapäeval, eks ma siis jagan muljeid (ja loodetavasti ka pilte).

reede, 22. juuni 2012

Suvi

Eile algas suvi. Ilusti algas. Meelierutavalt, silmipimestavalt, kuumalt ja niiskelt.

Käisin Jure juures järgmist kuju saagimas ja mida ma nägin! Neiu muutus tuviks! Ei... vist ikka mitte. Aga ma nägin selle paiga põlisasukaid - varem olin neist ainult kuulnud. Nägin igavesti pirakat sinakashalli nastikut ja kohe peale seda jahilolevat rästikut (kauni punakaspruuni sakiga). Hiire elu lõppes piinarikkalt (piiksumise järgi arvan) ja kiirelt. Rästik lahkus ootamatult rahvarohkeks (mina ja majaehitajad) muutunud mõrvapaigalt mustikapuhmasse. 4 tundi hiljem õnnestus mul näha teda sedasama hiirt põõsasse peitu sikutamas, et seda siis rahulikult nahka panna, väga vahva vaatepilt oli. Järgmine kord, kui sinna satun, hakkan otsima väikest paksu rästikut :)

Täna käisime Mari ja lastega Valguta Mustjärve ääres, imekaunis imerahulik maastik. Isegi ühtegi kalameest ei näinud, ainult merikotkast eemal Võrtsu pool liuglemas (valge sabaga on ju merikotkas?). Ujumas käisime ka - nii mudases vees polnud sel aastal veel käinudki. Ronisime tumepunasest pehmest veest välja nagu ahvid - karvased naised :)

Kaunist suve teilegi!

esmaspäev, 18. juuni 2012

Elva linna on tabanud suur kaotus. Meie hulgast on ootamatult lahkunud Kaltsmani kauplus. Me jääme sind mäletama!

Peale selle õnnetuse valasin kogemata klaviatuurile teevett ja nüüd osad klahvid ei tööta - tuleb kopeerida. Ise näete, mis sellega kaasneb...

pühapäev, 17. juuni 2012

Vabadus

Tervelt 2 nädalat vabadust! Kohe ei tea, mis sellega peale hakata, võibolla magada?

Lagle jõudis Luxembourgist ja Strasbourgist elu ja tervisega rõõmsalt tagasi, oleks nagu veel pikemaks kasvanud. Värvisime tema pisikese peakese hennaga ära, nüüd on veel rohkem punapea. Minu pisikesed lapsed on kuhugi kadunud, mingid teismelised kolged on majapidamise hõivanud...

Tõstan jälle mööblit ringi, seekord ärklitoas. See mu suvine töö- ja magamistuba. Öeldakse, et kui inimene pidevalt mööbeldab, siis ta pole oma eluga rahul. No ei olegi. Peale selle on ikka hea midagi liigutada ja uuendada, see annab petliku tunde, nagu ma suudaksin päriselt midagi muuta... Vähemalt mõneks ajaks on rohkem entusiasmi.

Kunagi olen vist ära maininud, et pistsin iga päev pisikesi valgeid tabletikesi. Statistika mõttes - neid ma enam ei võta. Kuidagi sujuvalt ise jäid ära, kui ma juba kolmas päev avastasin, et rohud võtmata, siis enam ei võtnudki. Igatahes huvitav on ennast jälgida, mingis mõttes on elusam ja erksam tunne. Läinud kevadel, kui rohud välja kirjutati, muutus maailm ka hulga elamisväärsemaks. Tol hetkel oli neid vaja, muudmoodi enam hakkama ei saanud. Nüüd on hea teada, et ma olen vaba igapäevasest tabletiorjusest! Ja ma võin... näiteks... ennast täis juua! Mis sest, et ma alkoholi eriti ei armasta, aga põhimõtteliselt! Ma võin! Vabadus!!!

Ülehomme lähen üüri maksma, siis kuulen, kui vaba ma tegelikult olen, kas maja on müüki pandud ja muud toredat.

kolmapäev, 13. juuni 2012

Mägra võlg

Hulk aega tagasi lubatud pildid:

esmaspäev, 11. juuni 2012

Viimane

Täna on viimane tööpäev, siis tuleb tervelt 2 (kaks) nädalat puhkust! Homme õhtul tulen küll korraks veel siia Lionsitega vibu laskma, aga see on naljategu. Ma nüüd kohe ei teagi, mida tarka ma selle 2 (kahe) nädalaga peale hakkan! Võibolla puhkan.

Puhkan niiviisi aktiivselt. Sae ja pintsliga.

Lõbustan ja lohutan ennast iga nädala alguses Akasha kroonikatega. Need annavad lahkelt ette teada, mis tuleval nädalal oodata on. Natuke nagu horoskoobi moodi, aga mitte päriselt. Käesoleva nädala kroonikad kinnitavad, et on informatsiooni liikumise nädal, tasub tähele panna uusi ideid, kõrvalt kuuldud lausejuppe ja igasuguseid muid märke - neist võib saada olulist teavet. Ja mis mul täna juhtus! Mulle kingiti kogemata kombel trummipulgad, täiesti kasutamata, kenasti hikkoripuust ja puha! No mina igatahes kavatsen seda võtta küll olulise informatsiooni ja järgimist vääriva märgina - kui saabuva puhkuse ajal korralikult trummi ei mängi, on see raisatud aeg.

Akasha kroonikad tuletasid kohe muinasjutte meelde, linnukeele oskamist ja pääsukeste ehk ronkade omavahelisest jutust kuuldud tarkusesõnu ja õpetusi. Niisiis - kõik see mees linde kuulama! Ja kui linde pole käepärast võtta, kõlbab ka naabrimees! Tänapäevases infoühiskonnas ei tohi ühtki piuksu, säutsu, trillerit ega kädinat (või naabrimehe puhul röginat) tähele panemata jätta!

Akasha kroonikatelt veel see kild (minu interpretatsioonis), et kui sel kuul tunned, et maailm sõidab sinust teerulliga üle ja kuidagi ei saa järje peale, siis on kõik korras, nii peabki olema! (See sõnum on nüüd siis konkreetsele inimesele, kes sel kuul töökohta vahetas). Võta siis teadmiseks, muretsemiseks pole põhjust! Kõik on kõige paremas korras!

neljapäev, 7. juuni 2012

Hi, sexy!

Juurdlen mina juba mõnda aega seksikuse mõiste üle. Mis tähendab seksikas? Igas teises reklaamis püütakse midagi müüa ja pakutakse ahvatluseks seksikust. Ajakirjad, internet ja televisioon räägivad ikka ja jälle seksikusest, nagu see oleks mingi... ma ei tea... hädatarviline omadus, ilma milleta oleks parem olemata olla. Ei piisa sellest, kui sa oled seksikas oma kaaslase jaoks, ei, seksikas peab olema ka naabri ja töökaaslase ja kasvõi külakoera jaoks. Milleks, ma ei mõista? Võibolla on mul see osa halvemini arenenud, kui teistel inimestel. Ma lihtsalt ei mõista seksikuse olemust nii, nagu seda ümbritsev maailm teeb. Jah, ma saan sellest suurepäraselt aru kallimaga kahekesi olles, aga sellega see mõistmine üldiselt ka piirdub. Küsisin siis kallima käest, mis see mõiste tema arust tähendab. No ta siis püüdis seletada, et seksikas on see, kui vaatad kedagi ja tahad panna... Lause oleks nagu loogiline, aga ikka ei jõua kohale. Ma ei taha ju panna naabrinaist, telediktorit, Ferrari autot? Jah, ma usun, et paljud teised tahavad. Aga ikkagi on see ju nii isiklik, nii intiimne. Kuidas saab intiimsetel ja isiklikel teemadel teha üldistusi ja lausa norme?

Ikka ja jälle valitakse Eesti kõige seksikam... maailma kõige seksikam... kellele? Milleks?

Üks viimase aja häirivamaid momente oli see, kui sõbranna soovitas mu 12-aastasele tütrele särgikest, selgitusega, et ta näeb selles seksikas välja.

Teine, mitte küll häiriv, aga naljakas oli Jure, kui ta saepuruse ja tunkedes minu juurde tuli ja tervitas: Hi, sexy! See kõlas jaburalt, mina kirjutasin selle tema hästiarenenud huumorimeele arvele.

Ma saan aru, et seksuaalsus on üks inimese fundamentaalsetest osadest, see kuulub otsapidi ellujäämise juurde. Söök, turvaline ümbrus, soojätkamine. Olgu. Aga! See ei ole ju ainuke! Seksuaalsus on eriti oluline fertiilses eas ja/või partneri valimisel. Aga töö juures? Kartulipõllul? Maja ehitusel? Autoostul? Ma ei pea iga sekund maailmale karjuma, et ma olen seksuaalne olend. Tihti tunnen, et igapäevaelus on isegi lihtsam, kui see eriti välja ei paistagi, sest see on minu maagiline pool, mida ma jagan ainult Temaga. Püha ja puutumatu osa minust, mida ma ei pillu maailmale lörtsida.

Mind ei häiri seksuaalsus, ei, mind häirib, et demonstratiivne seksikus on vaikimisi normiks muutunud. Kui sa ei ole seksikas, siis sa oled alaväärne, sind ei ole olemaski. No selle mõõdu järgi võttes on isiklikult minu jaoks mõttetud peaaegu kõik inimesed! Parimad sõbrad kaasa arvatud! Ja küllap olen mina samamoodi mõttetu enamuse inimeste jaoks.

Loen mina imestusega, kuidas inimesed muretsevad oma tisside pärast. Lasevad ennast lõikuda, häbenevad, eksponeerivad, sellest kirjutatakse lõpmatuseni artikleid ja vändatakse filme. Nagu oleks tissides identiteet! Kui tissid on väiksed, pole mind olemaski! Ei ole siis või? Mina olen küll olemas, rinnahoidjaga ja ilma ka (ma ei kanna enamasti rinnahoidjat, see kipub ahistama), ma ei usu, et keegi mind kunagi tõsiselt rindade põhjal hinnanud on.

Vahetevahel mulle tundub, et ilu ja seksikus aetakse omavahel segi. Ja vahel mulle tundub, et olgugi ilu voorus ja seksuaalsus vägi, on need tihti ikka väga ülehinnatud.

Maailm on kummaline. Ma ei tea, kas ma sellest üldse kunagi hakkan aru saama.

---

Võibolla on selles jutus siin isiklik trots või küündimatus. Mitte keegi ei ole ju nõudnud, et mina peaks vägisi seksikas olema, otseselt mind ei ahista keegi. Või noh, vahel natuke ikka, see käib juba selle tööga siin kaasa, nilbitsevad mehed leti taga, kes pehmel keelel seletavad, et ma olla ilusaim naine majas. Muidugi, ma olen ju ainuke! Kui nii võtta, siis olen ma ju samal ajal ka kõige koledam naine majas sel hetkel! Aga neid nilbitsemisi ja muud taolist võtan enamasti huumoriga. Mulle lihtsalt käib närvidele Hollywoodi filmide see nürilt järjekindlalt ühetaoline seksikas külg, klantsajakirjade kiiskavad ja ebaloomulikud kaanepildid, reklaamid bussiooteputkade külgedel... Lõpnud ja Koledad, nagu mu ema kunagi Vaprate ja Ilusate kohta ütles.

Kui nüüd keegi arvab, et kogu virin tuleneb sellest, et viinamarjad on hapud, siis teate, ei ole! Mul on lihtsalt kahju, et midagi nii ilusat ja ka püha, nagu seksuaalsus on niivõrd odavaks ja labaseks tehtud.

Töö tegi ahvist...

Järgmisel esmaspäeval on viimane tööpäev enne kahenädalast puhkust! Hurraa! Siis ma saan ennast teistmoodi (loominguliselt) surnuks töötada!

Praegu (suvel) tundub siin leti taga istumine jubeda ajaraiskamisena. Selle asemel oleks mul vaja joonistada (on konkreetne tellimus) ja maalida (võibolla läheb joonistuse asemel hoopis maal kaubaks) ja saagida. Majapidamine on ka hullult käest ära, aga selle peale ma oma energiat ei raatsi hetkel raisata. Küll tuleb ka majakoristuse aeg - mõni vihmane ilm vms. Kapid vaja sorteerida, lapsed on ka kindlasti nii palju kasvanud et... Mis sinna kappi asemele pannakse? Algul jääb kapp tühjaks ja siis kuluvad viimseni ka need räbalad, mis seljas on. Kapis peab midagi olema! Ja kui kass on kapist omale koopa teinud ja magab seal, siis sellest on vähe.

---

Nüüd ma tean, miks mul nohu on - ma lihtsalt valmistusin tööle tulekuks! Siin oli täna ummistunud solgitorude lahti uuristamine ja üksiti toimus ka settekaevude tühjendamine või kuidas seda nimetataksegi. Teised kurdavad aroomide üle, mul pole häda midagi :)

---

Osta.ee-s ringi kolades (kõik töö huvides, mis te siis mõtlesite!*) sattusin kuulutuse peale, kus müüakse !!! Vana metsavahi osad !!! Esimene mõte oli küll, et pakkumise võiks teha Morgie töökohale, Eesti Tervishoiu Muuseumile. Et millised osad ja kuidas mumifitseeritud? Aga ei olnudki sellised osad... Metsavahist oli aegade jooksul järgi jäänud ainult mõned tükid villast riiet ja plekikillukesi...

*Ostas kolan sellepärast, et pada oleks vaja. Siia, tööle. Pada (puukuju juurde integreeritud) oleks rahapada, kuhu lahked inimesed saaksid annetusi kõlinal ja krabinal poetada. Rahapada, see kõlab nii... rikkalt!

---

Aga see neetud programm, uus, see tuleks õhku lasta! See on sitt ja vaesus! Mis tähendab, et ma ei saa tagantjärele isegi parandusi teha!? Mis tähendab, et keegi on heas usus sisestanud tulevase ürituse hüpoteetilised andmed ja ma EI LEIA KOHTA, KUS NEID ÕIGEKS MUUTA? Mis tähendab, et kui eile on midagi tegemata jäänud, kui midagi on jäänud järgmise kuupäeva sisse (alates südaööst), siis seda ei saa enam muuta, ei saa inimesi tagantjärele sisse registreerida?! Hirmus vägivaldsed mõtted käivad mu peakeses ringi. Tahaks kellelegi kõrvitsa sinnasamusessegi pimedasse kohta toppida. Kellelegi, kes selle jama eest vastutab. Hirmus hammastekiristamine kostab siitpoolt praegu! Kui see jama siin ei parane, siis... ma ei tea. Sellega ei ole võimalik niiviisi töötada, nagu oleks vaja! Kas töölkäimine tähendabki peaga vastu seina jooksmist?! Ikka ja jälle?! Ja uuesti? Et äkki tuleb seina sisse auk ja saab läbi sinna, kuhu vaja, sest ehitaja pole märganud seina sisse ust ega isegi mitte akent teha?

Või on see siis tulnukate või illuminaatide vandenõu, teevad vaeste majutusasutuste töötajate peal inimkatseid, et kuidas sihukesele lollusele vastu peavad?! Millal juhe kokku jookseb, kuidas siis käituvad, kui kergesti on mõjutatavad ja juhitavad?

Andke mulle kirvest!

teisipäev, 5. juuni 2012

Гном и дом


Miks see mul täna meelde tuli, ei tea, aga otsisin üles ja oh, kui hea... Võibolla sellepärast, et kodumõtted ikka aeg-ajalt tulevad ja see on just sihuke kodune onnike.

Pisut kahju on ainult sellest, et eestikeelset versiooni ei leidnud.

Teine lugu, mis ma tunnen samamoodi ennast kõnetavat on järgmine:

Ma parema meelega oleks siiski päkapikk, kui leopard...

Võibolla olengi valesti teinud, et onni ja maja taga olen ajanud, äkki peaksin hoopis pesa jaoks sobiva võsa või puuõõne leidma, nagu lendavad olevused üldiselt teevad?

pühapäev, 3. juuni 2012

Aike

Mingi taud tabas meie maja. Kõigepealt Lagle, kes läinud esmaspäevast kodus on olnud ja niipea, kui tema vähe kobedamaks sai, mina kohe ära kukkusin. Eile olin üsna koomas, täna juba seisan jälle püsti! No mida tahtagi, kui ilm väljas on just viirushaigustele parim - soe talveilm. Homme oleks hädasti vaja juba elus olla.

---

Vahepeal, kui Laglel enam palavikku polnud ja mul veel polnud, vedasin tütrekese juuksurisse. Pikad juuksed kadusid nigu niuhti juuksuri prügikasti, plika on nüüd poisipäine, punasteriibuline. Ise käisin pisut varem pügalas, nii et kunagi triibutatud salgud täppideks said. Kallim vaatas ja ütles, et neil olla olnud kunagi täpselt selline täpiline kana... Panime nüüd Laglega pead kokku, vaatasime peeglist ja naersime - punapea ja kanapea!

Kõige ootamatum oli aga see, et Lagle ei näe enam sugugi väike välja, nüüd on juba täitsa neiu ja samal õhtul peale juuksurit läks riidekapp sorteerimisele - mitte midagi ei ole selga panna!

Nii nad kasvavadki. Vahetevahel üsna märkamatult, siis aga äkki, pauguga.

---

Ja kuidas nad veel kakelda oskavad! Lastest ikka räägin.