neljapäev, 31. juuli 2008

Tehtud töid teistele näha

Eile öösel istusin üleval ja tekitasin blogigaleriid. Et midagigi oleks. Paljud toredad asjad on paberkandjal jäädvustatud, aga üht- teist ikka leidsin, mida avalikult üles riputada. Koduka tegemine võib küllalt keeruline olla, kui ise ei oska ja raha ka liiast pole välja käia. See on piisavalt suur nikerdamine, et seda niisama heast tahtest tegema hakata. Mari ju ootab oma juba üle poole aasta, see on tal sealjuures küllalt korralikult tasustatav. Ootan huviga, mis sealt lõpuks tuleb.

Homme on kontsert Jõhvi kontserdimajas, peale seda kohe koorilaagrisse.

teisipäev, 29. juuli 2008

Istun vaikselt

Vana hea depressivne nõutus on mind vallanud. Istun siin Elvas ja ei taha midagi teha. Õnneks on tulemas koori kontsert Jõhvi kontserdimajas, selle järgi kohe koori laager Häädemeestes ja mõni päev hiljem Varbola puu takkajärele. Nii et liikumist õnneks on. Suvel peab olema maal, mitte linnas. Vabadust, avarust ja õhku! Ja mõni rästik, peoleo ja kärnkonn käivad asja juurde. Parmud võiks olemata olla, aga nad ei jõua rikkuda suurt helisevat suve. Nii, et olgu pealegi.

Eks näis, mis elu toob. Milliseid laagreid, kontserte ja sõpru välja ilmub. Istun vaikselt ja vaatan.

esmaspäev, 28. juuli 2008

Teateid kaugetest lõunaosariikidest

Tagasi Siksäläst, selleks korraks. Leidsime oma õuemaal vanas risuhunnikus 2 rästikut. 1 neist vist emane, enne kui neid õuealale 20 sai, hävitasin risuhunniku. Loomakesed olid loodetavasti nii targad ja lahkusid. Näinud neid enam pole. Enne vaeste rästikute korterist väljaajamist portreteerisin neid, ehk saan siia ka mõne pildi...

Ehitasin oma väikeste valgete kätega uue peldiku, tõin ka ise materjali. Suurepärane saavutus - toppida sedaani max 2,65 m lauad - tehke järgi. Kõik uksed olid sõidu ajal kinni. Aga haamrit ja naelu ei taha enam tükil ajal näha. Minu esimene ehitis...

Lammutasin ja hävitasin vana jõleda ja täiesti arusaamatus kohas oleva peldiku ja ajasin augu kinni.

Õppisin vikatiga niitma. Asi vajab veel harjutamist, siiski on hea tunne, saan hakkama.

Tegin selle kõige kõrvalt veel ka koguni kujusid, oh imet. Vähe küll, aga siiski. Võrdlusena ütlen, et kujude saagimine (kui mass pole liiga suur) on kergem füüsiliselt, kui eelpoolmainitud tegevused. Isegi allikast 2 ämbrga vee toomine on raskem.

Nüüd olen Elvas tagasi ja kõik on äkki nii väike, kokkusurutud ja umbne... Lastel on hea meel, nemad saavad sõpradega koos olla. Aga minul pole eriti vahet, seal on ka sõpru. Aga avarust ja rahu, võimalusi ja linnuhääli on seal küll rohkem. Vähemalt suvel.

Hinge on jäänud kripeldama üks küsimus : kus on kõik kõlblikud mehed? (Sõpradel oli täiesti vastuvõetavaid vabandusi...) Miks ma üksi peldikut ehitasin? Miks mul polnus vajalikul hetkel kedagi abis kuju püsti ajamas, nii et mul liigsest pingutusest mitmed liigesed valutavad? Või on viga minus, et ma ülejõu toimetusi ette võtsin? Ootan Siksälässe mõnikümmend kilo lihaseid. Noh nii umbes alates 70 kilost kuni ehk 100ni välja, kui on ikka efektiivsed lihased. Ja aju nende küljes peab ka korras olema...


Kirjutasin ka Siksäläs mõned mõtted, panen need siia.


24. juuli, neljapäev

Vaikus, rahu. Üksildus. Teadmatus. Hirm muutuste ees. Hirm selle ees, et midagi ei muutu. Algava depreka tunnused.
Ma tahan, et keegi mind aitaks. Lihtsalt füüsiliselt, prahti koristada, kuju püsti tõsta jne. Miks peaks keegi mind aitama? See on minu enda asi, kuidas ma siin hakkama saan. Kellelgi pole kohustust mulle appi tulla.

Ma kardan, et pean siiakanti kolima, samas kardan, et jään igavesti Elvasse kopitama. Kardan stagnatsiooni. Lootus vaheldub lootusetusega, mõnikord sekunditega. Tunnen puudust inimlikust lähedusest, sõbralikust vestlusest, patsutusest õlale...

See koht siin on näidanud mulle oma mitmekesisust, erinevaid meeleolusid. Küllap näitab veelgi. Vaikus. Ootus. Hirm. Mitmed erinevad hirmud - hirm looduse, hirm inimeste ja lõpuks hirm enda ees. Millegipärast on tunne, et seljatagune on kaitsmata. Hirm rästikute ees, see ongi hirm looduse ees, sest muud ähvardavat loodust siin otseselt pole. Hirm jääda võõraks selle kandi inimeste hulgas, hirm mitte kohaneda.

Ma ei tea, mis on see suund, kuhu minna. Mis on see, mida ma teen piisavalt hästi, et see mind ära elatab. Ja toob rahu(ldust).
Imekaunis koht, nii perspektiivitu tunne? Kõik mõtted viivad küsimuseni: mis on üldse elu mõte? Sest sellest vastusest sõltub justkui see, mida teha edasi.Aga see on vist näiline. Elul polegi mingit mõtet. Enamus olevusi siin võitleb oma olemasolu nimel, nii ka mina. Küllap ma sellepärast veel olengi siin olemas, et kõige suurem tung üldse on tung olla olemas. Elu mõte on elamine. Kõik muu on teisejärguline. Selles teises järgus tuleb küsimus, kuidas olla õnnelik. Kui elementaarne rahulolu eluga on puudu, on avatud võimalus destruktiivseks käitumiseks enda suhtes. Elementaarne rahulolu (mis erinevate inimeste jaoks võib hõlmata mitmeid erinevaid asju) on puhver suure tundmatu oma olemasolu eest võitleva maailma ja indiviidi vahel. Maailm on mõistatuslik ja müstiline, inimmõistus ei küüni seda mõistmagi, kui suur ja kui tundmatu see tegelikult on. See on vägagi rahutukstegev mõistmine.
Niisiis on inimese Suureks Ülesandeks, selleks, et ellu jääda, teha valik, mida näha ja mida mitte, selekteerida ja kategoriseerida, süstematiseerida see, mida on valitud näha ja luua sellega kujuteldav turvalisus. Oluline oskus on ka unustamine. Inimene, kes ei oska põhjalikult unustada oma maailmapilti mittesobivat, võib ise endale ohtlikuks muutuda. Õnnis teadmatus ja piiratud infohulk teevad maailma käsitletavaks. Sellepärast tihti juuakse ja tarvitatakse veel nii mõndagi unustusse viivat.
Hetkel ma ei teagi, kas mind teeb rahutuks liigne või puuduv info.

Vari on langenud mu pooleliolevale tööle, lähen saagima.

reede, 11. juuli 2008

Tuli takus

Pakin nii, et tolmu lendab. Jälle Siksälässe minek, millegipärast on auto juba asju silmini täis. Inimestele vist eriti ruumi ei jää. Eks näis. Labidast alates tuleb eluks vajalikud asjad ju sinna vedada.

Õhtuks peaks idee järgi olema juba ammu kohal, asjad lahti pakitud, sisse elamine alanud.

Paluks kummist autot, ja et võtaks vähe kütet ja minimaalselt varuosi. Muud nagu ei oskagi hetkel tahta...

esmaspäev, 7. juuli 2008

Suvemaa

Tagasi kaugelt lõunast. Seal on ka suvi. Vastseliinas on vaieldamatult suvi ja Misso-Massomaal on veel rohkem suvi.

Vastseliina puupäevad möödusid sama toredalt, kui eelmisedki sarnased üritused, võibolla pisut unisem oli. See-eest Siksäläs oli tunduvalt sündmusterohkem. Jõudnud kohale, avastasin, et Misso noortekeskus on välja kolinud oma kodinad ja ma olen ilma elektriliste söögitegemisvahenditeta (sh. minu isiklik veekann oli lahkunud). Ja puurkaevu pumba juhe on ribadeks niidetud. Muru on hästi niidetud ja pumbajuhe ka. Niisiis - allikale! Tee allikale oli isegi natuke olemas, nõgeseid ja naate täis ja läbis ka kohati põdrakanepi džunglit, aga leitav. Vesi käes, algas ülesanne saada vesi kuumaks, selle tarvis oli majas üks minu vana plekist kopsik ja õue peal lõkkease. Hämmastavalt palju aega võtab mugavustega harjunud inimesele lõkke peal tee ja pudru tegemine. Samas kopsikus.

Ülejärgmisel päeval tuli ingel Valjo, suur paks mees, aimatavad tiivakesed selja peal heljumas ja tõi elektripliidi ja veekeedukannu. Aimates, et kaevu niipea korda ei saa, küsisin vikatit allikaraja niitmiseks. Selle tõigi järgmisel päeval teine võibolla ka ingel, ei pannud tähele kohe, Pindis. See olla tõeline defka, ainuke vikat terve Misso peale. Varahommikul tõttasin naate ja nõgeseid materdama (sest niitja ma teab kui professionaalne pole). Paarkümmend meetrit enne allikat tulid mind äkki herilased suskima ja ma tormasin, vikat järel lohisemas kodu poole. Ainult 4 pistet. Ja ainult paaritunnine kohalik paistetus. Pole viga. Olen suhteliselt mürgikindel.

Siis tuli Pindis, lappis kokku pumba juhtme ja - vett ikka ei saanud, sest pumba voolik oli millegipärast tervenisti kaevus... Ja pump ei taha välja tulla... Saaga jätkub kunagi hiljem. Allikas on ikka väga armas.

No ja kunagi jõudsin ka Elvasse tagasi, astusin siia korterisse, nagu poleks siin kunagi olnud. Muidu oli normaalne, ainuke häiriv asjaolu oli vähene valgus. Valgustusega tuleb midagi ette võtta enne talve. Soovitan käia inimestel vahepeal mõneks ajaks kodust ära, tagasi tulles on kodu mõneks ajaks hoopis uus...

Ja veel üks rõõmustav sündmus - eile sündis hulk väikseid gupisid. Mitu täpselt, on veel selgitamisel.