laupäev, 25. veebruar 2017

Samblikest ja armastusest

Päevad pikenevad silmaganähtavalt, valgust ja rõõmu tuleb järjest juurde. Tervis ... no nagu oleks (ptüi-ptüi-ptüi!). Tööl küll ei taha eriti käia, aga muidu pole väga vigagi. Juba prantsatas minu valdustesse tonnine jalakapakk, millest on vaja maikuuks Rannu kanti jälle üks pink uuristada ja. Elu läheb jälle huvitavaks.

Käesolev talveperiood on käsitöö poolest õige kehv olnud, aga natuke oleme Laglega katsetanud ja nokitsenud. Sammalt, samblikke ja muud pisifloorat tahaks selles võtmes edasi näppida 😏
 Mingil imelikul kombel reageeris kristallvaigu keemia hariliku korpsambliku (Xanthoria parietina, kui ma ei eksi) kollasega ja tekkis punane toon. Ühel teisel katsel läks täiesti punaseks, kollast enam näha ei jäänudki. Põnev! Kahju, et ma keemias nii tumba olen, tore oleks teada, kuidas sihukesed asjad juhtuvad.
 Samblasüda. Liiki ei oska nii äkki öelda. Harilik palusammal? Ei anna pead.
 Puishortensia õhuliseks kulunud õied.












Väike näputäis värskeid jubinaid.

Üks samblik muutis veel värvi - originaalis oli täiesti hall, aga vaigu mõjul muutus kollaseks. Nime ei oska nimetada, võib olla mõni rihmsamblik. See-eest habesamblikud (pole veel jõudnud pildistada) jäid kenasti oma tooni, kui ehk siis läksid pisut tumedamaks. Lusti kui palju!




Aga ega meil siis ainult sammalde ja samblikega ei mässata. Vahel ikka püütakse ka mõnda raamatut lugeda.
Pildil raamat "Armastus on", Leo Bormansi kogutud artiklid armastusetundjatelt-teadlastelt kogu maailmast. Ja loomulikult on pildil väga armastusväärne lugeja.

Raamatutega on ka sel aastal kuidagi kõhnalt, no ei jõua... Mis teha, kui enamus kättesattunuid pole mitte jutukad, mis kiiresti edenevad, vaid populaarteaduse ja muidu teatmeteoste žanrist.

Aa, üks uudis veel. Käisin esimest korda Cinamonis kinos. Emaga. "November" oli vaja ära näha. Ema küll nurises natuke, et miks need näod nii tahmased pidi olema ja riided räbalad, et kas ilusamat pilti poleks saanud? Ja et kas alguse kratikõnnitümpsud pidid nii kõvad olema? Vanainimesel on kõrvad hellad. Aga mulle meeldis. Olen juba päris mitmeid arvustusi lugenud, Marcalt ja Tavainimeselt, teisteltki. Ja kuna mul ei jää muud üle kui nõustuda, siis ma ei hakka nende sõnu üle kordama. Ilus oli. Vaataks veel, jah. Isegi see armastuse valu oli ilus. Lausa tuli meelde, kuidas ma ise kunagi olen armunud olnud - tundub, nagu see kõik oleks väga ammu olnud. Inimese mälu on lühike. Ja kui ma siis kinost tulles Tagatalu poole sõitsin, läbi tuisu, üle Kambja mäe, vaatasin kaugeid kalbeid värvivaeseid ja imekauneid vaateid, oli tunne, et film kestab ikka veel. Jah. Hea. Väga hea. Minge vaatama.

Ps. Pildid on Lagle klõpsutatud.

laupäev, 18. veebruar 2017

Tervisi teisest ilmast

Ei, minuga ei ole midagi juhtunud. Peale selle, et olen teinud tööd ja siis veel tööd ja peale selle veel tööd. Ühel imelisel härmahommikul (ilm oli siis täiesti teine, vt. pealkirja)


võtsin tööle fotoka kaasa ja pildistasin sõbrad üles.



  Kondirobi oli olemas juba minu kooliajal, käsi ja jalgu ja päid oli tal siis rohkem. Plastirobi on tema kõrval veel õige noor. Kui paljudes Eestimaa koolides on veel alles päris luukere? Päris-päris?


Siit tuleb päris pikk kondiseeria, traate ja pliiatsiga peale kirjutatud spikreid ka, ärge siis pahandage. Ma kaldun arvama, et sedasorti õppevahendid on tavakoolides väga haruldaseks jäänud ja sellist pildiseeriat ei näe iga päev.

 Mehed, kas teil traati on?
Seitsmes lüli, kaelakont.
 Viies ribi. Seitsmes ka. Tõenäoliselt kunagi ammu mõne õpetaja poolt märgitud.

 Rinnak.
 See pliiatsikiri tundub olevat aastakümneid vana. Jupp vaagnat.
 Selgroog on üsna hõredast materjalist.
 Alulised nimmelülid, kokkukasvanud ristluulülid. Saba on puudu.

 Abaluu ja selle ladinakeelne spikker.


Kohe näha, et vanad sõbrad.

Tuleb tunnistada, et vaatamata puuduvatele kehaosadele on päris Robi ikkagi palju huvitavam.

----------


Vahepeal on mul õnnestunud aasta vanemaks saada. Aga aega seda tähistada pole olnud. Loodetavasti jõuan tähistamise ja puhkamiseni enne, kui minust sarnaseid kunstfotosid teha oleks võimalik.

kolmapäev, 8. veebruar 2017

Miks minnakse haigena tööle?

Sest koju jääda ei saa. Asendan sel nädalal jälle haiget kolleegi (kes oli ikka sunnitud lõpuks sinise lehe võtma, pikaleveninud bronhiit või mis iganes...) ja eile hakkasin töö juures oksendama. Võeh. Kui tütar ei oleks mul abis olnud, oleksin pürsti sinnasamma õpetajate toa nurka pannud ja koju tulnud. Aga kuidagi said need miljon klassipõrandat ikka pestud ja võimla ja...

Nüüd olen maganud ja maganud ja maganud. Ja pean jälle tööle minema. Minemata jätta ei saa. Sest kedagi asendama võtta ei ole, kuigi see ei peaks olema minu mure, vaid ülemuste mure. Kõik töötajad, kes on võimelised lisakoormust võtma ja haigeid asendama, juba teevad seda (ja on ärakukkumise piiri peal). Ja haiguslehte ka nende 2-3 päeva pärast võtta ei taha, mis paranemiseks kulub. Haigusleht on kahjulik.

Kui ma jätaksin praegu minemata, oleks homme kisa suur. Mis sest, et paar paberitükki paberikorvis ja kolm liivatera põrandal ei ole veel kedagi ära tapnud.

Ma vaatasin, et pole siia ammu midagi kirjutanud. No mis mul ikka kirjutada on, muudkui vehi lapiga. Küll on politseimajas vaja nädalakene puhkust anda, küll koolimajas taud lahti...

Häid asju on ka ikka olnud. Näiteks Iisraeli barokkorkester Barrocade oli nädal tagasi Vanemuise kontserdimajas väga äge. Aitäh Urve ja Pille!

Aga nüüd ma rooman töö poole. Oh kuidas ei taha.