Reede, 24. september 2010

Pööripäev

Eile algas sügis. Ühtlasi oli kuu nii armsasti täis.

Olen juba hulk aega maadelnud süveneva masendusega. Teadnud, et lahendus on kusagil käeulatuses. Ja mina olen lihtsalt pime. Otsinud vastuseid raamatutest, ruunidest, unedest, juhuslikult kuuldud lausekatketest, iseendast...

Kolm päeva tagasi hakkas midagi lõpuks kuidagiviisi hargnema. Eile tuli esimene valguskiireke hinge. Ma olingi pime. Mitte midagi pole katki olnudki peale mu oma emotsioonide.

Iga asi omal ajal.

Või natuke hiljem.

----

Üleeile oli sünnipäev ühel vahval vanamehel, kelle juures marke vaatamas käisin ja kes kevadel meie hulgast lahkus. Minu jaoks elab ta ikka veel kusagil edasi, nii elavalt on meeles, kuidas ta viimasel kohtumisel mulle ütles: "Järgmine kord, kui sa tuled..." Ja mina... ei leidnud seda aega. Kahe kuu pärast ei olnud kellelegi enam külla minna.

Ma usun, et me kohtume kunagi veel kindlasti. Kus ja mis viisil, see ei olegi oluline.

Veel oli sünnipäev (kuupäevaga on küll segased lood - eri dokumendid räägivad eri juttu) mu armsal vanaemal, kes suri juba 19 aastat tagasi. Temaga kohtun ma mingil viisil iga päev - tema elab minus üsna otse edasi - olen talt nii mõndagi pärinud, alates käte kujust ja lõpetades perekonnaalbumitega.

----

Igatahes - valgust, armas rahvas! Nüüd läheb pool aastat, enne kui päev jälle ööst pikem on.

Kommentaare ei ole: