Neljapäev, 1. juuli 2010

Vastseliina

Vastseliinast tulin juba mitu päeva tagasi. Hing muidugi jäi veel mõneks ajaks, alles nüüd hakkab siia mulle järgi jõudma.

Raivo, hää inimene, laenas mulle saagi (12-aastase poja saag, ega mulle naisterahvana muu ei kõlbagi, kui laste saag). Mina punusin pooleteise päevaga ühest puust valmis kaks liblikat ajamas teineteist taga. (Pildid tulevad)

Istusime kambaga pea hommikuni üleval ja vahtisime püstkojas tuld. Sinna juurde, nagu peab, ikka trummid ja seekord ka inimhääled - Altnurme Toomas tahtis meid (Konguta koori kolmeliikmeline esindus) koguni koju viia ja puuri panna, et me talle veel laulaksime. Aga siis hakkas ta ise ka laulma.

Aeg kihutab õudse kiirusega, kusagil ajusopis on juba koitmas mõistmine, et suvi on käes. Ja - oh õudust - läheneb juba poole peale! Arvata võib, et ma varsti leian, et eluga sama lugu on.

Kummaline, kuidas suvi lippab enneolematul kiirusel, aga nii mõnigi teine asi, mis võiks vähe kiiremini liikuda, paistab olevat surnuks külmunud. Kas kannatlikkus on ikka voorus?

Kommentaare ei ole: