Olen ikka imestanud, mis mind siin ikka veel kinni hoiab? Võibolla on asi selles, et miski on tegemata? Rahu selle kohaga on saavutamata. Vahel mõtlen, et võibolla saan siit minema alles siis, kui suudan tunda kahjutunnet - vaadata tagasi magusa nostalgiaga. Leppimatus ja vastumeelsus hoiavad samuti lõksus.
Objektiivselt vaadates on see ju suht hea koht. Vastumeelsus on ainult mu enda sees...
------
Kassile sai nimi pandud (mis ei tähenda, et see ei võiks muutuda). Kõik kõrgelennulised ja aristokraatlikud nimed said välja praagitud, sest tuttavate kassidel on juba samad nimed. Jäi Põrr, sest see kiiss on võimeline nurruma praktiliselt kogu aeg. Ja vanale kõutsile sobib Põrr ka, erinevalt Tupsust, mida Lagle panna tahtis, pealegi on naaberkorteris juba üks noor pärsia Tups.
Piltidel Põrr ühepäevasena ja peaaegu kuuvanusena. Leidjaks ja nimepanijaks on Kaur, kelle nägu teadjate väitel kass ka on. Meelevaldseid järeldusi ei maksa vist siiski teha...
4 kommentaari:
iffand kui nunnu põrr....
Nii armas kassike! Ja tublid kasuvanemad muidugi ka, et ikka kassibeebit toita ja katta võtsite!
No mis meil üle jäi, kui mina töölt koju jõudsin, olid lapsed teda juba öö otsa hoidnud, oma oli juba.
Endal on ka hea meel. Algul oli küll hirm, et nii pisike ikka... Aga nüüd on juba tubli kassilaps, õpib hüppamist ja külg ees jooksmist, tagumised jalad kipuvad ikka esimestest kiiremini käima...
Ja hommikuti, kui ma veel unine olen ja tukun, ronib kõrva peale nurru lööma või muidu kaissu. Nagu oma laps!
Nunnu punnu traatkarv
Arva, mis on selle kommi kinnitussõna? - "Perse"!!!
Postita kommentaar