teisipäev, 10. august 2010

Kodust

Olin jälle 24 tundi jutist tööl. Elektrivabas asutuses, samal ajal oli sees rahvusvaheline lastelaager... Mässasin bensiini ja generaatoriga, et pumbamaja töötaks, jagasin pimeduse tulles küünlaid, suhtlesin umbkeelsete slovakkidega ja mitte nii umbkeelsete venelaste, lätlaste ja eestlastega, müüsin snickerseid, kartulivahvleid ja kellukese limpsi ... Hommikul kojusaamine venis, tunnike üle aja tundus juba üle igasuguse mõõdu. Ja - jõudes koju tundsin esimest korda rõõmu, esimest korda ei hakanud see maja kohe vastu, isegi natuke nagu kodune tunne oli! Hämmastav... Ma juba arvasin, et see on täiesti lootusetu koht. Samas, muidugi, miski ei kindlusta, et see emotsioon mingilgi kujul säiliks. Äärmise tõenäosusega kaob eriti jälgi jätmata.

Olen ikka imestanud, mis mind siin ikka veel kinni hoiab? Võibolla on asi selles, et miski on tegemata? Rahu selle kohaga on saavutamata. Vahel mõtlen, et võibolla saan siit minema alles siis, kui suudan tunda kahjutunnet - vaadata tagasi magusa nostalgiaga. Leppimatus ja vastumeelsus hoiavad samuti lõksus.

Objektiivselt vaadates on see ju suht hea koht. Vastumeelsus on ainult mu enda sees...

------

Kassile sai nimi pandud (mis ei tähenda, et see ei võiks muutuda). Kõik kõrgelennulised ja aristokraatlikud nimed said välja praagitud, sest tuttavate kassidel on juba samad nimed. Jäi Põrr, sest see kiiss on võimeline nurruma praktiliselt kogu aeg. Ja vanale kõutsile sobib Põrr ka, erinevalt Tupsust, mida Lagle panna tahtis, pealegi on naaberkorteris juba üks noor pärsia Tups.



Piltidel Põrr ühepäevasena ja peaaegu kuuvanusena. Leidjaks ja nimepanijaks on Kaur, kelle nägu teadjate väitel kass ka on. Meelevaldseid järeldusi ei maksa vist siiski teha...

4 kommentaari:

Morgie ütles ...

iffand kui nunnu põrr....

Kudzu ütles ...

Nii armas kassike! Ja tublid kasuvanemad muidugi ka, et ikka kassibeebit toita ja katta võtsite!

Lendav ütles ...

No mis meil üle jäi, kui mina töölt koju jõudsin, olid lapsed teda juba öö otsa hoidnud, oma oli juba.

Endal on ka hea meel. Algul oli küll hirm, et nii pisike ikka... Aga nüüd on juba tubli kassilaps, õpib hüppamist ja külg ees jooksmist, tagumised jalad kipuvad ikka esimestest kiiremini käima...

Ja hommikuti, kui ma veel unine olen ja tukun, ronib kõrva peale nurru lööma või muidu kaissu. Nagu oma laps!

kaaren ütles ...

Nunnu punnu traatkarv
Arva, mis on selle kommi kinnitussõna? - "Perse"!!!