Teisipäev, 28. veebruar 2012

Psühhedeelne

Sain üle hulga aja fotokat näppida, laenasin nimelt meie juhatajalt aparaati, et üles tähendada mõnigi lumehelbeke siit akendelt. Enne, kui need ära sulavad (koristajate hoolsate käte all). Nägin nende lõikamisega enne jõule mitu päeva vaeva. Pildistasin siis mõned, milleni ulatusin. Laadisin pildid siia arvutisse, vandusin, et ilm nii hall oli (ja pildid kehvakesed...), aga urgitsemise peale andis siinne kompuuter siiski kätte mingisuguse pilditöötlusprogrammi. Nokkisin, parandasin, vaimustusin, kruttisin veel ja veel ja veel... Ja välja tulid sellised lumehelbekesed:


Lasin meie jõulupeol kõigil valida välja lemmikhelbe ja ennustasin selle järgi neile uut aastat. Kusagil siin on üles võetud ka minu lemmik. Milline, kas oskad arvata? Ja mida sa selle põhjal mulle ütleksid?

Hing ihkab värve. Päikest, sula, kirge, sära... Ma olen viimase otsa talvest maha maganud, pisut positiivset ergutust kuluks hädasti ära.

Kolmapäev, 22. veebruar 2012

Väsinud

Ei tea, millest, aga viimastel päevadel on olnud tappev väsimus. Õnneks on olnud ka töölt vabad päevad, mille lootsin rõõmsalt maalides mööda saata, aga... selle asemel magasin. Siis sõin natuke, uimerdasin, magasin, magasin, magasin. Ei jaksanud isegi raamatuid lugeda ega heegeldada. Hädavaevalt sai poes käidud piima-leiva järel, et siis koju komberdada ja meelemärkusetult voodile kukkuda...

Võimalik, et viimastel päevadel on minu madalapoolne vererõhk teinud koostööd madalrõhkkonnaga.

Täna olen tööl, veel ei ole leti taha ümber kukkunud. Õhurõhk on vist ka pügalakese tõusnud...

Kummaline, ikka veel imestan, kuidas füüsiline olek psüühilisele mõju avaldab. Ärksas olekus jaksan teha neid asju, mis rõõmu teevad ja elu on ilus ning lootusrikas. Aga väsinuna ei jaksa enam midagi, isegi loota, et homme on ilus ilm ja kui täna maalida ei jaksa, siis homme jaksan... Väsinuna jääb lootusest järele ainult suur põhjatu pime sügavik.

Valgust ja soojust, muud ei oska praegu tahtagi.

Pühapäev, 19. veebruar 2012

Padjakas

Padjaklubi kõhn aga järjekindel koosolek on Kudzu pool jälle teoks saanud. Kohal oli peale minu ja Lagle ka Morgie ja Aivar.

Sõime, sõime, sõime. Lammas, kana, karukonserv... TORT. Siis kasutasin juhust ja Kudzu valdustes olevat kerilauda ja kerisin kaks vihti värskelt ostetud villast lõnga keradeks. Ja heegeldasin ikka mõned read kampsunit edasi ka. Morgie heegeldas närvirakke ja Kudzu tikkis. Tütrekene koukis taskupõhjast kaardipaki välja ja sundis meid kõiki kordamööda temaga kõigi muude tegevuste vahelt kaarte mängima. Selle peale võtsin välja ka oma uued imeilusad Crystal Tarot kaardid ja lehvitasime nendega ka, aga tulemusi eriti ei mäleta (ehk on Kudzul parem mälu?). Tunduvalt rõõmurikkam ja meeldejäävam oli spetsiaalne Oraakli Raamat. Aivari küsimusele, kas ta saab parema töökoha, käratas see ülbelt: ärge olge nii naiivne! Sama vastus tuli ka Kudzu tagasihoidlikule küsimusele, kas nende pere valdustesse saab lähiajal korralikum auto? Ilma püüdsime ka sellega ennustada, raamat ütles, et ei jää muud üle, kui improviseerida... Päris täpselt ei saanud aru, kas improviseerib ilmavana või tuleb meil improviseerida näiteks riietuse või kütmisega? Küsisin, kas ma võin Kudzu juurde ööseks jääda (raamatult, mitte Kudzult!) ja raamat vastas: ainult siis, kui te hommikul endast lugu peate! Hommikul oli viimaseks tilgaks karikas see, kui enne lahkumist küsisin, kas ma hakkan juba minema? Raamat käratas vastu: jah, aga keegi püüab selle vastu töötada! Nojah, kes see teine, ise ikka, Kudzu juures oli tunduvalt hubasem, kui väljas. Tõsi.

Meenub ähmaselt veel, et Aivar pidi vahepeal suurest naerust kõhuvalu saama, aga mis selle põhjustas?

Kui uksest välja jäisele trepile astusime, hõikas Kudzu veel järele, et ärge siis libustuge! No me püüame, raske on, aga me püüame!

Neljapäev, 16. veebruar 2012

3x12

Eile oli järjekordne tähtpäev. Kõigepealt sai hommikul kõvasti kallistatud - pole paremat kingitust, kui teada, et kellegi südames on ka minul koht. Seejärel, rõõmsas leebes meeleolus, läksin Tartusse Žanna juurde ja kinkisin endale laavakivimassaaži. Sõnulseletamatu ja kirjas kirjeldamatu kogemus... Kuidas need leebed ja pehmed puudutused saavad nii üdini läbi raputada? Igatahes oli see iga kulutatud senti väärt ja rohkemgi veel. Sõitsin pärast koju ja tundsin, kuidas varbavahed naeravad :)

Õhtul avastasin, et facebookis, kus ma ise just ülearu aktiivne pole, oli tulnud ligi 70 õnnitlust! Hämmastav! Õnnitlus klassiõelt, kes tänaval vastu tulles haruharva mokaotsast tere raatsib öelda...? Õnnitlusi teretuttavatelt, kes üsna juhuslikult sinna sõprade hulka on sattunud (päris võõraid mul seal minuteada polegi)? Einoh, tore on õnnesoove saada, muidugi. Lihtsalt see on natuke naljakas, et kui me juhuslikult näost näkku kohtume, jääb suhtlus küll hoopis reserveeritumaks. Ei mingeid lennukaid luuletusi, kuumi kallistusi.

Tore oli muidugi leida õnnitlus Marcolt, kes ühtlasi meenutas, et me oleme kunagi isegi koos tudengitele joonistamise tarbeks modellid olnud - issanda loomaaed on kirju, seda ka minu sõpruskonna hulgas. Sama kena oli leida vanade sõprade kaastundeavaldused ja pikk arutelu, mitu aastat on siis lõpuks ikkagi pensionini jäänud?

Aitäh, tegelikult need head soovid siiski liigutasid mind - isegi siis, kui ma ei saa aru, miks inimene, kes neti kaudu kuumi kallistusi saadab, tänaval must mööda vaatab. Eks see ole rohkem tema probleem.


Ühtlasi meenutagem, et kevad ei ole enam mägede taga, selle tähistamiseks virutasin netiavarustest ühe tärkava südame. Ärgem siis unustagem, et aeg-ajalt on väga hea vaadata maailma läbi südame - on see siis kilpjalapung või auk peldiku ukse sees, vahet pole.

Ma tänan!

---

Lisan siia pisikese killukese vanuse suhtelisusest. Žannaga kohtusin esimest korda kaks kuud tagasi väikses naiste ringis, tema tutvustas aroomiteraapiat ja meie põhiliselt kuulasime. Tookord oli tal jäänud minust mulje, kui mitmekordse kõrgharidusega inimesest, haritud ja kõrgete kraadidega naisest, keda oleks huvitav kuulata. See mulje oli tal jäänud ainult väljanägemise järgi, sest ma ei rääkinud peaaegu midagi. Samas - sain temaga kokku ka kuu aega tagasi, Žanna juurest uksest välja astudes kohtusin keskealise mehega. Mees (tema kauaaegne klient) oli öelnud: näe, sul siin tudengid ka käivad... Kummaline on see, et ma ei saa isegi aru, kuidas ma neid muljeid jätan? Tudeng? Professor? Misasja? Tuleb välja, et vanus, intelligentsus, haritus ja sügavus on vägagi subjektiivsed mõisted. Just nagu sümpaatia.

Pühapäev, 12. veebruar 2012

Avatud rada

Läinud aasta eelmaratoni ajal oli siin leti ümber tunduvalt rohkem paljaste kintsude-selgade-tagumike välkumist. Natuke kahju on - ilusaid sporlikke kehasid on ikka kena vaadata. Aga noh - elan üle, minu jätkuvalt armunud silma jaoks ei ole keegi Temast kenam vaadata.

Järgmisel nädalal, päris-maratonipäeval, mina tööl pole. Seekord.

Külm, vana risu, hakkab juba tõsiselt ära tüütama. Muidu poleks ju vigagi, aga auto ei taha vahetevahel käima minna, paraku mõnda kohta jala ei jõua. Samas on nii naljakas jälgida kohandumist - kui esimest korda -15 kraadi oli, oli ikka külm küll. Paljakäsi välja minna ei kannatanud. Siis läks külmaks. Siis läks veel külmemaks. Ja kui korra natuke järgi andis, oli -22 kraadi juba täitsa talutav ja -15-ga võis paljakäsi välja minna. Nüüd näitab õues olevat -7, see on juba peaaegu suvi! Külm ja soe on ikka äärmiselt muutuvad mõisted :)

---

Siinsed Lavazza aparaadid on jubedad. Eile ütles üles üks, täna teine... Samas on nad juba mõlemad käesoleva aasta sees hoolduses käinud! Ropendada tahaks. Miks, miks on see nii, et vajalikud riistad lähevad rikki just siis, kui mõni suurem üritus on tulemas? Seda meelehärmi ei jõua kompenseerida isegi need paar paljast kintsu, mida tänasel päeval näha on õnnestunud. Vanaks hakkan vist jääma, paljad mehed erutavad vähem, kui katkine kohviaparaat...

Kolmapäev, 8. veebruar 2012

Uskumatu lugu

Üldiselt mul oma näo- ega käte nahaga probleeme pole, ainult käreda ilmaga kipub nahk kuivama. Novot, hakkasin siis esmaspäeval (peale kosutavat saunaskäiku) kätekreemi otsima. Või noh, ükskõik, millist kreemi... Mitte midagi ei leidnud. Ainult see tuli meelde, et töö juurde olen kunagi igaks juhuks mingi kreemituubijupi viinud... Huulepalsamit ma ka ei kasuta, sest ma tean - niikaua on hea, kui see peal on, aga kui palsam nahalt kaob, tuleb katastroof. Parem olla ilma ja nahk on selleta harjunud, hoiab ennast ise korras.

Vahetevahel ma ikka mõtlen, võibolla peaks liituma naiste ridadega ja ostma ripsmetuši (ja seda ka kasutama), huulepulga, ruuži, päevakreemi, öökreemi, silmaümbruskreemi, laskma panna ripsmepikendused ja geelküüned... Ja selle koha peal tuleb mõistus koju, ma saan aru, et ma olen ilma küüniste ja kleepripsmeteta ka naine. Isegi siis, kui puudrit pole näol, isegi siis, kui puudrit pole ka kapis, olen naine. Ja mul on küllalt hea nahk, ma ei pea seda enneaegu ära hellitama.

Sellegipoolest tundub isegi mulle, et see on pisut imelik, et mul mitte mingit ihukreemi kodus pole...

Teine uskumatu uudis on, et ma sain sel hooajal juba teise kampsuni valmis. Esimese kudusin, siin näeb pisikesi pildikesi esimesest, heegeldatust. Teise, kudumi, pildistan ka lähiajal üles. Ja kolmanda jaoks on juba lõngad ja idee olemas, võib juhtuda, et ma ületan ennast ja punun ka selle enne kevadet valmis.

Veel juhtus see ime, et ma hakkasin jälle sõlgesid ja märke maalima - seekord mitte enam nii geomeetriliselt jäigalt, vaid vabamalt ja mängulisemalt. Ja suudan muusikat kuulata. Ja kaasa laulda. Ja üleüldse on kummaline tunne, nagu ma oleksin terve inimene, nagu ma polekski hullumaja kandidaat. Juba kolmandat päeva.

---

Tegin üle saja aasta üht vana-vana testi. Olen seda kunagi varem ka teinud, mis siis sain, ei mäleta enam täpselt. Küllap midagi sarnast. Igatahes oli tulemuseks kolme erineva karakteri segu - 56 punkti said Porgand Rauaavastajasson ja Raamatukoguhoidja. Neile järgneb tihedalt kandadel 50 punktiga Nanny Ogg. Et siis... litsakas raamatusõltlasest nõiamoor, kes on ühtlasi erakordselt kohusetundlik kahemeetrine päkapikk? Armastan laulda roppe laule (aga siilile sa ikka...), süüa banaani, täita seadust? Tulistan komasid kirjatüki sisse, nii et lugejal hakkab valus? Kõik võib olla... ;)

Leidsin üles ka eelmise testi tulemused. Kahetsusväärsel kombel on minus vähenenud Vanaema Weatherwaxi osakaal, küllap on minus selle võrra siis rohkem Gythat. Ega ma jah... vooruslikumaks pole muutunud. Tõsi ta on.

Reede, 3. veebruar 2012

Miinus palju

Ilm on just nii külm, et lapsed jäid koolist rõõmuga koju. Ükskõik, mida ma oma korterist muidu ka ei arva, aga külmal ajal pole virisemiseks mingit põhjust. Vesi kinni ei külmu, solk ka mitte (sest see liigub ämbrites ja kondimootoriga), ahi ja pliit on head. Isegi toppimata ja kleepimata aknad ei anna põhjust paanikaks. Põrand on muidugi jahe, eriti välisseinte läheduses, aga selle vastu aitavad villased sokid ja tuhvlid. Veel parem on ronida voodisse (lugema, kuduma, unistama jne) ja kerida jalad teki sisse. Peaaegu paradiis. Alla +17 kraadi pole toas veel läinud.

Jah, eksole, vaatame mis ma siis ütlen, kui suured külmad möödas... Siis ma hakkan seda pimedat, kitsast, arulageda planeeringuga pesa jälle vaikselt vihkama.

---

Hommikul, kui päiksetõusu ajal tööle tulin, näitas kodutermomeeter -34 kraadi. Võibolla valetas. Elektroonika on kahtlane. Ilm.ee ütles siin tööl olevat kõigest -31 kraadi - Elva ilma mõõdetakse siinsamas lasketiirus. Igatahes nina jäi pähe.

Eks näis mis homme hommikul on, kuidas koju jõuan - jääkildudena või ühes tükis?

---

Ei jõua ära kiita villast sõba, seda võiks lausa elupäästjaks nimetada. Tikandid ja narmad on puhta puudu veel, aga sooja hoiab sellegipoolest suurepäraselt. Sobib välisriiete peale mässida, sobib ruumis sees ümber võtta. Ega vanarahvas loll ei olnud. Soovitan!

---

Asjakohane viide:
http://kohalik.wordpress.com/2012/02/03/kahekumne-esimene/