teisipäev, 29. jaanuar 2013

Vaikus. Või siis mitte

Midagi ei ole kirjutada. Kui, siis ainult seda, kuidas kudumine hirmus aeglaselt edeneb, sest selleks on aega, palju aega vaja ja aega mul eriti pole. Ja kui aeg lõpuks tekib, olen juba liiga väsinud. Koon ülepäeva mõne reakese, aga seda on vähe, silmanähtavat progressi ja eduelamust oleks nüüd juba lõpuks vaja.

Tööl on kogu aeg (või vähemalt nädalalõppudel) nagu laulupidu või maraton. Eelmisel tööpäeval (reede) sain lõunat süüa alles kell 5 ja seda ka suutäie kaupa letiääre all. Kausi tühjaks saamine võttis tund aega. Ja kudumiseks ei jää üldse aega! Isegi blogisid ei jõua suurt lugeda! Milline karjuv ebaõiglus! Laenutan muudkui uiske ja suuski ja teen arveid ja muid ebavajalikke asju. Kuduma peaksin selle asemel hoopis.

Nädalavahetusel oli koorilaager. Laulsime kah, lausa terve päev, aga sellest ei ole huvitav kirjutada. Huvitavaks läks pärast, kui rahvas kratsis kaasavõetud pagasist kostüümid välja ja hakati moonduma suguvõsa Pekkis´e kokkutulekuks. Mina olin itimees, kõhukesega nohik, naise tallaalune ja värske vanaisa. Ühtlasi olin just hiljuti avastanud oma intiimse huvi meeste vastu. Teisedki karakterid olid väga võluvad, eriti meeldis mulle neeger Bob, kelle blond tibi oli kahjuks haigeks jäänud ja kokkutulekul ei osalenud. Nii et Bob oli täitsa vaba ja talle sai mõnuga külge lüüa, kui mu kuri naine ei näinud. Rollid saime loosiga ja väga vahva oli see, et üle poolte tegelaste olid juhtumisi tõmmatud vastassoost. Küll oli kena vaadata, millised peaksid naiste rinnad meeste meelest olema! Kõrgel, kikkis, terava tipuga ja kivikõvad! Samas, tuleb tunnistada, et naised oma ümberkehastumisega meesteks nii palju vaeva ei näinud. Nimelt üks oluline kehaosa, mille ümber kogu (meeste, vahel ka naiste) elu käib, jäi mulaažina lisamata. Neeger Bob ütles küll mu küsimise peale, et tema kannab seda kaks tiiru ümber kere.

Mõni tund sai seda nalja tehtud, siis pesin habeme maha ja hakkasin iseendaks. Läksin keset maja lõugavast karaokest võimalikult kaugesse nurka, omaette tuppa ja avasin kaardipõrgu. Ei, mitte kasiino, hoopis kaardimoor hakkas ennustama. Võibolla vahel läbi nalja, aga ma usun, et päris lõpuni naljaks ei pidanud seda siiski keegi, kes sealt uksest sisse astus. Mu ukse taga oli järjekord lausa poole neljani öösel. Ja kaks päeva hiljem kooriproovis tuli mu jutule veel üks, kes oli siiralt pettunud, et tema sellest midagi ei teadnud ja nõudis endale eraldi seanssi. Nii et lõpuks kujunes mu rolliks posija. Eks see vist ongi mu loomus kusagil sügavamates kihtides. Taguda trummi ja kuulata selle vibratsioone, mis läbi keha ja vaimu lainetavad, panna kaarte, mudida kangeid kaelu ja varbaid, maalida maagilisi märke ja kududa kindaid, millel ikka killuke hinge sees on.

Olen viimastel päevadel (ikka jälle järjekordsest raamatust inspiratsiooni saanuna) meenutanud, mis on mind lapsena ja noorena innustanud, paelunud, millest olen unistanud ja mille tegemisest rõõmu tundnud. Ja olen jõudnud järeldusele, et sellist ametit ei olegi olemas. Ma pean selle ise looma ja nimetama.

---

Vahepeal tutvusin natuke ka oma ja oma pere eesnimede ajalooga. Minu nimi tuleneb heebrea keelest ja algkujul on tähendus "arm"* (või siis "halastus"). Veel on see nimi olnud vanas früügia keelepruugis mehenimi ja tähendanud kotkast. Ema on mul (vana-Kreeka) maajumalanna, (Rooma) kevadejumalanna, (Jaapani) riisipõldude valitsejanna ja palju muudki veel. Isa aga on nimetatud vanasaksa pruugi järgi üllaks hundiks, tema isa omakorda oli kuulus hunt. Kes neid on tundnud, teab, kui täpsed need nimed tegelikult olid.
* Sinna juurde on eriti armas teada, et mulle on antud nimi isa esimese koolipõlvearmastuse järgi. Igavesti armas nimi :)

neljapäev, 17. jaanuar 2013

Vandemurdja

Lubasin lahkesti, et ma mingil juhul ei haruta kindahakatist üles. No nüüd on ta igatahes ilusti kerades tagasi ja juba uuesti alustatud ka*. Ikka enda viga - kinnas kippus kitsas tulema ja vana inimene enamasti ei taha kindaid jõuga kätte kiskuda. Ja kui ma juba harutama hakkasin, andsin järele ja keerasin mustri horisontaalseks, lisasin varrastele silmi (nüüd on siis kokku 100 silma) ja katsetan esimest korda kiiluga pöidla kudumist. Natuke kahju on, aga küll ma ükskord teen ka vertikaalmustriga kindad! Kas või kahest poolest, mille saab ju kokku õmmelda. Olen näinud niiviisi kahest poolest kootud peeneid mustrikindaid. Üks vanamemm tegi neid ERM-i müügiks. Ta oli leiutanud ka tagurpidi kudumise, kudus edasi-tagasi, tööd pahupoolega enda poole keeramata. Ja ütles, et see on tema jaoks lihtsam. Kudus kaks poolt valmis ja siis õmbles need nii peenelt kokku, et ainult väga terane silm märkas õmbluse kohta. Oskan tänu tema õpetusele samamoodi vasakult paremale kududa. Parempidi silmad tulevad üsna kenasti, pahempidistega ma ei viitsi siiski jännata, kuigi vajadusel saan hakkama.

*Kõik on Kudzu süü - kui tema võib harutada ja uuesti kududa, võin mina ka!

kolmapäev, 16. jaanuar 2013

Püha kangekaelsus

Mõistus ei ole oma teha. Soovitasin siin veidi aega tagasi üht raamatut - Tahtejõud oli selle nimi. Lugesin, põnev oli, mõtisklesin pikalt-laialt inimese eripärade üle ja eelkõige muidugi iseenda üle. Miks ma ei suuda sundida end mõnda asja tegema? Aga miks ma ei suuda hoiduda mõnd asja tegemast? Kangekaelselt, jonnakalt, pikalt ja põhjalikult?

Võtsin täna ette kindakudumise. Sellesama õige peene kinda, mis pidi olema preemiaks. Ma saan aru küll, et ringjalt kududes läheks kiiremini (isegi on üle mõistuse peenike muster - vardal on 22 silma ja kindad tulevad õblukesema naisekäe jaoks). Ma saan aru, et ka kahe värviga kootud kinnas on ilus ja mustriline. Aga need teadmised ei takista mul valimast võimalikult keerulist teostust - neljal vardal ja toru, aga peo-osa on üht värvi kirju (kõigest 2 lõngaga) ja seljaosa tuleb pikitriipudega mustriga (vöömuster ja servakirjad piki kinnast), 4 erinevat värvi lõngadega ja kokku on lõngad keritud 8 erinevasse nutsakusse. Nii et kogu protsess ei ole mitte ainult edasi-tagasi mustrikudumine, vaid ka lõngade kokkuniplamine, et kinnas ikka kinnas oleks. Tulemus on see, et pool aega kulub lõngade harutamisele - ei taha teised ilusti sirgelt ja sassi minemata joosta. Teine pool aega kulub lõngade omavahel keerutamisele ja kolmas pool* aega siis lõpuks kudumisele. Mustri jälgimine on selle kõige kõrvalt käkitegu. Ometi ei sunni mind vist küll miski vägi seda tööd pooleli jätma või lihtsamat varianti alustama. Vaatamata sellele, et ma sellise tempoga kalli sugulase juubeliks vist neid valmis ei saa. Üldse alustasin kinnaste kudumist mustri alt otsast heegelketilt, randmeosa koon kõige lõpuks (kui on näha, kui palju lõnga ja mis värve üldse alles jäi).

Sealjuures on ikkagi veider, miks nõude pesu ja tolmu võtmine ikka ja jälle nii ületamatult raske on...?

*Ma ütlesin, ilgelt kaua aega võtab, siin võiks ka neli poolt olla. Tervelt sentimeetri suudan tunnis kududa, kui kõik ilusti sujub.

esmaspäev, 14. jaanuar 2013

Mõistatus lahendatud

Vaatasin spämmifiltrist kommentaare ja tuli välja, et enamus neist on tahetud eelkirjeldatud postituse sappa panna. Dormeo madratsid, tahmakassetid jms põhiliselt poolakeelne jamps. Mingil salapärasel põhjusel on spämmirobotid armunud mu uudiste-postitusse. Olgu siis pealegi.

---

Ei ole Poola, hoopis Slovakkia. Üks-ühele klapivad numbrid. Spämm-kommentaare on siiski vähem, kõigest umbes neljandik külastuste arvu kohta.

pühapäev, 13. jaanuar 2013

Preemiat väärt

Keegi maniakk käib järjest ja järjest mu pooleteistaastatagust postitust vahtimas. No mitte midagi erilist seal ei ole ju? Otsingsõnadega pole sinna mindud, aga külastuskordi on üle poole kogu viimase aja statistikast! Uskumatu... Siin peab mingi trikk olema.

Kavandid tehtud, makett valmis, tekst sinna kõrvale ka kirjutatud. Mis tähendab, et ma pole mõnda aega nii vähe maganud ja nii väsinud olnud. Öösel kella kolmeni Mariga maketi jaoks kujukesi nätserdades külastas meid esmaklassiline kiiks, mis tähendab, et isegi kui ei olnud naljakas, naersime ja naersime ja naersime, järgmisel päeval olid kõhulihased hellad. Palju häid mõtteid jooksis ka peast läbi, aga eriti ei mäleta midagi, nagu purjus oleks olnud.* Hommikul puhtaid kavandeid lõpetades ei suutnud käsi enam ühtki enam-vähemgi sirget joont tekitada, igasuguse geomeetriaga oli raskusi. Rabelesime, üks silm kella jälgimas, tööd lõpetada ja Mari ütles, et peale seda jama on mingit preemiat vaja. Mina vastu, et kavatsen kirikindaid kuduma hakata - selliseid eriti peeneid, sugulasele 70. juubeliks. Kinda peale mõni juubilari kodukihelkonna vöömuster ja... (aitäh, Kudzu, idee eest). See ei ole preemia! hüüdis Mari. Aga miks ei ole, ma ju tahan seda teha? See innustab, see huvitab, see tekitab kirge? Ei, preemia olevat midagi teistsugust...

Sellega seoses meenub kunagine preemiareis Piirissaarele. Koolis oli klassidevaheline viktoriin, mina ka võistkonnas ja meie klass võitis. Auhinnatud lapsed (3 parimat võistkonda) kupatati Tartusse, lennuväljale ja metsavahi (või oli see moosiriiul?) peale. Kõige hullem oli see, et meil oli Piirissaarel vahepeatuse aeg ainult 10 minutit... Ma ei ole vist kunagi nii palju oksendanud ja peale preemiareisi olin mitu päeva üsna vilets. Hoidku selliste preemiate eest, ma parem koon! Otsin mustreid, joonistan, kavandan, kombineerin, arvutan ja vaatan lõpuks, kuidas idee materialiseerub.

Seda, kas tehtud pingutus (kavandid jms) ka kõlblikuks osutuvad, näitab aeg. Kui veab, saab veel mõne preemia.

---

Kõigile huvilistele aga annan teada, et meil siin lasketiirus (ehk ametliku nimega Tartumaa Tervisespordikeskuses) on nüüd oma liuväli ja soovijaile ka uisulaenutus. Majas soojas saab uisud jalga kiskuda - jääplats pole siit üldse kaugel.

* Ainult see on meeles, kuidas sõnad moonduma hakkasid. Projekti teemaks pidi olema üks omamaine muinasjutt, meie valisime muinasjutu Teravsilm, Osavkäpp ja Pikkjalg. Või oli see Pikksilm, Teravkäpp ja Osavjalg? Või Osavsilm, Pikkkäpp ja Teravjalg? Või... kuidas nende jalgadega oligi?

kolmapäev, 9. jaanuar 2013

Sibul

Tööd peaks tegema. Üldse ei taha... Selle asemel vahin siin blogisid pidi, lükkan vältimatut viimse hetkeni edasi. Joonistada oleks vaja, aga ma pole niiii ammu joonistanud ja pealegi olen kehv etteantud teemal joonistaja*. Käsi on kinni. Mõte ka. Samas peaks homme hommikuks olema mustad kavandid valmis. Ärge küsige, mille jaoks, küll ma ütlen, kui sellest asja sai. Ja kui ei saanud, siis ei ütle kah.

Hommik algas kerge rändava peavaluga - kulmust meelekohta, siis teise kulmu, seejärel silmapõhja, siis korraks pealaele... Pea on ka ringi käinud, äkilisi liigutusi ei julge teha, ümber võib kukkuda. Mõõtsin siin töö juures vererõhku, et äkki on keldrisse kukkunud, aga ei - täitsa korras oli sel hetkel. Oleks nagu täitsa terve, aga midagi ikka logiseb?

Siis tuli siia ema, oli teisel jalutamise tuju ja seletas kohe asja lahti: maailmalõpu järgselt toimub nüüd kõrgemale tasandile minek ja see võib kohati füüsiliselt ebamugav olla. Nojah. Nuta või naera.

Ühest küljest ütleb mu ratsionaalne mõistus, et see on jama, aga teisest küljest ... maailm minu sees ja mu ümber muutub tõesti. Vaatan ennast aasta tagasi ja see "mina" on väga kaugele jäänud. Pealtnäha pole midagi muutunud, töötan samas kohas, elan samas kohas, virisen üldjoontes samade asjade üle, armuke on ikka seesama, nokitsen hobi korras näitusi ja kujusid teha nagu ikka, autot pole vahetanud ega midagi. Aga see on ainult väline koorik. Sees küpseb juba hoopis midagi muud. Ma ei oska sellest rääkida, sõnadest kipub väheks jääma. Talle olen rääkinud, otsinud aeglaselt sõnu kokku, et kuidagigi mõista anda ja Ta mõistabki. Võibolla ei ole sellel midagi sõnadega tegemist.

Olen ennast taga otsinud, poole elust olen sellele kulutanud (kui mitte kauem). Olen arvanud, et ma olen kunstnik (ma olin siis 3-aastane). Siis olen arvanud, et ma olen tavaline tüdruk, pisut alaväärsem, kui teised. Seejärel olen arvanud, et olen tavaline neiu, veel rohkem alaväärsem ja imelikum, kui teised, millele järgnes tavalise mõõdukalt alaväärse titeema aeg. Järgmine etapp oli absoluutselt silmini alaväärsuse poris siplev tööotsija, kelle põhiline puue oli kunstianne (igas võimalikus ja võimatus töökohas vaadati mind nagu vaimselt invaliidi). See tipnes depressiooni äkilise süvenemisega, kuni jõudsin vältimatult arsti juurde ja sain abi. Siis sai minust alaväärsusega (kohati edukalt, kohati väga edutult) võitlev üksikema, kes ühtlasi avastas, et tahab ikkagi ka kunstnik olla, nagu kunagi 3-aastaselt oli unistanud. Aga ei julgenud hästi. Nüüd on see siplemine viinud mind järjest edasi ja edasi, läbi depreka-mülgaste ja lõputute enesekaevamiste. Vahetevahel on need kaevamised olnud nagu iseendale augu kaevamised, kust on väga raske olnud välja ronida, aga praegu ma ei kahetse. Nüüd ma tean, kes ma olen. Sügaval südames. Ei, ma ei ole kunstnik. Kunstniku-kiht on kusagil pealpool. Ei, ma ei ole ka massöör (kuigi ka see tegevus väga meeldib). Ma ei ole tegelikult isegi ema (karjuge nüüd kõik kooris, et ma olen rongaema). Tütre kiht ei ulatu samamoodi päris südameni. Administraatori kiht on kusagil päris peal, pruun, kuivanud, narmendav. Nagu sibul olen. Ja see kõige keskmine, see, mis sobivates tingimustes roheliseks läheb ja varreks kasvab - idu - on armastus. Kui on armastus, siis ma võin ka kunstnik olla, ema, armuke, massöör, tütar, kes iganes. Aga kui seda pole, siis ma lähen mädanema. Ja ma ei räägi siin ainult armastusest inimese vastu - kuigi see on väga oluline - räägin armastusest elu vastu. Vahel on armastus elu vastu ja armastus inimese vastu üks ja seesama asi.

Juured...? Sibulal on ka juured? Aga kui juurteta sibul soodsates tingimustes on, kasvatab ta endale uued juured. Ei, muretsemiseks pole põhjust. Peaasi, et süda terve on.



Pisikene pidepunkt mu enda sees on leitud. Ümberringi on veel tohutuid alasid avastada - näiteks see, mida ma siis tegelikult teha tahan ja millega suudaksin hinge sees hoida? Ma tahan siit töölt ära minna. Mitte kohe täna, ma tean, et üür tahab maksmist ja poest ilma rahata leiba-piima ei saa, teist sissetulekut mul pole. Aga jah. Siia liiga pikalt edasi jääda on halb mõte. Kõige jõledam on öötöö. Esimesel tööaastal talusin seda millegipärast paremini, aga nüüd on väsimus kuhjunud, vaim nürineb ja säde mu sees kipub tuhmiks jääma. Aeg on uusi karjamaid otsida.

Ei räägi rohkem, isegi palju sai.

*Igavene virin - küll sellepärast, et pole aega joonistada, siis sellepärast, et pole inspratsiooni või on jube väsimus või hoopis sellepärast et PEAB joonistama, ja käsu peale ei taha ma üldse midagi teha... Sundige mind joonistama midagi, mida ma ei oska (ja maha pole ka kusagilt viksida) ja ving ei jää tulemata. Ärge keelake mul virisemist, ma olen seda nii kaua oma elust teinud, see on tuttav ja turvaline...

pühapäev, 6. jaanuar 2013

Veider

See statistika on veider. Vaatan ikka vahetevahel, kes kust ja mida? Ja mis ma näen! Keegi käib ühte poolteist aastat vana postitust lugemas, viimase ööpäeva jooksul juba 30x on kirjas, nädalaga 89x. Oleks seal siis midagi erilist, kompromiteerivat infot kellegi kohta vms aga ei ole ju? Ei ole ka fotosid, üldse ma ei mõista, mida sealt nii palju lugeda on? Inimesed, te olete imelikud. Või kui see on masin, siis armas masin, mida iganes sa sellest kirjatükist ka ei otsi, seda ei ole seal.

Eesmärgid 2013

Uus aasta juba mitu päeva käes, tagumine aeg midagi ära lubada.

Ausalt öelda ei ole ma vist ühegi aasta alguses midagi hirmsasti lubanud... aga no ükskord on ju ometi esimene kord!

Mitte midagi ei tule meelde, mida võiks lubada (ja mida ka suudaks). Võibolla alustada mõnest laialt levinud traditsioonilisest lubadusest?

  • Suitsetamine maha jätta. Kahjuks raskendatud, ma peaksin enne suitsetama hakkama, aga ei viitsi.
  • Kaalus maha võtta. No võiks. Natuke. Aga kuna ma olen hetkel oma kehakaaluga siiski üsna rahul, puudub oluline motivatsioon.
  • Käia 3 korda nädalas jooksmas. Ma vihkan jooksmist ja mu põlved on selleks liiga kulunud, arst keelas ka ära.
  • Lugeda iga kuu üks raamat läbi. Nii vähe?! Nii vähese hulgaga ma ei ole nõus!
  • Olla igati parem ja tublim inimene. Millega võrreldes? Ma olen ka siiani olnud hea ja tubli inimene just nii palju, kui ma olen jaksanud. Ja ma ei saa lubada jaksata rohkem. Üle oma varju pole ka mõtet hüpata - ega kohale ikka ei jõua.
  • Mitte sattuda depreka küüsi. Ilus lubada, aga väga raske teha. Kui see tuleb, siis jälle mingil teisel kujul ja ma ei tunne teda enne ära, kui käes ja hilja. Nii et püüan, aga ei luba.
  • Maalida ja saagida ja joonistada ja... seda ma ei julge lubada. Teen siis, kui võimalus on. Loovtegevus eeldab vaba energia ja aja olemasolu ja seda ma ei oska ette prognoosida.
  • Luban, et jätan tööpäevade vahele taastumisaega. No seda ma olen varem ka lubanud, aga alati ei ole võimalik...
  • Ma luban, et... ah, ma ei saa sellest lubadusest siia kirjutada. Liiga isiklik. Pealegi ma lubasin seda juba tükk aega tagasi, see ei ole uusaastalubadus ja värske. Pealegi võib selle lubaduse täitmine võtta palju rohkem aega, kui üks aasta.
  • Tegelda iseloomu kasvatamisega - tahtejõudu* tuleb toita ja treenida. Näiteks... esimeseks harjutuseks - pesta iga päev mustad nõud, mitte lükata seda edasi järgmisse päeva.

Väga karm harjutus see viimane... Ma vist rohkem ei võtagi ette... Sellest peaks üheks aastaks aitama küll. Kui see eelnev kirjutamata lubadus ka täitmisele võtta, siis on rabelemist rohkem kui küll. Kõik need tassid ja kahvlid, lusikatest rääkimata.

Tervisliku toitumise harjutuse lükkan (aasta võrra?) edasi. Kui ikka puhaid nõusid pole, pole mõtet proovidagi.

Hommikuvõimlemist hakkan tegema peale seda, kui eelnevad lubadused juba täidetud ja veres - ega kõike ka korraga jaksa.

*Laenutasin raamatukogust ühe äärmiselt inspireeriva raamatu. Tahtejõud on selle nimi. Ma olen vaevalt poole peale lugemisega jõudnud ja juba ma hakkan aru saama, miks ma olen selline loru, mis põhjustab naistel PMS-i ja miks mul ei õnnestunud 7 aastat tagasi harjutada ennast hommikuti rõõmsa tujuga ärkama (ma arvasin, et kehva enesetunde põhjus ja üldse kõige kurja juur on pahurad hommikud - oi ma püüdsin, aga rõõmsaid ärkamisi ei saavutanud). Veel saab teada, mis sorti energiast toitub otsustusvõime ja kas ning kuidas seda on võimalik parandada. Soovitan soojalt. Päriselt.

laupäev, 5. jaanuar 2013

Refleks

Tööl ikka, ega mul mujal pole sellist arvutis passimise võimalust ega viitsimistki niimoodi kirjutada. Kodus pole ka seda pealkirjas mainitud refleksi.



Iga kord, kui hakkan puudutama veekraani või muusikakeskust või seifi, kangestun automaatselt hetkeks ja peatun. Hirm on. Seifi puhul võtan metallist võtme kõvasti pihku ja tänan taevast, et sädelahendus ei käi mitte näpu ja kapi, vaid võtme ja kapi vahel. Raputab pisut ikka, aga see pole nii ebameeldiv, kui otse. Mis see on, ma ei saa aru? Sedagi on juhtunud, et napilt enne raadio sisselülitusnupu puutumist käib särakas ja raadio lööb ennast sekundiks käima! Minu ja armsa ülemuse vahel on ka sädet, iga kord, kui ma talle midagi ulatan ja käed liiga lähestikku satuvad, käib litakas. Mida külmemaks ilmad lähevad, seda hullemaks läheb. Praeguse napi miinusega on särtsu vähe, täna olen alla 10 löögi saanud ja need ka pisikesed susinad. Aga 10, 15 või koguni 20-25 miinuskraadiga on ikka hull küll. Käin ringi nagu väike elektrijaam. Teadjad targutavad, et asi on minu villases kampsunis, aga ma ei saa ometi surnuks külmuda! Pealegi pole seda janti kusagil mujal, kui ainult siin, kuigi ma olen talv läbi kogu aeg igal pool villase kampsuniga. Sünteetiline arvutitool? Sünteetiline põrand? Kummist tallad? Ma peaksin endale mingi maandusjuhtme sappa keevitama.

Võibolla olen aga... jumal? Pillun elustavat ja hingestavat sädet täiesti vastutustundetult ümberringi ja põhjustan sellega veekraanile ja seifile identiteedikriisi? Oeh. Raske. Nagu Midas oleks juba. Hea veel, et süüa saab - sai ei särtsu ja kullaks ka ei muutu. Ainult ekskrementideks. Äkki ikka olen veel inimene?

Mõte läks uitama. On sihuke väljend - sitast saia tegema. Mina ei oska küll muud, kui saiast sitta teha. Järelikult - lihtinimene. Sitast saia otseses mõttes oskavad teha aga põllumehed (enamasti möldrite ja pagarite kaasabil) ja ülekantud tähenduses ka taaskasutajad. Ökast saab öko.

Veel kaugemale uitab mõte. Sinna, kus luuakse universumeid. Võibolla on meie maailm jumala unenägu? Aga võibolla sitahäda? Pakitses ja pakitses, siis toimus loomeakt ja - siin me nüüd olemegi! Looja läbitöötatud ja läbitunnetatud sisemine ilu, mis nüüd oma elu sujuvalt edasi elab. Ah, vahet pole, unenägu või seedetegevuse jäägid. Mõnikord on unenägu ka seedetegevusest tingitud. Eriti need õudsamad unenäod.

Pange siis pahaks või võtke heaks, aga peale päeva siin leti taga suudan ma veel ainult sitanalju teha ja usklikke solvata. Sellel tööl siin on mulle veider mõju - ma kardan seifi ja veekraani (paranoia) ja hakkan ennast jumalaks pidama ning labaseid nalju tegema. Paljutõotav.

*Pilt on pärit siit. Olen ka ise Kirliani foto teinud, parema käe nimetissõrmest, see on siiani ilusti paberkandjal alles.

neljapäev, 3. jaanuar 2013

Pildikesi


Ennustuspiparkoogid.

Maailmalõpu kaunid vaated.

 
Maailmalõpu kõlakoda.
 Piparkoogid on Lagle ja minu koostöö. Maailmalõpu kaunid vaated Taevaskojas on aga looduse kunstiteosed, neid ei teinud meie mitte, ainult nautimine jäi meie hooleks.


Pisukesi nikerdustöid - paar trükipakku, mis said kohe ära kingitud. Kuidas tundub, kas lepatriinu esimesel pildil on punnis või lohkus? :)

teisipäev, 1. jaanuar 2013

Vahetevahel on vahe vahel ka vahe

Vahetus. Aastanumber.

Veider aastavahetus oli. Kõigepealt jäi mul tegemata traditsiooniline kokkuvõte, mida olen möödunud aastal uut kogenud-teinud. Ega esimese hooga ei meenugi väga pikka nimekirja, ega neid tegevusi-kogemusi palju polnud. Saagisin suuremaid jurakaid, kui kunagi varem. Värvisin seentega lõnga. Nipet-näpet veel...

Pidin vana aastat kenasti Kudzu juurde ära saatma minema, aga auto otsustas lasta kuuldavale ärevaid noote (õlisurve kohapealt) ja jätsin loomakese uut aastat ja parandustöökodade avamist ootama. Rääkisin Kudzuga kokku, et saan 1. jaanuari hommikul seltskonnast mõnda autoga meest ära kasutada, et ikka õigeks ajaks tööle jõuda. Tartusse pidime minema bussiga. Läksime siis Laglega bussipeatusse, kella 5-st bussi ootama. Ootame-ootame, meie seltsis ootas muudki rahvast. Ja bussi ei tule ega tule. Konsumisse sooja ka ei julge minna - äkki ikka tuleb? Ootasime veel kella 6-se bussi aja ka ära - seda ka ei tulnud, ootajate hulk peatuses aina kasvas... Siis sai ootamisest ja külmetamisest küll, teatasin Kudzule kurvastusega, et me sinna kuidagi ei jõua ja läksime koju kuuma ahju kallistama. Kuni helistati ja teatati, et vabahärra M. kimab meile järele. Ma olin juba lubanud ema juurde tina valama minna... Nii palju pöördeid ja ootamatusi ühe vaese vana-aasta õhtu kohta on liiga palju. Igatahes käisime Kudzu juures ära, ennustasime traditsiooniliselt Švejki, Piibli ja Eesti Rahva Ennemuistsete Juttude abil (mille tulemusi ma väsimuse ja ennustuste segase loomu tõttu hästi ei mäleta), kaartidega ja piparkookidega. Kaardid väidavad tulevat murrangulise aasta, piparkoogid kinnitavad sedasama. Jälle sain raketi*... :) Ja kaks südant ja dollarimärgi. Tina on veel valamata.

Uus aasta jõudis kätte, sõime küpsekala ja hommikul toodi mind kenasti tööle. Kus ... tuli välja, et eile tehtud kauba inventuur oli tabelisse kantud, aga salvestamata jäänud, nii et kõik eilne töö oli tühi ja ma pean oma eelkäija töö uuesti otsast peale üle tegema. Jõhker algus uuele aastale.

* Kaks nädalat tagasi töö juures sarnase ennustuse tulemuseks oli ka rakett. Lähen uusi planeete vallutama vist. Või lihtsalt kuu peale...

---

Ah jah, unustasin, vana pea, head sedasamustki värskelt saabunut teilegi!