laupäev, 21. juuni 2008

Suvi algas

Täna on suve esimene päev kalendri järgi. Olulisem on ehk see, et on pikim päev ja lühim öö. Juba jälle tahtsin siia järele hüüatada: valgust kõigi südametesse, aga viimasel ajal olen oksendamiseni tüdinud igasugusest esoteerikast. Nii, et ma ei hüüa midagi. Igaühel oma valgus ja varjud, kellel füüsikalised nähtused, kellel emotsionaalsed jne.

Loen just Valdur Mikita raamatut "Metsik lingvistika". Mõistust jääb pisut väheks, ma tunnen, aga ikkagi on pagana huvitav - mõtteid keele ja kultuuri arengutest, minu jaoks täiesti uutest vaatenurkadest. See teeb muidugi lugemise ka raskemaks. Iseenesest on see teema olnud huvitav juba ammu, alates sellest, kui ma lapsena kordasin mõnda sõna kuni see minu jaoks tähenduse kaotas ja ma imestasin, miks tähendab häälikuühend LAUD just sellist eset ja mitte midagi muud, näiteks tooli, või hoopis midagi kujuteldamatut. Lapsena on seosed keele ja mõtlemise vahel veel paindlikud ja vastavad närviühendused ajus alles loomisel. Nüüd olen jõudnud küsimuseni: kui ma ei mõtle sõnadega, mis viisil ma siis mõtlen? Sest mõtlemine toimib ju ka ilma sõnade abita. Ja kas sõnad mind juba kohati ei kammitse? Tundub, nagu poleks sõnadeta keelt,(tegelikult ma tean, et on küll, kasvõi kurdid inimesed ju samuti mõtlevad ja mitte vähem keeruliselt), enda maailm on lihtsalt kuidagi liiga sõnakeskseks muutunud.

Peale pühi tuleb Vastseliina minek, peale selle Siksälässe. Kaugemale arvutitest ja tsivilisatsioonist. Saab näha, mida see suvi seal pakub.

Täna lõin ka uue blogi, kuhu saavad unenäod ja unenäolised situatsioonid kirja. Kuna need on tihti väga isiklikud ja teinekord ka mõnevõrra intiimsed, siis seda saavad lugeda ainult need, keda ma olen lubanud.

reede, 13. juuni 2008

Soe suvi südames

Suvi on minu aeg. Ma olen jälle rõõmus ja õnnelik, rahul endaga, nii nagu suviti ikka.

Eile oli Suur Päev, maksin kolme kuu üüri ja poole aasta elektri, perenaine lubas ülemise toa ka mulle üürida. Mis on täpsed tingimused, on järgmise kohtumise teema.

Samal ajal jõudis siia Mati, kes viis ära märkimisväärse hulga oma asjadest. Natuke jäi maha ka, kas ta neile järgi tuleb, ei tea. Aga need ei sega enam. Mööblit jäi mingi hulk maha, kui keegi on huvitatud (riidekapp, paar riiulit) andku teada. Need on jagamiseks või viimase variandina lõkkematerjaliks. Ja lõpuks, ära minnes, kinkis ta mulle untsise 999 prooviga hõberaha, Mao aasta lunari. Kummaline helde mees, suutis mind ikka veel üllatada. Soovisin talle, et ta oleks õnnelik. Oli väga südamlik lahkumine. Akvaarium ja lilled jäid siia. Võibolla, kui ta Eestisse pikemalt tuleb, viib lilled ära, võibolla ka mitte. Igatahes olen ma rõõmuga nõus hoolitsema ja rõõmu tundma siia jäänud elusorganismidest.

Elu on läinud suviselt rõõmsaks ja huvitavaks. Mul pole isegi kahju, et Mati ära läks, millegipärast tundub, et kõik on kõige paremas korras. Saame näha, mida toredat elu veel toob.

esmaspäev, 9. juuni 2008

Rattad alla

Lugesin Soli blogist, kuidas tema teeb esimest lähemat tutvust automaailmaga. Elavalt tulid silme ette enda õpingud ja unistused. Tahan ka omale autot!

Väike vastik ratsionaalne mõistus ütleb, et bents läheb järjest kallimaks ja muud kulud peale selle, juba ostmiseks on teatavat rahahunnikut tarvis. Ja siis veel lisandub sinna tüdimus kõigist "tunne Eestimaad" bussireisidest, suur seljakott seljas ja väsinud lapsed näpu otsas. Kusagil kuklas räägib väike parastav pinisev hääl: "Sa ei saai iial seda raha kokku, ja kui saadki, siis bentsu osta lõpuks ikka ei jõua, ootame siis ka selle ära, kui masin lagunema hakkab... Sinu elus ei parane midagi, kui tundub, et paraneb, siis see on ainult näiline... " jne. Ütelge mulle, kuidas saada lahti tüütust pinisevast häälest, et saada rattad alla? Senikaua, kui ta seal tänitab, on mul raskusi iseenda heade mõtete kuulmisega. Kas ma olen teda palunud või?

Üldiselt mulle tõesti meeldivad mootoritega asjad. Ja eriti kaif on tunne, nagu ma oskaks nendega midagi teha. See võib petlik olla, ma tean küll, aga ikkagi on pagana hea tunne tõmmata saag käima või kimada ringi korraliku, heas seisukorras autoga.

Kui Ülisel veel load käes polnud ja nende auto minu käes, lubas Mari mulle 80 sünnipäevaks vormeli osta. Ma kavatsen elada koos lubatud vormeliga veel vähemalt 25 aastat. Elu algab 80-selt! Mida ma niikaua teen?

neljapäev, 5. juuni 2008

Õnn

Nii vähe on õnneks vaja, et see on jahmatav. Teinud mõned tunnid tööd, mis hakkas juba üsnagi sujuma, lõpetasin saagimise selleks päevaks, pesin käed, näo ja jalad ning läksin sinnasamasse sööma. Õnn oligi vaikselt minu ümber lehvimas, lõhnas nagu grill-lõhe hautatud aedviljadega ja soodushinnaga, tänulikkus hakkas tugevasti võrseid ajama. Punkti pani suurele õnnele pool töörahast, mille olin ette küsinud ja mis toodi sinnasamasse söögilauda. Pisikeste asjade ühtelangemine, killuke päikest, väsinud käed, tööga rahul meel ja täis kõht maitsvast toidust. Ja kirsina tordil mõni tuhat minu uues rahakotis. Ülehomme lähen üüri maksma.

teisipäev, 3. juuni 2008

Öökull ja kägu

Täna oli jälle tore tööpäev. Leidsin, et hetkel on parim depressiooni ravi tegutsemine. Ise hea uute asjade algataja pole, aga kui miskit pakutakse, ei tule pähegi ära öelda. Täna alustasin Waide motelli juures 3 linnukese ja 2 lille saagimist. Vahepeal oli sihuke närv sees, et süda läks pahaks - enne saagimist. Ma olen linnukesi ju piisavalt vähe teinud, kunagi ei tea, kuidas töö tegelikult välja tuleb ja samas tuleb rahalised läbirääkimised enne maha pidada. Kust ma tean, mida mu töö väärt on, kui ei tea päriselt, mida tegemagi hakkan? Noh, mul oli ette teada, teen käo, öökulli ja ronga. Lilledega on vähe lihtsam, nende liiki ei pea keegi ära tundma.
Meeldiv on pidada läbirääkimisi inimesega, kes peab sind ka inimeseks. Igasugu kõurikuid on nähtud, ülbeid ja muidu segaseid... Asjalik koostööpartner või tellija on nagu sõõm värsket õhku, oleks neid ainult rohkem...

Nüüd ma muretsen pigem tööriistade pärast, puud on naelu täis ja teritamist on juba rohkem kui rubla eest olnud. Ütleks muidu töö üles, ega ma ju oma armast saagi lõhkuda taha, aga saan sealt piisavalt, et pärast uus kett osta ja mitte nuriseda.

Elu on ilus, kui on piisavalt sobivat tegevust (tööd), meeldivaid inimesi (kellega on kerge koos olla) ja elatusvahendeid. Rohkem soove ei tulegi nagu meelde... eelmine väide on vist piisavalt kõikehõlmav. Tervis muidugi, nii enda kui laste tervis on ka oluline. Globaalsetest asjadest seekord ei räägi. Meest majja ei oskagi enam õieti tahta, millegipärast on ikka nii välja kukkunud, et nendega on rohkem tüli kui tulu (kasvõi muretsemise läbi).

Homme jälle saagima, see mõjub hästi. Imekombel teeb isegi naiselikumaks. Peale sae käest panemist ja tööriietest välja astumist tundub äkki väga mõnus olla kerges seelikus, kanda ehteid, midagi edevat või koguni ebapraktilist. Elu on kummaline, ma olen hakanud vaatama (mitte veel kandma) roosasid riideid...