Aasta-aastalt häirib järjest rohkem valguse puudumine. Suvel on ju ikka päikest ja valgust olnud, lapsena ei osanud sellest puudust tundagi. Sellega võrreldes on see suvi kuidagi eriti karm- midagi on ju olnud, olen isegi päevitanud pisut, kuid talvele mõeldes tuleb juba praegu soov kuhugi lõunasse rännata... Lõpmata sooja ja valguse puudumine. Põhjamaade inimesed joovad tohututes kogustes kohvi, kas see on kompensatsiooniks loodusest saadava energia vähesusele? Oleme kõigusoojased, justkui sisalikud? Sooja ja valguse puudumisel joome kohvi, lootes, et see verd ringi ajab?
Eks inimestel ole erinevaid meeleolulanguse põhjuseid, minu meeleolu on vägagi seotud loodusest saadava valguse hulgaga. Umbes sama tähtsal kohal valguse kõrval on teised inimesed, loodetavasti head inimesed minu mätta otsast vaadatuna. Niisiis, kui valgusega on nagu on, siis inimeste seltsi saab ise valida. Hetkel olen oma valikutega rahul, kooris laulmas käimine on täiesti pisikest päikest väärt. Uuel nädalal algab nii kool lastele kui ka uus hooaeg Konguta segakooris. Matkata küll enam nii vabalt ei saa, aga mõeldes viimase korra külmetamistele Siksäläs, siis nagu nii väga enam ei tahagi... Kodus küdeva pliidi ees on ka ootamatult mõnus külmund varbaid soojendada. Kõhna suve järel on kolksuga maandunud sügis. Ootan veel vananaistesuve, viimast sooja ja värvilist, küpset pehmet septembrinädalat. Lootus on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar