Reede, 15. august 2008

Suve saba

August on tavapäraselt elav ja särav. Kevadest saati on sooja ja valgust korjatud, nüüd on kõrgaeg. Jõudsin ideeni, et see on seotud kuidagi minu sünniajaga. On olemas selline arvamus, et inimene on kõige nõrgem oma sünnipäeva paiku (15. veebr. antud juhul), seega on praegu kõige kaugem aeg sünnipäevast ja sünnipäevani. Võibolla tõesti...

Täna oli Elva raekojas suurepärane Anastasia Bardina klassikalise kitarri kontsert. Elvas juhtub aeg-ajalt imesid, see oli üks nendest.

Otsustasime Mariga, mida meie novembris kunstikuul teeme. Kahepeale 4 näitust, see tähendab, et tuleb kiire aeg. Homme sõidan Siksälässe kujusid saagima. Suurepärane aeg, särtsu täis ja ideepuudust ka pole. Isegi materjali on. Maalimisega on hetkel natuke kehvemini, septembri ja oktoobri jooksul tuleb poolteist näitust pilte maalida. Mingi osa septembrist kulub kindlasti veel ka kujudele. Õnneks ütlesin töö üles, seega saan tegeleda ainult loominguga, ei mingeid kõurikuid enam sunniviisilises kunstiringis.

Augusti juurde käib tavaliselt ka armumine. Sellega on ka kõik korras. Tuleb välja, et armumine on ka õpitav, kui veel mõni aeg tagasi arvasin, et armumine on nagu raske haigus, siis seekord ei ole see enam nii totaalselt painav. Lausa vastupidi, ma tunnen ennast tervemana ja terviklikumana kui kunagi varem. Armumine on muutumas tundeks iseeneses, olemata liigselt ühemõtteliselt seotud ühe objektiga. Objekt, muidugi, on. Pealtnäha üsna keeruline situatsioon ka. Aga kinnismõtteid, ootusi ja soove on meeldivalt väheks jäänud.

Ilus oli olla selles imekaunis kohas, kus ei olnud mitte miskit erilist.............meri vist...

Kommentaare ei ole: