Reede, 26. detsember 2008

Tühjus

Tühjus. Mitte midagi ei taha teha. Võiks ju õmmelda, kududa (kampsun on pooleli), joonistada, lugeda... Isegi teleka vaatamine on ju võimalik, kuigi ma pole päris tükk aega seda vabatahtlikult vaadanud. Ja sees on tühjus. Selline natuke närivat sorti, kergelt iiveldamaajav. Lapsed ütlevad selle tunde kohta, et on igav. Tegelikult pole. Lihtsalt midagi ei taha teha. Kui, siis ainult põgeneda. Internetti näiteks. Või otsida meeleheitlikult mõni sõber, keda päästerõngana kasutada. Et ei peaks oma tühjusega omaette olema. 

Tühjus on hirmus. Sealt võib leida mida iganes. Mõnikord on ennast tühjusse ära peitnud üksildus. Teinekord jälle kurbus. Vahetevahel leiab tühjuse soppidest lootusetust. Eks seal ole kõike muud ka, vaikust näiteks. Ma ei tea, pole kunagi julgenud päriselt sellesse tundesse sisse minna. Alati olen leidnud lõpuks mõne asendustegevuse ja kramplikult hoidunud sinna vaatamast, seda kuulamast ja maitsmast. 

Tegelikult pole tühjus selle kirjeldamiseks päris õige sõna. Pigem on see selline põhjendamatu, pidev, väike rahulolematus. Millega küll? Põhiliselt selle tundega, mis on. Veider, tunne, mis toodab iseennast ja on iseenda põhjuseks.

Kui nii vaadata, siis pole võibolla mõistlikki sellesse süüvida. Aga - kuna ma olen selle eest kogu aeg põgenenud, siis ma ju ei tea, millest tegelikult räägin...

Selline jõuluaeg siis. Istun kodus, Lagle on palavikus ja köhib ja nohub hoolega. Ise olen ka kohati kehvakene, vahel jagub jõudu, vahel ei jagu ja on pisike palavik. Nagu lõksus oleks. Ja aeg-ajalt käib selline tühi rahulolematus peal. Ja nõud on pesemata. Ja naeratada ei jaksa. Pistaks pea padja alla, magaks nii umbes järgmise aastani. Või kuni see tunne üle läheb. 

Võibolla tuleb see suurest pimedusest, päikest pole tükk aega näinud... Päev hakkab tänasest pikemaks minema, millal seda silmaga näha on, ei jõua ära oodata.

Homme on õe 45. juubel, kohustuslik (siiski mitte ebameeldiv) lühike külaskäik, tõbised lapsed jäävad koju. Homme on juba teine päev, kas ka teine tunne?

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

kulla inimene, see on kaugele areneda sooviv depressioon ja vajab ravi. Kui Sa ise seda ei tunnista, siis nimede panemisest jääb väheks ning sinu jõud lõpeb. pead tühjuse jätma ning laskma sinna sisse oma lapsed, kunsti ning muud tegemised, keda sa miskipärast väljaspool ennast hoiad.
päikest!
tammekand

Lendav ütles ...

Jah, ma tean, mis on depressiooni ja depressioonitu oleku vahe. Mäletan seda vahet väga selgelt, olen selle ravi korra läbi teinud. Ja jõudnud arusaamisele, et parim ravi on tunda järjest ära vigased ja/või kahjulikud mõttemustrid, nende asemele istutada terved ja elurõõmsad. See võtab aega. Harjumuste muutmine ei pruugi lihtne olla. Teinekord on selleks hädasti abi vaja, see on õige.

Lendav ütles ...

Ravi... Ravi saades oli suurim vahe see, et tekkis tühik. Vanad sisseharjunud kõiges-halva-nägemine kadus kuhugi. Tekkis vaakum, kuhu sai hakata uusi mõtteid ja suhtumisi panema. Omamoodi kustutamine. Tegelik paranemine hakkas siis, kui ma hakkasin tõsiselt iseendaga tegelema. Rohu võtmine aitas lihtsalt hetkeks eemalduda ja näha, et olukord pole sugugi nii lootusetu. Mida sellega peale hakata, see on ikka isiklik otsus. Psühholoogilist abi tookord mulle ei pakutud.

Eilne meeleolu tuli osaliselt sellest, et pidevalt on ebakindlus. Ma ei näe mingit võimalust, kuidas pääseda üürikorterist, kuidas saada pidev sissetulek nii, et töö mind ei tapa. (ma ei salli silmaotsaski liinitööd, mind ka ei võeta selliseid töid tegema, olen poovinud). Elan sellises seisus... umbes 13 aastat juba. Vahel lööb üle pea kokku ja vana masendus leiab koha, kuhu tulla. Lihtsalt. Eriti talviti.

kaaren ütles ...

Mnj2hh. Siinkohal on j2lle k6igil 6igus. Aga ega meie elup2evad ka qmmist pole - yhel p2eval l6peb jax ise ennast yles putitada... & me poome endid yles, p6letame koos lastega korteris maha, joome vigasex ning v6tame palju myrgist tabletti... sest ka ise endale uute m6ttemustrite qjundamine raiskab hulga piiratud varudega eluenergiat, nagu p6deminegi. Olin qnagi v2ga haige inimene ning vanad armid ei kao qskile, samuti ei saa tagasi p6demisega kaotatud aastaid. Masekas on nagu v2hkkasvaja, millega v6itlemine qrnab su T2iesti 2ra. & visam q keegi meist...
Siinkohal kysixin: millal tuleb tagasi kohustuslik kogudustesse qlumine, seega ka kohustuslik hingehygieen?
Sest siis pole meist keegi t2iesti mahaj2etud, kasv6i symboolselt saab ta oma h2dad Jehoovale, Allahile, Ganeshale, Maaemale v6i veel kellelegi qrta, praegu on kohustuslik hoiak "ma ei usu kedagi, ma ei hooli millestki, olen suur & k6va M2dand k6rvica sarnane". Seega: v2hesed maausulised, ruttu kiriqid ehitama ning maaraha hingesid ravima! Ka v2ljaspool Talna elavad inimesed tahavad usuhulludega endid raVIDA.