teisipäev, 2. detsember 2008

Loterii

Inimene reeglina ei taha olla üksi. Otsib kaaslast. Ja kelle ta leiab, saab teada alles siis, kui on elud juba üsna põhjalikult kokku seotud, nii et vajadusel uutele otsingutele minek on juba tugevasti raskendatud. 

Kui palju meil on üldse mõju oma kaaslasele? Julgen väita, et peaaegu mitte mingit, kui kaaslane ise seda ei soovi. Seega - saame täiskomplekti valmiskujul kätte. Ainult see, mis on pakendi sees, on pikaajaline üllatus. Algul ollakse ikka kenad, tuuakse lilli, kuulatakse teist ära, naeratatakse, lepitakse igasugu totrustegagi. Aga kas mees hakkab järjest rohkem jooma peale mõnda abieluaastat, kas naine tüdib mehest, keda tal ei õnnestunud enda käe järgi kasvatada ja muutub õelaks, seda ei tea ette keegi. Loterii.

Vahel tundub see nagu peaga järjekindlalt vastu seina jooksmine - üksi on halb, otsin seltsilise - oh, nüüd läks koos veel halvemaks, nüüd on hädatarvilik temast vabaneda. Ise nii õnnetu. Ikka ja jälle. Palun, palun näidake mulle mõnda paari, kes omavahel inimlikult läbi saavad! Praeguse seisuga tean oma kümnete tuttavate hulgas kahte paari, vähemalt välja paistab nii. Ümberringi käib pidev rahulolematus oma suhtega, ikka on mingi jama, kas see peabki nii olema?  Kõike leidub, alkoholismi, suhtekolmnurki, töönarkomaaniat, muidu lahku kasvamist ja võõrastena koos elamist... Õnnelik või vähemalt rahulik kooseksisteerimine on tõeline haruldus.

Kas on võimalik olla koos teise inimesega ja leppida temaga just sellisena, nagu ta on? Ja mitte luua vastastikku teineteisele vaatamiseks ilusaid maske endast, nii et tõeline nägu alles hulk aega hiljem välja tuleb? Teoreetiliselt ju on. Praegu mulle tundub, et ka praktiliselt on (kas ma eksin, seda näitab aeg).

Järjest rohkem meeldib mulle jälgida vanapaare, kes on üksteise nurgad maha lihvinud, astuvad kangete kontidega tantsupõrandale ja on vaimus jälle noored. Ja tihti on seal näha hoolimist, teineteisega arvestamist, kokkukasvamist. Võibolla on ka nende peredes alkoholiprobleemid, õelust ja muidu ussitamist, seda ma ei tea. Nemad ju hakkasid kunagi samamoodi koos elama, teadmata, kes teine tegelikult on. Võibolla on nad oma jamadest juba välja kasvanud.

Olgu loterii meie vastu lahke, nii et sobiva seltsilise otsimine eluisu ära ei võtaks! Ja natuke tervet mõistust kulub ka hädasti ära. Vähemalt nii palju, et näeb ära, kas kaaslase kandidaat "on" või "loob muljet". Ja julgust mitte valetada ennast ilusamaks, targemaks, paremaks, leplikumaks... Ja mitte lasta ennast juhtida hirmust jääda üksi. Sest lõpuks on üksiolek palju parem variant, kui kehva kaaslasega. Ja lõpuks usaldada ja austada nii ennast kui ka teist. Armastusest ma seekord ei kirjuta.

3 kommentaari:

Morgie ütles ...

parandus - me ei saa täiskomplekti valmiskujul kätte. me saame täiskomplekti, mis on hoolikalt ja õhukindlalt ära pakitud ja muutub suvalises suunas suvalise aja jooksul. muutusi tellida ega kontrollida me ei saa.
must kast.
illusionisti torukübar.

mind jubedalt vihastavad need inimesed, kes võtavad aegajalt näägutada: ise sa sellise mehe (naise) endale valisid, blaa-blaa-blaa või: mis sa siis tegid sellisega lapse. nagu inimesed oleks klaasist, eksole... ja isegi klaasis võib olla salapragusid.

Lendav ütles ...

Nõus parandusega.

kaaren ütles ...

6kvalt minu m6te. muide mulle ytles yx puhja valla ametnik, q ma qrtsin, et sigaraske on koristada yxi aastate jooxul lagatet krunti, suurt majapidamist j2rel lohistada & joodiqst meet kah - See on teie pere probleem. Ise sa ta v6cid.