Pühapäev, 3. august 2008

Laululaager

Jõudsin just tagasi Treimanist, laulmast, tantsimast, ujumast ja muidki häid asju tegemast. Oli järjekordne fantastiline ettevõtmine. Ma pole vist kunagi varem nii palju korraga laulnud, naernud, nautinud tõeliselt head seltskonda ja samas nii vähe maganud. Imeline. Andsime seal ka väikese kontserdi, publik oli ka soe ja armas (erinevalt Jõhvi kontserdist, kus kõik istusid nagu puukujud ja ootasid, millal saaks banketilaua kallale söösta). Ja eriti üllatuslikuks osutus "peale kontserti mängib tantsuks ansambel Trefunx". See sisaldas endas hiliskeskealisi Treimani rahvamaja juhatajat ja tema kergelt korpulentset prouat. Ja meie koori Terje läks üsna varsti käima ja ronis lavale (ansamblist Pint) ja vaheldusid Merilin- meie dirigent, Valdur, Mait, Malle, Meelis ja üle 15 aasta uuesti trummide taga Jüri ja võibolla keegi veel, keda ma ei suuda hetkel meenutada... Äärmiselt segane, hüplik, mitmekesine ja tapva paueriga tantsubänd tuli kokku. Kõik tantsisid, isegi need, keda pole kunagi varem tantsimas nähtud... Joodi meeletult, lauldi hääle ja mõistuse kaotuseni, hüpati pidurdamatult peale eelmist juba suhteliselt magamata ööd. Vinges kooris olen.

Selle toreda sündmuse sisse võib arvata ka järjekordse armuloo, varahommikused mereshulpimised, hulk suuri ja sooje kallistusi ja muudki veel. Pea ei ole veel pulki täis, aga arvata võib, et see peagi tuleb... See oli, nagu alati, täiesti ette planeerimata, küllaltki ebatõenäoline sündmus. Ainus hirm, mis on esile kerkinud, on hirm jälle liialt kiinduda. Armuda täielikult, tõeliselt, totakalt, nii, et ma ei näe enam inimest vaid oma emotsioone. Kuskohas kulgeb tasakaalujoon minus endas, nii et saab inimese omaks võtta ja samas mitte sattuda jälle ootuste, lootuste, vastamata ootuste ja hirmude laukasse? Võtta inimese omaks nii nagu ta on?

Selle kõige järel helistas üle 6 nädala Mati, kes muretses selle pärast, et osa tema asju on ikka veel siin ja ta lubas sügiseks platsi puhtaks teha ja ei tea, kas suudab oma lubadust karvapealt täita - on pikemat aega Soomes. Minu poolest võib ta teha, mida tahab, sest minu silma all ta asjad pole. Kuigi, jah, parem oleks, kui ära viiks, seda puhtamaks siin õhk saab, saab jätta selle, mis olnud, selja taha ning minna kergema sammuga edasi.

Eks näis, mida huvitavat elu toob. Lõpuks võiks leida ka võimaluse mingikski stabiilsuseks, väikesekski kindlustundeks mitmes mõttes. Pidev lainetus väsitab- mida kõrgem ja säravam on lainehari, seda sügavamal on kahe laine vahe... Ja sealt ei näe üldse üles, mõnikord tundub see põhjatu.

Kommentaare ei ole: