Kuidas hoida alles seda sooja tunnet, et elu on elamist väärt? Vanarahvas rääkis, et see, mida teed kui on kuuloomine, see jätkub terve järgmise kuu jooksul. (Teine variant on, et noore kuu esmakordne nägemine on oluline hetk ja siis tavatses Mari ikka öelda:"Raha, raha, muud ma ei taha!"). Eelmise kuuloomise ajal armusin, see on tõesti terve kuu kestnud. Selle kuuloomise ajal tundsin tugevalt, et elu on elamist väärt, ma olen õnnelik ja rahul sellega, mis on, tasakaalutunne. Teadmine, et nii, nagu just on, on väga hästi. Väike uurimus kuufaaside mõju kohta - vaatame, kas meeleolu kandub läbi järgmise kuu.
Inimesed, kes on mind hiljuti mõnel toredal üritusel kohanud, soovivad minuga äkki ootamatult suhelda. Räägivad, et ma olla helge, rõõmus, rahulik. Nad ei tea, mis nad räägivad. Nad pole näinud mind ahastuses, nädalatepikkuses talveunes, apaatias, masenduses, mis paneb üle keha valutama. Nad pole näinud mind hommikul jõuetuna silmi avamas, et neid kohe jälle sulgeda ja vajuda igavesse unenäkku, kuna ma ei näe mingit põhjust ärgata. Ma ei taha seda tagasi, kuid ma tean, et see seisund, mis praegu on, ei suuda üle elada igavest pikka pimedat novembrit, kus terve kuu jooksul paistab kokku 1,5 tundi päikest. Ja kõik need teised kuud takkajärele, kus on lõpmata pime ja külm. Need inimesed, kes mind helgeks peavad, on minu jaoks nagu päikesed ja mina olen kui peegel, mis peegeldab tagasi rõõmu nende silmis. Või on see hoopis vastupidi? Või on tegemist magnetiliste suhetega, kus üksteise suhtes on tõmme nagu raual ja magnetil, samas kui teised elemendid (alumiinium, kuld, tina) neid kuigivõrd ei liiguta?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar