Teisipäev, 16. detsember 2008

Rahast

Mingi hull rahakriis liigub mööda maad. Inimestel on hirm. Minul on jätkuvalt nullseis, hea, et mitte eriti miinus. Ma olen sellega harjunud. Juba ammu. Nüüd näen, kuidas inimesed, kes muidu üsna kenasti hakkama said, räägivad langevast majandusest ja koonerdavad (ehk hoiavad lihtsalt kokku). Ja meeleolud langevad.

Õnneks, õnneks hakkavad lapsed ka juba aru saama, et õnn ei peitu ainult rahas. Ja see, kui midagi jääb saamata, pole veel maailma lõpp. 

Ja mina hakan juba nii pehmeks muutuma, et olen tõsiselt hakanud mõtlema linnaviletsusse minekust, kus oleks võimalik toimetulekutoetust taotleda. Selle mõttega harjumine võib muidugi veel kuid aega võtta.

Kõik on nii nagu alati on olnud ja ometi täiesti teistmoodi. Sain kuidagi kohustuslike kingitustega joonde, rahu tuli tagasi. Nüüd saan ma rahulikult vaikuses ja pimeduses istuda, kuulata esivanemate sosinaid ja hoida käes kallist kätt. Ma tean, et mu arved saavad lõpuks ikka makstud. Ja süda on soe.

Kommentaare ei ole: