Elu läheb järjest paremaks

Tohutu tahtmine on seda kuidagi jäädvustada, enda jaoks, mida ma praegu tunnen ja kuidas maailma näen. Aga sõnad lähevad sõlme. Millegipärast tuleb mul virisemine tunduvalt paremini välja kui vaikse, rõõmsa, helge meeleolu ülesmärkimine, et seda hiljem lihtsam mäletada oleks. Aga ma proovin.

Ma tunnen, kuidas mu silmad säravad ja nad tõesti säravad, sest mulle on seda täna 4 korda öeldud. Vaikne hiilgus on mu ümber, sõnad liiguvad laisalt, mõtted on rohkem pildid ja tunded kui laused. Igavene dialoog iseendaga on sumbunud peaaegu kuuldamatuks. Kadunud on väärtusetuse ja sihitu ekslemise tunne. Ma ei tea, kas mu elul on mingit suunda, või ei, ometi on tunne, et kõik on õigesti. See, et mul pole praegu tööd, ja see, et ma tegelikult isegi ei taha tööle minna, sest ma pole veel näinud sellist töökohta, mida ma tõesti tahaks. See, et ma ühest küljest ei taha üksi olla ja teisest küljest ei julge enam kedagi prauhti proovi mõttes sisse kolida. Ma ei tunne ennast kuidagi üksi ja ma ei koli praegu kellegagi kokku. Inimesed on olulised. Mul on läbi aegade parimad naabrid, parimad sõbrad ja parim kallim, parim laulukoor, parimad skulptuurid valmivad. Mõned asjad logisevad ka, näiteks auto amordid ja nende vahetuseks praegu raha pole. Aga see ei sega, ikka on imelik tunne, et kõik on õigesti. Võibolla olen ma armunud. Vaikselt, pehmelt, soojalt, üldse mitte meeletult, lihtsalt lahkelt, iseendasse. Ja läbi selle kõigesse enda ümber. Ma tänan.