Neljapäev, 13. november 2008

Jälle õpetaja

Eelmisel kevadel lubasin (igaks juhuks mitte väga kategooriliselt), et ei õpeta enam lapsi, ei võta endale enam kunstiringi. Sest siin Elvas tundus see järjepidevalt peaga vastu seina jooksmisena. Kehv õhkkond.

Kuu aega tagasi tuli Frugo mulle pakkuma, ega ma ei taha Palupera koolis kunstiringi teha, kord nädalas. Tema ise hakkab seal jaanuarist tööõpetust poistele andma. Olin ikka väga skeptiline. Aga igaks juhuks vaatasin koha ja inimesed üle, sellele järgnes kohe leping, meeldiva lisana haigekassa ja klassitäis täitsa vanaaegselt kenasid lapsi. Kolm tundi on nüüdseks olnud, mulje on jätkuvalt meeldiv. Eelmise aasta vastumeelsus on juba haihtunud, sündinud on ime - need lapsed on mulle juba armsaks saanud! Mulje kindlasti veel muutub, algus on siiski paljutõotav. Enne tundi ei olegi süda paha, hirmu pole, paanikat pole. Peale tundi on hea ja kerge, tunne, nagu oleksin teinud midagi kasulikku, millegi heaga hakkama saanud. Väga uudne.

Siiani olen lapsi peljanud, eriti koolis ringitundi andes, sest nad on seal hämmastavalt vastikud ja õelad olnud nii teiste õpilaste kui ka isegi õpetajate suhtes. Ja teha ka midagi ei saa, kohe on ahistamine. Väiksed ülbed nagad. Ma juba ei uskunud enam, et kusagil on ka olemas hulk lapsi, kellel on olemas hea tahe, kes ei kolgi üksteist igal võimalikul juhul ja kes suudavad omavahel inimlikult läbi saada. Terve 9-klassilise kooli ulatuses.

Paneksin Kauri ja Lagle silmagi pilgutamata kohe sinna kooli, kui neil siin muusikakooli poleks. Aga seda ei taha ka kohe kuidagi ära jätta, annet neil on. Ja sel juhul oleks liiga palju sõitmist ja liiga tihedad päevad - praegugu juba on. Mõlemad käivad 4 päeva nädalas ka muusikakoolis. Tuleb esialgu sellga siin hakkma saada.

Kommentaare ei ole: