Traditsiooniline surnuaiaskäik on tehtud. Käisin ja panin küünlaid, mõtlesin omi mõtteid ja kui kodu poole jalutasin, sain tagantjärele aru, et olin seekord eranditult viinud küünlaid inimestele, kellele olen sügavalt tänulik. Mõni neist on olnud tuttavam, mõni võõram, mõnega pole isiklikult tegelikult kunagi kohtunud.
Ühe seigana meenus, kuidas papa Želnin on mulle mitmeid raamatuid kinkinud, pühendusega "vanaisalt". Tal endal lapsi polnud, mõnda eriti lähedast nimetas oma pojaks (nt. minu isa), seega mina olin lapselaps. Leidsin mõni kuu tagasi raamaturiiulist tema raamatu, kuhu oli pühenduseks kirjutanud: "Jää ikka looduse lapseks!". Mõistsin äkki, et see hea soe soov on mind tegelikult saatnud nii väikesest peale, kui ma mäletada suudan.
Kõigile kahjuks küünlaid ei jagunud, haarasin neid üsna suvalise hulga kodust kaasa.
Jõulukaardiks võite vaadata seda, minu meelest on see üks parimaid pildilisi südatalvise vaikuse ja salapära edasiandjaid. Ja ma ei soovi teile midagi muud, kui seda, mis te ise soovite (ja võibolla neis piltides näete)!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar